„Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumist, ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda pärast! Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast! Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi.“ (Tn 9:17–19)

Viimasel ajal, pannes käed kokku ja hakates palvesõnu seadma, olen korduvalt leidnud end hämmastumas: mina, inimene, räägin Jumalaga! Räägin Temaga, kes laotub üle kõige oleva, nähtava ja nähtamatu, mõeldava ja mõeldamatu. Räägin – ja eeldan, et mind kuuldakse ja mulle vastatakse. Miski minus nagu tõrguks seda uskumast, nii imekspandav tundub inimese palve Jumala poole! Jah, võib olla olengi suhtunud palvesse liiga sageli kui millessegi enesestmõistetavasse. Sellest siis ka palvehetke pinnapealsus, hajevilolek, kiirustamine…

Kõigele vaatamata tohime siiski öelda: inimese usk palvesuhtesse Jumalaga on täiesti põhjendatud ja õige. Lootus, et Jumal kuuleb ja vastab, pole rumal illusioon või enesepett. Piibel ilmutab meile just sellist Jumalat, kes ise kummardub kõneledes inimese poole – ja ootab samavõrra, et inimene kõnetaks Teda. „Hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!“ (Ps 50:15).

Tõsi, inimese palvesuhe Jumalaga on pattu langemise tõttu rikutud, koguni purunenud. Seal, kus Aadam ja tema naine peitsid end Jumala palge eest Eedeni rohuaia puude keskele, hakkas lagunema lihtne ja lapselik usaldus, mis teeb võimalikuks inimese südame kõnelused Jumalaga. Parimal juhul jäi järele religioosne rituaal, kombetalitus, mille kohta kõlab aga karm hinnang: „See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk“ (Js 29:13).

Niisuguse taandarengu oht pole tundmatu ka kristlaste seas. „Suures katekismuses“ juhib Martin Luther tähelepanu väärhoiakule, kus palve taandub pelgalt inimese vagateoks Jumala ees, millekski, millega pälvida Jumala soosingut. Luther kirjutab: „Seepärast olemegi munkade ja pappide palved sedamaid kõrvale heitnud. Nad ju uluvad ning lobisevad kangesti päevi ja öid, kuid ükski neist ei mõtle karvavõrdki midagi paluda. Kui kõik kirikud koos nende vaimulikega ühte punti siduda, siis peaksid nad tunnistama, et nad iial südamest pole piiska veinigi palunud! Sest mitte ükski neist pole ju üritanud paluda Jumalat usu ning sõnakuulmise alusel, ka mitte ainsastki vajadusest lähtudes, vaid mõeldes ainult sellele, kuidas oma palve lugemisega sooritada head tegu. Sellega nad tahavad Jumalale tasuda – mitte kui vastuvõtjad, vaid pigem kui Jumalale andjad! Kus aga toimub õige palve, seal peab tõsiselt oma häda tuntama, ja nimelt säärast häda, mis meid rõhub ning paneb appi hüüdma ja kisendama. Nii tekib palve otsekui iseendast“.

Kahjuks iseloomustab riknenud või täiesti kaotsiläinud palvesuhe inimkonda läbi kõikide aegade. See taastub, see luuakse uuesti Jeesuses Kristuses, kes julgustas jüngreid, öeldes: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi? Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Mt 7:7–11). Julgus tulla palves Kõikväelise ette, söakus seada muldse suuga palveid Igavesele rajaneb Jumala enda Sõnal – Tema Poja eeskujul, kutsel ja tõotusel!

Piiblist leiame palju palvetavaid inimesi. Jutluse aluseks olevas kirjakohas palvetas Taaniel. Peatükk, kus seisavad tema sõnad, algab järgmiselt: „Daarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal, tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel, raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku kohta – seitsekümmend aastat. Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda palve ja anumisega, paastudes, kotiriides ja tuhas“ (Tn 9:1–3).

Märkame siin tähelepanuväärset seost: prohvet Jeremija raamatu – s.t pühakirja – lugemine juhtis Taanieli palvele. Ta tundis pühakirja, ta uuris seda süvenemisega ja uskus, et tegemist on elava Jumala Sõnaga, mis läbistab mineviku, oleviku ja tuleviku ning millega tuleb tingimata arvestada. Piiblilugeja teab, et samasugune hoiak pühakirja tekstidesse oli ka Jeesusel ning hiljem apostlitel. Kinnitas ju Jeesus sünagoogis raamaturulli kokku keerates: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud“ (Lk 4:21). Rooma jõudnud Pauluse kohta öeldakse: „Neile ta seletas ja tunnistas hommikust õhtuni Jumala riigist, veendes neid Jeesuse suhtes Moosese Seaduse ja Prohvetite põhjal“ (Ap 28:23). Selline suhe Piiblisse on kristlasele ainumõeldav, sest üksnes siis näeme oma elu korraga Jumala silmade läbi ning laseme Sõnal end innustada palvele.

Pühakirja valgel mõistis Taaniel, et Jumala määratud Paabeli vangipõlve aeg hakkab lõppema. „Sest Issand ütleb nõnda: Alles kui seitsekümmend Paabeli aastat saab täis, kannan ma hoolt teie eest ja teen oma hea sõna teie kohta tõeks ja toon teid tagasi siia paika“ (Jr 29:10). Taaniel võinuks nüüd oma avastusest joovastunult kaasmaalaste juurde tormata ja korraldada rõõmupeo. Ometigi Taaniel ei teinud seda, vaid pööras näo paastudes ja kotiriiet kandes Jumalat otsima. Uskliku mehena ta teadis, miks Iisraeli rahvas küüditati ja Jeruusalemm koos pühakojaga purustati. See sündis jumalarahva truudusetuse ja patu pärast (Tn 9:7–8). Tal oli põhjust küsida: kas aastakümnete möödudes on inimeste elus ja südames midagi muutunud? Kas nad on neile osaks saanud katsumustest midagi õppinud? On nad kahetsenud tehtud kurja ning parandanud meelt, pöördunud ebajumalate juurest tõelise Jumala juurde?

Taanieli käitumine ja tema palvesõnad tunnistavad, et võõrsile viidud rahvas oli jäänud üsna samasuguseks. Nad polnud väärt, et naasta tõotatud maale. Selle kurva tõsiasja kiuste hüüdis Taaniel siiski Jumala poole ja ootas Temalt lootusrikast lahendust. Ta anus, et Jumal ometigi pööraks oma kõrva ja kuuleks, avaks oma silmad ja vaataks ning laseks oma palge paista hävitatud pühamu peale.

Seal, kus Jumal peidab oma palge, mattub kõik pimedusse. „Ja paganad saavad teada, et Iisraeli sugu on vangi läinud omaenese süü pärast, sellepärast et nad olid minu vastu truuduseta ja et mina peitsin nende eest oma palge ning andsin nad nende vaenlaste kätte, nõnda et nad kõik langesid mõõga läbi“ (Hs 39:23). Seal aga, kus Jumal laseb oma palge paista inimese või ka terve rahva peale, tuleb õnnistus. Just seda otsustavat muutust taotles Taanieli palve. Seletades Jeesuse ema Maarja kiituslaulu Lk 1:48, tõdeb Martin Luther: „Tähelepanu on ka Jumala tegudest suurim, sellest sõltuvad ja lähtuvad kõik teised teod. Sest kui jõutakse niikaugele, et Jumal pöörab oma palge kellegi poole, et tema peale vaadata, siis on see puhas arm ja õndsus, millele järgnevad muud annid ja teod.“

Kuid millele lootis Taaniel, paludes Jumala palge valgusel taas paista oma truudusetu rahva peale? Võtmeks on siin sõnad: „Sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast! Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast…“ Meie ainuke lootus ja võimalus püha Jumala ees seistes on Tema enese armutahe ja halastuse tegu. Kui tahaksime Jumala halastust välja teenida oma mitmesuguste pingutustega, siis ei saaks me iialgi valmis. Kristlik rõõmusõnum, evangeelium seisneb ju selles, et Jumal astub esimese sammu, mistõttu meie pöördumine Tema poole on alati juba vastus millelegi. Ja see vastuski on Jumala arm! Paulus kirjutas: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.“ (Tt 3:4–5).

Võime tõsta oma pilgu meie pärast kannatanud, surnud ja üles äratatud Jeesusele Kristusele, kelles Jumal pakub meile õigust, mida meil endal pole. Tohime Kristuse juurde minna sellistena nagu oleme, sageli otsekui „hävitatud pühamu“. Kristuses pöörab Jumal oma palge taas meie peale – ning me võime paraneda, kosuda, uueks saada. Kas usume seda?

Ligi kahekuise ootusaja järel on Eestimaa kirikud ja palvekojad taas avalikeks jumalateenistusteks lahti. Tunnistan, et ma pole veel päriselt taibanud, mis nende üsna pikkade nädalate kestel tegelikult toimus. Ega oska arvata sedagi, mis meil veel ees seisab. Täna, mil tohime taas minna koguduse keskele, kuulata jutlust ja osaleda armulaual, mõtlen ometigi: kas oleme tollest vaikuseajast, omamoodi paastuajast midagi õppinud? Kui Jumal tahtis meile selles välises piiratuses midagi öelda, siis kas oleme seda sõnumit kuulnud ja mõistnud? Kas oleme väärt, et minna taas jumalakotta?

Vastus on muidugi üks: ei, me pole seda väärt. Oleme paljuski ikka endised. Seepärast võime ka täna minna kirikusse Jumala andide ligi üksnes „Sinu suure halastuse pärast“, Jumala armu tõttu, mis ootab meid Jeesuses Kristuses. Ja lootusega, et meie seas leidub veel neid, kes Taanieli kombel loevad tähelepanelikult pühakirja, võtavad seda kui Jumala elavat Sõna, panevad tähele selles kostuvat Jumala häält ning paluvad Teda kogu oma rahva pärast. Aamen.

Marek Roots (1976) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Pauluse koguduse õpetaja.