Arvamused

Kodukülastused ja eaka toetamine koguduses

Matteuse evangeeliumis on kirjutatud, et tuleb armastada oma Issandat ja oma ligimest nagu iseennast (Mt 22:37–39). Palju arutatakse Issanda armastamise üle, aga selles artiklis peatun just ligimesearmastusel. Kuidas soovime vananeda ja millisena näeme oma elu viimaseid aastaid? Kas tahame olla üksinda kodus, kui lapsed on pesast läinud, füüsiliselt võimetuna minema kirikusse, mures oma mineviku, oleviku ja eriti tuleviku pärast?

Täpselt nii nagu sooviksime ise vanas eas koheldud saada, võiks kohelda eakaid meie ümber praegu. Nad on elanud pika elu, milles oli nii head kui ka halba. See elu on neid mõjutanud ja nüüd on nad selle tulemus. Vaatamata kõigele möödunule on elu viimastel aastatel oluline leida rahu ja seejärel astuda vastu sellele, mis ootab meid pärast surma. Just selle ligimesearmastuse pärast valisin sellel aastal EELK Usuteaduse Instituudis kaitstud lõputöö teemaks „Hingehoidlikud kodukülastused – eakate ootused ja vajadused Tartu Pauluse koguduse näitel“. Tegu on suure kogudusega ja ettevaatlikult võime selle uuringu tulemusi laiendada teistelegi sarnastele linnakogudustele. Maakogudustes võivad nii võimalused kui ka olukord olla teine.

On oluline mainida, et eaka hingehoidlikke vajadusi ei rahulda ainult kodukülastused. Viimased on eriti olulised, kui muudest vahenditest ei ole abi. On teisigi võimalusi eakaid toetada. Näiteks pidasid uuringus osalejad oluliseks Pereraadiot, mille jutlused ja palvused kosutavad hinge ning muusika rahustab meelt. Oli mitmeid eakaid, kes ütlesid, et nad heameelega kuulaksid Pereraadiot, aga nad kas ei oma raadiot või ei oska olemasolevat keerata Pereraadio peale. Keegi kunagi oli raadio sättinud teisele kanalile ja nüüd peljatakse seda tagasi keerata – äkki ei leita Pereraadiot ülesse ja jäädakse ka olemasolevast kanalist ilma. On asjakohane üleskutse oma eakale sõbrale või sugulasele raadio kinkida ja aidata seda Pereraadio peale keerata. Ja kui eakal ongi olemas raadio, aga ta soovib lisaks Elmarit või Vikerraadiot kuulata, siis las tal ollagi neid kaks – ühe paneb sisse, kui soovib kuulata Pereraadiot ja teise, kui on soov kuulata midagi muud.

Samuti aitavad eakat igapäevased harrastused – kudumine, kunst, kepikõnd, lugemine. Need on tegevused, mida on võimalik teostada üksinda, aga mis maandavad pingeid. Kui eakas on veel füüsiliselt võimeline nendega toime tulema, siis on igati teretulnud nende juurutamine. Küsige oma eakalt sõbralt, mida talle meeldiks teha. Äkki ta kooks, aga tal pole vardaid ja lõnga? Või ehk on ta kodu ümbruses ilusad jalutusrajad, aga ta pole julgenud neid üksinda avastada? Vestluses eakaga saab teada, mis just teda võiks toetada ja kas teda saab kuidagi aidata. Ostes eakele raadio või lõnga, jääb küll maises elus rahast ilma, aga tulevasse ellu koguneb seeläbi varandus.

Ka hingehoidliku vestluse kohaks ei soovitud alati kodu, vaid sageli nimetati, et just kirik oma toetavate müüridega aitab vestlusele kaasa. Tundub, et ega me väga kergelt võõrast enda koju vastu ei võtaks, kui aga ise välja liikuda ei saa, siis on kodukülastus parim võimalus toetava vestluseni jõuda. Esimesel külaskäigul ollakse ikka võõrad, aga mida aeg edasi, seda kodusemaks see võõras muutub. Kui kodukülastused ei oleks erilised, milleks tuleks eriliselt valmistuda, vaid külastaja oleks oma inimene, kelle jaoks ei peaks oma kodu läikima lööma, siis oleksime ka altimad neid enam mitte nii võõraid külalisi vastu võtma. Sellega tahan öelda, et nii nagu palvetamist on raskem alustada vanas eas, nii on ka kodukülastusi alles siis vastu võtta keerulisem. Kui külastaksime juba leerilapsi, oleksime nende kaaslased ja aitaksime neil kohaneda kolimisel uue kirikuga, kasvaksime koos nendega, siis vanas eas oleks kodukülastus koguduse poolt midagi tavalist, midagi oodatavat, midagi loomulikku.

Kuidas saavad kodukülastused olla abiks vanemas eas? Esiteks muidugi seetõttu, et eakas võib end sageli üksikuna tunda. Seejuures ei ole oluline, kas ta elab üksi või koos teistega. Kui tal ei ole kedagi, kellele oma muresid kurta, siis see võibki üksindust tekitada. Samuti vaatab inimene vanas eas oma elule tagasi ja hindab seda – kohati olles sellega rahul ja kohati tundes kahetsust. Erinevad haigused ja vaevad muudavad teda teadlikuks oma surelikkusest. Kui sõbrad, klassikaaslased ja teised nende põlvkonna inimesed surevad ja nad seetõttu sageli matustel viibivad, siis paratamatult paneb see neid ka enda surma üle mõtlema. Nendes mõtetes on palju hirmu. Mis saabub pärast surma? Kas on elatud head elu? Kas surm on väga valus? Seda ängi, mida sellised mõtted põhjustavad, on raske ette kujutada, aga just seetõttu ongi oluline, et me eakatega suhtleksime ja hingehoidja saab abiks olla nende hirmude maandamisel. Eakas tahab leida rahu – rahu endaga, oma lähedastega ja Jumalaga.

Väga oluline on inimese igapäevane religioossus. Eakaid küsitledes oli märgata, et need, kes mainisid sagedast palvetamist või Piibli lugemist, kes seda oluliseks igapäevaelu osaks pidasid, olid vähem murelikud ning nägid pigem võimalusi kui erinevaid takistusi. Igapäevane palvepraktika ei ole midagi, mis tuleks üleöö. Inimene ei saa 65-aastaseks ja ei hakka siis järsku igapäevaselt palvetama, kui ta pole seda varem pidevalt teinud. Seega igapäevast palvepraktikat võiks viljeleda juba noorelt, et vanast peast oleks see midagi iseenesest mõistetavat, ilma milleta ei osata olla, mis on osa igapäevasest rutiinist – sama sisse harjunud nagu hambapesu. Mitme eaka poolt mainitud palvegrupid on hea viis sellise harjumuse juurutamiseks.

Uuringu läbiviimise käigus oli märgata kahte tüüpi inimesi. Mõlemad pidasid kodukülastusi väga oluliseks, osad seetõttu, et nad olid ise valmis neid teostama ja teised seetõttu, et nägid nende vajadust endal või teistel. See näitab, et koguduses on inimresurss, kes saaks jõuda abivajajateni, kelleni paar koguduse vaimulikku ajaliselt ei jõua. Loomulikku hingehoidu, mida teostavad koguduseliikmed omavahel, saaks organiseerida nii, et abi jõuaks kohale ja samal ajal koguduse vaimulik, kellel niigi on palju ülesandeid, ei oleks liigselt koormatud.

Selleks, et loomulik hingehoid oleks paremini teostatud, on äärmiselt vajalik teenistusejärgne kohvilaud. Just seal on võimalik kuulda, kas ehk on kellelgi muresid, kas keegi on jäänud kogudusest eemale ja vajab seetõttu meie tuge. Kõik me teame lugu kadunud lambast, siinkohal tooksin aga välja, et see kadunud lammas on eemal, üksi ja hirmunud. Ilma karjata ta ellu ei jää. Teda peaks otsima ja toetama. Teenistusjärgsel kohvilaual saaks arutada murettekitavaid teemasid – kas on eemale jäänuid, kellele võiks helistada, keda võiks külastada või kuidagi aidata.

Lisaks teenistusjärgsele kohvilauale on olulised sünnipäevade tähistamised, kuhu Pauluse koguduses kutsutakse üle 75-aastaseid koguduse eakaid. Siinkohal võiks uurida, mis saab nendega, kes ei leia kord aastas võimalust kohale tulla. Kas neil on abi vaja? Kas siinkohal on päevakorras kodukülastus?

Kuidas saaks rohkem kodukülastusi teostada? See muutus ei toimu üleöö. Oluline on viia kokku need, kes kodukülastusi soovivad teha, nendega, kes neid ise teostada soovivad, seeläbi pakkudes koguduseõpetajale täiendavat ressurssi. Kodukülastajaid peaks omakorda koolitama ja toetama. Mõnes Eesti koguduses toimub rohkem kodukülastusi või on arendatud diakooniat. Need kogudused võiksid omavahel kogemusi vahetada ja üksteist julgustada.

Kokkuvõtteks  – üritagem eakat märgata. Külastagem ja kuulakem teda. Jumala abiga leidkem võimalusi tema toetamiseks ning vahendeid kodukülastuste teostamiseks nende juurde, kes seda tõesti vajavad. Armastagem Issandat, aga armastagem ka oma ligimest nagu iseennast.


Nelli Vassila (1985) on EELK Usuteaduse Instituudi vilistlane.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English