Arvamused

Tartu Ülikooli usuteaduskonnast tiibeti budistliku tankamaalini

Seda, mis mind 2017. aasta sügisel Tartu Ülikooli usuteaduskonda astuma pani, mäletan vaid ähmaselt. Õieti polegi midagi mäletada, sest teadmatus-püsitus-sihitus olid minus nii üleüldiseks pärisosaks saanud, et oma tegudes ma mingit loogikat või selgust ei oodanudki. Ilmne on vaid see, et kui ma esimest korda Tartu Ülikooli peahoone uksest sisse astusin, ei omanud ma ühtegi kindlat ideed või eesmärki. Terve esimene semester möödus seminarides ärevushoogude käes värisedes ning mõeldes, et nüüd tuleks küll paberid välja võtta, sest suud ma vaene vares lahti teha ei julge, ent eneses leitud uudishimu ning kirglik soov leida uut hingamist hoidsid mind ettevõetust kergekäeliselt loobumast.

Tuleb siiski tõdeda, et teist semestrit alustasin mõttega anda olukorrale veel ainult üks võimalus, loobusin raskematena näivatest ainetest ning olin üsna veendunud, et kevadeks katkestan õpingud. Eneselegi ootamatult läks kõik teisiti. Näib et vahest peab võimatuna tunduvateks tegudeks olema langenud nii pimedasse nurka, et ainus viis astuda tagasi valguse kätte on teha midagi, mida sa end tegemas ettegi ei kujuta. Sattudes kaasaja religioossete suundumuste seminari tarvis lugema artiklit tiibeti moodsast kunstist, jõudsin peagi traditsioonilise tiibeti budistliku tankamaali[1] uurimiseni. Terve õhtu vaatasin internetist seni vaid teadvuse äärealadel eksisteerinud pilte, mis nüüd mingis uues valguses särasid. Tagantjärgi saan aru, et juba samal õhtul tegin sisimas otsuse, et see ongi just see, mida ma teha kavatsen: ma pakin end kokku ja leian koha, kus ise tankamaali õppida. Seda, et ma võiksin samal teekonnal ka magistriprojekti kaitsmiseni jõuda, ma muidugi ei oodanud.

Religiooniuuringute magistrantuur andis avastatule siiski parajad raamid. Leitud valguskiir ei hajunud nii lihtsasti laiali, sellel oli mingi realistlik suund ja potentsiaal. Kui avastasin, et Indias asuv Centre for Living Buddhist Art[2] kunstistuudiopakub tankamaali õppimise võimalusi mistahes taustaga inimestele, siis ei pidanud ma enam kaks korda mõtlema, vaid hakkasin tegutsema. Jah, igal sammul ma kartsin. Kartsin, kui keskusega ühendust võtsin ja nende poolt jaatava vastuse sain, kartsin, kui esitasin stipendiumitaotlusi ning neist ühe ka sain. Kartsin ja nutsin, aga sisemine hääl käskis aina edasi astuda, kuni leidsin end 2018. aasta sügisel Helsingi-New Delhi lennult ning tagasiteed tuttavasse ja turvalisse enam ei olnud.

Nii jõudsingi ühe pealtnäha suvaliselt valitud artikli lugemise järel umbsesse New Delhi lennujaama ning sealt otselennuga mussoonijärgselt lopsakasse Dharamsalasse. Enam polnud aega karta, kogu keskkond oli muutunud – lõhnad, värvid, valgused, helid. Mul polnud võimalust enam hirmu tunda, see oleks olnud lihtsalt liiga energiakulukas. Loomulikult tabas mind kergekujuline kultuurišokk, aga minu nälg värvide ja uue valguse järele oli ehmatavast keskkonnast suurem. Kui ma olin kogu hirmu ja sisemise pimeduse kiuste oma uude töökeskkonda Dhauladhari mäestike jalamil jõudnud, ei jäänud enam ruumi kõhklusteks, tuli anda endast nii palju kui sai ja enamgi.

Tõepoolest, täitsa pea ees vette hüppamine see siiski polnud. Mind toetas nii varasem maalikunsti haridus kui ka pikaaegne huvi orientalistika vastu, mis selleks hetkeks veel ühtegi kindlat suunda polnud jõudnud võtta. Mingil idealiseeritud kujul omasin kujutlust sellest, kuidas õpetusele tuleb alluda ning kui tahes väsitava rutiini kiuste oma kitsarinnalistest sättumustest läbi murda. Järgmised kolm kuud saidki olema midagi säärast. Tuli võtta vastu nii palju, kui anti, ning tõestada, et oled valmis ka enamaks. Indias olles ei mõelnud ma kordagi, et töötan magistriprojekti nimel. Ma olin kohal üksnes selles, mida parajasti pakuti.

Kunstistuudiosse saabudes anti mulle mõista, et kolme kuu pikkuse tööperioodiga üldiselt tankamaali teostamiseni ei jõuta. Ma leppisin selle teadmisega ning lihtsalt joonistasin ja töötasin, kuni minu motiveeritus mu india õpetajaid veenis ning nad lubasid mu, kitsast ajaraamist hoolimata, tankamaali loomise etappidesse. Ajaraami piiratust ilmestab hästi tõik, et valmis tankamaali sain rätsepa käest kätte oma lahkumispäeva hommikul.[3] Kolm kuud on ütlematalühike aeg, ent ometi võib sinna mahtuda väga palju. Minu jaoks tähendasid need kolm kuud selget sammu enese ümber ehitatud müüridest väljapoole. Ma õppisin end uuesti usaldama. Taasleidsin kaotatud meeled, millega nüüd hinnanguvabamalt maailma kompasin. See, et ma antud perioodi jooksul ka tankamaali valmis maalisin ning ta endaga Eestisse tuua sain, mõjub kui materiaalne meeldetuletus sellest, et valgus on alati võimalik.

Omaette lugu on mägedest alla tulemine ja tagasipöördumine. Mõistagi ei olnud mul erilist soovi seda teha, ent tänulikkusest ja armastusest oma õpetajate ja elukaaslase vastu, ma siiski naasin. Taaskord avasin ma ülikooli peahoone ukse, taaskord istusin seminarides ja värisesin, aga see värin ei matnud enam meeli. Selles oli võimalik tunda end esmakordselt ka hästi. Alustatud ettevõtmised tasub ikka lõpuni viia. Olenemata ebakindlusest akadeemilisel maastikul usaldasin sedapuhku juhendajate poolset usku minusse ja kirjutasin Indias kogetu magistriprojektiks. Lõputöö oleks võinud ka kirjutamata jääda, sest leidsin enda jaoks midagi, mis motiveerib juba iseenesestki, see ei vaja tingimata akadeemilist raamistikku ning jätkub minus ka ilma selleta. Siinkohal jõuan aga peamiseni: selleni,miks olin nõus oma kogemusest lühidalt kirjutama. See on tänulikkus. Kolm aastat tagasi oli mu ümber palju pimedust, ma ei kuulnud ja ei näinud enam. Ma tahtsin hirmust ja alaväärsustundest tingitult lakkamatult alla anda. Ma ei katkestanud õpinguid, sest lootsin leida uue tee, uue hingamise, teistsuguseid võimalusi maailma nägemiseks. Leidsin selle kõik ning enamgi. Pea võimatuna näib mulle leida täpset sõnade kombinatsiooni, mis annaks edasi mu tänulikkust kõigi õppejõudude, kursusekaaslaste ja lähedaste vastu, kes mind mu sammudes toetasid, kuitahes kaudselt või ebateadlikult, aga toetasid. Ma tänan teaduskonda, mis on avatud erineva taustaga inimestele ning annab võimaluse magistrikraadi kaitsta ka loovamalt, projekti näol. Mis peamine, ma olen tänulik elule endale, mis mind olemist uuesti uskuma ja usaldama õpetas. Pimedus annab valgusele sügavuse, miski pole püsiv ega jääv, ent rahu on alati olemas, siinsamas. Seda ma õppisin ja õpin.


[1] Tanka (tiibeti keeles thang ka ‘kokku rullitud’) – tiibeti budistlik maal, mida saab kokku rullida. Enamasti kasutatakse tankasid kujustamise abivahendina ning neid maalitakse kindlaid kanoonilisi reegleid järgides (Linnart Mäll jt, Ida mõtteloo leksikon: Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia, Tartu: Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus, 2011: 227).

[2] Centre for Living Buddhist Art-i eestvedajad on abikaasad Sarika Singh ja meister Locho, kes on mõlemad õppinud Norbulingka Instituudis Dharamsalas meister Temba Chöpheli käe all. Aastal 2000 alustasid nad koos Centre for Living Buddhist Art-i ülesehitamisega. Praeguseks on nad välja töötanud erineva pikkusega õppeprogrammid, millest saavad osa võtta kõik soovijad olenemata nende taustast.

[3] Traditsioonilise tankamaali valmimise tööprotsessi üksikasjalikku kirjeldust saab lugeda minu magistriprojektist „Tiibeti budistliku tankamaali loomisprotsess ja kaanon“ (2020).


Helen Loit (1991) on vabakutseline kunstnik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English