Vestluskatke 1.
… tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda!“ Ilm 1,17

„Ma olen siin misjonijaamas töötanud üle kümne aasta,“ ütles vana arst ja kummardus, et kohendada kaminas tuld. „Ja siin Aafrikas olen elanud peale kolmekümne aasta.“

Me istusime ja kuulasime ööd. Pimedat Aafrika ööd täis tsikaadide laulu. Akende taga oli soe pimedus, kuid siin, misjonijaamas, oli valge ja vaikne. Ma jäin järge ootama.

Viimaks ütles ta: „Olen näinud selle aja jooksul igasuguseid asju. Ravimite lõppemist. Kord ei olnud mul varuks muud peale aspiriini ja köhasiirupi… Aga külarahvale aitas vahel neist küll. Neil oli usku, saad aru. Usku tohtrisse… minusse. Aga ma olen ka piiri pannud gripiepideemiale, mis siin võib olla surmav. Olen jagu saanud sarlakitest ja võidelnud läkaköhaga. Sidunud lugematuid haavu. Olen sünnitusi vastu võtnud. Ja siis, kui nad üle-eelmisel aastal kõik korraga hulluks läksid ja hakkasid üksteist tapma… Ei, ma ei usu Jumalat! Kui Ta on olemas, siis miks Ta lubab seda kõike.“

Me vaikisime kaua. Lõpuks julgesin küsida: „Aga ometi töötate siin arstina, ja juba nii pikalt? Misjonäride juures?“

„Ja siis?“ vastas ta otsekohe. „Ma olen arst, ma tean oma kohust!” Ja nüüd ma teadsin, et kuulen midagi erakordset. Pärast pikemat vaikimist, otsekui ta oleks vahepeal enesega võidelnud ja võitnud. Panin kuidagi vaistlikult käed süles kokku.

“Ükskord toodi minu juurde üks peahaavaga noormees. See oli juba sõja ajal. Just jõuluööl. Mind pani kohe väga imestama, et verd ei olnud. Saad aru! Tavaliselt tuleb peahaavast seda palju, aga temal mitte. Ja ta vahtis mind kogu aeg… Noh, sidusin ta pea kinni ja… ta ajas end otsekohe püsti ja ütles mulle, mul on see selgelt meeles, ta ütles, see vereta noormees: „Sul on ehk huvitav teada, keda sa täna öösel aitasid? Ma olen Saatan, kelle haava sa sidusid. Ma sain täna lüüa, aga me kohtume veel.“ Ja ta läks ning kadus öösse.“

Vestluskatke 2.
Jah, Elu on saanud avalikuks… 1 Jh 1

Nüüd oli mul mõtteainet kuhjaga. Vana arst oli üles magama läinud; ees ootas uus toimekas päev. Mina aga istusin, kuulasin ööd ja vahtisin kustuvaid süsi.

„Ta on siin juba nii kaua töötanud… Üksi kohusetundest seda vist küll ei teeks. Midagi peab siin veel olema… Armastus. Kohus või armastus. Või pole tema puhul ehk vahet? Ta on hea ja kogenud arst, miks pole ta läinud Euroopasse või Ameerikasse karjääri tegema ja rikkaks saama… Mis teda siin kinni hoiab? Midagi peab siin olema! Valik. Tema valik. Ehkki, on ju ammu teada – seisa seal, kuhu sind seatakse, küll kõik vajalik tuleb ise su juurde… Ja kui miski ei tule, siis polnud see vajalik. Sel hetkel… Võibolla on ta valik see – siin vajatakse temasugust rohkem. Jah, ja võibolla just nii kohtutaksegi sellega… kes sai jõuluööl raske haava. Veretuga. Veri tähendab ju elu ja seda ei saa olla tollel teisel… Inimese Poja veri, kes tuli kõigutama, pea peale pöörama seda endastmõistetavaks peetud maailmakorda… Kuid tollel ei ole verd… Aga ta ju sidus ka tema haava, aitas teda! Kohusetundest? Ei usu, vaid ta tegi head kõige halvemale mõeldavaist… See haavas toda rohkem, kui miski muu… Tolle jõud on nüüd tõesti löödud.

Ta ütles veel, et ei usu Jumalat. Aga mina jälle ei usu teda. Ta lihtsalt ei tunnista seda sõnadega, vaid tegudega… Ühe teoga.“

Kellad hüüdsid juba hommikupalvele. Hakkas koitma.

Loomise lugu. Eesti Vabariik 100
Alguses lõi Jumal taeva ja maa.

Kunagi oli ju algus. Jumala vaim oli hõljumas vete kohal. Veest me oleme kõik tulnud. Veest algas elu ja algab veelgi. Veeta poleks elu maal. Aeg hakkas kulgema, ruum hakkas koolduma. Kuid Vaim on tuul, mis ärkab äkki enne koitu, kui on veel pime. Võib lausa näha, kuidas ta kõnnib mööda sakilist silmapiiri. Mööda metsa, mööda merd. Kuusetipud löövad kõikuma. Siis on ta äkitselt kohal ja aken hakkab haagis lõgisema. Kas nüüd on maa veest tõusnud, saanud tasahilju kuivaks pinnaks, äratades idusid ja lootust, pidulikku ärevust ja kindlust? Kunagi kerkis veest üks uus maa. Maa, millel veel polnud nimegi. Maa jääb, taevas on valge. Vesi annab jõudu, Vaim annab elu. Elu annab vaikselt käest kätte aja, mis sulle antud siin päikse all. Sa pole ise seda valinud, keegi teine on valinud sinu eest. Nii on asjal mõte sees. Sügavam, kui ise tead. Sina. Ma ju tunnen sind, sina tunned mind. Mul on sinu jaoks aega, võta nüüd sina aega minu jaoks. Palun.

Võta, va vennake, viisikene.
Sina, kullake, kerakene.
Lase tasa laulu lahti.
Parajat palakest puhuda.
Meelemeest ja mõtteilmast.
Südame sügavast siruta.
Madalukse taeva alla.
Pilve püsiva põue peale.
Kus seal sinist siiski leida
Päiksetera ikka paista
Lumelaigu ilustuseks
Kivikese kaunistuseks
Laula sellest, mis nii oma
Hoone oma, tuttav rada
Omane ja kodune
Mullane ja udune.

Mõtisklused on avaldatud autori loal 2020. aastal ilmunud kogumikust “Peopesa. Vaimulikud mõtisklused” (Johannes Esto Kirjastus).

Meelis-Lauri Erikson (1970) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viru praostkonna abipraost ja Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja.