Pauluse juhised Korintoses elavatele kristlastele pea katmise kohta palvetamise ning prohvetlikult kõnelemise ajal (1Kr 11:2–16) on aegade jooksul pälvinud laialdast tähelepanu. Pea katmise instruktsioon ise on kaotanud tänapäeval enamike lääne kristlaste seas nii praktilise kui teoreetilise olulisuse. Siiski sisaldab Pauluse argument lisaks ka materjali, mis jätkuvalt genereerib tuliseid arutelusid ja kirglikke sõnavõtte nii kolmainsuse, meeste ja naiste või abikaasade vaheliste suhete, loomise, seksuaalsuse kui ka naiste rolli teemal. Ka leidub tekstis mitmeid keerulisi fraase, mõisteid ning lauseehitusi, mis eksegeetidele on ohtralt väljakutseid pakkunud. Julgen arvata, et Piibli kirjanduses pole palju teisi selliseid lõike, mis aegade jooksul nii palju erinevaid tõlgendusi on genereerinud, kui seda on teinud 1Kr 11:2–16. Järgnev on ülevaade 1Kr 11:2–16 eksegeesist viimaste aastakümnete jooksul – peamistest tõlgendusprobleemidest, teooriatest ning suundadest.
Tekstis leiduvate teoloogiliste ning eksegeetiliste raskuste, keerulise sõnakasutuse, ning segadust tekitava mõttekäigu tõttu on mõned akadeemikud jõudnud järeldusele, et 1Kr 11:2–16 ei olegi Pauluse sulest ega kuulugi nende originaalsete kirjade juurde, mille Paulus korintlastele saatis (Walker 1975 ja 1989; Cope 1978; Trompf 1980). On pakutud näiteks, et selle lõigu autoriks võis olla hoopis mõni deutero-pauliinliku koolkonna esindaja, kes komponeeris ka 1. Timoteose kirja (Trompf 1980). Selline tekstikäsitlus pole aga pälvinud laialdast poolehoidu.
Esiteks ei leidu varajastes käsikirjades ühtegi vihjet ega tõendusmaterjali selle teooria toetuseks. Kui aga mõne Pauluse kirjadesse kuuluva lõigu võib määrata interpolatsiooniks puhtalt tekstis endas leiduva sõnakasutuse, mõttekäigu või teoloogia pärast, siis tekitab see meie jaoks ohtralt lisakomplikatsioone Pauluse kirjade analüüsimises. Teiseks ei lahenda Pauluse taandamine autorlusest veel tekstiga kaasnevaid küsimusi. Vastavalt meile kättesaadavatele varajastele Uue Testamendi käsikirjadele ja kommentaaridele peeti seda lõiku vastuvaidlematuks osaks Pauluse inspireeritud instruktsioonidest kristlikule kogudusele. Seega on selle teksti analüüsimine osana pauliinlikust korpusest ning pärandist oluline selleks, et paremini mõista varakristliku praksise ning teoloogia tekkimist ning arengut.
Peavalu akadeemias: mida tähendab „pea“?
Ülaltoodut on muidugi oluliselt lihtsam öelda, kui ellu rakendada. Juba selle lõigu sissejuhatavad sõnad – „aga ma soovin, et te oleksite teadlikud, et Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea ning Jumal on Kristuse pea“ (1Kr 11:3, minu tõlge) – on tekitanud nii palju tülisid nii akadeemias kui kristlikes kogukondades üldisemalt, et nii mõnigi on salamisi soovinud, et see salm lakkaks eksisteerimast. Kõige tulisemaid vaidlusi eelmise ja käesoleva sajandi akadeemilistes ringkondades on tekitanud sõna „pea“ (he kefalē) metafooriline tähendus ja kasutus siinses kontekstis. Kuni 20. sajandi keskpaigani oli üldiselt aktsepteeritud arusaam, et „pea“ viitab siin ühe olendi autoriteedile teise üle (Kristus mehe üle, mees naise üle, Jumal Kristuse üle). 1954. aastal esitas Stephen Bedale aga oma uurimuse, kus väitis, et üheks „pea“ metafooriliseks tähenduseks on vastavalt iidsetele kreekakeelsetele tekstidele ka „allikas“ ehk et see viitab kellegi või millegi pärinemiskohale. 1Kr 11:2–16 kontekstis tähendab see siis seda, et iga (usklik) mees on Kristusest, naine mehest ning Kristus Jumalast.
Paljud teoloogid ning eksegeedid adopteerisid sellise lähenemise ülaltoodud salmi tekstianalüüsis suure õhinaga, sest vähemalt selles osas, mis puudutab naiste ja meeste vahelisi suhteid, on modernsele kristlasele selline Paulus, kes väljendas arusaamist, et mees oli loomisel naise eksistentsi allikaks palju vastuvõetavam, kui see Paulus, kes väljendas arusaamist, et Jumal seadis mehe naise üle autoriteediks. Samas sai aga Bedale uurimus ka tulise kriitika osaliseks ning sellest ajast alguse saanud vaidlus „pea“ metafoorilise tähenduse üle pole aastatega vaibunud. Traditsioonilist ehk hierarhilist arusaamist on kõige jõulisemalt kaitsnud sellised õpetlased nagu Joseph Fitzmyer (1989; 1993; 2008) ning Wayne Grudem (1985; 1990; 2001). Samas on näiteks Richard Cervin (1989) omakorda pakkunud, et „pea“ metafooriline tähendus on hoopis seotud aulisusega ehk et see väljendab seda, et ühe olendi aulisus on kõrgem või suurem kui teise olendi oma. Samuti on ka Bedale seisukohta aastate jooksul kirglikult toetatud ning täiendatud mitme erineva õpetlase töös, millest üks hilisemaid näiteid on Cynthia Westfalli raamat Paul and Gender (2016).
Kaasaegsel teoloogil või eksegeedil on muidugi raske jääda sellises diskussioonis erapooletuks või ükskõikseks, sest „pea“ metafooriline tähendus siin tekstis määrab suures osas selle, kuidas lugeja siis tõlgendab Pauluse arusaamist kolmainsusest või õigemini tema arusaamist Jumala ja Jeesuse relatsioonist. Samuti määrab „pea“ metafooriline tähendus lugeja jaoks ka pauliinliku ideaali mehe ning naise rolli kohta koguduses ning omavahelistes suhetes. Need on aga teemad, mis kristlikes ringkondades on jätkuvalt teravalt päevakorras ning mida on raske ignoreerida.
Samas tasub märkida, et Pauluse enda jaoks oli see he kefalē mõttekäik kõigest lühike sissejuhatus tema jaoks palju olulisemale teemale, milleks oli küsimus, kas pea peaks olema palvetamise ja prohvetlikult kõnelemise ajal kaetud või katmata. Oma argumendis, et meestel peab pea olema katmata ning naistel kaetud, toetub Paulus peamiselt tolleaegsetele kultuurinormidele (1Kr 11:5–6, 13–15) ning heebrealaste pühakirjas leiduvale loomisloole (1Kr 11:7–9, 11-12; vrd 1Ms 2:4–24). Selle tõttu ongi kaasaegsete tõlgendajate jaoks ääretult frustreeriv tõsiasi, et see kõrvaline, sissejuhatav he kefalē remark Pauluse instruktsioonis peakatmise kohta on nõnda kaalukas modernsetes kristlikes diskussioonides kolmainsuse, naise ühiskondliku rolli ning naiste ja meeste vaheliste suhete teemadel.
Meesšovinistid, naisõiguslased ja homoseksuaalid – Pauluse problemaatiline kuulajaskond
Osad tõlgendajad on siiski seda teksti analüüsides jõudnud ka kaugemale, kui Pauluse sissejuhatav he kefalē remark ning püüdnud aru saada sellest, mis eesmärgil Paulus sellised juhised peakatmise kohta üldse jättis. See pole olnud aga kellegi jaoks kerge ülesanne. Esiteks, kuigi Pauluse lõpusõnades selles lõigus on viide „Jumala kogudustele“ (1Kr 11:16), mis justkui annaks mõista, et vaatluse all on mõni varakristlaste seas hästi tuntud komme, siis ükski teine kirjutis Uues Testamendis ei sisalda isegi mitte kaudset vihjet sellise kombe olemasolu kohta. Võrdlusmaterjali puudumisel on aga raske hinnata, mis eesmärgil Paulus sellised juhised andis. Kõige rohkem toetust on ehk olnud teoorial, et Paulus püüdis siinse instruktsiooniga maha suruda Korintose kristliku koguduse naiste vabadus- või võrdsusliikumist, mis väljendus peakatte eemaldamises meeste ees, kes polnud lähisugulased ehk üldlevinud kultuurinormi murdmises (vt nt Fiorenza 1978; Thiselton 2000, 810; Fee 2014, 549–50).
Paulus kui patriarhaalne meesšovinist on aga lääne ühiskonnas 20. sajandil aset leidnud arengute valguses järjest vähem meeltmööda nendele, kes peavad teda inspireeritud autoriteediks ka kaasajal. Mitmes sellises ringkonnas esitatakse Paulust nüüd hoopis radikaalse naiste õiguste eest võitlejana, kelle progressiivse õpetuse hägustas patriarhaalse ühiskonna mõju (vt nt Westfall 2016). Sellest tulenevalt on mitmed eksegeedid ja teoloogid püüdnud ka 1Kr 11:2–16 esitada nii, et sellest kumaks Pauluse progressiivne mõtlemine. Inglise teoloog Lucy Peppiatt on näiteks oma 2015. aasta raamatus Women and Worship at Corinth pakkunud välja teooria, et 1Kr 11:2–16 on lõik, milles leiame vaheldumisi nii Pauluse enda mõtted kui ka korintlaste poolt saadetud kirja(de)st välja võetud tsitaadid. Fraasid, mis selles tekstis siis kõlavad meesšovinistlikult, on tegelikult korintlaste tõekspidamised, mille nad Paulusele esitasid ning progressiivsemalt kõlavad mõtteterad on Pauluse ümberlükkav vastus. Sellise tekstikäsitluse kaudu kuvatakse Paulust siis naisõiguslasena, kes võitles jäärapäiste korintlaste iganenud vaadetega.
Mitmed teised õpetlased on aga näiteks leidnud, et Paulus väljendas selle teksti kaudu hoopis oma pahameelt homoseksuaalse või transseksuaalse käitumise pärast Korintose koguduses. Konkreetse näitena võib siin tuua Jerome Murphy-O’Connori, kelle arvates ei viita fraasid „kaetud pea“ (kata kefalēs ehōn, salm 4 – sõnasõnalt „peast alla olema“) ning „katmata pea“ (akatakaluptō tē kefalē, salm 5) siin kontekstis mitte pea katmisele mõne rätiku või muu riideesemega, vaid hoopis juuksepikkusele (Murphy-O’Connor 2009, 142–174). Murphy-O’Connori arvates nõudis Paulus siin lõigus seega seda, et mehed ei kannaks pikki juukseid, mis Murphy-O’Connori uurimuse järgi olid tol ajal homoseksuaalsuse märgiks – eriti siis, kui juuksed olid ehitud – ning et naistel ei oleks lühikesed juuksed, sest lühikesed juuksed muutsid naised vähem naiselikumaks (vt. ka Payne 2009, 113–215).
Teooria, et Pauluse teemaks siin lõigus on juuksepikkus ja mitte peakatted, on akadeemias küllaltki populaarne, kuigi tasub märkida, et mitte kõik selle teooria pooldajad ei seosta juuksepikkust homoseksuaalsusega (nt Hurley 1973). Sellise alternatiivteooria pooldajad viitavad oma arusaamise toetuseks lisaks eelpool mainitud fraaside „kaetud pea“ ning „katmata pea“ mitmetähenduslikkusele veel ka sellele, et Paulus ise kirjeldab oma instruktsiooni lõpus naiste ja meeste juukseid, kirjutades muu hulgas, et „juuksed on antud [naisele] katte [peribolaion] asemel“ (salm 15). Tõepoolest, seda fraasi on olnud väga keeruline tõlgendada neil, kes peavad Pauluse teemaks siin lõigus riidest või nahast peakatteid, sest pealtnäha Paulus justkui väidab, et juuksed ongi see peakate, millest ta kirjutab. On pakutud mitmeid erinevaid lahendusi, kuidas Pauluse märkust juuste kohta (salmid 14–15) võiks siduda ühtseks argumendiks pea katmise nõudega mõne riidest esemega salmides 4–5 (vt nt Massey 2011; Fee 2014, 583), kuid vastust, mis enamust rahuldaks pole veel leitud. Üks õpetlane on isegi pakkunud, et sõna „kate“ [peribolaion] tuleks siin kontekstis võtta eufemismina, mille tegelik tähendus on meeste munandid (Martin 2004). Akadeemias pole selline tekstikäsitlus siiski tõsiseltvõetavaks suunamuutjaks saanud, pigem näitab selline argument just lahenduse otsimise meeleheitlikkust (Goodacre, 2011).
Ülaltoodu demonstreerib hästi seda, miks 1Kr 11:2–16 on nõnda mitmeid tõlgendusi genereerinud. Nimelt, selles lõigus leidub mitmeid selliseid fraase, mis on kas pealtnäha vasturääkivuses mõne teise tekstis leiduva mõttega või mille sõnakasutus on segadust tekitav või mis võrdlusmaterjali puudumisel kõlab arusaamatult. Näiteks fraas „selle pärast peab naisel olema võim [eksusia] pea üle, inglite pärast“ (salm 10, minu tõlge), on jätnud õpetlased täiesti nõutuks. Ühelt poolt on võimalik siit fraasist välja lugeda, et naisel on õigus ise otsustada oma pea üle (Scroggs 1972), kuid selline mõte tundub pealtnäha vastuolus olevat kogu ülejäänud tekstiga. Ilmselt selle tõttu leidus juba teisel sajandil tekstiversioon, milles „võim“ oli asendatud sõnaga „loor/kate“ [kalumma] (Irenaeus, Adv. Haer. 1.8.2.).
Veel rohkem aga on tõlgendajaid siin segadusse ajanud viide inglitele. Ühed arvavad, et siin on silmas peetud häid taevaseid olevusi, teised jälle, et deemonlikke olendeid ning kolmandad, et inimestest saadikuid. Ühelgi juhul pole aga keegi suutnud veenvalt selgitada, mis seos on siis nendel „inglitel“ naise võimuga pea üle. Sellised enigmaatilised elemendid siin tekstis annavadki aluse nii paljudele erinevatele tõlgendustele nii selle kohta, millest Paulus siin lõigus üldse räägib kui ka selle kohta, mis eesmärgil Paulus need mõtted siis kirja pani. Mida arusaamatum mõte või fraas, seda lihtsam on olnud seda sobitada mõne tõlgendajale meelepärase ideoloogia või tõekspidamisega.
„Palvetamine“ annab uue suuna
Eelpool toodu valgel tuleb tõdeda, et 1Kr 11:2–16 eksegees on tänaseks mõnes mõttes kinni tupiktänavas; progress tundub võimatu, kui lahkhelid eksisteerivad nii mitmetes küsimustes. Mina isiklikult leian aga, et olukord pole lootusetu ning pingutan oma doktoritöös selle nimel, et leida mingi edasiviiv suund tekstis tõstatatud küsimuste lahkamisel. Näiteks olen ma täheldanud oma senises uurimises, et 1Kr 11:2–16 akadeemilises tekstikäsitluses on viimastel aastakümnetel täielikult unarusse jäetud kaks väga olulist mõistet selles lõigus: „palvetamine“ ning „prohvetlikult kõnelemine“ (profeteuō). Üldiselt on tõlgendajad käsitlenud neid mõisteid kas Pauluse üldistava viitena korintlaste jumalateenistusele või siis kristlikule eluviisile, kuigi Paulus ise mainib selles lõigus ainult neid kahte tegevust ega viita kordagi sellele, et ta peab nende mõistetega silmas laiemalt kristlikku käitumist või kristlaste kogunemist. Oluline seni adresseerimata küsimus 1Kr 11:2–16 tekstitõlgenduses on siis järgnev: miks olid just palvetamine ning prohvetlikult kõnelemine need tegevused, mis teatud varakristlaste seas nõudsid soopõhist ning stilistilist reguleerimist?
Kui 1Kr 11:2–16 tekstikäsitluse fookus on nõnda suunatud nendele kahele mainitud tegevusele – palvetamine ning prohvetlikult kõnelemine – siis taanduvad mitmed eelpool mainitud teooriad mitterahuldavaks. Näiteks ei ole mõeldav, et Korintose kristliku koguduse meessoost liikmete väidetav homoseksuaalne käitumine väljendus just nimelt ja ainult palvetamise ning prohvetlikult kõnelemise ajal. Samuti ei ole alust arvata, et teatud naissoost liikmed leidsid ainult palvetamise ning prohvetlikult kõnelemise ajal võimaluse oma õiguste eest võidelda.
Küll aga on huvitav täheldada, et tolleaegses rooma kultuuriruumis peeti teatud religioossete kombetalituste täitmisel väga oluliseks pea katmist või ehtimist (Oster 1988; Thompson 1988; Gill 1990). Nii näiteks tõmbasid roomlased oma tooga ääre üle pea teatud palvete ning ohvritalituste ajal (Plutarchus, Moralia, 266D). Usuti, et sellise kombe oli rajanud mütoloogiline Trooja kangelane Aeneas ise (Dionysios Halikarnassosest, Roman Antiquities, 12.16.(22)). Arheoloogiliste kaevamiste käigus on iidsest Korintose linnast leitud isegi 1. sajandist pärit Rooma imperaatori Augustuse kuju, kus teda kujutatakse ohverdustalitust läbi viimas, tooga äär üle pea tõmmatud (joonis 1). Need on vaid mõned näited paljudest.
Ülaltoodu põhjal leian ma, et 1Kr 11:2–16 võib hoopis anda meile märku, et (teatud) varakristlaste kombetalituste hulka kuulusid ka rituaalsed palved ning prohvetlikult kõnelemised, milles osalemine või mille talitamine oli millegipärast täpsemalt reguleeritud. Kui aga hinnata selles tekstis mainitud tegevused konkreetseteks reguleeritud rituaalideks, siis avab see eksegeetide jaoks värske uurimissuuna. Esiteks nõuab selline hinnang mõistete „palvetamine“ ning „prohvetlikult kõnelemine“ kontekstilist defineerimist rituaalteooria raamistikus, mida pole senimaani minu andmetel tehtud.
Viimastel aastakümnetel on ilmunud mitmeid edasiviivaid töid palvetamise, prohvetliku kõne ning rituaalide kohta judaismis, varakristluses ning muudes tolleaegsetes vahemere religioonides. Mida sellistest töödest on aga raske leida, on viited 1Kr 11:2–16 lõigule. Samuti pole 1Kr 11:2–16 tekstitõlgendajad senimaani veel sellist rikkalikku materjali oma tekstikäsitluses olulisel määral rakendanud. Näiteks pole ma oma senise uurimise käigus leidnud ühestki 1Kr 11:2–16 tõlgendusest põhjalikumat definitsiooni sõnale profeteuō („prohvetlikult kõnelemine“), kuigi viimastel aastakümnetel on sel teemal muudes kontekstides palju kirjutatud.
Kokkuvõtteks
See ei tähenda muidugi, et ülaltoodud lähenemine lahendaks nüüd kõik 1Kr 11:2–16 seotud eksegeetilised probleemid. Pauluse keerulist mõttekäiku, sõnakasutust ning lauseehitust sellega ei muuda. Samas ei olegi siin minu arvates niivõrd oluline Pauluse „ära seletamine“. Eelpool mainitud ületamatuna näivad lahkhelid tekstitõlgenduses demonstreerivad, et tekst ise on liialt ebaselge, et võimaldada „ära seletamist“. Paulus võis ka ise olla segaduses selle koha pealt, kuidas ja mis põhjusel teatud religioossed kombetalitused pidid olema reguleeritud.
Küll aga võib siin kontekstis leiduvate terminite „palvetamine“ ning „prohvetlikult kõnelemine“ luubi alla seadmine anda tekstile uue hingamise teiste tolleaegsete rituaalide kirjelduste ja kujutamiste rüpes. Lootus on, et selline 1 Kr 11:2–16 tekstikäsitlus vähemalt täiendab meie arusaamist varakristlikest rituaalidest ning annab selgema ülevaate sellest, kuidas varakristlased mõistsid palvetamise ning prohvetlikult kõnelemise tähendust, kuidas ja mis eesmärgil nad sellistes tegevustes osalesid. Ehk võimaldab see meil ka akadeemilise kogukonnana edasi liikuda mõningatest viimastel aastakümnetel 1 Kr 11:2–16 tekstitõlgendust domineerinud kammitsevatest teooriatest. Aga eks aeg näitab.
Kasutatud kirjandus
Bedale, Stephen (1954) „The Meaning of Κεϕαλή in the Pauline Epistles“ – The Journal of Theological Studies 5, nr 2, 211–215.
Cervin, Richard S. (1989) „Does Κεφαλή Mean ‘Source’ or ‘Authority Over’ in Greek Literature? A Rebuttal“ – Trinity Journal (New Series) 10, 85–112.
Cope, Lamar (1978) „1 Cor 11:2-16: One Step Further“ – Journal of Biblical Literature 97, nr 3, 435–436.
Dionysios Halikarnassosest, Roman Antiquities = Dionysius of Halicarnassus (1950) Roman Antiquities, Volume VII: Books 11-20. Tlk Earnest Cary. Loeb Classical Library 388. Cambridge, MA: Harvard University Press.
Fee, Gordon D. (2014) The First Epistle to the Corinthians: Revised Edition. Cambridge: William B. Eerdmans.
Fiorenza, Elisabeth Schüssler (1978) „Women in the Pre-Pauline and Pauline Churches“ – Union Seminary Quarterly Review 33, nr 3 & 4, 153–166.
Fitzmyer, Joseph A. (1989) „Another Look at Κεϕαλή in 1 Corinthians 11.3“ – New Testament Studies 35, nr 4, 503–511.
Fitzmyer, Joseph A. (1993) „Kephalē in I Corinthians 11:3“ – Interpretation 47, nr 1, 52–59.
Fitzmyer, Joseph A. (2008) First Corinthians: A New Translation with Introduction and Commentary. London: Yale University Press.
Gill, David W. J. (1990) „The Importance of Roman Portraiture for Head-Coverings in 1 Corinthians 11:2-16“ – Tyndale Bulletin 41, nr 2, 245–260.
Goodacre, Mark. (2011) „Does περιβόλαιον Mean “Testicle” in 1 Corinthians 11:15?“ – Journal of Biblical Literature 130, nr 2, 391–396.
Grudem, Wayne (1985) „Does ΚΕΦΑΛΗ (‘Head’) Mean ‘Source’ or ‘Authority Over’ in Greek Literature? A Survey of 2,336 Examples“ – Trinity Journal (New Series) 6, 36–59.
Grudem, Wayne (1990) „The Meaning of Κεφαλή (‘Head’): A Response to Recent Studies.“ – Trinity Journal (New Series) 11, nr 1, 3–72.
Grudem, Wayne (2001) „The Meaning of Κεφαλη (‘head’): An Evaluation of New Evidence, Real and Alleged“ – Journal of the Evangelical Theological Society 44, nr 1, 25–65.
Hurley, James B. (1973) „Did Paul Require Veils or the Silence of Women? A Consideration of I Cor. 11:2-16 and I Cor. 14:33b-36“ – Westminster Theological Journal 35, nr 2, 190–220.
Ireneus Adv. Haer. = Irenaeus. (1857) Tou En Hagiois Patros Hēmōn Eirēnaiou Episkopou Lougdounou, Kai Martyros, Elenchou Kai Anatropēs Tēs Pseudōnymou Gnōseōs Biblia Pente [Sancti Irenaei Episcopi Lugdunensis et Martyris Detectionis et Eversionis Falso Cognominatæ Agnitionis seu Contra Hæreses Libri Quinque]. Edited by René Massuet, and Jacques-Paul Migne. Paris: Apud J.-P. Migne.
Martin, Troy W. (2004) „Paul’s Argument from Nature for the Veil in 1 Corinthians 11:13-15: A Testicle Instead of a Head Covering“ – Journal of Biblical Literature 123, nr 1, 75–84.
Massey, Preston T. (2011) „Long Hair as a Glory and as a Covering Removing an Ambiguity from 1 Cor 11:15“ – Novum Testamentum 53, 52–72.
Murphy-O’Connor, Jerome (2009) Keys to First Corinthians: Revisiting the Major Issues. Oxford: Oxford University Press.
Oster, Richard (1988) „When Men Wore Veils to Worship: The Historical Context of 1 Corinthians 11.4“ – New Testament Studies 34, nr 4, 481–505.
Payne, Philip B. (2009) Man and Woman, One in Christ: An Exegetical and Theological Study of Paul’s Letters. Grand Rapids: Zondervan.
Peppiatt, Lucy (2015) Women and Worship at Corinth: Paul’s Rhetorical Arguments in 1 Corinthians. Eugene: Cascade Books.
Plutarchus, Moralia = Plutarchus (1936) Moralia, Volume IV: Roman Questions. Greek Questions. Greek and Roman Parallel Stories. On the Fortune of the Romans. On the Fortune or the Virtue of Alexander. Were the Athenians More Famous in War or in Wisdom? Tlk Frank Cole Babbitt. Loeb Classical Library 305. Cambridge, MA: Harvard University Press.
Scroggs, Robin (1972) „Paul and the Eschatological Woman“ – Journal of the American Academy of Religion 40, nr 3, 283–303.
Thiselton, Anthony C. (2000) The First Epistle to the Corinthians: A Commentary On the Greek Text. Carlisle: The Paternoster Press.
Thompson, Cynthia L. (1988) „Hairstyles, Head-Coverings, and St. Paul: Portraits from Roman Corinth“ – The Biblical Archaeologist 51, nr 2, 99–115.
Trompf, G. W. (1980) „On Attitudes Toward Women in Paul and Paulinist Literature: 1 Corinthians 11:3-16 and Its Context“ – Catholic Biblical Quarterly 42, nr 2, 196–215.
Walker, Jr., Wm. O. (1975) „1 Corinthians 11: 2-16 and Paul’s Views Regarding Women“ –Journal of Biblical Literature 94, nr 1, 94–110.
Walker, Jr., Wm. O. (1989) „The Vocabulary of 1 Corinthians 11.3-16: Pauline or Non-Pauline?“ – Journal for the Study of the New Testament 35, 75–88.
Westfall, Cynthia Long (2016) Paul and Gender: Reclaiming the Apostle’s Vision for Men and Women in Christ. Grand Rapids: Baker Academic.
Aldar Nõmmik (1986) on Helsingi Ülikooli usuteaduskonna doktorant.
