Artiklid

Idakatoliku kirikud, 5. osa

Loe ka 1. osa, 2. osa, 3. osa ja 4. osa. Käesolev osa on viimane.


Kreekakatoliku eksarhaadid Kreekas ja Türgis[1]

Mitmed idakatoliku kirikud nimetavad ennast ametlikult või mitteametlikult kreekakatoliiklikeks.[2] Siin käsitleme aga autoktoonset kreekakatoliku kirikut, st katoliku kirikut, millest suurem osa asubki Kreekas.

19. sajandi algupoole muutus Türgi võimude suhtumine idariitustega katoliiklaste suhtes tolerantsemaks. Selle tagajärjel hakkasid üksikud katoliku misjonärid tegutsema Osmanite impeeriumi kreeklastest idaortodokssete kristlaste seas. See polnud eriti edukas, kuigi aastaks 1861 oli tekkinud väike kogudus Istanbuli külje all. Päris sajandi lõpul asusid seal tegutsema ka asumptsionistidest mungad. 1911. aastaks oli kreekakatoliiklaste hulk juba nii suur, et paavst kuulutas kogukonna eksarhaadiks ning määras selle juhiks ühe piiskopi.

Esimesele maailmasõjale järgnenud Kreeka-Türgi sõja tagajärjel lahkus Türgi Vabariigist suurem osa kreekakeelsest elanikkonnas. Nende seas lahkus ka enamus kreekakatoliiklastest ning kiriku kese asus ümber Kreeka Kuningriiki. Seetõttu on mõistetav, et eksarhaat jaotati 1932. aastal kaheks: Ateena eksarhaadiks, mille etteotsa jäi juba tegutsev piiskop, ning Istanbuli eksarhaadiks, mille etteotsa määrati uus piiskop.

Kreekas asuva eksarhaadi elu ei ole algusest peale kerge olnud. Kohalik idaortodoksne kirik on sellesse suhtunud väga vaenulikult ning teinud kõik kreekakatoliku kiriku likvideerimiseks. Vaatamata sellele on eksarhaat püsinud ja tegutsenud. Tänapäeval on kreekakatoliiklaste[3] eksarhiks piiskop Manuel Nin i Güell, O.S.B. Aastal 2017 oli koguduseliikmeid 6000.

Istanbuli eksarhaadi elu on olnud tunduvalt õnnetum. Sealsetel kreekakatoliiklastel on üks kogudus oma kirikuga, mis asub Istanbulis. Ametlike andmete kohaselt oli neid aastal 2017 vaid 16. Eksarhaadi juhiks on apostellik administraator piiskop Rubén Tierrablanca Gonzalez, O.F.M.

Siin tuleks nimetada veel kahte Kreeka päritoluga katoliku kogudust, mis küll ei kuulu kumbagi eksarhaati (Attwater 1961, 115; Fortescue 2001, 168–173). Üks neist asub Cargèse külas Korsikal. 1675. aastal põgenes türklaste okupeeritud Kreekast sinna umbes 700 idaortodoksset kristlast, kes aja jooksul tulid üle õhtumaa kirikusse, kuid säilitasid oma bütsantsi riituse. Riituses on küll märgata lääne mõjusid ja oma keele on nad tänapäevaks ka suuremalt jaolt unustanud.[4]

Ka Maltal Vallettas asub kreekakatoliku kogudus ja kirik, mis on pühitsetud Damaskuse Jumalaemale.[5] 1522. aastal olid Johannese ordu rüütlid sunnitud lahkuma türklaste tõttu Rhodose saarelt. Ordurüütlid asusid ümber Maltale ning nendega koos pages sinna ka grupp kreekakeelseid idaortodoksseid kristlasi Rhodoselt. Aja jooksul liitusid ka nemad katoliku kirikuga, säilitades oma riituse. Nende järeltulijad, keda on üsna vähe järele jäänud, moodustavad tänaseni selle koguduse.


Albaania bütsantsi riitusega katoliku kirik[6]

Enne albaanlaste sundateismistamist kommunistide poolt oli umbes kaks kolmandikku neist moslemid ning ülejäänud domineerivalt idaortodokssed kristlased. Põhja-Albaanias oli siiski ka märgatava suurusega ladina riitusega roomakatoliku kirik. 17.–18. sajandil tegutses Albaania idaortodokssete kristlaste seas Itaaliast tulnud basiliaanide misjon.[7] Selle tulemusel tekkis Albaanias bütsantsi riitusega katoliku kogukond. 1765. aastal osmanid aga keelustasid selle.

Möödunud sajandi algul tekkis uus idariitusega katoliku kogudus. Enne Teist maailmasõda tegutsesid Albaanias edukalt Itaaliast tulnud Grottaferrata mungad ning 1939. aastal rajati Lõuna-Albaania Apostellik Administratuur, mille koosseisu kuulusid kõik idariitusega albaanlastest katoliiklased. 1945. aastal oli neid umbes 400. Kommunistliku režiimi ajal oli religioon Albaanias täiesti keelatud. Pärast režiimi kokkuvarisemist on püütud kunagisi hierarhilisi struktuure taastada. Nii on tänapäeval olemas jälle Lõuna-Albaania Apostellik Administratuur ja 2017. aastast peale on selle juhiks piiskop Giovanni Peragine. Hinnanguliselt on koguduseliikmeid veidi alla 4000.[8]


Italo-Albaania Katoliku Kirik[9]

Siiani oleme vaadelnud idariitusega katoliku kirikuid Balkanil ja Ida-Euroopas. Nende eksistents ida- ja läänekristluse piirialadel ei ole ka üllatav. Aga üks bütsantsi riitusega katoliku kirik asub otse ladina riitusega katoliku kiriku tagahoovis – Itaalias. Ning seal on ta olnud ristiusu sünniajast alates.[10] Üheks selgituseks selle kiriku eksistentsile on see, et too tagahoov, täpsemalt suur osa Lõuna-Itaaliast, asub geograafiliselt Kreekale lähemal kui Roomale.

Kreeklased asusid Lõuna-Itaalia mandrialadele ja Sitsiiliasse juba 8. sajandil eKr. Sealne kreeklastega asustatud piirkond oli tuntud Magna Graecia nime all. See oli osa tollasest Kreeka tsivilisatsioonist ning sealse kõrge kultuuri tuntuimaks esindajaks on ilmselt Sitsiilias sündinud ja surnud kreeklane Archimedes. Kui esimestel Kristuse sünnijärgsetel sajanditel tekkis seal kirik, siis oli see muidugi kreekakeelne. Kui aga hakkasid välja kujunema kirikliku hierarhia struktuurid, oli üsna loomulik, et sealsed kirikud allusid Rooma piiskopile, kes Lõuna-Itaalia kreeklastele ka piiskoppe ametisse pühitses. Seega olid juba tollel ajal sealsed kristlased kahe teoloogilis-kultuurilise mõjukeskuse vahel: ühelt poolt nende kohapealne ja Kreekaga seotud kreekakeelne kristlus ning teisalt üha enam latiniseeruv ning üha mõjukamaks muutuv Rooma.[11] Mutatis mutandis on selline kahe pooluse pingeväljas võnkumine tänaseni säilinud. Kord on kaldutud enam ladina kristluse poole, kord jälle kreeka poole. Kuid kui kristluse algupäevil oli kreekakeelne kogukond Lõuna-Itaalias suuresti domineeriv, siis tänapäeval on ta väike ning vaevumärgatav.

6. sajandil asus Itaalia lõunaossa hulgaliselt langobarde, kes olid suuresti latiniseerunud või latiniseerumas (Fortescue 2001, 52jj). Sellele vastukaaluks aga jõudis sinna 7. sajandil ja hiljemgi arvukalt kreeka pagulasi moslemite poolt okupeeritud aladelt. Seetõttu võib rääkida 7. sajandil alanud ja kuni normannide vallutuseni 11. sajandil kestnud Lõuna-Itaalia alade taashelleniseerimisest. Sisemaa linnades domineeris langobardide ladina keel, rannikualadel aga kreeka keel ning kirikutes vastavalt ladina riitus ja bütsantsi riitus. Bütsantsi riituse ja kreeka keele tähtsuse kasvule mõjus oluliselt ka 8. sajandil alanud Bütsantsi keisrite kirikupoliitiline tegevus. Nimelt tollane Lõuna-Itaalia kuulus Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririigi koosseisu. Keisrid alates Leo III kuni normannide tulekuni eraldasid Lõuna-Itaalia kirikud Roomast ning panid need Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse (Fortescue 2001, 80jj). See muidugi tugevdas seal bütsantsi riituse positsiooni. Olulise tagasipöörde Lõuna-Itaalia arengusse tõid normannide vallutused 11. sajandil. Lõuna-Itaalia alad võeti ära Bütsantsi impeeriumilt ning piiskopkonnad allutati taas Roomale.[12] Kuigi normannidest vallutajad olid religioosselt üsna tolerantsed ning bütsantsi riitusega kristlasi ei püütud vägisi muuta ladina kristlasteks, siis ometi ladina riituse ning tekkiva itaalia keele survel hakkasid kreeka keel ja bütsantsi riitus taanduma. Aja jooksul asusid seal bütsantsi riitusega piiskoppide asemele ladina riitusega piiskopid ning aegamööda läks suur osa idariitusega kogudusi üle ladina riitusele.[13] Kogu italo-kreeklaste kirik siiski ei kadunud. Nii oli keskaja lõpuks ladina riitusega piiskoppide alluvuses ikka veel üksikuid bütsantsi riitust järgivaid preestreid, kuigi neil oma piiskoppe polnud. Kõige jõulisemalt säilis idariitus just kloostrites.

Ilmselt oleks Lõuna-Itaalia bütsantsi riitusega kirik aja jooksul ikkagi täielikult latiniseerunud kui mitte uus laine idakristlastest põgenikke poleks seda riitust taas elustanud. 15. sajandil ja hiljemgi jõudis Lõuna-Itaaliasse rohkesti albaanlastest põgenikke, kes ei soovinud türklaste valitsuse alla jääda. Osa tollastest albaanlastest olid ladina riitusega roomakatoliiklased, teine osa idaortodokssed kristlased. Esimesed sulandusid ruttu itaallaste hulka, teised ühinesid aga italo-kreeklaste kirikuga. Tänapäevani välja moodustavadki nende Albaania põgenike järeltulijad põhilise osa Itaalia bütsantsi riitusega kristlastest.

15. sajandil ja hiljemgi tuli Itaaliasse ka kreeka põgenikke. Nemad siiski Itaalia-Kreeka kiriku taaselustamisel olulist rolli ei etendanud. Osa neist sulandus itaallaste sekka. Osa küll säilitas oma bütsantsi riituse ja kreeka identiteedi, aga pärast mõningast kõikumist idakatoliikluse ja idaortodoksse kristluse vahel otsustas suurem osa neist siiski viimase kasuks.[14]

Albaania ja kreeka põgenike saabumine langes kokku Firenze kirikukogu järgse ajaga, mil põhimõtteliselt kirikulõhet Rooma ja Konstantinoopoli vahel ei olnud. See aitas esialgu ka italo-kreeka kiriku olukorda parandada. Nimelt oli nüüd võimalik selles kirikus kasutada idaortodoksses traditsioonis ametisse pühitsetud piiskoppe, kui Rooma neile juriidiliselt loa andis (Suttner 1999, 101–104). Näib, et seda võimalust ka kasutati, vähemalt sporaadiliselt. 16. sajandi teises pooles tegi aga Tridenti kirikukogu oma tsentraliseerimis- ja ühtsustamisprogrammiga sellele võimalusele lõpu. Lõuna-Itaalia idariitusega kogudused allutati otseselt kohalikele ladina riitusega piiskoppidele ning erineva riitusega kristlasi – nii vaimulikke kui ilmikuid – püüti üksteisest võimalikult lahus hoida. Seega muutus italo-kreeklaste, nüüd juba domineerivalt italo-albaanlaste olukord üsna kehvaks: ladina riitusega kaaskristlased neid eriti ei hinnanud, omi piiskoppe neil polnud ning nende bütsantsi riitusega vaimulikud pühitseti ametisse ladina riitusega piiskoppide poolt. Viimased olid aga tihti arvamusel, et bütsantsi riitusega kristlased pole ikka täiesti õiged katoliiklased. Tagajärjeks oli see, et kohalikud kiriklikud võimumehed püüdsid neist iga hinnaga teha „õigeid“, i. e. ladina riitusega katoliiklasi. Selle surve tõttu bütsantsi riitusega katoliiklaste osakaal üha vähenes. Olukord läks veidi paremaks 18. sajandil, kui paavsti initsiatiivil seati neile ametisse mõned piiskopid preestrite ordineerimiseks ning rajati seminarid vaimulike koolitamiseks. Piiskoppide ametisseseadmine ei tähendanud veel oma piiskopkondade rajamist. Need rajati alles 20. sajandil: 1919. aastal rajati Kalaabrias Lungro piiskopkond ning 1937. aastal rajati Piana degli Albanesi piiskopkond Sitsiilias (Roberson 2008).

Nagu juba märgitud, etendas idariituse säilitamisel olulist rolli munklus. Kunagi oli kloostreid arvukalt. Kreekalikena järgisid nad Basileiose reegleid. Varauusajal oli munklus aga üsna viletsas seisukorras. Kloostrite reformimise katseid oli tehtud mitmeid, aga alles paavst Gregorius XIII õnnestus sisulised reformid läbi viia. Tema tahte kohaselt rajati 1579. aastal Lõuna-Itaalias basiliaanide kongregatsioon, mis ühendas kõiki sealseid idariitusega kloostreid ning mis allus ühele juhile. Eeskujuks olid siin muidugi võetud õhtumaal levinud mungaordud. Tänapäevaks on neist kloostritest järele jäänud veel vaid üks: 1004. aastal rajatud Santa Maria di Grottaferrata Rooma lähedal. See klooster moodustabki kogu Ordo Basilianus Italiae (O.S.B.I.).

Nagu Ukrainas, nii ka Itaalias on idakatoliiklaste riitust tublisti mõjustanud pikk elu suure ja võimsa ladina riitusega kiriku kõrval. Idariitusega kiriku vagaduses ja liturgias oli üsna palju õhtumaiseid elemente, mis eristasid seda n-ö puhtast bütsantsi riitusest. On räägitud ka erilisest italo-kreeka riitusest, mis ei ole enam päris identne bütsantsi riitusega.[15] Selline areng on üsna loomulik, sest elava kiriku arusaamad ja vajadused muutuvad ning sellega koos muutuvad paratamatult ka riitused. 19. sajandi lõpus otsustati aga tagasi pöörduda n-ö puhta bütsantsi riituse juurde.[16] Selle voolu keskuseks kujunes Grottaferrata klooster ning seal kasutatav liturgia on kogudusekirikutele eeskujuks. Isegi pärast neid üsna puristlikke reforme on italo-kreeklaste, nüüd juba küll italo-albaanlaste vagaduses ja riituses ikka veel mitmeid õhtumaa mõjutusi. Tänapäeval kasutatakse liturgias kreeka keele kõrval ka albaania ning itaalia keelt.[17]

Nüüdisajal koosneb Italo-Albaania Katoliku Kirik kolmest otseselt paavstile alluvast osast: Lungro piiskopkond Kalaabrias, kus oli 2017. aastal 32 800 liiget 29 koguduses; Piana degli Albanesi piiskopkond Sitsiilias 23 000 kristlase ja 15 kogudusega ning Santa Maria di Grottaferrata klooster, mis ka otseselt allub paavstile. Seal oli 2017. aastal 12 munka.[18]


Melkiidid

Melkiitide nime all on tuntud Lähis-Ida bütsantsi riitusega araabiakeelsed katoliiklased. Mõnikord nimetatakse nende kirikut ka Melkiitide Kreekakatoliku Kirikuks. Nad ise aga toonitavad oma araablaseks olemist ja rõhutatult eristavad ennast kreeklastest. See idakatoliku kirik tekkis 18. sajandil idaortodoksse kiriku Antiookia patriarhaadi osast, mis ühines Roomaga. Hiljem on kirikusse tulnud idaortodoksseid kristlasi teistestki Lähis-Ida patriarhaatidest.

Sõnatüvi mlk tähistab semiidi keeles kuningat. Seega nimetus melkiidid võiks tähendada kuninga kristlasi. Tänapäeval see kindlasti nõnda ei ole, sest melkiitide kirik ei ole üheski riigis riigikirikuks. Kunagi varem olid aga melkiidid küll kuninga, i. e. riigimeelse kiriku liikmed. Kui 5. sajandil idakristlus lagunes Chalkedoni kirikukogu pooldajateks ja selle vastasteks, siis hakati melkiitideks nimetama just selle kirikukogu pooldajaid. Oli ju see riigi ja keisri poolt tunnustatud kirikukogu. Pikka aega olid nimetused melkiitide kirik ja ortodoksne kirik sünonüümid. Kui aga Lähis-Idas 18. sajandil see kirik lagunes idakatoliiklikuks ja idaortodoksseks kirikuks, siis võtsid Rooma poole pöördunud kaasa nime „melkiidid“ ning teisele kirikule jäi nimetus „ortodoksne“ (Fortescue 2001, 186j).

11. sajandil lagunes kristlus idakristluseks, mille juhiks jäi Konstantinoopoli patriarh, ning Rooma patriarhi-piiskopi-paavsti juhtimise all olevaks läänekristluseks. Kuigi juba oma geograafilise asendi tõttu jäi Antiookia patriarhaat idakirikusse, siis polnud antiooklased sugugi nõnda põhimõttelised Rooma-vastased kui nende vennad Konstantinoopolis. Lahkulöömist Roomast mõisteti vähemalt esialgu kui Konstantinoopoli patriarhaadi probleemi. Teiseks oluliseks momendiks oli see, et Antiookia polnud sugugi rõõmus Konstantinoopoli patriarhaadi ülemuslike ambitsioonide üle kogu ülejäänud idakristluse suhtes. Küllap on omajagu tõtt Adrian Fortescue väites, et läbi ajaloo suhtusid paljud Antiookia patriarhid Roomasse üsna sõbralikult (2001, 189jj). Seega teatud mõttes oli Antiookia kusagil Rooma ja Konstantinoopoli vahel.

17. sajandi keskel asusid Antiookia patriarhaadi aladel tegutsema roomakatoliku misjonärid, eelkõige jesuiidid, kaputsiinid ja karmeliidid. Nad olid üsna edukad ning neil õnnestus luua patriarhaadi sees roomameelne erakond (Roberson 2008).[19]

1724. aastal pärast Antiookia patriarhi surma kerkis esile kaks võistlevat parteid oma kandidaatidega patriarhi kohale: Aleppo ja Damaskuse parteid. Kumbki grupp kuulutas oma kandidaadi patriarhiks. Aleppolaste valitud patriarh oli Silvester. Teda tunnustasid nii Konstantinoopoli patriarhaat kui ka Türgi võimud. Damaskuslaste valitud patriarh oli Kürillos VI, kes oli avalikult Rooma orientatsiooniga. Hiljem tunnustas teda kirikujuhina Rooma paavst.[20] Kuna Türgi võimud tunnustasid vaid ortodoksset patriarhi, siis olid idakatoliku patriarhid sunnitud pikka aega end Liibanoni mägedes varjama. Vaatamata raskustele kujunes kirik välja kogu oma hierarhilise süsteemiga. Kiriku liikmeskond kasvas jõudsasti, kuna rahva, eriti araablaste seas muutus melkiitide kirik Türgi-vastase opositsiooni kehastuseks. Antiookia ortodoksset patriarhaati peeti aga liialt sõltuvaks osmanite valitsusest (Roberson 2008). Seda melkiitide arengut raskendasid aga nii kiriku sisetülid kui ka teiste idakatoliku kirikute, eriti maroniitide püüd uusi idakatoliiklasi oma kirikusse haarata (Fortescue 2001, 202).

On väidetud, et 19. sajandi esimesel poolel valitsesid melkiitide seas üsna tugevad gallikaanlikud[21] meeleolud: sinodeid peeti tähtsamaks kui paavsti ning oma kiriku asju püüti otsustada ilma Rooma arvamust küsimata (Fortescue 2001, 208–211). Seda melkiitide ja paavstluse vahelist pinget õhutasid suuresti erimeelsused Lähis-Idas tegutsevate ladina riitusega roomakatoliku misjonäridega, kellel olid oma arusaamad „õigest“ katoliiklusest. Teatud määral oli gallikanismist mõjutatud ka patriarh Maximos III (1833–1855), keda on peetud üheks väljapaistvaimaks melkiitide kirikujuhiks.

Türgi impeeriumis eksisteerisid erinevad kristlikud kirikud milletidena ehk n-ö autonoomsete kogukondadena, mille juhtideks olid kirikujuhid. Pikka aega ei pidanud Osmani võimud melkiite eraldi milletiks, vaid idaortodoksse milleti osaks. See tähendas, et tsiviilasjus allusid nad idaortodokssele patriarhile. Alles patriarh Maximos III õnnestus saavutada oma kirikule täielik autonoomia (Fortescue 2001, 218). See võit suurendas patriarhi ambitsioone ning ta püüdis saavutada kõigi Osmanite impeeriumi ida riitusega roomakatoliiklaste juhi positsiooni. See tal ei õnnestunud, küll aga näib, et Rooma nõustus sellega, et ta kasutas enda puhul tiitlit „Antiookia, Aleksandria, Jeruusalemma ja Kogu Ida patriarh“. Kuigi see nõusolek näib olevat antud talle vaid personaalselt, hakkasid ka ta järglased seda üsna ambitsioonikat tiitlit kasutama (Fortescue 2001, 218j).

18.–19. sajandil kujunes välja ka melkiitide munklus, mis oma organisatsiooni poolest on õhtumaine. Nii näiteks on melkiitidel olemas mungaordud. Juba kiriku tekke ajal oli olemas kaks suurt kloostrit, mis võistlesid oma mõjukuse poolest: Lunastaja klooster ja Shuwair’i[22] klooster, mõlemad tänapäeva Liibanoni territooriumil. Lunastaja kloostrist kujunes Basileiose reegliga salvatoriaanide ordu – Ordo Basilianus Sanctissimi Salvatoris (B.S.). Ordu reegel kinnitati Roomas juba 18. sajandil. Tänapäeval kuulub ordusse veidi üle saja munga, enamuses preestrid. Umbes samal ajal salvatoriaanide orduga kujunes teises kloostris oma ordu: Basileiose reegliga Ristija Johannese ordu või emakloostri prantsusepärase nime järgi choueriitide ordu – Ordo Basilianus Sancti Iohannis Baptistae (B. C.). Ka selle ordu reeglid kinnitati Roomas 18. sajandil. 19. sajandi esimesel poolel aga lõi selle ordu Aleppos asuv klooster ordust lahku ning moodustati uus ordu: Basileiose reegliga Aleppo melkiitide ordu Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum (B. A.). Esimeses neist (B.C.) on tänapäeval umbes poolsada munka, teises (B.A.) vaid kolmekümne ümber. Salvatoriaanide ordus on üle saja munga. Kõigil kolmel basiliaanide ordul[23] on olemas ka oma nunnade harud. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tekkis melkiitide kirikus veel üks ordu: Püha Pauluse Misjonäride Selts[24] ehk Societas Missionarium Sancti Pauli (S.M.S.P.) (Attwater 1961, 60j), kus on alla poolesaja munga. Ajaloos on ordupreestrid olnud peamiselt koguduse vaimulikeks. Tänapäeval on siiski enamuse piiskopkondade kogudustes ametis peamiselt ilmikpreestrid.

Tänapäeval on melkiitide kirik suuruselt teiseks idakatoliku kirikuks Lähis-Idas maroniitide järel. 2017. aastal oli ametlike andmete kohaselt suurim melkiitide Lähis-Ida kogukond Liibanonis (435 000). Suuruselt teine kogukond oli Süürias (ca 120 000). Melkiite on ka Iisraelis, Jordaanias, veidi Sudaanis ja Egiptuses. Annuario Pontificio andmetel oli aga suurim kogukond Brasiilias – sealses piiskopkonnas on 446 600 kristlast. Üldse on üle poole melkiitidest emigratsioonis. Aastal 2017 oli ametlikult maailmas 1 568 239 melkiiti. Kiriku juhiks on Antiookia patriarh[25] Youssef Absi, S.M.S.P. Patriarhi peamine residents asub Damaskuses.


[1] Selle kiriku tekke ja arengu kohta Roberson (2008), Suttner (1999, 224j), Attwater (1961, 112–115).

[2] Vanemas eestikeelses kirjasõnas on kreekakatoliku kirikuks mõnikord nimetatud ka idaortodoksset kirikut.

[3] Kreekas on ka ladina riitusega roomakatoliku kirik, millel on kohaliku päritoluga liikmeid umbes 50 000. Uuemal ajal on kiriku liikmete arv immigrantide tõttu tunduvalt kasvanud.

[4] Vt artiklit „The Greek Church“ turistidele mõeldud veebilehelt Corseweb. Kogudus kuulub Prantsusmaa idakatoliku ordinariaadi (l’Ordinaire des catholiques des Églises Orientales résidant en France) koosseisu.

[5] Tegemist on tänaseni säilinud Rhodoselt kaasa võetud nn Damaskuse Jumalaema ikooniga.

[6] Vt Attwater 1961, 126 ja Roberson 2008.

[7] Itaalia bütsantsi riitusega roomakatoliiklastest tuleb juttu järgmisena.

[8] Üldse on tänapäeval Albaanias kuni pool miljonit roomakatoliiklast.

[9] Ajalooliselt on kasutatud ka nime Italo-Kreeka Katoliku Kirik.

[10] Tänapäeval võib leida idakatoliku kirikuid väga paljudes maailma paikades. See on nüüdisaja suuremahulise migratsiooni puhul paratamatu. Itaalia idakatoliku kirik on aga kohaliku päritoluga – tekkinud Itaalias ligi kaks tuhat aastat tagasi.

[11] Pikka aega oli kristlus ka Roomas kreekakeelne. Alles 3.–4. sajandil hakkas seal aegamööda domineerima ladina keel.

[12] Ida- ja läänekristluse vahelise lõhe tekkimise ajal 1054. aastal italo-kreeka kirik ei allunud enam Konstantinoopolile. Seetõttu pole kirikulõhe siinseid idariitusega kristlasi kunagi Roomast eraldanud (Attwater 1961, 65j).

[13] Fortescue märgib, et oluliseks teguriks oli ladina riitusega naabruskonna surve. Erinevalt kohalikest ladina riitusega kristlastest olevat aga paavstid toetanud bütsantsi riituse püsimist (2001, 102jj).

[14] Mõnede Itaalias asuvate idaortodokssete kogukondade kohta vt Fortescue (2001, 135jj).

[15] Ukraina idakatoliiklaste juures on ka juttu erilisest ruteenia riitusest, mis ei ole identne bütsantsi riitusega.

[16] Ka selles sarnanetakse Ukraina idakatoliiklastega.

[17] Lõuna-Itaalias on griko’d, üht kreeka dialekti rääkiv kogukond. Kahjuks pole mul õnnestunud kindlaks teha kas ja kui palju see kogukond on seotud Italo-Albaania Katoliku Kirikuga.

[18] Kloostril on oma mitmekeelne kodulehekülg Monastero Esarchico di Santa Maria di Grottaferrata.

[19] Mõnesugust edu saavutasid nad ajutiselt ka Aleksandria patriarhaadis. Jeruusalemma patriarhaadis neil aga erilisi tulemusi polnud (Fortescue 2001, 194–197).

[20] Melkiitide kui idakatoliku kiriku tekkest on vähemalt kaks üsna erinevat interpretatsiooni. Mõlema autorid on ise katoliiklased. Eelmise sajandi alguses Adrian Fortescue toodud selgituse kohaselt oli melkiitide kiriku teke suuresti roomakatoliku misjoni tulemus. Pea algusest peale oli üks kandidaatidest ortodoksne, teine juba katoliku kiriku liige ning see kirikujuhtide erinevus viis paratamatult tekkinud kaks kirikut erinevatele arenguteedele. Fortescue küll ütleb, et neid kahte erakonda eristasid teisedki asjad peale suhtumise roomakatoliiklusesse. Ometi jääb mulje, et uniaatluse püüdlus oli oluline tegur Antiookia skisma või kirikulõhe tekkeks (Fortescue 2001, 197). Viini Ülikooli professor Ernst Christoph Suttneril on aga mõneti erinev seletus uniooni tekkest. Ta juhib tähelepanu sellele, et mõlemad kandidaadid olid algselt lääne orientatsiooniga. Ainult et üks saavutas kohe Osmanite riigi tunnustuse, teine mitte. Ning too teine patriarh ja teda toetav osa algselt ühtsest kirikust otsis kaitsjaid ning selleks tema eksistentsi tunnustavaks kaitsjaks sai roomakatoliku kirik. Just seetõttu, alles pärast Antiookia patriarhaadi sees tekkinud skismat muutus Kürillose juhitud kirik idakatoliku kirikuks. Seega skisma või kirikulõhe oli suuresti uniaatluse põhjuseks (Suttner 1999, 158–161). Viimane seletus on kooskõlas ka asjaoluga, et paavst tunnustas Kürillost lõplikult alles 20 aastat pärast tolle saamist patriarhiks.

[21] Mõiste gallikanism tuleneb Prantsuse kiriku püüetest, eriti 17. sajandil, distantseeruda Roomast ning ise oma kiriku asju otsustada.

[22] Dhour El Shuwayr, prantsusepäraselt Dhour El Choueir.

[23] Basiliaanide ordude kujunemise kohta vt Fortescue (2001, 205–208).

[24] Keskus asub Liibanoni kuulsas palverännukohas Harissas.

[25] Ametlik tiitel on Antiookia ja Kogu Ida, Aleksandria ja Jeruusalemma Melkiitide Kreeka Katoliku Kiriku Patriarh.


Kirjandus

Attwater, Donald. 1961. The Christian Churches of the East, Volume 1. Churches in Communion with Rome. St. Helens (Lancashire, UK): Thomas More Books.

Fortescue, Adrian. [1923] 2001. The Uniate Eastern Churches. Piscataway: Gorgias Press.

Roberson, Ronald G. 2008. The Eastern Christian Churches – A Brief Survey (7. väljaanne). Rooma: Edizioni Orientalia Christianai, Pontificio Istituto Orientale. Kättesaadav CNEWA koduleheküljel: www.cnewa.org/generalpg-verca.aspx?pageID=181 (vaadatud 10.07.2010).

Suttner, Ernst Christoph. 1999. Die Christenheit aus Ost und West auf der Suche nach dem sichtbaren Ausdruck für ihre Einheit. Würzburg: Augustinus-Verlag. Neue Folge.


Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English