„Kõik teed viivad Rooma,“ öeldakse.

See ütlus tuletab meelde, et kusagil on keskpunkt, absoluutne lõpp ja algus, nii nagu paljudele kunagi oli Rooma. Kusagil on raske rännaku kiirgav lõpptulemus. Kusagil on kauge kuulus linn. Kusagil on kohtumispaik, teerist…. Kusagil.

Aga sinna tuleb jõuda. Ja mõnikord on vaja enne jõuda rajale, millel on lootust suunduda veidi suuremale teele, mis lõpuks Rooma viib.

Enne minekule asumist tuleb teada, kuhu tahad jõuda, selgeks teha suund ja siht ning hinnata jõuvarusid ja proviandi hulka, rännakuriske ja viimaks on peab ka küsima, kas tasub üldse minema hakata? On teele minek vältimatult vajalik, kas on lootust kohale jõuda, kas kasu on suurem kui risk?

Mõnikord pakitseb hinges küll minekuigatsus, vajadus vastuste, muutuste, uue järele, aga riski- ja teemoonaküsimused võtavad meelelt ja jalgadest jõu. Mõnikord lähed hooga teele, aga järjekordsel teeristil on võimatu aru saada, milline tee just Rooma poole viib ja kiiruga tehtud otsus suunab sind hoopis kaugemale ning hoolega kogutud proviant saab enne otsa, kui oma viga märgatagi jõuad. Mõni kaasteeline võib mööda kihutada ning tema sihikindlust ja jalgade kergust imetledes ei saagi enam aru, miks kord sai teele asutud.

Takistusi, ohtusid ja kiusajaid on meie teedel ja radadel tõesti palju.

Aga minema peab. „Kõik asuvad teele ja kõik jõuavad mingil määral pärale,“ kirjutas kord Jaan Kross.

Teel olles tuleb võtta hingetõmbepause. Vastupidavus on meil kõigil erinev ja on hea, kui piiksatav kell või kirikukalender meile meelde tuletab, et nüüd on aeg peatuda. Mõne jaoks tuleb meeldetuletus mõttetult kiiresti, teine on seda juba pikisilmi oodanud. Rahulikult raja ääres puu all istudes või nende asjadega tegeledes, milleks sammumine mahti ei andnud, võib ennast tabada ka mõttelt: jah, kõik teed viivad Rooma ja kõik teelolijad jõuavad mingil määral pärale, aga…

Kõik minu teed algavad minust ja toovad minuni.

Sedagi mõtet võib mõelda mitut moodi. Võib väita, et mina olengi omaenese maailma kese, kohtumispaik ja raske rännaku kiirgav lõpptulem ning saan kõik oma rännakud uhkelt läbi hõljuda. Võib aga ka üllatusega avastada, et teel, mida käin, on käidud ka enne mind. Enne minu otsivaid samme on mulle vastu tuldud ja Tulija kohtub minuga mu rajal taas ja taas vaikse meeldetuletusega: „Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ (Lk 21:28)

Jah, Ta läheneb, jõuab minuni ja kui ma äratundmisega pilgu tõstan, siis sammub ka koos minuga minu Rooma või minu südame sügavasse keskmesse, mis on juba niigi Temale valmistatud. Rännukaaslase helgus ja sügavus võivad mu rada, suunda ja sihti muuta. Ta võib mu silmad avada kõigele, millest olin siiani mööda marssinud. Aga natukeseks võib kõik jääda ka samamoodi: tee on sama pikk, sammud on sama rasked, aga ma lihtsalt ei ole oma radadel enam lõpmata üksi.

Õnnistatud teid ja radu, säravat Tulija märkamist!

Kristi Sääsk (1973) on EELK vikaarõpetaja.