Mida mõeldakse populismi all? Kas see võib olla hea asi? Kas demokraatiat saab manipuleerida? Kas kirik on liiga poliitiline? Kuidas peaksid kristlased reageerima populistlike poliitikute üha lahknevale ja agressiivsemale retoorikale? Need väljakutseid esitavad küsimused olid 25. juunil toimunud Luterliku Maailmaliidu (LML), Norra kiriku ja Oslos asuva mõttekoja Skaperkraft ühiselt korraldatud laiaulatusliku veebiarutelu keskmes.

Veebiseminar, mida modereeris LML-i avaliku teoloogia ja religioonidevaheliste suhete programmijuht dr Sivin Kit, oli mõeldud kõigi tasandite kirikujuhtide abistamiseks, kes püüavad liikuda muutuval poliitilisel maastikul, mida mõjutavad COVID-19 pandeemia tagajärjed. Esinejad uurisid üksikisikute ja usukogukondade vastutust ning ka ressursse, millele kirikud saavad toetuda, kujundamaks evangeeliumi väärtused nagu kaasamine, kaastunne, õiglus ja lepitus.

Põhja-Carolina Duke’i ülikooli kogukonnakorraldaja ja teoloogilise eetika professor Luke Bretherton alustas arutelu, määratledes kahte tüüpi populismi: positiivne demokraatlik versioon, mis julgustab võrdset esindatust ja osalemist ühises hüves, vastandina negatiivsele vormile, mis püüab edendada isiklikku huvi, vältides samal ajal demokraatlike institutsioonide kontrolli ja tasakaalustamist.

Alandlikkus, julgus, lootus

Rootsi kiriku juht ja LML-i Põhjamaade regiooni asepresident peapiiskop Antje Jackelén jagas oma veendumust, et populism on osa laiemast plahvatusohtlikust paketist, mida ta nimetab viieks P-ks, mille hulka kuuluvad polariseerumine, protektsionism, tõejärgsus (post-truth) ja patriarhaat. Kõik need hoiakud ja käitumised näitavad „hirmu üleliigsust ja lootuse puudujääki”, ütles ta.

Rootsi peapiiskop, kes jagab regulaarselt kiriku vaatenurki raadios, televisioonis ja sotsiaalmeedias, ütles et kristlased saavad negatiivse retoorika vastu võidelda „optimistliku teoloogia, koos eksisteerimise teoloogia ja lootuse teoloogia kaudu“. Ta kinnitas, et kirikud peavad olema avalikus arutelus nii alandlikud kui ka julged, lisades et LML on välja andnud praktilise abivahendi pealkirjaga „Kirik avalikus ruumis” (‘The Church in the Public Space’).

Saksa teoloog Simone Sinn, Kirikute Maailmanõukogu (KMN) usu ja korra  programmijuht ja Bossey oikumeenilise instituudi professor, vaatles Saksamaa protestantlike ja katoliku kirikute vastuseid üha vaenulikumale poliitilisele diskursusele, mis lahutab poliitikuid, kogukondi, kirikuid ja perekondi. Rõhutades, et kristlased peavad nende teemadega uuel viisil tegelema, ütles Sinn, et kirikute panus avalikku arutellu pole pelgalt abstraktne ideoloogia, vaid see tuleb otseselt nende praktilisest kogemusest pagulaste ja teiste tõrjutud inimestega töötamisest.

Esinejad märkisid, et demokraatlikke väärtusi ei saa kunagi pidada iseenesestmõistetavaks, vaid neid peab iga uus põlvkond harima ja toitma. Nad tõdesid, et hiljutine tõrjuva populistliku retoorika tõus on tingitud meie suutmatusest ühisest hüvest hoolida. Kui kirikud suhtuvad tõsiselt Jumala tasuta päästekingitusesse uskumisse, saavad nad antud ülesande täitmisele kindlalt kaasa aidata, jagades nägemust lootusest, mis on juurutatud kaasamise, kaastunde, õigluse ja armastuse väärtustesse.

Veebiseminari on võimalik vaadata siit: