Artiklid

Idakatoliku kirikud, 4. osa

Loe ka artikli 1. osa, 2. osa ja 3. osa.


Idariitusega katoliku eksarhaat Tšehhi Vabariigis

Ajalooliselt kuulus see kreekakatoliku kogukond Prešovi piiskopkonna alla. Kui Esimese maailmasõja lõpus Prešovi piiskopkond jäi Tšehhoslovakkia Vabariigi sisse, siis aja jooksul sattus selle kiriku või piiskopkonna liikmeid ka riigi lääneossa. Seetõttu tekkis seal kogudusi. Kui kommunistid 1950. aastal Prešovi kreekakatoliku piiskopkonna kaotasid, siis muidugi suleti ka Tšehhi territooriumil olevad kogudused. 1968. aastal aga kirik taastati ning siis taasavati ka kreekakatoliku kogudus Prahas. See jäi ainsaks Tšehhi territooriumil tegutsevaks idakatoliku koguduseks kuni kommunismi kokkuvarisemiseni. Alates 1989. aastast on aga kirik saanud jälle vabalt tegutseda ning sellest ajast alates on siin taastatud teisigi kogudusi. 1993. aasta alguses jagunes riik kaheks: Tsehhi Vabariigiks ja Slovakkia Vabariigiks. Ka kreekakatoliku kirik jagunes kaheks. Paavsti otsusega rajati Tšehhi Vabariiki eraldi kiriklik struktuur: apostellik eksarhaat, mille eesotsas on eksarh piiskopi seisuses.

Üheks siinse kreekakatoliku kiriku rajamise motiiviks oli ka abielus ladina riitusega preestrite probleem (Roberson 2008). Nimelt oli kommunistliku režiimi ajal häda sunnil ordineeritud ladina riitusega preestriteks abielus mehi. Normaalses olukorras neid ei saanud aga ladina riitusega roomakatoliku kirikus kasutada. Küll aga tuli nende rakendamine preestritena kõne alla bütsantsi riitusega kirikus.

Tänapäeval on eksarhiks piiskop Ladislav Hučko.[1] 2017. aastal oli eksarhaadis 21 kogudust. Annuario Pontificio andmetel oli samal aastal kirikul 17 000 liiget.


Ungari Kreeka-Katoliku Kirik

Kirik on tuntud ka Hajdúdorogi Kreeka-Katoliku Piiskopkonna nime all. Ka see kirik on välja kasvanud russiinide Munkácsi idariitusega katoliku piiskopkonnast. 19. sajandil osa uniaatidest russiine ungaristus, eriti need, kes elasid territooriumil, kus domineerisid ungarlased. Siin kujunes välja ungarikeelne kreekakatoliku kogukond, kes ei rääkinud enam russiini keelt ning kelle jaoks kirikuslaavikeelsed jumalateenistused jäid üha võõramaks. Nii vaimulike kui ka ilmikute hulgas muutus populaarseks idee ungarikeelsest ja ungarimeelsest kreekakatoliku kirikust (Magocsi 2002a). Vatikan oli aga sellele plaanile põhimõtteliselt vastu. Vaatamata sellele hakati ungari keeles jutlustama ning isegi liturgias hakati kasutama ungarikeelseid osi. Vatikan andis 1896. aastal välja seda praktikat keelustava dekreedi. Sellel polnud siiski erilisi märgatavaid tagajärgi. Ka Ungari kuningriigi valitsus oli huvitatud ungari keele kasutuselevõtust kirikus. Lõpuks oli Vatikan sunnitud järele andma ning 1912. aastal rajatigi ungarikeelsetele idakatoliiklastele Hajdúdorogi[2] Kreeka-Katoliku Piiskopkond.[3] Ometi ei lubatud ungari keelt jumalateenistuse keelena kasutada. Selle asemel pidi kiriklikuks keeleks saama kreeka keel. Vatikani jõud ei käinud siiski ungarikeelsetest idakatoliiklastest üle ning need lihtsalt ei võtnud kreeka keelt kasutusele. Kahe maailmasõja vahel oli ka Vatikan lõpuks sunnitud tunnistama ungari keele võitu (Attwater 1961, 100j).

Kommunistliku režiimi ajal kehtisid Ungari kreekakatoliiklastele muidugi mitmesugused piirangud, aga erinevalt teistest sealtkandi maadest lubati neil siiski olemas olla. Algselt kuulusid piiskopkonna alla vaid alad Ida-Ungaris ning Budapest. Alates 1980. aastast katab aga Hajdúdorogi piiskopkond tervet Ungari Vabariigi territooriumi (Roberson 2008). 2015. aastal muudeti piiskopkond peapiiskopkonnaks, mille alluvusesse loodi kaks uut piiskopkonda. Sellest ajast on kirik ka sui iuris metropoliitkond.

Tänapäeval on kiriku juhiks peapiiskop Péter Fülöp Kocsis,[4] kes resideerib Nyíregyháza linnas Kirde-Ungaris.[5] Ametlike andmete kohaselt oli 2017. aastal kirikul 262 000 liiget ning tegutses 188 kogudust.


Kreekakatoliku kirikud endises Jugoslaavias

Endise Jugoslaavia aladel tekkis idakatoliku kirik juba aastal 1611 (Attwater 1961, 102). 16. sajandil otsisid paljud idaortodokssed serblased pelgupaika Habsburgide riigis, eriti just praeguse Horvaatia territooriumil. Keisririik kasutas neid osavate sõduritena Osmanite vastases võitluses. Serblaste üheks keskuseks kujunes Marcha (Marča) klooster Zagrebi lähedal. Siin resideeris ka serblaste idaortodoksne piiskop Simeon, kes 1611. aastal läks üle katoliku kirikusse, säilitades oma riituse. Sellest ajast peale tegutsesidki siin serblaste katoliiklastest piiskopid. Kanooniliselt nad küll polnud iseseisvad, vaid allusid Zagrebi ladina riitusega piiskopile. Teiselt poolt aga Marcha klooster ning seal asuvad piiskopid säilitasid osaduse serblaste Peći idaortodoksse patriarhiga (Suttner 1999, 164j). Seega võiks Marcha piiskopkonda pidada kahe kristluse haru ühenduslüliks. Tegelikkuses sellised oikumeenilised suhted paraku ei toiminud. Bütsantsi riitusega sufragaanpiiskoppide suhted nende ladina riitusega ülemustega polnud just kiita. Samal ajal aga idaortodokssed serblased ja nende kiriku juhid pidasid Marcha kloostrit endale kuuluvaks. Tekkis pingeid ja tülisid, mis kohati päädisid veriste võitlustega.

Probleem lahendati keisrinna Maria Theresa poolt. 1777. aastal rajati idakatoliiklastele eraldi Križevci[6] piiskopkond, mis allutati Ungari priimasele, st Esztergomi peapiiskopile. Aastast 1853 allub Križevci piiskopkond aga Zagrebi peapiiskopile. Horvaadi ja serbia päritoluga idakatoliiklaste kõrval moodustasid üha suureneva osa piiskopkonnast siia välja rändavad russiinid ja Galiitsia ukrainlased. Esialgu olid piiskopid horvaadi päritoluga, 19. sajandi lõpust aga hakkasid russiini päritolu kirikutegelased juhtivat rolli etendama. Üldse on Križevci piiskopkond etendanud olulist osa siia rännanud russiinide keele, kultuuri ja rahvusliku identiteedi säilitamisel ja arendamisel (Magocsi 2002b).

Kui pärast Esimest maailmasõda moodustati Jugoslaavia kuningriik, siis laienes Križevci piiskopkond tervele kuningriigi territooriumile. Nii hakkas piiskopkonda kuuluma ka Makedoonia kreekakatoliiklaste kogukond, mis oli tekkinud 19. sajandil misjoni tulemusel (Roberson 2008).

Jugoslaavia lagunemisega kommunistliku režiimi kokkukukkumisel lagunes ka kreekakatoliku kirik Jugoslaavias. Tänapäeval kuuluvad Križevci piiskopkonna alla Horvaatia, Sloveenia ja Bosnia-Hertsegoviina kreekakatoliiklased. Kiriku keskus asub aastast 1966 Zagrebis. Siin asub ka 1690. aastal rajatud kreekakatoliku vaimulik seminar. Käesoleva aasta septembrist on kiriku juht piiskop Milan Stipić. Koguduseliikmeid oli 2017. aastal üle 21 000. Kogudusi oli piiskopkonnas 46.

Aastal 2003 rajati eraldiseisev Serbia ja Montenegro Apostellik Eksarhaat, mis 2013. aastal lahutati Serbia ja Montenegro osadeks. Serbia idakatoliiklased moodustavad Ruski Krsturi[7] kreekakatoliku piiskopkonna. 2017. aastal oli seal ligi 22 000 idakatoliiklast. Kirikut juhib piiskop Đura Džudžar. Montenegros on vähe idakatoliiklasi ning neid teenivad sealsed ladina riitusega vaimulikud.

2000. aastal rajati iseseisev Makedoonia Apostellik Eksarhaat, mille koosseisu kuuluvad Makedoonia Vagariigis elavad endised Križevci piiskopkonna liikmed. 2018. aastal muudeti see piiskopkonnaks, mis allub otse paavstile. Kirikut juhib piiskop Kiro Stojanov. 2017. aastal oli piiskopkonnas veidi üle 11 000 kristlase.


Rumeenia Kreeka-Katoliku Kirik

Kiriku nimetus on Roomaga Ühinenud Rumeenia Kreeka-Katoliku Kirik(Biserica Română Unită cu Roma, Greco-Catolică). Arvatakse, et üheksanda sajandini olid rumeenlaste esivanemad või praeguse Rumeenia territooriumi kristlastest elanikud õhtumaise orientatsiooniga ja alles siis hakati kiriklikult alluma Bütsantsile. Igatahes 17. sajandil, mil saab alguse Rumeenia Kreeka-Katoliku Kirik, olid rumeenlased bütsantsi riitusega idakristlased (Attwater 1961, 105).

Tänapäeva Rumeenia koosneb kolmest ajaloolisest piirkonnast: Valahhia, Moldova ja Transilvaania.[8] Rumeenia kreekakatoliku kiriku koduterritooriumiks ongi just Transilvaania. Teistes piirkondades on kreekakatoliiklasi suhteliselt vähe.

Hiljemalt 11. sajandist kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli Transilvaania domineerivalt ungarlaste päralt. Siin asus ka üsna vana ja arvukas saksa kogukond. Ning lisaks sellele oli ja on siin üha kasvav hulk rumeenlasi. Reformatsioonil olid Transilvaanias üsna mõjukad tagajärjed. Ladina riitusega roomakatoliku kiriku kõrvale tekkisid mitmed võimsad protestantlikud kirikud. Enamus saksa protestante olid luterlased ning enamus ungari protestante reformeeritud. Ungarlaste seas oli ja on tänaseni üsna arvukas unitaarlaste kirik.[9] Varsti pärast reformatsiooni saavutati Transilvaanias erinevate õhtumaiste kirikute vahel rahumeelne kooseksistents.[10] Kirikutevaheline kokkulepe aga ei puudutanud idaortodoksseid rumeenlasi. Nii protestandid kui ka roomakatoliiklased püüdsid neid enda poolele saada. 17. sajandi lõpus õnnestus Habsburgidel Transilvaania enda valdusesse haarata. Seetõttu ka intensiivistus roomakatoliku kiriku püüd kohalikke rumeenlasi endaga ühendada. Rumeenlastelegi oli ahvatluseks hakata roomakatoliiklasteks, sest sellega kaasnes kodanikuõiguste saamine.

Tegelikult sattus rumeenlaste gruppe idakatoliku kirikusse juba varem, Ungvári uniooniga seoses (Suttner 1999, 166j).Osa idaortodoksseid rumeenlasi elas ka ajaloolisest Transilvaaniast läänes ja loodes. 1692. aastal vallutasid austerlased türklastelt Nagyváradi linna ja kogu Bihari piirkonna.[11] Kohe asusid siin tegevusse Munkácsi kreekakatoliku piiskopkonna misjonärid ning nii tekkiski siia rumeenlastest idakatoliiklaste kogukond. Varsti võttis kohalik ladina riitusega roomakatoliku piiskop nad oma hoole alla. Keisrinna Maria Theresa ajal rajati siin aastal 1777 rumeenlastele eraldi kreekakatoliku piiskopkond.[12] See piiskopkond eksisteerib Oradea piiskopkonna nime all tänapäevalgi.

Teine piirkond, mis algselt ei kuulunud Transilvaaniasse, vaid oli „päris”-Ungari osa ja kus Munkácsi kreekakatoliku piiskopkond asus tegutsema kohalike rumeenlaste seas, oli Máramaros. Sinna rajati oma vikariaat. Kui pärast Esimest maailmasõda võitjate poolt ka see piirkond Rumeeniale anti, siis rajati sealsetele rumeeniakeelsetele idakatoliiklastele eraldi Maramureşi[13] piiskopkond.

Päris, st ajaloolises Transilvaanias asusid jesuiitidest misjonärid rumeeniakeelsete idaortodokssete kristlaste seas tegevusse 17. sajandi viimasel kümnendil. Aastatel 1700/1701 läksid pea kõik sealsed idaortodokssed rumeenlased eesotsas kohaliku idaortodoksse piiskopiga Rooma alluvusse. Nagu juba öeldud, oli rumeenlaste jaoks selle sammu oluliseks motiiviks teiste sealsete rahvuste ja konfessioonidega võrdsete sotsiaalpoliitiliste õiguste saamine.

Uniooni läbiviimisel ei valitsenud Rooma kirikus sugugi üksmeel. Kohalike inimeste seas reaalselt tegutsenud jesuiitide arusaamade ja kohaliku idakiriku juhtide soovide kohaselt sõlmiti unioon Firenze kirikukogu põhimõtete järgi, millele vastavalt tuli idakatoliiklastel aktsepteerida mõningaid katoliikluse teoloogilisi põhimõtteid, aga kõiges muus võidi jätkata oma traditsioonide kohaselt (Attwater 1961, 12,106; Suttner 1999, 170j).Ladina ja bütsantsi riitused on selle arusaama kohaselt võrdsete õiguste ning võrdse väärtusega. Teiselt poolt aga tollane Ungari priimas, Esztergomi peapiiskop kardinal von Kollonitz[14] (+1707) oli enam Tridenti kirikukogu meelsusega, mille kohaselt idariitusega kirikud peaksid ennast üha rohkem ja rohkem ladina riitusega kohandama. Selle arusaama kohaselt need kaks riitust pole võrdse väärtusega. Tolle hoiaku üheks märgiks oli see, et kardinali tahtel pühitseti üle tulnud Rumeenia ortodoksne piiskop uuesti piiskopiks (Suttner 1999, 172j).

See jesuiitide ja kardinali vaheline erimeelsus tekitas uues idakatoliku kirikus probleeme ja pingeid. Kreekakatoliiklased tundsid pidevat ladina riituse survet. Võimalik, et see ebakõla oli ka üheks põhjuseks, miks märgatav osa Transilvaania rumeenlasi ei ühinenud uniooniga ning tarbe korral isegi avaldasid sellele jõuga vastupanu. 1759. aastal olid Austria võimud sunnitud lubama Transilvaanias tegutseda ka idaortodokssel piiskopil (Roberson 2008).Samas tuleb aga möönda kreekakatoliku kiriku rolli rumeenlaste identiteedi tugevdamisel ja kaasajastamisel. Just see kirik tegi suure panuse rumeeniakeelse hariduse arengusse ning võttis kasutusele rumeeniakeelse jumalateenistuse korra kohe oma tekkimise ajal. Seevastu Rumeenia Ortodoksne Kirik kasutas aastani 1863 kirikuslaavikeelset liturgiat.

1853. aastal rajati veel kaks Rumeenia kreekakatoliku kiriku piiskopkonda, varem Transilvaanias tegutsenud piiskopkond kuulutati peapiiskopkonnaks ning selle juht kogu kiriku metropoliidiks.

Pärast Esimest maailmasõda sattus kirik koos Transilvaania ja teiste „sõjasaagiks“ saadud maa-aladega Rumeenia kuningriigi koosseisu. Aastal 1940 oli kreekakatoliku kirik oma viie piiskopkonnaga kuningriigi suuruselt teine kirik. Siia kuulus umbes poolteist miljonit liiget ning üle 1500 vaimuliku (Roberson 2008).Sõja järel kommunistliku režiimi tingimustes kulges aga kiriku ajalugu sarnaselt enamuse Ida-Euroopa idakatoliiklaste lugudega. 1948. aastal toimus kirikukogu, milles osales 36 kreekakatoliku preestrit. Otsustati ühineda Rumeenia Ortodoksse Kirikuga. Riigivõim muidugi toetas seda ning omalt poolt aitas jagada kreekakatoliku kiriku varandusi – endale ja ortodokssele kirikule. Enamus preestrid ning kõik piiskopid olid sellise asjakäigu vastu. Neid karistati tollaste kommunistlike kommete kohaselt ja süüdistati demokraatiavastasuses.[15]

Kommunistliku režiimi ajal elas ja tegutses Rumeenia Kreeka-Katoliku Kirik põranda all. Seati ametisse uusi preestreid ja piiskoppe, peeti jumalateenistusi ja toimetati ametitalitusi. Kui režiim kokku kukkus, ilmusid põranda alt välja kolm salaja pühitsetud piiskoppi ning 1990. aastal kirik ametlikult taastati. Nagu mujalgi, nii ka Rumeenias tekkisid probleemid nii riigi kui ka ortodoksse kirikuga kunagi konfiskeeritud kirikute ja muude varade tagasisaamisel. Osa on tagasi saadud, osa aga mitte. Kirik on sellest ajast peale taastanud mitmeid oma tegevusvaldkondi. Nii on avatud vaimulike seminare ning ka üks ülikooli tasemel usuteaduskond.

Rumeenia kreekakatoliku kirik tegutseb ka eksiilis. 1987. aastal rajati Vatikani otsuse kohaselt omaette piiskopkond: Rumeenia katoliku Püha Georgi piiskopkond keskusega Cantonis Ohio osariigis Ameerika Ühendriikides. Piiskopkonnas on 14 kogudust ja neli misjonikeskust.Ametlikult oli aastal 2017 liikmeid 6200.

Üldse on Rumeenia kreekakatoliku kirikus viis piiskopkonda ja üks peapiiskopkond.Peapiiskopkonna eesotsas on suurpeapiiskop (Archiepiscopus maior), kes on ka kogu kiriku juht. Selleks on tänapäeval Lucianus Mureşan.[16] Rumeenia Vabariigi territooriumil on kirikul üle 1200 koguduse.

Kiriku üheks probleemiks on liikmeskonna suurus.[17] Kiriku ametlike andmete järgi oli aastal 2017 Rumeenias liikmeid ligi pool miljonit. Kuid riigi poolt 2012. aastal läbi viidud rahvaloenduse kohaselt pidas ennast kreekakatoliiklasteks vaid veidi enam kui 150 000 inimest.


Bulgaaria bütsantsi riitusega katoliku kirik[18]

Bulgaarlastel oli kokkupuuteid õhtumaa kirikuga juba vähemalt 9. sajandil. Nii näiteks kaalutles nende valitseja Boris I (+907) ristiusu vastuvõtmist nii Roomast kui ka Konstantinoopolist ning 9. sajandil tegutses bulgaarlaste hulgas üsna jõuline õhtumaa kiriku misjon. Ometi said bulgaarlastest idaortodokssed kristlased. Lääne kristluse tegelik jõudmine bulgaarlaste juurde toimus tervelt tuhat aastat hiljem.

19. sajandi keskpaigas leidis bulgaarlaste seas aset intensiivne rahvuslik liikumine, mille käigus püüeldi ka kirikliku iseseisvuse poole.[19] Tollel ajal kuulus Bulgaaria Osmanite impeeriumisse. Konstantinoopoli patriarhaat aga Bulgaaria ortodoksse kiriku iseseisvumisega ei nõustunud. Patriarhaat lähtus siin põhimõttest, et ühes riigis saab olla vaid üks kirik ning rahvus ei ole piisav põhjus omaette kiriku rajamiseks.

See vastus tollast Bulgaaria rahvuslikku liikumist ei rahuldanud ja mitmed selle liikumise juhtivad tegelased pöördusid nüüd Rooma poole. Sellel ajal olid bulgaarlaste seas tegevad ka misjonärid roomakatoliku kirikust. Bulgaarlaste plaan oli rajada oma bütsantsi riitusega Roomaga ühtsuses olev kirik. Siin oli neile eeskujuks Armeenia katoliku kirik, millega nad olid Konstantinoopolis tutvunud. 1861. aastal saadetigi Rooma delegatsioon eesotsas arhimandriit Joseph Sokolskiga. Läbirääkimised sujusid hästi – rajatigi ametlikult Bulgaaria bütsantsi riitusega kirik ning paavst pühitses Joseph Sokolski selle kiriku peapiiskopiks. Kodumaal tunnustas ka Osmanite valitsus uue kiriku eksistentsi. Kirik oli bulgaarlaste hulgas üsna populaarne ning esialgu olevat tal olnud umbes 60 000 liiget. Varsti aga kadus salapärastel asjaoludel peapiiskop Joseph. Hiljem selgus, et ta oli Kiievi koobaskloostris, kust ta ei lahkunudki ja kus ta 18 aastat hiljem suri. Sellega seotud asjaolud on tänaseni jäänud segasteks. On väidetud, et ta oleks justkui tagasi pöördunud idaortodokssesse kristlusesse. Ometi aga ei ole välistatud Venemaa eriteenistuse tegevus, sest bulgaarlaste katoliiklasteks hakkamine oli selle riigi Balkani-huvidega vastuolus. Umbes samal ajal hakkasid Vene diplomaadid tegutsema selle nimel, et tekiks omaette Bulgaaria ortodoksne kirik. Nad saavutasidki mõnesugust edu: 1870 rajati eraldi Bulgaaria idaortodoksne eksarhaat, mis allus Konstantinoopoli patriarhaadile. Sellega oli Bulgaaria rahvusliku liikumise eesmärk teatud määral saavutatud, suurem osa bulgaarlasi kaotas huvi idakatoliikluse vastu ning pöördus tagasi ortodokssesse kirikusse. Ainult väikene grupp bulgaarlasi jäi edasi idariitusega katoliku kirikusse.

Teiseks raskeks hoobiks väikesele Bulgaaria idakatoliku kirikule olid 1912–1913. aasta Balkani sõjad, kus palju kirikuliikmeid hukkus või oli sunnitud idakirikusse pöörduma. Enamus bulgaarlastest idakatoliiklasi oli elanud väljaspool iseseisvunud Bulgaaria territooriumit Makedoonias ja Traakias. Pärast sõda asusid kiriku vähesed allesjäänud liikmed elama vastloodud Bulgaaria Kuningriiki. Seetõttu kiriku vana hierarhiline süsteem kaotati 1926. aastal ning rajati uus apostellik eksarhaat keskusega Sofias. Selle uue struktuuri peamiseks elluviijaks oli apostellik visitaator, hiljem apostellik delegaat Bulgaarias, peapiiskop Angelo Roncalli, kellest 1958. aastal sai paavst Johannes XXIII. Esimese maailmasõja järgsele kiriku ülesehitamisele aitas palju kaasa assumptsionistide[20] ordu tegevus Bulgaarias.

Erinevalt paljudest teistest kommunistlikest riikidest oli selle režiimi ajal Bulgaaria idakatoliku kiriku olemasolu Bulgaarias lubatud. Ometi kiusati kirikut taga. Väikesel kirikul õnnestus see periood üle elada ning pärast režiimi kokkuvarisemist on asjad hakanud normaliseeruma.

2017. aastal oli kirikus 21 kogudust ning liikmeid oli umbes 10 000. Kiriku juhiks on piiskop Hristo Proikov,[21] kelle Sofia piiskopkond allub otseselt paavstile.[22]


[1] Sündinud 1948. aastal Prešovis, eksarh alates aastast 2003.

[2] Hajdúdorog on väike linnake Kirde-Ungaris.

[3] Tollel ajal oli 215 000 koguduseliikmest 87% ungarikeelsed, 10% rumeeniakeelsed ning 3% rääkisid slaavi keeli (Magocsi 2002a).

[4] Sündinud 1963. aastal.

[5] Nyíregyháza on tunduvalt suurem ja olulisem keskus kui väikelinn Hajdúdorog.

[6] See väikelinn asub Horvaatia keskosas, Zagrebist mitte kaugel kirdes.

[7] Ruski Krstur on küla Voivodinas, mis on sealsete russiinide keskuseks.

[8] Lisaks sellele on veel teisi väiksemaid ajaloolisi piirkondi. Pärast Ungarile kaotusega lõppenud Esimest maailmasõda kaotas see maa suurema osa oma territooriumist. Nii anti Transilvaania sõja võitjate „õiguse“ kohaselt Rumeeniale. Lisaks sellele anti Rumeeniale ka ungarlastega asustatud ajalooline piirkond nimega Partium (ungari keeles Részek), mis jääb Transilvaaniast läände ja loodesse.

[9] Unitaarlus on kristlusele pretendeeriv teoloogiline maailmavaade, mis mõistab Jumalat ühe ja ühtse isikuna, mitte aga Kolmainuna, nagu see kristluses tavaks on. Unitaarluse kohaselt Kristus ei olnud ega ole Jumal.

[10] 1568. aastal sõlmiti nn Turda edikt, mis tagas usuvabaduse roomakatoliiklastele, reformeeritutele, luterlastele ja unitaarlastele.

[11] Siin tuleks selguse huvides ungarikeelsele nimele Nagyvárad lisada ka praegune rumeeniakeelne nimi Oradea ning saksakeelne Grosswardein. Õigupoolest võiks isegi türgi- ja jidišikeelsed nimed ära tuua. Sealse piirkonna tollane rahvuslik ja usuline pilt oli erakordselt komplitseeritud. Ega need pildid tänapäevalgi lihtsad pole.

[12] Kuni aastani 1853, kui rajati eraldi rumeenlastest kreekakatoliiklaste metropoliitkond, kuulus see piiskopkond ladina riitusega roomakatoliku kiriku Esztergomi peapiiskopi, st Ungari priimase alluvusesse.

[13] See on Máramarosi rumeeniakeelne nimi.

[14] Või von Kollonitsch.

[15] Ka Rumeenia Ortodoksse Kiriku preestreid, kes keeldusid idakatoliiklaste varandust üle võtmast, karistati vanglaga (Attwater 1961, 108).

[16] Sündis 1931. aastal, kiriku juht alates aastast 1994, 2005. aastal nimetas paavst ta suurpeapiiskopiks.

[17] Rumeenias on olemas ka ladina riitusega roomakatoliku kirik, mille liikmeskonnast suurema osa moodustavad mitterumeenlased, eelkõige ungarlased ja sakslased. Kirikus on ametlikult üle miljoni liikme.

[18] Selle kiriku tekke ja arengu kohta Roberson 2008; Suttner 1999, 229j; Attwater 1961, 117–119.

[19] Varem oli Bulgaaria kirik olnud iseseisev, aga alates aastast 1767 kuulus see Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla ning sellega koos tabas kirikut ja üldse bulgaarlasi intensiivne helleniseerimine.

[20] See augustiinlik ordu (Pia Societas Presbyterorum ab Assumptione) rajati 19. sajandil.

[21] Sündinud 1946. aastal, ametis 1995. aastast.

[22] Lisaks sellele eksarhaadile on Bulgaarias veel kaks ladina riitusega roomakatoliku piiskopkonda, milles on liikmeid kokku umbes 40 000–50 000. Katoliiklastel on ühine bulgaariakeelne kodulehekülg.


Kirjandus

Attwater, Donald. 1961. The Christian Churches of the East, Volume 1. Churches in Communion with Rome. St. Helens (Lancashire, UK): Thomas More Books.

Magocsi, Paul Robert. 2002a. „Greek Catholic Eparchy of Hajdudorog“ – Encyclopedia of Rusyn History and Cultur. Ivan Pop,Paul Robert Magocsi (toim.). Toronto: University of Toronto Press 2002. Olen kasutanud internetiväljaannet aadressil: www.rusyn.org/relhajdudorog.html (vaadatud 10.07.2010).

Magocsi, Paul Robert. 2002b. „Greek Catholic Eparchy of Krizevci“ – Encyclopedia of Rusyn History and Cultur. Ivan Pop,Paul Robert Magocsi (toim.). Toronto: University of Toronto Press 2002. Olen kasutanud internetiväljaannet aadressil: www.rusyn.org/relkrizevci.html (vaadatud 10.07.2010).

Roberson, Ronald G. 2008. The Eastern Christian Churches – A Brief Survey (7. väljaanne). Rooma: Edizioni Orientalia Christianai, Pontificio Istituto Orientale. Kättesaadav CNEWA koduleheküljel: www.cnewa.org/generalpg-verca.aspx?pageID=181 (vaadatud 10.07.2010).

Suttner, Ernst Christoph. 1999. Die Christenheit aus Ost und West auf der Suche nach dem sichtbaren Ausdruck für ihre Einheit. Würzburg: Augustinus-Verlag. Neue Folge.


Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English