Artiklid

Täiendusõpe ordinatsiooniga seotud ametis Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas, 1. osa

Saatesõna eestikeelsele väljaandele

Teoloogilist täiendusõpet käsitlev tekst on otsene jätk eestikeelses tõlkes 2014. aasta sügisel ilmunud teoloogilist haridust käsitlevale teedrajavale dokumendile „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“. Üheskoos kirikuna elavad Euroopa evangeelsed kirikud – Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) – kirjeldasid selles dokumendis koostöös ülikoolide usuteaduskondade ja kiriklike teoloogiliste kõrgkoolidega esmakordselt ühiselt, mida tähendab hea teoloogiline haridus. Neis raames tõstatus loomulikult juba ka täiendusõppe teema, ehkki tähelepanu keskmes oli hariduskäik ja väljaõpe kuni ordinatsioonini. Kuid täienduskoolitus on kirikuelus nii laiemalt kui ka spetsiaalselt ordineeritud ametis teenimiseks nii oluline ja vajalik, et teemaga tegeleti põhjalikult EKOE 7. ja 8. täiskogu vahelisel perioodil (2012–2018). Nüüd ka eesti keeles loetava dokumendi sissejuhatus tutvustab tööprotsessi lähemalt. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) poolt töötas selles kaasa EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja õp Kerstin Kask.

2018. aasta sügisel Baselis toimunud täiskogul vastuvõetud tekst väärib kindlasti lugemist ja mitte ainult juhul, kui teenitakse kas ise ordineeritud ametis või osaletakse kuidagi täiendusõppe läbiviimises. Tekst on kõnekas ja võib abiks olla palju laiemale lugejate ringile. Ka neile, kelle väljaõpe on toimunud mingil hoopis teisel erialal. Esimene osa sisaldab olukorrakirjeldust. Teine, aluseid käsitlev osa avab täiendusõpet kui põhitööd saatvat ja alalhoidvat protsessi, selgitab välja- ja täiendusõppe vahekorda, kirjeldab pastoraalse identiteedi najal ametiidentiteedi mõistet ja sellega seonduva täiendusõppe põhilisi mõõtmeid ning määratleb täiendusõppe eesmärgid. Kolmanda osa juhtmõtted visandavad kirikute ühise arusaama heast täiendusõppest. Viimasest osast leiab soovitusi ja ettepanekuid teoloogilise täiendusõppe edasiarendamiseks ja kirikute koostööks.

Baseli täiskogul vastuvõetud teksti on tõlkinud saksakeelsest originaalist Kadri Lääs ja toimetanud Urmas Nõmmik.

Thomas-Andreas Põder,
EKOE nõukogu liige 2008–2018,
alates 2018 liikme asemik


Täiendusõpe ordinatsiooniga seotud ametis Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas

Lõppversioon 2018

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 8. täiskogu poolt vastu võetud


Sisukord

Sissejuhatus
1. Lähteolukorrast

2. Alused
2.1. Täiendusõpe kui põhitööd saatev ja alal hoidev protsess
2.2. Täiendusõpe võrreldes väljaõppega
2.3. Pastoraalne identiteet ja pastoraalse täiendusõppe mõõtmed
2.4. Eesmärgid
2.4.1. Tugevuste arendamine ja praktika refleksiooni süvendamine
2.4.2. Tagasivaatav analüüs ja kinnitamine
2.4.3. Spetsialiseerumiste arendamine
2.5. Avastamisrõõmu edendamine

3. Suunised täiendusõppeks
3.1 Põhiarusaam haridusest
3.2 Täiendusõppe eesmärgid
3.3 Hea täiendusõppe praktika kriteeriumid
3.4 Korralduse struktuur
3.5 Õppeprotsess
3.6 Tulemused
3.7 Täiendusõppe vormid ordineeritud ametis
3.8 Akadeemilise teoloogia tähendus täiendusõppe jaoks
3.9 Didaktika ja meetodid
3.10 Digiteerimine ja e-õpe täiendusõppes

4. Soovitused teoloogiliseks täiendusõppeks EKOE-s
4.1 Teoloogilise pädevuse laiendamine ja ametialaste tugevuste arendamine
4.2 Teoloogilise täiendusõppe raamtingimused
4.3 Informaalsete õppe- ja kohtumispaikade väärtus
4.4 Solidaarsuspõhimõte ja sponsorlus
4.5 Õpetajate koostöö ja võrgustumine
4.6 Kaasnev teaduslik uurimistöö
4.7 Konkreetsed meetmed


Lisa: Dokumendi koostamise protsessis osalejad 


Sissejuhatus

Käesoleva dokumendi eellugu algab 2006. aastal Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) 6. täiskogul Budapestis. Seal tehti EKOE Nõukogule ülesandeks asutada töörühm teemal „Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“ ja töötada välja vastavasisuline dokument. Selle ettevõtmise taustaks oli arusaamine, et Leuenbergi konkordia kirikud on tunnustanud vastastikku ordinatsiooni ja et sellepärast on soovitav omada ühist arusaama ka kirikuõpetajate väljaõppe osas.

Sel viisil sündinud dokument („Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas“) töötati välja koos liikmeskirikutega mitmetasandilise protsessi käigus ja esitati EKOE 7. täiskogule Firenzes vastuvõtmiseks. Seal leidis see laialdast vastukaja. Täiskogu hindas dokumendi teedrajavaks panuseks ühise arusaama leidmisel heast teoloogilisest haridusest ning soovitas liikmeskirikutel sellega haridusvaldkonna reformimisel arvestada (samas, 4).

Veel väljendas 7. täiskogu toetust dokumendi lõpuosas nimetatud soovituste elluviimisele (samas). Nendes soovitustes mängib erilist rolli õpetajate täiendusõpe. Tänaste väljakutsete taustal vajab see „didaktilist kontseptsiooni ja selget tõhustamist“ (samas, 20). EKOE raames leidub häid võimalusi rahvusvaheliste täiendusõppe vahetusprogrammide arendamiseks ning rahvusvaheliste pastoraalkolleegiumide ja mitmepoolsete täiendusõppega seotud partnersuhete rajamiseks (samas). Sellele lisaks „tuleks luua kohaseid koordineeratsiooni ja kooskõlastuse meetmeid. Arvestades vajadusega õpetada välja spetsiifilisel alal – näiteks kiriku- ja diakooniajuhte –, tuleb arendada koolitusvõimalusi, millest võtavad osa mitmed mingi Euroopa piirkonna kirikud“ (samas).

Sellest lähtuvalt on edasine tegevus viimastel aastatel keskendunud õpetajate täiendusõppele. Selleks kutsus EKOE Nõukogu taas ellu projektirühma. Rühma tegevus algas konsultatsiooni ettevalmistamise ja läbiviimisega, kus 2015. aasta novembris tulid Strasbourgis kokku 42 evangeelse kiriku esindajad 13 Euroopa riigist, et arutada õpetajate täiendusõppe ülesannete, vormide, õppekavade ja sisuliste rõhuasetuste üle, vahetada kogemusi ning töötada välja täiendusõppe peamised lähtepunktid. Käesoleva teksti koostamisel on võetud arvesse Strasbourgi konsultatsiooni tulemusi ja järeldusi. Lisaks sellele toetus projektirühm ka seisukohtadele, mis olid vastu võetud 2012. aasta EKOE täiskogul Firenzes, kus õpetajate täiendusõpet käsitleti kogu teoloogilise hariduse kontekstis (samas, 15–17). Selles mõttes tuleb dokumendi 2. osa käsitleda 2012. aasta EKOE täiskogu poolt vastuvõetud põhimõtteliste otsuste rakenduse ja jätkuna. Dokumendi esialgne versioon saadeti 2016. aasta suvel EKOE liikmeskirikutele, millistele anti aasta jagu aega oma seisukoha kujundamiseks. Tagasiside saadi kümnelt kirikult, üksikkirikute kõrval esitasid oma arvamuse ka Evangeelne Kirik Saksamaal (EKD) koos Saksamaa Ühendatud Evangeelse-Luterliku Kiriku (VELKD) ja Evangeelsete Kirikute Liiduga, samuti koos Šveitsi Evangeelse Kirikuliiduga. Laekunud ettepanekute ja tagasiside põhjal tehti 2017. aasta sügisel teksti muudatused ja esitati EKOE 8. täiskogule vastuvõtmiseks.

Dokumendi ülesehitus ja liigendus on sarnased 2012. aasta omale: lähteolukorra kirjeldusele järgneb täiendusõppe aluste seletus. Juhtmõtted koondavad omakorda elemendid ühisest hea täiendusõppe käsitlusest. Soovitused sisaldavad ettepanekuid ning rõhutavad EKOE kirikute koostöövõimalusi õpetajate täiendusõppeks tänapäeva Euroopas.

Arvestades keerukate väljakutsete ja muutuste protsessidega, millega kristlased Euroopa kirikutes ja ühiskondades silmitsi seisavad, on käesoleva dokumendi eesmärgiks leida ühine arusaam senistest headest tavadest ja eelseisvatest suunaotsingutest kirikliku täiendusõppe valdkonnas.


1. Lähteolukorrast

Kvalifitseeritud erialaline tegevus eeldab täiendusõpet; ilma täiendusõppeta ei saa olla kvalifitseeritud erialalist tegevust. See põhimõte kehtib tänapäeva ühiskonnas iga kutseala puhul. Kirikuõpetaja kutse ei ole siin erandiks. Vastupidi: selles ametis esineb olukordi, mida eelnevad põlvkonnad sellisel kombel ei tundnud. Kristliku usu edastamine põrkub paljude inimeste puhul mittemõistmisele. Õpetajad peavad suutma kõneleda ja infot edastada ka sekulaarses keskkonnas ning tõlkida evangeeliumi kirikukaugete inimeste keskkonda. Nad peavad kujundama kogudusetöö kutsuvaks ja atraktiivseks. Tähelepanu all on nende isiklik veenvus ja ühtlasi peavad nad olema suutelised tõestama oma stiili ja professionaalsust enamasti meedia poolt vahendatud avalikkuse ees. Nende õpingute ja kirikliku praktika ajal omandatud teadmiste, arusaamade ja oskuste edukas rakendamine on otseses seoses nende erialaste oskuste edasiarendamisega.

EKOE liikmeskirikutes iseloomustab täiendusõppe maastikku suur mitmekesisus. Väljakutsed, mille ees kirikud ja sellega ka täiendusõpe seisavad, on muidugi sarnased. Demograafilised muutused põhjustavad finantsvahendite ja inimressursside kahanemist. Ühiskondlike muutuste protsessid on seotud vastuoluliste ootustega kirikuõpetajate suhtes. Uued väljakutsed võrsuvad elukeskkonna kasvavast mitmekesistumisest, muutuvatest usulistest ja maailmavaatelistest kontekstidest ning sellega seotud polariseerumisest. Samuti ei saa mööda vaadata kiriklike sidemete ja kristlike traditsioonide kujundava jõu kahanemisest ning ühiskondlike muutuste protsesside erinevast tempost. Õpetajad nendest riikidest, mis kuulusid 1989. aastani kommunistlikkusse võimusfääri, on pidanud viimastel aastakümnetel harjuma ülesannetega, milliseid nad varem ei tundud, näiteks koostöövõimalused avaliku hariduse, meedia või diakoonia alal.

Kõik need faktorid viivad välja kasvavate ja spetsialiseerunud nõudmisteni koolitusvaldkonnas. Euroopa evangeelsetes kirikutes käsitletakse välja- ja täiendusõpet järjest enam funktsionaalses seoses, mille põhijooned me alljärgnevalt esitame.

Ordineeritud õpetajate pidev täiendusõpe on olnud evangeelsetes kirikutes alates reformatsioonist tähtsal kohal. Lisaks kõigilt õpetajatelt eeldatud kodusele õppele kujunesid õpetajate konverentside ja ühingute näol peagi välja omaette täiendusõppe institutsioonid. Usuteaduskonnad ja hiljem uuesti asutatud pastoraalseminarid võtsid samuti üle osa täiendusõppe ülesannetest. Üleüldise professionaliseerumise ja spetsialiseerumise raames asutasid paljud kirikud 20. sajandil spetsiaalseid täiendusõppele pühendatud asutusi, mis olid osaliselt iseseisvad, osaliselt seotud teoloogilist õpet pakkuvate instituutidega.

Tänapäeval on täiendusõpe Euroopa evangeelsetes kirikutes erinevalt korraldatud. Enamikus kirikutest on õpetajate täiendusõpe reguleeritud vastava regulatsiooniga. Mõnes kirikus on kohustus osaleda regulaarses täiendusõppes, eriti esimestel ametiaastatel. Mõned kirikud on arendanud viimastel aastastel välja kohustuslike kursuste süsteemi. Nii osalevad mõne kiriku õpetajad oma esimestel ametiaastatel kursustel, mis lõppevad nn pastoraaleksamiga, mis on eelduseks koguduse õpetaja ametisse asumisel.

Suurematel kirikutel on koolitusinstituudid või -osakonnad, mis pakuvad laia valikut kursusi ja üksikkoolitusi. Mõned kirikud peavad selliseid asutusi ühiselt üleval (näiteks Prantsusmaal ja Šveitsis), teistes riikides (näiteks Hollandis ja Norras) osalevad ka usuteaduskonnad täiendusõppes. Kuigi väiksematel kirikutel on täiendusõppeks piiratumad vahendid, võib piirkondlik ja rahvusvaheline koostöö koolituspakkumist rikkalikumaks muuta. Samuti toetatakse osalemist kirikuväliste pakkujate koolitustes ning seda tööst vaba aja andmise ning koolituskulude hüvitamisega.

Pastoraalse täiendusõppe kontseptsioone iseloomustab EKOE liikmeskirikutes mitmekesisus. Selles kajastuvad kirikute teoloogine kujunemislugu, aga ka erinevad eklesioloogilised perspektiivid, nt kiriku tajumine institutsiooni ja organisatsiooni pingeväljas, st kiriku suunatus kiriklikele ja ühiskondlikele väljakutsetele. Samas on kirikud põhimõttelisel üksmeelel pastoraalse täiendusõppe heades tavades.


2. Alused

2.1. Täiendusõpe kui põhitööd saatev ja alal hoidev protsess

EKOE kirikud usaldavad ordineeritutele kiriku ülesandel ja kiriku missioonist lähtuvalt avaliku ning nende isiklikest annetest kujundatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamise sõnas ja teos. Nad seovad ordinatsiooniga samuti ootuse, et õpetajad arendavad oma väljaõppega omandatud teoloogilist pädevust[i] ja individuaalseid oskusi töökogemuse kontekstis edasi ning kannavad iseseisvalt oma teenimisametiga seotud vastutust. See hõlmab ka valmidust ja võimet oma kogemusi kriitiliselt analüüsida, oma tugevusi ja andeid ära tunda, aga ka oma nõrkusi ja ohuolukordi märgata ning käsitleda. Enesetäiendamisega, mis on ühendatud kollegiaalse või vajadusel professionaalse nõustamise ning kirikute täiendusõppe programmis osalemisega, säilitavad, süvendavad ja arendavad ordineeritud oma teoloogilist pädevust ja individuaalseid oskusi.

Kirikud on omakorda kohustatud toetama ordineerituid vastavate nõustamis- ja koolituspakkumistega, uuendama ning arendama nende teoloogilist pädevust ja individuaalseid oskusi, selleks et reflekteerida ühiskondlike muutuste protsesse, õppida neist ja rakendada oma tegevuses uusi võimalusi, mis neile, kogudustele ja seeläbi kogu kirikule selles avanevad. Nii nagu valmidus täiendusõppeks on ordineeritu ametialase tegevuse olemuslik ja tema teenistusülesannete hulka kuuluv osa, on tema hariduslik toetamine ja heade täiendusõppeprogrammide pakkumine kiriku missiooni olemuslik osa.


2.2. Täiendusõpe võrreldes väljaõppega

EKOE kirikute õpetajate täiendusõpe eeldab lõpetatud teoloogilist haridust, milles arendati osana teoloogilisest pädevusest oma teenimisameti jaoks vajalikke teadmisi, tunnetust ja oskusi. Teoloogiline väljaõpe liigub käsikäes teoloogilise pädevuse individuaalse kujunemislooga ning moodustab ühe terviku – isiku eesmärgistatud kasvamise ja küpsemise protsessi –, mis võib sisaldada endas ka kriise ja katkestusi. Individuaalse kujunemisloo kontekst on määrava tähendusega ka täiendusõppe jaoks.

Teoloogilise õppe eripära seisneb selles, et sellega soovitakse luua alus teoloogilise pädevuse elementaarsele kujule, mis kujutab endast oluliste teadmiste, arusaamade ja oskuste omandamist. Väljaõppe eesmärgiks on, et selle baasil hilisemad õpetajad kujundaksid, reflekteeriksid, parandaksid ja seaksid äratuntavasse seosesse evangeeliumiga oma erialase tegevuse. Teoloogilist pädevust tuleb mõista pastoraalse tegevuse valdkondade (eriti jumalateenistus, haridus, hingehoid, koguduse areng ja juhtimine koos selle diakoonilise, misjonaarse ja oikumeenilise mõõtmega) kandva aluse ja pastoraalse identiteedi kujunemise olulise eeldusena.

Selline vahendus- ja omandamisprotsess on pastoraalse täiendusõppe eelduseks ning sellepärast ei saa seda käsitleda ainult väljaõppe jätku ja uuendamisena. Pigem tahetakse juba omandatud teoloogilist pädevust kirikliku praktika tingimustes ja kogemusest lähtuvalt süvendada. Õpetajad õpivad juba omandatud võimeid ja oskusi mõistma olulise eeldusena sellele, et nad suudaksid neile antud ülesannet pidevalt muutuvates ja spetsiifilisemaks kujunevates oludes Euroopas asjakohaselt täita. Täiendusõppeprogramm peaks julgustama õpetajaid neile usaldatud teenimisametit rõõmuga täitma, reflekteerides teoloogilise pädevuse keskseid elemente: teoloogilisi teadmisi, isiklikku tunnetust evangeeliumi tõest ning omandatud metoodilisi oskusi. Nad peavad ühendama erialased oskused, terava ajastutunnetuse ja oikumeenilise avatuse ning õppima mõistma erinevaid ja muutuvaid kohtumiste situatsioone evangeeliumi edastamise võimalustena. Täiendusõpe toetab ordineeritut selles, et ta tajuks ja kasutaks teoloogilisele pädevusele iseloomulikku ning kontrollimatute, keeruliste, muutuvate praktikaolukordadega toimetulekuks vajalikku jõudu usu edastamiseks. Samuti peaks see edendama ordineeritute oskust motiveerida koguduseliikmeid oma usku tunnistama.


2.3. Pastoraalne identiteet ja pastoraalse täiendusõppe mõõtmed

Pastoraalne täiendusõpe aitab kaasa omaenda identiteedi mõistmisele ja edasiarendamisele. Juba selle pinnalt on võimalik õpetajaametit veenvalt pidada ning oma pastoraalset identiteeti konkretiseerida.

Pastoraalne identiteet kujuneb välja pidevas protsessis. Protsessi ei ole põhimõtteliselt võimalik lõpetada ning see toimub kiriku missioonile toetuva isiksuse arenguna intellektuaalses, usulises, kommunikatiivses ja praktilises mõttes. Lähtuvalt kristliku koguduse missioonist, isiklikust usuveendumusest ja elukogemusest on pastoraalne identiteet oluline eeldus õpetajaameti täitmisel, et side evangeeliumiga muutuks teistele inimestele tunnetatavaks ja kogetavaks. Pastoraalse täiendusõppe ülesanne on seda protsessi toetada ja edendada.

Seejuures on eristatavad neli pastoraalse täiendusõppe mõõdet[ii]:

(1) Isiklik mõõde: selleks et õpetajad oleksid suutelised individuaalse ja sotsiaalse kommunikatsiooni mitmekesisuses ja keerulisuses evangeeliumi isiklikult veenvalt ning usaldustäratavalt kuulutama, peab pastoraalne täiendusõpe aitama kaasa isiklikule arengule. See aitab avada võimalusi ja teha ruumi omaenda tugevuste ning nõrkuste äratundmisele, oma elustiili ja -viisi (tervis, ajakasutus, töö ja eraelu vahekord, amet ja perekond jne) tunnetamisele, hindamisele ja edasiarendamisele.

(2) Teoloogiline mõõde: selleks et õpetajad oleksid suutelised ülimalt mitmekesiste, pluralistlike ja probleemsete ühiskonna ning kiriklike suhetega ning keeruliste, mittestandartsete individuaalsete ja ühiskondlike oludega teoloogiliselt vastutustundlikult ümber käima, tahab pastoraalne täiendusõpe toetada teoloogise pädevuse kogemuspõhist süvendamist ning edendada selle arengut. Piibli teemade ja tekstidega, aga ka usu ning selle eetose kesksete küsimuseasetustega tegelemine avab teoloogilise tunnetuse vabastava potentsiaali, tugevdab hermeneutilist tundlikkust, aitab keelelise vaesumise ja fantaasia puudumise vastu ning teadvustab teoloogilise pädevuse suunaandvat jõudu.

(3) Vaimulik mõõde: õpetajate jaoks on evangeeliumi kuulutamine nende elukutse. Oma teenimise erinevates valdkondades kuulutavad nad vabastavat, lohutavat, kindlust pakkuvat evangeeliumi väge. Seda suudavad nad pikemas perspektiivis ainult siis, kui nad lubavad evangeeliumil iseennast vabastada, lohutada ja kinnitada. Selles mõttes on nad ise alati nende poolt kuulutatava sõnumi esmased adressaadid. Täiendusõpe peaks selleks kogemuseks võimalusi looma: andma võimaluse palveks, kuulamiseks, meditatsiooniks, Piibli õppimiseks, Jumala ülistamiseks ja palveks Püha Vaimu eest.

(4) Funktsionaalne mõõde: selleks et õpetajad oleksid suutelised kiriku missiooni oludele vastavalt ellu viima, vajavad nad usaldusväärseid pädevusi erinevates valdkondades, nagu pedagoogika, koguduse areng ja juhtimine, juhtimiskoolitus, vabatahtlike rakendamine, religioonide- ja kultuuridevaheline dialoog. Nendes valdkondades tuleb pakkuda vastavat täiendusõpet.

Neid pastoraalse täiendusõppe nelja mõõdet tuleb alati käsitleda tihedas omavahelises seoses. Nende järjekord on vahelduv, samuti võib täiendusõppe programmide kujundamisel seada erinevaid raskuspunkte ja mõne mõõtme tähtsust erinevalt hinnata. Samas ei tohiks täiendusõppe korraldamise puhul juhtuda seda, et üks neist mõõtmetest puuduks täielikult.


2.4. Eesmärgid

Täiendusõppe teemade ja programmi kujundamisel kehtivad kolm aspekti, mis täiendavad üksteist: 1) tugevuste arendamine ja praktika refleksiooni süvendamine; 2) teoloogilise pädevuse, vaimuliku elu ja individuaalse identiteedi seoste analüüs ja kinnitamine; 3) spetsialiseerumiste arendamine.

Pastoraalse täiendusõppe mõõtmed läbivad neid eesmärke ja on nendega rohkem või vähem intensiivselt seotud: esimese aspekti puhul on valdavad isiklik ja teoloogiline mõõde, teise puhul teoloogiline ja vaimulik mõõde, kolmanda puhul funktsionaalne mõõde.

2.4.1. Tugevuste arendamine ja praktika refleksiooni süvendamine

Õpetajad on käesoleva aja muutuste protsessides eriti keerulises olukorras: uued misjonaarsed ülesanded, kirikliku tegevuse vajalik kontekstitundlik suunitlemine, samuti pastoraalse tegevuse kvaliteedinõuete oluline kasv nõuavad uusi tegevuskontseptsioone ja tööviise, aga ka uusi kirikutöö organiseerimise viise ning koguduseliikmete jõustamist kõigi usklike üldisele preesterlusele suunatud vabatahtlikule tegevusele. Täiendusõpe toetab õpetajaid igale ülesandele vastavate isiklikele tugevuste äratundmisel, arendamisel ning ühisesse tegevusse rakendamisel.

Tugevuste teadliku arendamise, praktika refleksiooni süvendamise ja koostöö arendamise heakskiidetud ja aktuaalsed meetodid on muuhulgas: vennalik toetamine ja nõustamine, visitatsioonid, personali arendamise ja professionaalse nõustamise kaasaegsed vormid.

2.4.2. Tagasivaatav analüüs ja kinnitamine

Isiklike tugevuste arendamise ja teatud eriteadmiste-oskuste omandamise kõrval on teoloogilise pädevuse ja individuaalse vagaduse seoste analüüs ja kinnitamine nii üksikisiku kui kõigi ordineeritute jaoks nende identiteeti määravaks tunnusjooneks. Üksikpädevuste kokkuliitmine ei tee ordineeritut veel suuteliseks täitma kiriku missiooni kaasaja tingimustes. Nii oluline kui individuaalsete oskuste arendamine ka ei oleks, arenevad need ordineeritud teenimisametis ainult siis, kui neid vahendatakse sellise eluhoiaku alusel, mis oskab siduda teoloogilised pädevused koos individuaalse eluviisiga kokku identiteedi spetsiifiliseks kujuks.

Selles mõttes on täiendusõppeprogrammi eesmärk ühest küljest uute teadmiste omandamine ja olemasolevate süvendamine ning teiselt poolt põhiarusaamade analüüs, arendamine ja kinnitamine evangeeliumi tões, lähtuvalt teaduse arengust, Euroopa ühiskondades toimuvatest muutustest ja konfliktidest ning arengutest religioonide ja maailmavaadete valdkonnas Euroopas.

Samas võimaldavad täiendusõppe pakkumised teha vaikuselaagrite, kontemplatsioonide ja vaimulike harjutuste, samuti pastoraalkolleegiumite näol isiklikke vahekokkuvõtteid senisest elust, selleks et analüüsida saavutatud ametialast ja isiklikku olukorda ning leida kinnitust oma missioonile.

2.4.3. Spetsialiseerumiste arendamine

Uute väljakutsete vastuvõtmiseks ning sellega seotud ülesannete täitmiseks on täiendusõppe ülesandeks lisaks eelnimetatule arendada koolituspakkumisi spetsiaalsete tegevuste jaoks vajalike teadmiste ja oskuste omandamiseks. Nende hulka kuuluvad:

  • täiendusõppekursused, mis on vajalikud spetsiaalsete teenimisvaldkondade jaoks (näiteks haiglahingehoid, vanglahingehoid, kaitseväe kaplaniteenistus, kooli kaplaniteenistus, tegevused diakoonia-asutustes);
  • koolitused, mis valmistavad ette teenimiseks seoses eriliste väljakutsetega kogudustes (näiteks noortekirik, city-kirik, „kultuurikirik“, töö migrantidega, varade hankimine);
  • täiendusõpe, mis on suunatud kogukonnatööle;
  • koolitused, mis valmistavad ette erilisteks juhtimisülesanneteks ja juhtide täiendusõpe.


2.5. Avastamisrõõmu edendamine

Hea täiendusõpe lähtub rõõmust oma isikliku kutsumuse ja ordinatsiooni üle. Ta motiveerib ja inspireerib, avab ja viib välja tardunud tegevusharjumuste rutiinist, annab impulsse, vabastab uueks loomingulisuseks ning tugevdab kindlust oma kutsumuses teenida kirikut ja kogudust. Siinjuures on keskse tähendusega toetumine Piibli allikatele, ühine jumalateenistuslik elu, vestlused vaimulikel teemadel ordineeritute osaduskonnas. Täiendusõpe suudab edendada ja tugevdada isiklikke jõuvarusid ja vastupanuvõimet, kui seistakse silmitsi kasvavate ametialaste kohustustega. Ühelt poolt headest kogemustest ja teiselt poolt raskustest vesteldes kogetakse midagi vabastavat. Osalejate kaasamine sellise täiendusõppe plaanimisse ja läbiviimisse võib osutuda kasulikuks. Täiendusõppekursustel tuleb plaanida piisavalt ruumi ja aega vabaks mõttevahetuseks.

Täiendusõpe ei piirdu ainult sellele teemale pühendatud koolitusüritustega. Täiendusõpe valmistab rõõmu uute arusaamadeni jõudmisest. See motiveerib individuaalselt süvenema – lugema teema kohta edasi ja katsetama uusi ideid. See motiveerib edasi õppima ning oluliste küsimuste ja teemadega intellektuaalsel tasandil iseseisvalt edasi tegelema.


[i] Vrd Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas: Teoloogiline pädevus „seisneb võimes seostada omavahel teoloogilisi teadmisi, teaduslikult haritud otsustusvõimet, isiklikku tunnetust evangeeliumi tõest ning vajalikke praktilisi oskuseid“ (ptk 1.3).

[ii] Järgnev toetub Detlef Dieckmanni mõtetele tema käsikirjast „Süvenemine ja mitmekesisus. Mõtteid pastoraalse täiendusõppe didaktilise kontseptsiooni kohta, arvestades selle rahvusvahelise mõõtmega“ (Strasbourg, 19.11.2015).


Uurimusdokumendi 2. pool ilmub Kirik & Teoloogia järgmises numbris.


Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English