Esiletõstetud lood

Varjatud valgus (2Ms 3:9–15)

„Vaata, nüüd on Iisraeli laste hädakisa jõudnud minuni ja ma olen ka näinud rõhumist, millega egiptlased neid rõhuvad. Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!“ Kuid Mooses ütles Jumalale: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?“ Aga tema kostis: „Mina olen sinuga, ja see olgu sulle tähiseks, et mina sind olen läkitanud: kui sa rahva Egiptusest oled välja viinud, siis te teenite Jumalat sellel mäel.“ Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?“ Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: ’Ma Olen’ on mind läkitanud teie juurde.“ Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal, on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!“ (2Ms 3:9–15).

Igal rahval on lugu algusest. Iisraellaste lugu on pandud kirja Moosese raamatutesse. See algab esiisa Aabrahamiga, kellele ilmutab end Jumal ja kutsub teda minema välja oma kodust Kaldea Uurist maale, mida ta ei tundnud, kuid kuhu Jumal ise lubab talle näidata teed. Aabraham läkski ja temast ei saanud mitte ainult iisraellaste esiisa, vaid usu isa – ideaalse uskliku kehastus, kes usaldab Jumalat ka olukorras, milles väliselt ei näi miski kinnitavat, et ees seisab midagi paremat, mille nimel tasub pingutada. Sellise usuisana tunnevad teda kolm suurt usundit – kristlus, judaism ja islam, mida kõiki nimetatakse aabrahamlikeks usunditeks.

Meie tänane lugu – lugu Moosese läkitamisest Egiptusesesse – on Aabrahami loo järg. Siin on olukord teine, iisraellased on vangipõlves võõral maal, Egiptuses ja Mooses läkitatakse nende juurde, et kuulutada neile rõõmusõnumit: Jumal ei taha oma rahvast jätta orjusesse, vaid tahab nad sellest vabastada. Kuid tekstis on mitu Aabrahami looga sarnast momenti. Esiteks on siin juttu sellest, kuidas Jumal end ilmutab ja kutsub ühe inimese täitma suurt ülesannet, milleks ta on ta välja valinud. Inimene, kes ilmutust kogeb ja Jumala kutset kuuleb, võtab selle vastu ja ta peab lahkuma oma kodust ning siirduma võõrsile. Nii teeb ka Mooses ja temast saab mees, kelle vahendusel sõlmib Jumal oma rahvaga lepingu – sarnase sellega, mille Ta sõlmis Aabrahamiga. Nõnda on nii Aabraham kui ka Mooses otsekui lülid ketis, mis ulatub aegade hämarusse, kuid millesse kuuluvad kõik need, kes on (kui Uue Testamendi väljendit kasutada) Aabrahami lapsed. Kõik need, kes usuvad Jumalat ja näevad Aabrahamis oma usu isa.

Kolmas lugu, millest me täna rääkima peame, on see, millest rääkis tänane evangeelium – lugu Kristuse kirgastamisest. Seegi lugu on oma süvastruktuuri poolest kahe eelnevaga sarnane. Siingi ei ole peategelaseks mitte Eelija ega Mooses ega Jeesuski mitte (jüngritest rääkimata), vaid Jumal, kes ennast ilmutab. Valgus, mida jüngrid Jeesuse ümber näevad, on Jumala valgus. Selles loos ilmutab Jumal Jeesuse jumalikkust ja nagu Aabrahami ja Moosese loos, lähevad siingi jüngrid välja neile tuttavast ja turvalisest olukorrast – mitte isegi võõrale maale, vaid nad väljuvad lausa sellest aegruumist, sisenevad jumalikku sfääri, sest üksnes seal on nähtav Jumala Valgus – siinses maailmas on tajutav vaid selle nõrk kuma. Ja me olemegi jõudnud kõige olulisemani.

Suur osa Piibli jutustustest on nn arhetüüpsed jutustused, mis räägivad küll konkreetsetest isikutest, olgu nad siis legendaarsed isikud nagu Aabraham või Mooses või ajaloolised isikud, nagu seda on Jeesus ja ta jüngrid, kirjeldavad nende elusündmusi ja olukordi, millesse nad on sattunud. Aga teisalt räägivad paljud piiblilood samal ajal ka ajatutest asjadest, mis puudutavad inimest igal ajal ja igas olukorras ning kirjeldavad värvikate piltide ja sümbolite keeles, mis toimub Jumala ja inimese vahel, kui inimene kogeb Jumala ilmutust, kui ta kohtub Jumalaga. Sellised on ka need kolm lugu, millest ma rääkisin.

Esimeses loos kirjeldatakse kristlikku usku nii, nagu Luther, Kierkegaard ja Bultmann on seda iseloomustanud. Usk ei ole lihtsalt mingite seisukohtade tunnistamine, ei ole usk mingitesse õpetustesse, vaid usaldus Jumala vastu, mis võib kõrvaltvaatajale tunduda täiesti irratsionaalne. See on, nagu ütleb Luther, sisenemine pimedusse või nagu ütleb Kierkegaard, hüpe tundmatusse. See on otsustamine olemisviisi kasuks, mis ei tugine millelegi tõestatavale ega käega katsutavale, vaid üksnes Jumala nähtamatule armule, nagu ütleb Rudolf Bultmann – otsustamine olemisviisi kasuks, milles inimene ei ammuta oma jõudu millestki kalkuleeritavast ja kontrollitavast, vaid laseb seda Jumalal endale kinkida. Selline usk on risk, on valmisolek võtta vastu pettumusigi. Kuid ometi on see ainus tee Jumala juurde, kes on teisel pool kõike nähtavat ja kalkuleeritavat.

Teine lugu, lugu Moosese ja Jumala kõnelusest, on lugu inimesest, kes vajab selgust. Jah, alguses on usk hüpe pimedusse, tundmatusse, on irratsionaalne. Aga edasi minnes hakkab inimene selle kohta küsimusi esitama: Miks ma usun? Kuidas ma usun? Kas ma saan oma usku ka kuidagi teisiti väljendada, kui olen harjunud? Need küsimused ei näita mitte usu nõrkust, vaid küpsust. Nii küsib Mooses, mida ta peab ütlema iisraellastele. Mis on Jumala nimi, kes teda on saatnud? Nimi ei ole vanades kultuurides lihtsalt nimetus, vaid see, mis avab meile asja või olendi olemuse. Teiste sõnadega – see, mida Mooses küsib, küsimus Jumala olemuse kohta. Jumal vastab küsimusele sõnadega: „Olen, kes olen.“ Nagu ütleb kardinal Ratzinger, hilisem paavst Benedictus XVI, on sellel vastusel sügav sisu. See tähendab, et Jumal ei ole defineeritav, määratletav, nagu on maised asjad ja olendid – Ta olemus ületab inimese mõistmisvõime. Ometi võib aga inimene Temaga kohtudes kogeda, et Ta on ja enamgi veel – et ta on kogu olemise alus ja kese.

Kolmas lugu, lugu Jeesuse kirgastamisest, läheb Moosese loost veel sammu kaugemale ja ütleb, et seda, mida pole võimalik adekvaatselt sõnadesse panna, on võimalik siiski kogeda. Jumala olemus on meie eest varjatud. Jumal on ja jääb meie jaoks, nagu ütleb Karl Rahner, saladuseks, kuid ilmutus tähendab, et kui Ta ise seda tahab, on meil võimalus natukenegi Tema poole piiluda ja Teda kogeda. Jüngrid kogesid seda, nähes Jeesuse valgust ja nähes temaga inimesi, keda neist lahutas sügav ajakuristik. Selle loo sõnumiks on kahtlemata, et Jumal on otsekui Valgus. Vanades kultuurides on valgust peetud ikka salapäraseks nähtuseks, mis kuulub rohkem teise kui sellesse maailma. Ta oli nende jaoks subtiilne, otsekui mittemaine ollus, mis muutis aga paistma hakates asjade kontuure, kõike seda, mida me näha võime. Seepärast on Jumala ilmutust võrreldud kõigis kolmes aabrahamlikus usundis otsekui valguse paistma hakkamisega, mis muudab pilti kõigest, mis on meie ümber (ja kui võtame valgust mitte otseses, vaid ülekantud, sümboolses tähenduses, siis ka kõigest, mis on meie sees). Kreeka kiriku müstikud õpetasid, et valgus, mida jüngrid nägid Muutmise mäel, on samane valgusega, mis on varjatult inimese sees. Ehk teiste sõnadega – kohtudes Kristuses Jumalaga, ei hakka me taipama ja aimama mitte ainult Jumala varjatud olemust, vaid ka seda, kes oleme meie ja mis on meie eesmärk ja siht. Hakkame taipama, et see on miski, mis ulatub sellest maailmast väljapoole. Küllap on selleks sihiks saada millekski, mille poole ollakse veel teel, kasvada Jumala poole, kes on pöördunud meie poole, et me võiksime aina sügavamalt juurduda Temas ning saada Tema kaudu sellisteks, nagu me olla võiksime ja olema peaksime – sellisteks, nagu Tema meid näha tahaks.

Meie tänane jutlus algas looga Aabrahamist, kes asus rännakule tundmatu poole, jätkus Moosesega, kellele ilmutati Jumala varjatud olemust. Aga see lugu ei ole veel läbi, vaid jätkub ja meiegi oleme selle tegelased. Lugu ei lõppenud jüngrite visiooniga Muutmise mäel, vaid läheb edasi koos meiega ja Kristusega, kes on ikka veel Vaimus meie seas. Vaid Temaga rännates avastame me endas Tema valguse, mis ei ole pärit sellest maailmast ja mille läbi meilgi on võimalik muutuda tema näo sarnaseks ja saada tõeliselt iseendaks. Aamen.  


Jutlus on peetud EELK Kose Püha Nikolause kirikus, 26.07.2020, Kristuse kirgastamise pühapäeval.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English