Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku. 

1. Perikoobi tekst 

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti. 

16 Nõnda on öelnud Jhvh: 
„Peatuge teedel ja vaadake,
uurige ammuseid radu!  
Kus (on) see õige tee? (Siis) kõndige sellel! 
Ja leidke oma hinge jõudeaeg! 
(Aga) nad ütlesid: „Me ei kõnni (seda).“ 

17 Ma panen teile valvurid, 
pange tähele sarve häält! 
(Aga) nad ütlesid: „Me ei pane tähele.“ 

18 Seega kuulake, rahvad, 
ja tea, kogudus, mis (on) nende seas! 

19 Kuula, maa: 
Vaata, mina (olen) hädatooja 
sellele rahvale – 
(see on) nende mõtete vili –, 
kuna nad minu sõnadele tähelepanu ei pööranud, 
ega mu seadusele, vaid põlgasid selle. 

16 BHS-i tekstikriitilise aparaadi järgi võiks verbi „peatuge“ asemel seista „ma olen rääkinud“. Samuti pakub tekstikriitiline aparaat, et algselt võis kirjakohas seista hoopis: „peatuge alguse teedel“, sest ümberkirjutamisel võisid tähed nihkuda ja põhjustada segadust. Ehkki sellise muutusega paraneks oluliselt mõtteriim, on siinses tõlkes jäetud Codex Leningradensis’e teksti juurde, kuna muudatused teksti üldtähendust eriti ei mõjutaks. 

17 Vähestes keskaegsetes heebreakeelsetes käsikirjades on „teile valvurid“ asemel „neile valvurid“. Heebrea keeles on isikuline asesõna edasi antud sõnalõpusufiksiga (-hem tähistab vastavalt meessoo mitmuse kolmandat pööret ja -ken tähistab meessoo mitmuse teist pööret), seega on võimalik, et erisus on tekkinud olukorras, kus ümberkirjutaja on ettelugejat valesti kuulnud. 

18 udəʻi ʻeda ’(ja) tea, kogudus’ on tekstikriitilise aparaadi järgi (tõenäoliselt ümberkirjutamisel tekkinud) vigade tõttu vigane. Algne tekstikuju võis olla hoopis udəʻu deʻa ’teadke teadmist’, mida saab loomulikumas eesti keeles sõnastada näiteks: „(ja) võtke teatavaks“. Septuaginta loeb d asemel r ja seega juure jdʻ ’teadma’ asemel hoopis rʻh ’karjatama’ – seal seisab eesti keelde tõlgituna: „seega kuulake rahvaid, kes karjatavad oma karju“.  

Värsirea jätk ’et-’ašer-bam ’mis on nende seas’ on samuti ebakindel. Siinses tõlkes on püütud Codex Leningradensis’es seisvat teksti võimalikult eestikeelseks teha, ilma liialt sõnu lisamata (lisatud on antud juhul siiski sulgudes olev tegusõna, mis heebreakeelses tekstis puudub), kuid täpset teksti on võimatu edasi anda, sest kolmest sõnast kaks on ilma kontekstita tõlkimatud (objekti partikkel ja kõrvallause partikkel). Tekstikriitiline aparaat soovitab lisada tegusõna ʻśh ’tegema’ ainsuse esimese pöörde vormi viimase sõna ette. Sel juhul saaks tekstilõiku tõlkida: „Seega kuulake, rahvad, / ja võtke teatavaks, mida ma nendega teen!“ Konteksti poolest sobiks see tekstimuudatus hästi, samuti pole mõeldamatu ümberkirjutaja viga, millega see sõna on kahe silma vahele jäänud, kuna järjestikustes sõnades esineb tähekordusi. 

19 maḥšəvotam ’nende mõtted / ideed / kavatsused’ võib tekstikriitilise aparaadi järgi ehk targumidele ja Septuagintale tuginedes olla ka məšuvatam ’nende (religioosne) ärapöördumine’. Kaks sõnakuju erinevad piibliheebrea konsonanttekstis ainult mõne tähe poolest. 

2. Struktuur ja kontekst 

Perikoop Jr 6:16–19 on kirjanduslikult ühtne tekstilõik, mis algab lausega: „Nõnda on öelnud Jhvh“. Viimases salmis annab Jumal hinnangu temast ära pöördunud rahvale ja annab teada selle loomuliku tagajärje: õnnetus tuleb. Lähikonteksti mõttes võiks see seesmiselt ühtne perikoop kuuluda sõdu ja hävingut kirjeldava muljetavaldava lõigu Jr 4:3–6:30 raamidesse. See suurem lõik algab üleskutsega end Issanda jaoks ümber lõigata lasta ja oma südamete eesnahad kõrvaldada (Jr 4:3–4). See annab võimaluse pääseda lähenevast hävingust. 

Temaatilise sissejuhatusena perikoobile saab kasutada ka sellele eelnevat lõiku Jr 5:1–6:15, milles Jumal teeb etteheiteid Jeruusalemmale. Salmid 5:15–17 ja 6:1 viitavad Juudat ja Jeruusalemma ründama valmistuvale vaenlasele ning selle põhjuseks loetakse valeprohvetlust ja preestrite patusust (Jr 5:30–31 ja 6:13–14). Tõrksas südames ei ole jumalakartust (5:22–24), nende silmad on pimedad (5:21) ega vaata seetõttu tõe poole (Jr 5:3). Lähikonteksti tähtsaim järeldus on salmis 5:25, mille kohaselt on just inimeste endi hoiakud need, mis hoiavad hea eemal. 

16 Kuna BHS-i tekstikriitiline aparaat pakub võimalust, et algselt võis kirjakohas seista hoopis: „peatuge alguse teedel“, siis kõneleb see otsekui kutsest tagasi Jumala juurde. Siin justkui kujutataks rändureid teel, kes on kaotanud sihi. Uurides ammuseid radu, nähakse minevikus taas Jumala ustavust ning varasemaid traditsioone. Kus on siis õige tee? See innustab olema kriitiline oma praeguse eluviisi suhtes ja otsima õiget teed. Salmi lõpp teeb teatavaks karmi tõe, et rahvas siiski seda ei tee. 

17 Jumal esitab oma kutse teist korda. On kirjakohti, milles valvureid mõistetakse prohvetitena nagu Hs 3:17; 33:7–9 jm. Ent vastupidiselt Jeremija aja olukorrale ennustab Jesaja 21:6–9 kirjeldatud prohvetist vahimees hoopis Paabeli langemist. 

Sarve hääl tõstab tähelepanu ja ohutunnet, ent rahvas lükkab Jumala märguande taas teadlikult tagasi. 

18 Võtke siis teatavaks, mis nüüd järgneb. Selle salmiga teatatakse Jumala otsus ja tehakse sissejuhatus salmile 19: „Seega kuulake, rahvad, / ja võtke teatavaks, mida ma nendega teen!“  

19 Rahva usuline ärapöördumine pärast Jumala korduvaid kutseid toob kaasa ennustatava tagajärje. Nende mõtted, ideed ja kavatsused toovad esile „vilja“ iroonilises mõttes, sest vastupidiselt tavalisele nimetatakse siin vilja negatiivses tähenduses. Jumala sõnade ja seatud seaduspärasuste põlgamine ei jää tagajärgedeta. 

Struktuur ehk skeem, mida saab jutluses kasutada, võib olla järgmine: 

A1. Jumala kutse pöördumisele, innustus usulisteks otsinguteks motiiviga: tulge tagasi, inimeselapsed – salm 16a ja b. 

B1. Inimeste teadlik kuulmatus – salm 16c. 

A2. Jumala teistkordne pöördumine rahva poole ja tähelepanu äratamine – salm 17a. 

B2. Inimeste teistkordne teadlik kuulmatus – salm 17b. 

C1. Jumala-poolne otsus Iisraelile juhatatakse sisse: kuulake nüüd – salm 18. 

C2. Jumala-poolse kohtuotsuse teatamine koos Iisraeli-poolse põhjuse teatamisega – salm 19. 

3. Kirjanduslooline kontekst 

Jeremija raamatut on jagatud osadeks mitmeti. Mõnikord jagatakse see kolme suuremasse ossa, mõnikord kahte, näiteks peatükkideks 1–25 ja 26–52 (O’Connor 2001: 489–490). Mõlemal puhul käsitletakse peatükki 52 ajaloolise lisana. Perikoop 6:16–19 kuulub siis raamatu esimese osa alajaotusesse peatükkides 1–10. Seda lõiku iseloomustab korduv Iisraeli ja Juuda ning Jeruusalemma pattudele viitamine ning läheneva hävingu kuulutamine. Kõnekas on juba 1:14 esitatud Jhvh ütlus, et põhjakaarest pääseb lahti õnnetus kõigi maa elanike peale. Raamatu esimesed kümme peatükki ongi tänase perikoobi laiem kirjanduslik ning temaatiline kontekst. 

Raamatu tekstid sisaldavad palju Jeremija elu puudutavat biograafilist materjali ning on redaktori(te) töö. Neid osi muudavad äratuntavaks pealkirjad nagu „Sõna, mis Jeremijale tuli Jahvelt“ (7:1 jm), millele järgnevad konkreetsed kirjeldused.  

Perikoobile järgneb kümme salmi hiljem Jeremija kriitiline templikõne 7:1–8:3. Rahva nurjatu elu puhul ei kaitse rahvast ka Issanda tempel, mis justnagu on muudetud röövlikoopaks (7:11). Kogu see lõik seob jätkuvalt rahva eetilise ja religioosse taganemise üheks tervikuks ning kirjeldab loomulikku tagajärge: lustihääle ja rõõmuhääle lõppemist Juudast ja Jeruusalemmast (7:34). 

Üks Jeremija raamatu redaktsioone on arvatavasti olnud mõjutatud deuteronomistlikust teoloogiast 6.–5. saj eKr ning sisaldab Deuteronomistiga sarnaseid tunnuseid. On võimalik, et redigeerimine jätkus ka järgneval ajal kuni heebrea ja kreeka kaanonite kujunemiseni. Raamatu kreekakeelne tõlge on muuseas heebreakeelsest umbes 1/8 võrra lühem ning tekstiplokid on erinevad järjekorras. 

Ajaloolise prohvet Jeremija kuulutuse adressaadid olid tema aja inimesed, eriti preestrid ja kuningad, aga ka tavaline rahvas oma eluviisidega. Jeremija raamatu adressaadid on aga eksiili üle elanud lugejad ehk eksiilijärgne Iisrael. 

Ehkki Jeremija raamat tundub sisaldavat palju biograafilist, saab vastavaid kirjeldusi lugeda vaid kirjanduslikust, mitte ajaloolisest vaatevinklist. Näiteks lugu põllu ostmise kohta, mis kuulunud Jeremija onule Anatotis (32:6–25), või tema kogemuste kohta vanglas (37:15–18). Jeremija raamat ise nimetab, et prohveti isa olnud preester Hilkija Benjamini suguharust Anatoti külast (1:1). Jeremija kaasaegsed olnud naisprohvet Hulda (2Kn 22:14; 2Aj 34:22) ning prohvet Sefanja, ehkki viimasele omistatava raamatu tekstid ei ole vanemad eksiili ajast.  

4. Ajalooline kontekst 

Jeremija raamatu üks suuremaid teemasid on Juuda ja Jeruusalemma langemine Babüloonia võimu alla, mis peegeldus otseselt ajaloolisi sündmusi. Babüloonia ja Egiptuse suurvõimude omavahelise mõõduvõtmise taustal oli osa poliitilis-usulisi fraktsioone ilmselt Egiptuse ja osa Babüloonia poolel. Esimesed soovitasid paluda abi Egiptusest ja teised olid diplomaatilised ning alistuda Babülooniale, et saada paremaid tingimusi ja kergemat iket. Siit ka teoloogiat puudutavad küsimused: kas Egipus on usutav liitlane, kellele panust teha? Kui ei ole, siis kui palju alluda Babülooniale ja kui palju on kasulik? Jeremija soovitas alistuda Babülooniale. 

Jeremija raamatu alguse kohaselt tuli prohvetile Issanda sõna Juuda kuninga Joosija valitsemise kolmeteistkümnendal aastal (ilmselt u 626 eKr). Seejärel tulnud talle korduvalt Issanda sõna järgnevate kuningate Jooahase, Joojakimi, Joojakini ja Sidkija päevil kuni Jeruusalemma rahva vangi viimiseni (1:1–3). Kui peab paika arvamus, et prohvet pidas kriitilist kõnet valetava rahva kohta Jeruusalemma templi taustal (Jr 7 ja 26) aastal 608 eKr, siis pidi see olema prohveti tegevusaja keskel. Siin antakse rahvale võimalus otsustada, kas kuulata Jumala sõna või mitte, ning kujundada nii ka oma saatust. Prohveti õnnetusekuulutus tõmbas aga tema peale valitsejate ja rahva vaenu. 

Uus-Assüüria pealinna Niinive vallutas 612 eKr Uus-Babüloonia riik ning Babüloonia mõju aina kasvas. Seetõttu olnuks võimalik võtta prohveti sõna tõsiselt, mida aga ei juhtunud. Pärast Jeruusalemma vallutamist aastal 597 eKr viidi osa rahvast eksiili. Kümme aastat hiljem langes Jeruusalemm ühes templiga ägedama vallutuse ja purustuse ohvriks ning teine osa rahvast deporteeriti. Jeremija üleskutseid alistuda Uus-Babüloonia ülekaalukatele jõududele ei võetudki kuulda ja õnnetust kuulutav prohvet kannatas ka ise oma rahva käe all. Ent tema sõnad läksid täide. 

5. Paralleeltekstid 

Otseseid paralleeltekste Vanast Testamendist sellele perikoobile tuua ei saa. Paralleelkirjakohti saab esitada temaatiliste paralleelidena üksikute salmide kohta. Koos salmiga 16 saab kasutada mõtteid Psalmidest 1 ning 23, suunamaks mõtted Jumala sõna ja õiguse tee otsimisele. Mäejutluses viitab Mt 7:13–14 kitsale teele, mis viib ellu. Avamaks Jr 6:17 võib kasutada kirjakohti, milles valvureid nähakse prohvetitena, nagu Hs 3:17; 33:7–9 jm.  

Jeremija raamatut kui sellist on tsiteeritud Uues Testamendis (Mt 2:18; Rm 11:26; Hb 8:8–12; 10:16–17). 

6. Tõlgendusloolised märkused 

Üheteistkümnes pühapäev pärast nelipüha kannab pealkirja „Soosinguajad“, kuid selle pühapäeva kirjakohad on valitud, pidades silmas Jeruusalemma templi hävitamist Tituse vägede poolt Juudi sõja lõppfaasis 9. aabikuu päeval aastal 70 pKr, mis traditsiooniliste arvestuste kohaselt oli tol aastal 10. august. Kuna üheteistkümnes pühapäev langeb sageli selle kuupäeva lähedusse, kõnelevad kirjakohad kas peatselt eesseisvast Jeruusalemma ja templi hävingust või juudi rahva käekäigust läbi ajaloo. 

Käesoleval aastal on jutluse kirjakohaks sõnum, mis omistatakse prohvet Jeremijale. Ehkki ta tegutses 7. ja 6. saj vahetusel eKr, on temale kristlikus ja juutlikus traditsioonis omistatud hulga kirjandust. Tema nime kannab Piiblis teine suur prohvetiraamat pärast Jesajat ning talle on omistatud Nutulaulude raamat. Juudi traditsiooni kohaselt koostas Jeremija isegi veel Kuningate raamatud. Teda olla abistanud Neerija poeg Baaruk, kelle nime kannab ka üks pseudepigraafsetest apokrüüfidest: Baaruki raamat. Baaruk on igal juhul ajalooline ja ilmselt kuninga õukonda kuulunud isik, sest tema nimega pitsat on leitud Jeruusalemmast.  

Jeremija elu ning tegevust on muuhulgas käsitlenud Uku Masing essees „Anatoti prohvet“ (Usuteadusline Ajakiri 1933, lisavihk nr 5, = Vaatluse maailmale teoloogi seisukohalt, Tartu: Ilmamaa, 1993, 59–90) ning Kristiina Vaiksalu kirjutises „Jeremija pärand“ („Kirik ja teoloogia“ 11.07.2014, https://arhiiv.kjt.ee/2014/07/prohvet-jeremija-parand/ ). 

Jeruusalemma ja eriti selle templi häving on üks Vana Testamendi keskseid teemasid. Ent tõlgendusloos tuleb arvestada sellega, et kaks templi hävitamist aastatel 587 eKr ja 70 pKr sulavad tihti kokku. Juudi päritolu ajaloolane Josephus Flavius annab keiser Vespasianuse korraldusel oma teoses „Juudi sõda“ ülevaate templi hävingust 70. a (otseselt kõneleb ta sellest 6. raamatus 4,5–8). Teose populaarsed kokkuvõtted olid laialt levinud ning jõudsid ka eestlase lugemislauale Kristuse kannatusloo lisana „Kodu- ja kirikuraamatu“ kümnetes väljaannetes (Jerusalemma linna hirmsast Ärrarikkumisest, mis nelikümmend aastat pärast Kristuse taevaminemist on sündinud). 

Templi hävingu päev tišʻa be’av on juutluses iga-aastane paastupäev, sest sel päeval on toimunud juudi rahva ajaloo mitu katastroofi. Ennekõike mälestatakse siis Saalomoni templi hävingut 587. eKr ning teise templi hävitamist 70 pKr, kuid samuti juutide kannatusi keskaegsete juudipogrommide ning ristisõdade käigus ja ka holokausti ajal. Üheksanda aabikuu päeva peetakse juudi kalendri kõige kurvemaks päevaks, millest usutakse, et see on määratud traagiliste sündmuste jaoks. Gregoriuse kalendris langeb see päev kas juulisse või augustisse. Siis kehtivad „viis keeldu“: sel päeval ei sööda ega jooda, ei pesta ennast, ei võita nahka, ei kanta (nahast) jalatseid, ei elata suguelu. Sünagoogiteenistusel loetakse Nutulaulude raamatut ning kaebelaule Jeruusalemma hävitamisest. 

Roomlased alustasid Jeruusalemma piiramist 14. aprillil 70. a, kolm päeva enne paasapühi, ning lõppes neli kuud hiljem, augustis. Linna vallutamine lõppes 8. septembril. Tituse sõjakäigu võidukat lõppu ja triumfikäiku on kujutatud Rooma Foorumile püstitatud Tituse kaarel. Sellel kantakse võidukalt templi sisustust. Kaarel kujutatud esemetest on kõige tuntum seitsmeharuline lambijalg (menora), mis seati üles 71. a pKr Vespasianuse poolt rajatud jumalanna Paxi (Rahu) templisse (templum Pacis). Tempel rajati Jeruusalemma rüüstamisel kogutud sõjasaagi eest. Menora oli templis veel 455. a, kui linna vallutasid vandaalid. Menora saatus pärast Rooma langemist ei ole teada. See võidi sulatada ümber või hävis see tulekahjus. Kuulujuttude tasandil räägitakse sellestki, et menora on varjul kas Vatikanis või Lateraani basiilika keldris. Kõige tõenäolisemalt viisid vandaalid selle Kartaagosse, kust bütsantsi sõjavägi viis selle omakorda 533. a Konstantinoopolisse. Prokopiuse andmeil kanti seda Belisariuse triumfikäigus Konstantinoopolis ning saadeti hiljem Jeruusalemma, kus see võis 614. a pärslaste rüüsteretke käigus hävida. 

Perikoop Jr 6:16–19 kõneleb „teest“. Tee metafoor tähistab paljudes kultuurides ka religiooni või elulaadi. Kõige tuntum on vast Hiina filosoofiline traditsioon taoism, mille keskmes on mõiste „tao“ (translitereeritud ka dao), mis tähendab muuhulgas „teed“. Eesti keeles on kasutatud ka vastet „kulgemine“. Laozile omistatud teose „Daodejing“ pealkirja on Linnart Mäll tõlkinud „Kulgemise väe raamat“. 

Jeesus identifitseerib ennast Jh 14:6 teena: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ 

President Toomas Hendril Ilves ütles 2014. a Pärnu Kontserdimajas toimunud Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes: „Käimas on suur ajalooline muutus nii meil kui kogu maailmas, mille kokkuvõte võiks olla: „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.“ See ongi tänase Eesti mure. Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.“ 

Üks anekdoot jutustab mandrimehest, kes sattunud esimest korda Hiiumaale ja küsinud kohaliku külamehe käest: „Kas see tee viib Kärdlasse?“ Külamees vastanud: „Ei see tee vii kuhugi, ikka ise tuleb minna!“ 

7. Liturgilised soovitused 

Liturgiline värv: roheline. 

Alguslaul: 455. 
Päeva laul: 217. 
Jutluselaul: 284. 
Ettevalmistuslaul: 458. 
Lõpulaul: 457. 

Päeva palve: Käsiraamat, lk 213, nr 2 / Agenda, lk 72, nr 2. 
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 31 (palvepäev ja teised hardus- ning tõsiduspäevad) / Agenda, lk 66–68. 
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (üldine I). 
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 214 / Agenda, lk 71, nr 3. 

8. Muud soovitused 

Jeremija raamatu käsitlemise raskus nii teoreetiliselt kui homileetiliselt seisneb selles, et siin ilmneb omamoodi teoloogiline trots, mille on põhjustanud reaalne ajalugu, mille üksiksündmuste üksikasjadest me saame teada vaid väikesi osi. Väikerahvas on nagu orienteerumismatkal üksteisele vastandlike huvidega suurriikide vahel. Iisraeli rahvas küsis: kus on lepingu Jumal oma kaitsega? Prohvet vastab, et seda kaitset ei saa aga oodata, kui lausa midagi kohutavat sünnib maal: prohvetid kuulutavad valet, preestrid õpetavad nendega käsikäes ja rahvas armastab seda (Jr 5:30–31). Selline lähenemine sisaldab endas nii ühiskonnakriitikat laias mõttes kui „kirikukriitikat“ kitsamas mõttes. Jumalal on täielik õigus lasta tulla karistusel rahva peale. 

Siit koorub keskne küsimus, missugune on ja missugune peaks olema vahekord ühelt poolt välispoliitilise käitumise ning teiselt poolt usulise ja moraalse elu vahel, et Jumalal võiks olla heameel rahvast ja sellest johtuvalt ka rahval kaitse. 

Jutluse struktuuri jaoks on erinevaid võimalusi. Üks neist on kasutada perikoobi salmides sisalduvat dünaamikat, mis on esitatud ülal punkti 2 lõpus jadana A → B → C. See jada esindab perikoobi karmi loogikat. Kuid seejuures saab osa C2 edasi kujundada nii, et lisada karistuse kuulutusele evangeelium ning kutse meeleparandusele. Ajalooliselt sobib evangeeliumi esiletoomiseks teadmine, et Paabeli vangipõlv ju lõppes, ehkki Jeremija seda ei näinud. Osa rahvast sai pöörduda tagasi omale maale ning taas anti rahvale Jumala poolt uus võimalus. Meeleparanduse meeldetuletus on aga selle perikoobi struktuuri sisse kirjutatud. 

Viidatud kirjandus 

O’Connor, Kathleen M. (2001) „Jeremijah“ – The Oxford Bible Commentary. Eds J. Barton, J. Muddiman. Oxford: Oxford University Press, 487–528. 

(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 ja 8 Randar Tasmuth, alapeatükid 6–7 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)