„Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks!“ (1Ms 17:7–8)

Täna on lõikustänupüha. Ajalooliselt on see kõige hilisem püha kirikukalendris. Me teame, et ülestõusmispühi on peetud alates 2. sajandist, Kristuse sündimispüha alates 3. sajandist, kuid oktoobrikuus peetav lõikustänupüha ilmus kirikukalendrisse alles 19. sajandi keskpaiku. Teisest küljest on lõikustänupüha kui selline väga vana, oluliselt vanem kui ristiusk. Nii kaua, kui inimkond on tegelenud põlluharimisega (ja sellega on ta tegelenud juba alates nooremast kiviajast), on põlluharijad näinud heas saagis põllu- või viljahaldjate abi ja tänanud neid selle eest ohvriandidega. Monoteistlikes usundites, nagu seda on iisraeli usund, milles peituvad ka meie religiooni juured, on õnnestunud saak Jumala õnnistus ja nagu meie rahvakalender sidus erinevaid pühi ühe või teise põlluvilja koristamisega, nõnda oli ka iisraeli usundis mitmeid erinevaid pühi, mis olid seotud saagikoristusega.

Lõikustänupüha erineb enamikust teistest kirikupühadest selle poolest, et püha sisu ei ole spetsiifiliselt kristlik, vaid räägib üldinimlikest asjadest. Aga see ei muuda püha sugugi tähtsusetuks, sest ristiusus on palju asju, mis pole spetsiifiliselt kristlikud. Võtame või kristliku eetika ehk arusaamad sellest, milline on õige ja hea käitumine. Suur osa ristiusu eetilistest põhimõtetest on võetud üle kas Vanast Testamendist või kreeka filosoofiast ja nii on see juba Paulusel. Kui vaatame tema nn pahede ja vooruste katalooge, näeme et need on suuresti kattuvad sarnaste loeteludega Pauluse kaasaegsetel stoikutel ja küünikutel. Arusaamad õigest ja heast käitumisest on osaliselt seotud kultuuritraditsiooniga, osaliselt on need aga üldinimlikud ja kuna ristiusus on palju teisigi sarnaseid asju, siis ei ole õige vastandada üldinimlikku ja kristlikku. Neid ei tohiks samastada, sest ristiusul on oma spetsiifiline sõnum – sõnum Jumala ainukordsest ja ainulaadsest ilmutusest Kristuses ja lunastusest tema läbi, mida võib nimetada ka ristiusu põhisõnumiks. Meie usuisa Luther nimetab viimast õigeksmõisutuõpetuseks ja ta teeb sellest kõigi teiste, muuhulgas ka Piiblis leiduvate õpetuste hindamise kriteeriumi – õige kristlik õpetus on Lutheri järgi vaid see, mis lähtub õigeksmõistuõpetusest, õpetusest selle kohta, et inimene lunastatakse Jumala armust, usu kaudu Kristusesse ja mis suunab selle õpetuse juurde. Kui teiselt poolt ei tohiks me ristiusu spetsiifilise sõnumi kõrval ignoreerida ka seda, mis ühendab kristlust paljude teiste usunditega, nagu seda on usk sellesse, et Jumal on kõige Looja. Me ei peaks vastandama kristlikku ka üldinimlikus mõttes heale, sest kristlik kuulutus kõneleb sellestki, et „iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülevalt, valguste Isalt“ (Jk 1:17). Aga tuleme teksti juurde.

Meie tänane tekst, Maa andmise tõotus, on mänginud iisraeli religioonis väga suurt rolli. Juutidele on olnud oluline ja on oluline tänagi, et nende Jumal pole abstraktne kõrgem printsiip, millel pole midagi pistmist maisusega, vaid Ta on taeva ja maa Looja, kes annab inimestele (nagu ütleb Paulus) „õhu ja elu ja kõik“ (Ap 17:25). Ta tõotab oma väljavalitud rahvale anda Kaananimaa ja see tõotus on olnud oluline läbi kogu iisraeli ajaloo.

Sel kujul, nagu me seda tõotust kuulsime, oli see mõeldud muistsele Iisraelile, mitte meile ja kui vana kiriku kirjaseletajad on küsinud, mis tähendus võiks sellel tekstil olla kristliku kiriku jaoks, siis on nad tõlgendanud seda allegooriliselt – Kaananimaa, mis voolab „piima ja mett“ (2Ms 3:8) on kristlase taevase kodumaa eelkujund ning rännak sinna olevat vaid võrdpilt kristlase hinge teekonnast maisusest ülemaisusesse. „Taeva poole läheme nagu kõrbest Kaananisse…“ Need sõnad on ühes kirikulaulus, mis on ka meie lauluraamatutes (KLPR, 382). Ent ometi ei ole lõikustänupüha sõnum taevane õndsus – see on igavikupühapäeva teema –, vaid hoopis see, mida uskusid juba vanad iisraellased – et ka kõik maised hüved on Jumala and ja et nende eest on põhjust olla tänulik. Seda on vaja rõhutada, et ristiusk ei muutuks liiga vaimseks ja kirikuajalugu näitab, et oht selliseks muutuda on alati olemas. Tulemuseks on maise olemise alavääristamine, mille vastu võitlevad juba Uue Testamendi autorid (vt näit 1Tm 4:4–5) ja mille vastu astus välja ka meie usuisa Luther.

Maise elu alavääristamine ei tulene Jeesuse õpetusest, vaid on pigem mõnede tema ütluste kontekstist väljakiskumise ja ebaasjakohase tõlgendamise tulemus. Jeesus kutsus näiteks üles rikast noormeest loobuma oma varast (Mt 19:27 jj), aga see oli üks konkreetne juhtum, millest ei tohiks teha normi kristliku elu kui sellise jaoks. Ent vanas kirikus seda tehti ja mõtteviis, et tõeline kristlik elu on elu ilma omandita, oli esimestel sajanditel laialt levinud ning säilis ideaalina veel ka keskajal. Radikaalsemad varakristlikud grupid välistasid kristlased, kellel on omand, koguni õndsusest. Nii öeldakse näiteks 2. sajandist pärinevas apokrüüfses evangeeliumis, et need, kes ostavad ja müüvad, ei pääse Taeva Kuningriiki. 2. sajandil elanud teoloog Aleksandria Clemens pidi kirjutama koguni traktaadi, milles ta tõestab, et ka rikas inimene võib õndsaks saada, sest paljud ta kaasaegsed seda ei uskunud. Kuid tuleme tagasi lõikustänupüha ja selle sõnumi juurde.

Lõikustänupüha tähendus võib tunduda meile kauge ja meid mitte puudutav, kui me võtame seda väga kitsalt põlluharimise kohta käivana. Tänase pühapäeva märksõna on aga „igapäevane leib“ ja kui loeme Väikesest Katekismusest, kuidas Luther viimast mõistab, muutub kohe ka lõikustänupüha tähendus. Luther nimetab „igapäevaseks leivaks“ kõike seda, mida me inimestena vajame, ka olulisi inimsuhteid, nagu seda on sõprus ja armastus ning selliselt võetuna on lõikustänupüha tähendus väga avar ja kõnetab kindlasti meidki.

Aga me võime tänase püha tähendust võtta veelgi avaramalt, kui seda tegi Luther. Lõikustänupüha sügavaim sõnum on, et Jumal on Looja või nagu ütleb teoloog Paul Tillich, „kõige oleva loov alus“. Tänu sellele on üldse võimalik, et midagi on – olgu siis universum tervikuna või meie. Lõikustänupüha tuletab meile meelde, et miski, mis on, ei ole endastmõistetav ja kui see on nii, siis ei ole seda ka miski, mis meil on ega isegi meie olemasolu. See on Jumala kingitus, eriline ja ainukordne võimalus, mis kätkeb endas küll raskeid valikuid ja valikute tegemise valu, võimalust eksida ja nurjuda, kuid ka võimalust uuesti alustada ja edasi minna, võimalust vaimselt kasvada. Tegelikult ei ole mitte ainult meie olemasolu, vaid ka olemine kui selline endastmõistetav, sest miks peaks tõenäosus, et midagi üldse on, olema suurem kui tõenäosus, et midagi ei ole. Ka loovus ei ole midagi endastmõistetavat, sest me kohtame selle puudumist või vähesust oluliselt rohkem kui selle üliküllust. Aga lõikustänupüha sõnum on, et Jumala juures on selle üliküllus ja et kui me oleme ühenduses Jumala kui kõige oleva loova alusega, saame meiegi olla loovad – mis sellest, et meie parimgi looming on vaid Jumala loomingu kahvatu peegeldus. Aga eeskätt kutsub lõikustänupüha meid üles tänulikkusele. Me ei saa ega pea olema seda käsu korras, kuid me ühel hetkel taipame, et mitte ainult meie olemasolu, vaid ka olemine kui selline on ime, siis ei saa meie hoiak enam olla midagi muud kui tänulik. Tänagem siis Jumalat Tema heade andide eest – nii taevaste kui ka maiste eest. Tundkem neist rõõmu, kuid tundkem veel enam rõõmu sellest, et meilgi on osa Tema loovast väest ja et me saame teineteisele jagada sellest sündinud ande – armastust, mõistmist, elujulgust, rahu ja rõõmu ning olla seeläbi Jumala kaastöölised ja osalised Tema jätkuvas loomistöös. Aamen.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.