Tänavu möödus 91 aastat Uku Masingu (1909-1985) jutlusest „Jutlus tekstile Jh. 17,11-17 ja mõtteid selle teksti üle“ (Uku Masing ja Piibel, 2005:29-46). Teisi tekste temalt ma „lugenud“ ei olegi, välja arvatud ühte tema lauset, mis mu arust on kõige jumalakartlikum lause eestikeelses maailmas: „Mina usun, et on olemas üksainus Jumala Vaim (Jumala Poeg või Tütar, kuidas iganes oskate öelda), kes hulgub maad pidi ja lihastub hüüdma inimesi, et nad end Temale annaksid end lahti osta kosmose vanglast ehk tapamajast.“ (Budismist, 1995:47).

Kes loeb sealt edasi, küllap saab aru, miks – ta allutab end Jumalale, mitte ei kuuluta oma usku−uskumust−tõekspidamist. Tahaks siinkohal öelda, et ta jätab Jumalale võimaluse selle lausega. Aga ei saa, sest Jumalale ei saa anda või jätta võimalusi, sest − kes oled sina, inimene, et otsustad Jumala üle? „Oh inimene, kes sina siis õige oled, et sa tahad Jumalaga vaielda?“ (Rm 9:20) Jäta, anna Jumalale võimalus – see mõte või lause, see on lihtsalt inimlik ülbus. See lähtub Jumala või enda usu−uskmatuse−tõekspidamiste erapoolikust ehk minakesksest kaitsmisest (apologeetika!) ehk enese projektsiooni kaitsmisest ehk laiali laotamisest. Ja on seda.

Enne nimetatud kuulsat lauset kirjutas Masing: „Sest ma olen veendunud, et meie, inimesed, iial ei leia seda valemit, mille varal Jumal oma Vaimu kõik koordinaadistikud on kujundanud ja kujundab edaspidigi.“ See on tema kirjutisest „Vana testamendi evangeelium“ (Meil on lootust, 2009:217-230), mis on mu arust väga heaks juhatuseks neile, kes otsivad või mõtlevad, kuidas lugeda pühakirjaks nimetatud Vana Testamenti või mida sealt uskuda või oma ellu rakendada−kohandada. Ja siit võib aru saada, miks Masing mõned aastad hiljem oma budismi loengutes ütleb, et Jumala Vaim lihastub, lihastub millal ja kus Ta tahab. Just, millal ja kus Jumal tahab, mitte sedamööda, kuidas Temast usutakse või kuulutatakse.

Meid on kutsutud ja seatud püüdma inimesi Jumala võrku lunastuskuulutusega, mitte püüdma Jumalat oma võrku. Sa ei saa jätta Jumalale vabadust! Jumal on vaba! Ta pole isegi vaba. Jumal on. Ta pole mitte isegi on. Jumal. Langetad pea rinnale, silmad suunatud sisse, ja sosistad: Jumal. Ja sel hetkel sa viibid korraga minevikus, olevikus ja tulevikus, maa peal ja kogu universumis. Kõik universumid on sinus ja sina kõigis neis, ühel ajal ja korraga.

Mu armsad. Riigi tänavuse eriolukorraga tuli eriliselt ilmsiks see, millest kirjutas 19-aastane Masing 91 aastat tagasi. Toon esile mõned tema prohvetlikud laused. Ta küll kirjeldas oma riigi ja kiriku seisu ja vahekorda, kuid need kehtivad tänagi. Seetõttu, ja mitte ainult, on need prohvetlikud ehk prohveti öeldud. Aga ta oli rohkem kui prohvet, prohvet sulandub ta sisse. Ütles ta enda kohta Toomas Paulile aastal 1984: „Umbes 30 aasta eest kiusas mõned korrad mind prohvetikutsumus. Võibolla, pidasin ülbuseks ja „kuradi“ kiusamiseks, rohkem küll, et sellest pole kellelgi pisimatki abi ja mu enda ots on enamvähem silmapilkne. Tõrjusin nii, et peaaegu ei mäleta seda tunnet. Mõnda luuletusse hiljem mõned raasud pugesid.“ (Usalda ennast, 2015:426).

Jah, aastal 1954 oleks ta prohvetina hullumajja saadetud meditsiinilistele katsetele ja ka aastal 1984, silmapilkselt. „Hea küll,“ lausus Jumal, „sa puikled,“ ja pani Masingu ütlema lause, mille kohta „kuratlik Masing“ (Usalda ennast, 246) ütleb: „Usun seda praegu ja igavesti, teades, et selle ketserliku usu pärast mina ei kõlba siia ega mujale. See on mulle täiesti ükskõik: ma siiski tean.“ (Budismist, 47). Ja selle lausega ta tegi end võrdseks Jumala Pojaga, ning „seepärast siis otsisid juudid veel enam võimalust Teda tappa, et Ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele öelnud Jumala oma Isaks, tehes ennast Jumalaga võrdseks“ (Jh 5:18). Sest „Jumalinimene ei „usu“, ta mõistab, taipab, saab aru“ (Usalda ennast, 163). Teab!

Neid järgnevaid lauseid ei kuuldud ega usutud toona ega peeta miskiks tänagi. Ta kirjutas Paulile: „Kui inimesed saavad ignoreerida Jumala sõnu, miks nad ei võiks ignoreerida meiesuguste juttu! Miks peaks inimene lootma suurem olla Jeesusest? Kui nad Teda ei usu, kuidas nad võivad uskuda Teid ja mind? Minu sõnu ei uskunud enne esimest taolist, enne omast mitte keegi. Ja praegugi on mu jutt muile ainult üks seisukoht, tõekspidamine jne, millest ei tarvitse hoolida rohkem kui igast teisest „huvipakkuvast“ päevauudisest. Mind ei kuuldud.“ (Usalda ennast, 9). Siin need laused on.

„Sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme.“ Jumal on inimeseks saanud.

„[J]a kui maailm meile päälegi tuleb, siis ütleme: see on valitsuse käsk, ja ei mõtle sugugi, et ka valitsus ja riik on maailm – ja et me sellega ütleme: see on maailma käsk, ja nii alla anname maailmale rahulikult ja mitte sugugi mõeldes, miks me nii teeme.“ Et inimene saaks Jumalaks.

„[M]aksev kord on meile samasugune ebajumal kui igavene Rooma, neil ei ole kriipsugi vahet.“ Inimene tappis inimeseks saanud Jumala.

„Usk ja usukandja kirik on nõus olnud iga alandava kompromissiga, usk on maailma teenistusse astunud ja maailmaks saanud, kristlus on ainult noore inimese ilusaks õhulossiks veel, ta öeldakse olevat ilus, suur ja sügav, irratsionaalne ja numinoosne. Kõike seda ta on, aga mitte sugugi enam – ta ei ole enam jõud, mis maailma ümber korraldada suudaks, uuesti alata loomist, nagu tahtsid esimesed kristlased, vaid ta on väsinud ja alistunud, ja tahab ja jõuab veel vaevalt oma pää tõsta.“ Või kui, siis ainult kirikukellasid helistada.

„Ja me oleme kõik nii suured variserid, et me ei tunnistagi: oleme läbi ja läbi uskmatud, halvemad kui kõik paganad, rahvad, kellede nimesid me põlgame, sest sellane tunnistus enda ees teeks elu ju siiski vähe kibedaks, ja milleks seda siis vaja on, meil on muresid küll ja küll: küll selle täitmatu kõhu, küll selle hästiistuva riietusega ja sellega, kuidas saavutada oma lihale võimalikult suuri ja kestvaid lõbusid. Ja kui need kõik saadud on, teatris, kinos või kohvikus oldud, aga ka jumalavallatut, mõttetut kirjandust ja ajalehti hariduse täiendamiseks loetud, siis istume kusagil ja mõtleme, et Piibel on kirjutatud vägevas stiilis, lapidaarsete võrdlustega, ja leiame mingis esteetilis−erootilises melanhoolitsemises, et see ometi nii suur ja sügav mõte on, et Jumal on armastus, või keerame selle lause koguni ümber. Ja niiviisi hoolitseme selle eest, et tal ikka uskujaid on. – Ja see on meieaegse nõndaöeldud haritud inimese maksimaalne usk. Aga see ei olegi usk, see ei ole õieti mitte midagi, ka ebausk mitte, sest usk peab olema meis ja mitte mingi kosmiline fluidum, mis vahel meie üle tuleb.“ Kristus on surnuist üles tõusnud!

„Kristlus on maailma ära kadunud ja ei ole teda mitte soolaseks teinud; kristlased on maailmast; kuigi paistab viimasel ajal, nagu tõstaks kristlus oma pää, ollakse siiski igal pool väsinud, sest maailmamürk on liiga sügavale verre imbunud ja ei ole enam seda jõudu ega kindlat usku, mida vaja oleks.“ Ta on tõesti üles tõusnud!

Aga Masing oli siiski ikkagi ainult inimene, samasugune patune, nagu meiegi, ja mitte väga palju targem meist, ütleme. Mul on selle kohta kaks elus toimunud seika.

Esimene. Kui kord ütlesin, et seda Masingu jutlust saab võtta Masingu teoloogia baastekstina, siis selle peale teoloogia doktor ütles, et see on nüüd küll liialdus, sest kui ta mõtleb enda kirjutistele selles vanuses, siis ta küll on arenenud. Ei osanud midagi kosta sellise asja peale, sest arutluse all ei olnud teoloogia doktori areng, vaid Masingu tekst. Kurtsin seda oma sõbrale, kes ütles, et oleksin pidanud vastama nii: „Teie, doktorihärra, ei ole ka Uku Masing.“

Teine. Üks teine teoloogia doktor küsib: „Mida on võimalik teha 19-aastase Hugo Masingu jutlusega, mida võib lugeda nii ja naa, kaasa arvatud hilisteismelise jauramise ja mässuna täiskasvanuks saamise vastu, tervemõistuslike, süsteemiga liitunute jne vastu.“ Jah, ta oli kord hilisteismeline. Ja siis? Kas täiskasvanud Masingu tekstid on leebemad? Ahhaa, ei ole! Aga see jutlus pole ei mäss ega jauramine, vaid rõõmukuulutus ja lunastusõpetus!

Eesti Vabariik ei ole kristlik riik. Kes väidab vastupidist, see valetab ja on oma isast kuradist, kes on valetaja ja vale isa (Jh 8:44) Mis asja on Jumalariigil Eesti Vabariigiga? Mis asja on Jumalal vägivallaga? Inimeste tapmisega? Jeesus, kelle riik ei ole sellest maailmast (Jh 18:36), ütles: „Või arvad sa, et ma ei või oma Isa paluda, ja Ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni ingleid?“ (Mt 26:53). Sest Jumalariik ei tule vägivallaga, Jumala Vaim ei tapa inimesi Jumalariigi nimel ja pärast. Eesti Riik ei ole Jumalariik, ei ole kristlik, sest kristlus ongi Jumalariik. Eesti Vabariigi nimel on tapetud, tõstetud mõõk ja see riik hukkub mõõga läbi, sest, „kes mõõga tõmbavad, hukkuvad mõõga läbi!“ (Mt 26:52). Eesti Vabariik on õnnetus inimestele ja eksitus. Seda sama on kõik riigid. Taastasime Riigi verevalamiseta, aga kaitseme seda võõrastes sõdades osaledes inimesi tappes. See Riik ei jää püsima. Mitte ükski riik ei jää.

Kas Jeesus on loonud ühegi maailma riigi, öelge mulle, kristlased? Jah, teie küll olete, paludes appi oma jumalaid, tappes ja hävitades ja kaitstes ja hävitades ja tappes. „Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!“ Jeesus aga ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?“ (Lk 12:13-14). Kes? Kristlased!

Eesti Vabariik on ilmalik riik. Masingu taoline Toomas Paul ütleb oma jutluses: „Kirikute sulgemine haiglate ülekoormamise hirmus on nii kokkuvõtlik kujund ilmalikkuse seljavõidust surmajärgsusele orienteeritud kiriku üle, et sellele osutamine lihavõtete ajal võib mõjuda taktitunagi. Usk surmajärgsesse eksistentsi, saati meelitavasse, on nii võõras, et sellele ei söanda apelleerida isegi vaimulikkond.“ (03.05.2020). Ja mõned nädalad varem ta ütleb: „Kirikujuhid lohutavad iseennast ja meid, et katki pole midagi. On küll! … Koroona on kirikule ränk katsumus. Pühad ei ole privaatsed, vaid kristliku kogukonna ühine asi. Ja seda ei asenda virtuaalne.“ (16.04.2020).

Mida siis on öelnud kirikujuhid? Näiteks: „Eks kirik on läbi aja pidanud kogu aeg kohanema, peame ka selles olukorras kohanema. Aga endiselt jäävad inimesed, kes pole kohe valmis veebi kolima. Nendega peame endiselt tööd tegema.“ (08.04.20202). Kohanema, kohanema, kompromisse tegema maailma ja riigiga. Milleks? Et ellu jääda? Sõnakasutus reedab vaimu, mida kanname. Ehk tahtis maailmavaim öelda: Inimesi on vaja veel töödelda?

Mitu kirikuvürsti ja vaimulikku on tänaseks salanud Kristuse koroona ajal? Aga salgajad on salgajad olnud algusest peale.

Väljaõpetavatele mõrtsukatele, maailmalikult ilustavalt öeldes kaitseväelastele, on kristlik kirik määranud kaplanid−hingehoidjad ja nad on ohvitserid. Väga kristlik tegu. Ja piiskop ja preester viivad lillepärja tapjate monumendile − puuslikule. Põlistavad inimesetapmist ja sõda. Elementaarne. Kui oma sõjaväelased ei ole mõrtsukad oma Riigile või Kirikule, siis kindlasti on nad seda tapetute emadele−isadele, vendadele−õdedele, lastele. Sa mõtle, millega Sa tegeled, kristlik kirik, rõõmusõnumi kuulutaja, Jumala esindaja? Koostöö, koostöö, oh seda koostööd küll!

Hilisteismeline Masing oli hädas: „Olen üldse oma inimestega hädas, ei tea tihti, mis mõeldagi – patsifism nende arvates „ei sünni meie usuga kokku“, sest Paulus olevat käskind ülemate alla heita. Ütlesin siis neile need vägevad munga sõnad – Paulus on kirjutanud piiskoppidest, diaakonest ja presbütreist, aga sinust, kuningas, ei ole ta midagi kirjutanud. Mina sind ei kuula ja su tahtmist ei tee. – Ja siis hakati hädaldama mu usuga, et see ikka õige polevat jne.“ („Uskuda, elada“, 2006:8-9).

Kas te tõesti arvate, et Eesti Vabariik suhtub kristlusse kuidagi erinevamalt kui näiteks kunagine Nõukogude Liit? Iga riik üritab teostada igavest Roomat! Sa võid teostada, elada nii palju kristlust, kui seda lubab Riik ja tema allasutus Eesti Kirikute Nõukogu. Ega ta ei keela ju midagi? Aga. Aga kui sa ei vasta parameetritele, siis sind eemaldatakse sellest nõukogust ning riiklik rahakott sulle ei avane. Ja mitmed ei klassifitseerugi sinna. Mõelge selle peale, armsad kristlased ja inimelu pühaks pidajad!

Ja et maailmale veelgi vastu tulla, on ka gladiaatoritele määratud kaplanid−hingehoidjad, ilustavalt öeldes, sportlastele. Väga kristlik tegu. Oh seda lõbujanu!

Politseinikele, kes tagavad riigi ehk maailma korra, ka neile on kristlik kirik määranud kaplanid−hingehoidjad. Väga kristlik tegu. Riik, kes vihkab kristlust – jah, ta vihkab, ei salli, see on tema olemus – selle hoidjatele määrab kristlik kirik hingehoidjad! Armasta oma vaenlast, ütlete. Armasta siis, ja kuuluta talle Kristust! Te kuulutategi, jah? Jah, seda Kristust, kes palus oma Isalt enesele appi 12 leegioni ingleid. 12 leegioni deemoneid.

Aga miks ei ole prostitutsiooni kaplanaati? Prostituudi töö on üks rängemaid ja ühiskonna nõudlus on olemas. Kas sellepärast, et see töö on patt Kiriku jaoks? Või sellepärast, et see töö on illegaalne ebajumala Eesti Vabariigi jaoks? Aga millegi illegaalsega kristlik kirik ju ei tegele ega ebajumalaid kummarda!

Aga miks ei ole pornonäitlejate kaplanaati? Aga miks ei ole modellide kaplanaati? Kas me siis ei tea, et nende glamuuri taga on häda ja viletsus kuni enesetappudeni. Aga ühiskonna nõudlus on olemas.

Ja sõjas käinud sõdur läheb siis pihile ja pihib, et ta on tapnud inimesi. Preester siis ütleb talle: „Oh, see pole patt, sest seda õnnistas sind tegema Jumal, kes on loonud Riigi, mida sa oled kohustatud kaitsma.“ Valitsuse käsk on Jumala korraldus! Et Jumal pole loonud inimest tapma, vaevab see tegu inimhinge. Kirik, kas poleks aeg hüljata ebajumal (vanas keeles „sitajumal“) Riik? Korista ära oma kirikutest riigilipp, ja hakka lõppeks kuulutama rõõmusõnumit Jumalariigist.

Nagu ennemuiste ei saanud kristliku kiriku liikmeks mitte ükski sõdur ega võimukandja ning visati sealt välja igaüks, kes nendeks hakkas, nii olgu ka nüüd. Mitte ükski sõjaväelane ega poliitik ärgu saagu olla kirikuliige. Mida Sa tahad siit maailmast, kristlik kirik? Kardad jääda üksi, tõrjutuks, tähtsusetuks? Sa oledki tähtsusetu! Saa tähtsaks. Hakka olema see, milleks oled kutsud ja seatud. Joodikule öeldakse, et mine vaheta oma verd. Kirik, kes oled joonud ja joonud maailmamürki, Sa joodik, mine vaheta verd, et Su soontes voolaks ainult Jeesuse veri. Sina, kes kutsud end Kristuse ihuks!

Aga ma tean, Sa ammu enam ei tea, mis on see rõõmusõnum Jumalariigist. Sa ei ela selles, seetõttu Sa ei tea. Sinu maksimaalne usk on solvumine, kui ilmaliku riigi ilmalik president ei tule kirikusse! (Või rõõmustamine, kui ta tuleb.) Ja iga riik on ilmalik. Sinu maksimaalne usk on nõudlus ja kurtmine. Sa ütled, et inimese tapmine abordi läbi on patt, aga maailmariigi kaitsmine mitte. Sa sõge, „kes oled veendunud, et sa oled sõgedate teejuht, nende valgus, kes on pilkases pimeduses, rumalate kasvataja, väetite laste õpetaja, see, kelle päralt on Evangeeliumi näol mõistmise ja tõe kehastus – kuidas sa nüüd, teisi õpetades, iseennast ei õpeta?“ (vrd Rm 2:19-21) Sa oled pimedate sõge teejuht, „aga kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.“ (Vt Mt 15:14). Kirik, Sa mängid inimhingedega! Müüd neid maha 30 euro eest. Lõppeks Sa taandud ja pood enese üles.

Kirik täidab kõik Riigi korraldused! On kohitsenud oma kuulutuse ja usu Riigile vastavaks, meelepäraseks. Ikka ja alati. Kristlik kirik pole enam opositsioonis riigiga. Kristlased pole enam kurjategijad riigi silmis. Kristlased on ilmaliku riigi hoidjad! Sa ei saa orjata kahte isandat, Kirik! „Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!” (Lk 16:13) Tähendab, orjab mammonat.

Mitte ükski vaimulik Eestis polnud nõus minema vangi või sattuma kirikliku teenimiskeelu alla eriolukorra rikkumise tõttu. Sattuma kõigi pahameele ja pilgete alla, saama paariaks, persona non grata’ks, heidikuks, inimeseks, kellest öeldakse, et tema ei austa inimelu pühadust, ning on potentsiaalne mõrvar. Või oli? Kõik me olime ja oleme nagu lambad, keda viiakse tapale. Kirik täidab kõik juhtnöörid, mida ette kirjutab Riik. Ja on veel uhke, öeldes: see on valitsuse käsk, meie täidame valitsuse käsku, tehke kõik meie järgi!

Ja siis, pannes selle suure kella külge, hakkame helistama kelli! Ega miskit muud ei suudagi enam. Kirik on nagu poisike Riigi sees. Ei mingit loovust ega uuesti alustamist. Kristlik kirik juba ammu ei määra mitte midagi.

Riik rõhub inimelu pühadusele! Riik, kes ei pea lugu inimelu pühadusest. Sa ainult vaata igapäevaelu, ja sa näed. Aga nüüd tehakse vaga nägu, keelatakse teenistused viitega inimelu pühadusele. Lurjused on need, kes nii teevad. Jah, lurjused! Vabandust, sõna „lurjus“ on väga inetult öeldud. On nad lihtsalt rumalad? Või on lihtsalt enese/minakesksed? See kitsarinnaline „mina“ võib laieneda ja laieneb oma lastele (ma elan edasi oma lastes ehk lapsed on meie tulevik, mitte Jumal), perekonnale, suguvõsale, sõpruskonnale, parteile, organisatsioonile, kirikule, konfessioonile, rahvusele (eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi), riigile (au langenutele ja langevatele! riigijumala altarile, kes sööb inimliha ja joob inimverd). Nendes me elame ja liigume ja oleme ja tahame, et oleks rahu ja hea ja ilus!

Äkki teeks lisaks veel ühe deklaratsiooni või mõne seaduse või jumalateenistuse? Lisaks lastejumalateenistusele, perejumalateenistusele, konfessioonijumalateenistusele, tähtpäevadejumalateenistusele, pühakutejumalateenistusele,  riigijumalateenistusele, sõjaväejumalateenistusele sõjaväe kirikus. Või moodustaks mõne uue kaplanaadi? Jah, inimelu on püha – minu kullakallis mina.

Ja siis ma sattusin palvesse−meditatsiooni−mõtisklusse. See peatus ühel hetkel järsku ühe sõna juures. Jumala nimi on Ei.

Ja siis ma sattusin palvesse−meditatsiooni−mõtisklusse. See peatus ühel hetkel järsku ühe sõna juures. Jumala nimi on Mitte.

Ma ei seostanud neid omavahel üldsegi mitte hea tüki aega, sest niivõrd erinevad olid need kogemused, elamused või kuidas neid nimetadagi.

Ja siis ühel heal päeval oma märkmeid vaadates näen, et Jumala nimi on Ei Mitte. Oh, see vist on apofaatilise teoloogia tipp! Tõesti, tõesti, mu hing hingab jumaliku liturgia ajal selles punktis, kus Jumalale tunnistatakse: „Sina, Jumal, oled ärarääkimatu, mõistetamatu, nähtamatu, äraarvamatu.“ (Teenistusraamat, 2014:116.) Need neli sõna aitavad edasi. Mu hing on saanud jälle elada, saan edasi elada, ja tean, et on ainult Teine Maailm.

Rõõmu ja rahu teile kõigile, mu armsad vennad ja õed!

Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.