Arvamused

Esimesest ülesoomelisest teoloogia ja religiooniuuringute konverentsist

Septembrikuu 10. ja 11. päeval toimus Helsingis, kuid tänu netivõimalustele ka muudes paikades teoloogia ja religiooniuuringute ühine konverents. The first national Finnish conference of theology and religious studies, kinnitati mulle tihti uhkusega. Konverents, mis kandis soome keeles nime teologian ja uskonnontutkimuksen päivät, pidanuks toimuma küll märtsikuus teaduste maja ruumides, kuid lükati mõistetavatel põhjustel edasi. Enamus osalejaid jäi ilma võimalustest uusi tutvusi luua ja vabamas õhkkonnas ning pikemalt ettekannete üle mõtteid vahetada. Konverents toimus nimelt hübriidvormis: ettekandjad võisid oma ettekandepäeval kõiki sessioone külastada, teisel päeval aga pidid osalema Zoomi vahendusel nii nagu kõik teised, kes ise ettekannet ei pidanud. Võrreldes mais plaanituga oli konverentsikava ahtam ning mitu sessiooni koondati kokku, nii et temaatilist ühtsust oli kohati raske saavutada.

Konverentsi teemade mitmekesisus oli aga märkimisväärne: 52 sessioonil tulid jutuks eri religioonid pea igast maailma nurgast: loomulikult luterlus, õigeusk ja katoliiklus Soomes, aga ka islami ja juudi kogukonnad Soomes, samuti kristlus Ladina-Ameerikas ja Tansaanias, religioon Venemaal ja Ugandas, ameerika juudid. Eriti jäi silma huvi põhjaalade ja põhjarahvaste vastu: uuriti Soome, Rootsi ja Norra luterlike kirikute ning saami rahva suhteid; käimas on projekt „Kristlus Arktikas“, millega uuritakse kristlaste ja põlisrahvaste suhteid, näiteks Gröönimaal ja Alaskas. Lisaks kõneldi religiooni ja teaduse, religiooni ja poliitika ning religiooni või vaimsuse ja spordi teemadel.

Konverentsil oli kaks peaettekannet. Chesteri ülikooli praktilise teoloogia uurimisprofessor Elaine Graham kõneles avaliku teoloogia apologeetilisest küljest, Northwesterni ülikooli religiooniuuringute professor Robert Orsi küsis aga, mida tähendab teha teoloogiat ja religiooniuuringut post-antropotseenis, ajal, mil inimeste ja looduse elu määravad ulatuslikud keskkonnamuutused, mida tihtipeale saab mõista kui hävitavaid katastroofe. Sellised kõikehaaravad muutused ei saa mööda minna ka akadeemilisest teoloogiast ja religiooniuuringutest. Teadlaste, uurijate, teoloogide ülesanne on mõtestada oma tegevust just sellisel eksistentsiaalse ebakindluse ja ohu taustal.

Teoloogilistest distsipliinidest olid tugevalt esindatud süstemaatiline teoloogia ja oikumeenika, samuti kirikulugu, kuid miskipärast olid piibliteadused konverentsist suuresti kõrvale jäänud. Mitmeosaline sessioon oli pühendatud teoloogia meetodite ja normatiivsuse küsimustele. Helsingi ülikooli oikumeenika professor Risto Saarinen andis ülevaate soome, saksa ja ameerika süstemaatilise teoloogia meetoditest (tuginedes raamatutele J. Jolkkonen „Systemaattinen analyysi tutkimusmetodina“ (2005), L. Ohly „Arbeitsbuch Systematische Theologie: Techniken – Methoden – Übungen“ (2019), L. Yaghjian „Writing Theology Well. A Rhetoric for Theological and Biblical Writers“ (2019)) – ning see tuletas meelde, et arutelu süstemaatilise teoloogia meetodite üle Eestis on paraku olematu.

Kui Saarinen pööras tähelepanu üsna traditsioonilistele süstemaatilise teoloogia viljelemise viisidele, siis Fuller Theological Seminary süstemaatilise teoloogia professor Veli-Matti Kärkkäinen peab vajalikuks radikaalset muutust kristliku teoloogia tegemisel. Tema programm „kristlik teoloogia kui võrdlev teoloogia“ näeb ette, et kristlikku süstemaatilist teoloogiat tuleb teha usu perspektiivist, ent selle lahutamatu osa peaks olema teiste usundite ja ka teaduse kaasamine. Eesmärgiks on teiste usundite põhjalik mõistmine, mis aitab ühtlasi paremini selgitada ja ehk ka mõista oma usku. Teaduse kaasamine on oluline muuhulgas seetõttu, et teaduslik maailmapilt mõjutab kõiki inimesi, ükskõik mis usku nad tunnistavad, kõiki kultuure ja religioone. Suurejooneline näide kristlikust teoloogiast kui võrdlevast teoloogiast on Kärkkäineni enda viieosaline monograafia „A Constructive Christian Theology for the Pluralistic World“ (2013–2017).

Mainimist väärib ka uus ja huvitav suund Helsingi ülikooli usuteaduskonnas, milleks on kaupunkiteologia, ingl urban theology, ehk teoloogia, mille huvi on kodanikuühiskond ning religiooni seos sellega. Uue uurimissuuna normatiivsusest, eesmärgist parandada inimeste elukeskkonda sotsiaalse õigluse edendamise kaudu kõneles kaupunkiteologian professori Henrietta Grönlund. Teemale urbaani usko, urban faith oli pühendatud ka eraldi sessioon.

Konverentsi hübriidvorm võimaldas küll mõnel osalejal suhelda kolleegidega ja tekitas tunde, et tegemist on tõesti suurüritusega, ent neil, kes pidid leppima Zoomiga, oli olukord nukker. Ettekandjad pidid kõnelema korraga kahele kuulasjakonnale, füüsiliselt ruumis kohalviibijatele ja virtuaalselt Zoomis viibijatele, ent ootuspäraselt on selline ülesanne keeruline ning neti kaudu kostus vaid kauge hääl. Osalemine arutelus oli veelgi keerulisem, sest interneti kaudu ei olnud kohalviibijate küsimusi üldse kuulda. Kui juba peab konverentsid-seminarid pidama interneti abil, siis tagab parema kvaliteedi ja osalemisvõimaluse ehk ainult ühe vormi kasuks otsustamine. Hübriidvorm takistas kuulamist ja osalemist, ent tekitas ka palju tehnilisi probleeme. Mõni ettekandja pidi kümme minutit oma 20-minutilisest ettekandest loovutama Zoomi sisseseadmiseks.

Vaatamata sellistele keerukustele näib, et soomlased jäid siiski esimese soome teoloogia ja religiooniuuringute ühiskonverentsiga rahule ning on lootust, et tegemist pole vaid ühekordse ettevõtmisega. Muuhulgas oldi rõõmsad selle üle, et selline konverents pakub võimaluse kõnelda oma uurimistööst soome keeles. Konverentsi enamus sessioone toimusidki soome keeles, ning nende vahendamise eest tänan oma kaasdoktoranti Tapio Leinoneni.


Karin Kallas-Põder (1992) on Helsingi Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English