Artiklid

Kirikuosadus – Church Communion – Communion Ecclésiale, 1. osa

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus

Vastuvõetud EKOE 8. täiskogul (2018)


Saateks eestikeelsele väljaandele

2023. aasta 16. märtsil möödub 50 aastat pöördelise tähtsusega Leuenbergi konkordia vastuvõtmisest – ületati ligi 450 aastat väldanud Euroopa luterlike ja reformeeritud kirikute lahutatus. Leuenbergi konkordia vahendusel kuulutati välja „kirikuosadus“: „[E]vangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeele alusel lubavad erinevate usutunnistustega kirikud üksteisele osasaamist sõnast ja sakramendist ning püüdlevad võimalikult suure ühtsuse poole tunnistuse andmises ja maailma teenimises“ (Leuenbergi konkordia 29).

Ligi pool sajandit on liikmeskirikute vahel toimunud kirikuosaduse teostamine. Alljärgneva dokumendi esimest osa võib lugeda ilmeka kokkuvõttena Leuenbergi osaduse ehk Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE, nii alates 2003) senisest elukäigust ja selle dünaamikast. Tähelepanu on suunatud eriti sellele, miks on olnud üha uuesti vajalik ja kuidas on toimunud kirikuosaduse mõistmise ja kirikuosadusena elamise läbikatsumine, (enese)kriitiline selgitamine ning süvendamine.

Leuenbergi konkordiani jõudmisele eelnesid aastakümneid väldanud teoloogilised kõnelused. Konkreetselt ühenduses terminiga „kirikuosadus“ (sks k Kirchengmeinschaft) oli eriti oluline 1970. aastal valminud Leuenbergi aruandes „Kirikuosadus ja kirikulõhe“ esitatud põhjalikum selgitus (vt saatesõna lõpus nimetatud kakskeelses väljaandes lk 143–155 ja lk 159–170). Kirikuosaduse väljakuulutamise järel on kirikuosaduse teostamise ühe olulise mõõtmena jätkunud pidevalt õpetuskõnelused. Eriti kaalukaks ja laialdase vastuvõtu osaliseks on kujunenud 1994. aastal kirikuosaduse täiskogul vastuvõetud õpetuskõneluse tulemus „Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“. Lisaks Leuenbergi konkordias kätketud kirikukäsituse lähemale avamisele aitab uurimus selgitada evangeelset arusaama oikumeeniast ja selle eesmärkidest. Õpetuskõneluse tulemus „Kirikuosadus“ (2018) arendab Leuenbergi konkordia eklesioloogilist mõtet nii fundamentaalsel kui praktilisel tasandil edasi veerand sajandit hiljem.

Dokumendi alguses seisev lõik „Selle teksti kohta“ nimetab kaks peamist „proovikivi“, miks 2012. aastal Firenzes toimunud EKOE 7. täiskogul otsustati võtta õpetuskõneluse aineks kirikuosaduse teema. Üks neist on tinglikult „väline“, pärinedes avaramast ja üleilmsest oikumeeniast: „Teised kirikud küsivad ikka ja jälle, mida tähendab kirikuosadus oikumeeniliselt ja kuidas EKOE liikmeskirikud seda kujundavad. Neil on mulje, et kirikuosaduse mõte sobib oikumeeniliseks mudeliks üksnes piiratud määral, kuna see väljendavat pigem kirikute mitmekesisust kui ühtsust ja kalduvat nii status quo kindlustamisele.“ Teine pärineb EKOE liikmeskirikute endi keskelt ja seisneb lühidalt-lihtsustatult järgmises: „Euroopa evangeelsed kirikud on mõistnud, et nad peavad tegema tihedamat koostööd, kui nad tahavad olla oma tunnistusega Euroopa avalikkuses kuuldavad.“

Dokumendil „Kirikuosadus“ on viis osa. Esimene on sissejuhatav kokkuvõtlik ülevaade kirikuosadusest ja selle neljast dimensioonist kui kiriku ühtsuse kogemusest. Teine osa käsitleb viies punktis teoloogilisi aluseid (kirik kui Kristuse ihu ja pühade osadus; Sõna ja sakramendi osadus; usutunnistus, õpetus ja elu; Issanda söömaaja osadus ja kirikuosadus; kirik ja kirikuosadus kui õigeksmõistusündmuse väljendus). Kolmanda osa teemaks on proovikivid.  Neid on kolm: siduvus, vastuvõtt (retseptsioon) ja katoolsus. Neljas teeb soovitusi ja nimetab konkreetseid samme kirikuosaduse teostamiseks ja edasiseks süvendamiseks. Soovitused jaotuvad kirikuosaduse nelja mõõtme vahel. Lühike viimane osa iseloomustab kirikuosadust ühise oikumeenilise vastutusena.

Õpetuskõnelus kirikuosaduse üle oli perioodil 2012–2018 mitme teise olulise teoloogilise uurimisprotsessi ja projekti kõrval ainus ametlik õpetuskõnelus. EKOE 7. täiskogu otsustas tööülesande. Kirikuosadust täiskogude vahel juhtiv nõukogu moodustas käivitava töörühma, mis visandas (2013/2014) teksti esialgse kuju. Seda arutati nõukogul ja 2015 kutsuti kokku suur konsultatsioon, kuhu olid oodatud kõigi liikmeskirikute delegaadid. Konsultatsioonil arutati algkuju põhjalikult ja otsustati põhimõtted teksti töötlemiseks. Taas toimus arutelu nõukogus ja seejärel töötas redaktsioonitoimkond välja teksti parandatud kuju (2015–2016). Nõukogu arutas revideeritud kuju ja otsustas selle saatmise liikmeskirikutele tagasisideks ja kommentaarideks (2016–2017) kolmes ametlikus keeles (saksa, inglise, prantsuse). Laekunud arvukate kommentaaride põhjal töötles redaktsioonitoimkond teksti uuesti (2017–2018). Nõukogu otsustas teksti esitada 2018. aasta sügisel toimunud EKOE 8. täiskogule Baselis. Ka seal arutati teksti põhjalikult, tehti sellesse parandusi ja otsustati vastuvõtmine EKOE õpetuskõneluse tulemusena. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) esindajana osales õpetuskõneluse konsultatsioonil käesoleva saatesõna autor; ühtlasi oli ta EKOE kutsel redaktsioonitoimkonna liige.

8. täiskogu otsuste tulemustest on teoloogilise töö osas jõudnud eesti keeles juba ilmuda  uurimusdokument „Evangeelsed käsitused religioonide paljususest Euroopas“. Eestikeelse väljaande saatesõnast leiab lähemat informatsiooni täiskogu kohta.

Dokumendi „Kirchengemeinschaft – Church Communion – Communion Ecclésiale“ on tõlkinud saksakeelsest originaalist Thomas-Andreas Põder väljaandest Kirchengemeinschaft. Grundlagen und Perspektiven / Church Communion. Principles and Perspectives, koost. Mario Fischer, Martin Friedrich, Leuenberg Texte/ Leuenberg Documents nr 16, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2019. Teksti on toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.

Thomas-Andreas Põder
EKOE nõukogu liige 2008–2018


Kirikuosadus – Church Communion – Communion Ecclésiale*

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemus
Vastuvõetud EKOE 8. täiskogul


Sisu

Selle teksti kohta

1. Bilanss: kirikuosadus kui kiriku ühtsuse kogemus
1.1. Kirikuosadus Leuenbergi konkordia (1973) perspektiivis
1.2. Jeesuse Kristuse kirik (1994)
1.3. Teostatud ja elatud kirikuosadus
1.3.1. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s jumalateenistuse osadusena
1.3.2. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s õpetamise osadusena
1.3.3. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s kasvava kujunemise osadusena
1.3.4. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s tunnistamis- ja teenimisosadusena tänapäevases Euroopas
1.4. Kirikuosadus ja oikumeenia

2. Teoloogilised alused
2.1. Kirik kui Kristuse ihu ja pühade osadus
2.2. Sõna ja sakramendi osadus
2.3. Usutunnistus, õpetus ja elu
2.4. Issanda söömaaja osadus ja kirikuosadus
2.5. Kirik ja kirikuosadus kui õigeksmõistusündmuse väljendus

3. Proovikivid: siduvus – vastuvõtt – katoolsus
3.1. Siduvus
3.2. Vastuvõtt
3.3. Katoolsus

4. Soovitused ja konkreetsed sammud
4.1. Kirikuosadus kui jumalateenistusosadus
4.1.1. Jumalateenistusosadus ja katoolsus
4.1.2. Sõna ja sakramendi ühine toimetamine
4.2. Kirikuosadus kui õpetamise osadus
4.3. Kirikuosadus kui kasvava kujunemise osadus
4.4. Kirikuosadus kui tunnistus- ja teenimisosadus tänapäevases Euroopas

5. Kirikuosadus kui ühine oikumeeniline vastutus

Lisa: Õpetuskõneluse protsessi osalised


Selle teksti kohta

(1) Kahel viimasel aastakümnel on Leuenbergi konkordia jaoks keskne kirikuosaduse mõte sattunud üha tugevama tähelepanu alla. Silmatorkavalt on kasvanud huvi selle vastu, et seda, mida kirikuosadusena teostatakse ja elatakse, selgitataks süvendatult ja edasiviivalt. Osadus, milles EKOE liikmeskirikud tunnevad end ühendatuna ja milles nad tajuvad end kirikuna, inspireerib kasvavaks ühisosaks kiriklikus elus ning tunnistamiseks ja teenimiseks maailmas. Sellega, et nad on Leuenbergi konkordiaga üksteist vastastikku kirikuna tunnustanud ja deklareerinud kirikuosadust, on EKOE liikmeskirikud võtnud kohustuse kõrvalda teelt kõik, mis võib varjutada kirikuosadusega antud tegudetunnistust kiriku ühtsuse kohta Kristuses. Koos kirikuosaduse edasise kujundamise vormide küsimusega sai nähtavaks ühtsusemõistmise selgitamise ja kinnitamise vajadus, mida EKOE liikmeskirikud tundsid üha selgemalt teel Belfastist (2001) Budapesti (2006) ja seejärel Firenzesse (2012) [need on EKOE täiskogude toimumispaigad – toim].

(2) Tegemist on kahe proovikiviga. Esimene proovikivi pärineb üleilmsest oikumeeniast. Teised kirikud küsivad ikka ja jälle, mida tähendab kirikuosadus oikumeeniliselt ja kuidas EKOE liikmeskirikud seda kujundavad. Neil on mulje, et kirikuosaduse mõte sobib oikumeeniliseks mudeliks üksnes piiratud määral, kuna see väljendavat pigem kirikute mitmekesisust kui ühtsust ja kalduvat nii status quo kindlustamisele. Teine proovikivi pärineb liikmeskirikute endi ringist. Euroopa evangeelsed kirikud on mõistnud, et nad peavad tegema tihedamat koostööd, kui nad tahavad olla oma tunnistusega Euroopa avalikkuses kuuldavad. Praeguses ühiskondlike ja poliitiliste teisenemiste olukorras ei saa EKOE liikmeskirikute vahel olemasolevat kirikuosadust piirata lihtsalt selle tuumaga – jumalateenistusliku osadusega kuulutuses ja sakramendis ning jätkuvalt toimuvate õpetuskõnelustega. Vajalik oli uute töövaldkondade käivitamine ning sidemete ja organisatsioonivormide sisuline arendamine.

(3) Mõlemad proovikivid ajendasid EKOE nõukogu ja Firenzes toimunud 7. täiskogu (2012) võtma kirikuosaduse teema õpetuskõneluse aineks. See õpetuskõnelus pidi „pööra[m]a erilist tähelepanu kirikuosaduse positiivsetele võimalustele ja nähtavusele“ ning „arvesta[m]a ka kirikuosaduse siduvuse teoloogilise selgitamisega ja õiguslike tagajärgedega“. Järgnev tekst esitab selle õpetuskõneluse tulemused.


1. Bilanss: kirikuosadus kui kiriku ühtsuse kogemus


1.1. Kirikuosadus Leuenbergi konkordia (1973) perspektiivis

(4) Leuenbergi konkordiaga sai „kirikuosadusest“ Euroopa evangeelsete kirikute eklesioloogilise ja oikumeenilise enesemõistmise üks juhtmõisteid.

(5) Konkordiaga nõustunud erinevate usutunnistustega evangeelsed kirikud „tõdevad omavaheliste õpetuskõneluste alusel ühist arusaama evangeeliumist“, nagu seda konkordias esitatakse. See võimaldas neil „deklareerida ja teostada kirikuosadust“.

(6) Konkordia järgib Augsburgi Usutunnistuse artiklis VII nimetatud kiriku ühtsuse kriteeriume.
Üksmeel evangeeliumi mõistmises ja ühine selgitus, mida kirikud saavad ristimise ja armulaua kohta ühiselt avaldada, on eelduseks ühisele „osasaamis[ele] sõnast ja sakramendist“ (LK 29). Jumalateenistuslike ja kiriklike korraldusvormide mitmekesisus ei ole ühtsusele takistuseks, kui see mitmekesisus katsutakse läbi evangeeliumi ühise arusaama põhjal.

(7) Kirikuosaduse deklareerimine, mis toimub konkordiaga nõustudes, koosneb järgmistest elementidest:

„a) Nad [Kirikud] on ühel meelel arusaama suhtes evangeeliumist, nagu seda on väljendatud [konkordia] II ja III osas.

b) Vastavalt III osa tõdemustele ei puuduta usutunnistuskirjades sisalduvad õpetuslikud taunimised konkordiaga nõustuvate kirikute õpetuste praegust kuju.

c) Nad lubavad üksteisele kantsli- ja armulauaosadust. See hõlmab vastastikust ordinatsiooni tunnustamist ja üheskoos armulaua pühitsemise võimaldamist.

Nende tõdemustega on kirikuosadus välja kuulutatud. Seda osadust XVI sajandist saadik takistanud lahknevused on kõrvaldatud. Osalevad kirikud on veendunud, et nad on üheskoos osalised Jeesuse Kristuse ühes kirikus ning et Issand vabastab ja kohustab neid ühiselt teenima“ (LK 31–34).

Seejuures rajaneb ametite tunnustamine ühisel arusaamisel sõnast ja sakramendist ning tuleneb sellest.

(8) Kirikuosaduse deklareerimisega tõstatub selle teostamise ülesanne. See toimub „kirikute ja koguduste elus“: „Usus Püha Vaimu ühendavasse väesse tunnistavad ja teenivad nad üheskoos ning püüdlevad saavutatud osaduse tugevdamise ja süvendamise poole“ (LK 35). Sellega saavad evangeeliumi ühine tunnistamine ja evangeeliumist lähtuv ühine teenimine elatud kirikuosaduse otsustavateks tunnusmärkideks.

(9) Lisaks on õpetuskõneluste (ja ühiste teoloogiliste, eetiliste ja liturgiliste projektide) vormis toimuv edasine teoloogiline töö EKOE kirikute jaoks elatud kirikuosaduse otsustavaks elemendiks. Selle kohta öeldakse LK 38: „Ühist arusaama evangeeliumist, millel kirikuosadus rajaneb, peab edasi süvendama, Pühakirja tunnistuse põhjal läbi katsuma ning pidevalt nüüdisajastama.“

(10) Elatud kirikuosadusel on korralduslikud ja kirikuõiguslikud tagajärjed. Konkordias neile küll üksnes osutatakse ja antakse nõu olla ettevaatlik (vrd LK 42–45).

(11) Elatud kirikuosadus vaatab endast kaugemale; selles osalevad kirikud „lähtuvad /…/ kohustusest teenida kõigi kristlike kirikute oikumeenilist osadust“ (LK 46) ja loodavad, „et kirikuosadus annab uue tõuke kokkupuuteks ja koostööks teiste konfessioonide kirikutega“ (LK 49).


1.2. Jeesuse Kristuse kirik (1994)

(12) Uurimusega Jeesuse Kristuse kirik(JKK; Leuenberger Texte 1, [1995] 4. väljaanne 2012) esitas Leuenbergi kirikuosaduse täiskogu 1994 Viinis evangeelse kirikumõistmise põhilised seisukohad ja selgitas eklesioloogilisi põhimõtteid, millest juhinduvad konkordia allkirjastanud kirikud oikumeenilises dialoogis.

(13) Uurimus eristab kiriku aluse, kuju ja eesmärgi: „Kiriku alus on Jumala toimimine inimese lunastuseks Jeesuses Kristuses. Selle alussündmuse subjektiks on Jumal ise ja seetõttu on kirik usu objektiks. Kuna kirik on usklike osadus, omandab selle ajalooline kuju erinevaid vorme. Üks usutud kirik (ainsuses) on varjatud erinevalt kujunenud kirikute (mitmuses) taha. Kiriku eesmärgiks on tema missioon tunnistada kogu inimkonnale sõnas ja teos evangeeliumi Jumala riigi saabumisest“ (JKK, Sissejuhatus, 1.4).

(14) Sündmus, mis teeb üldse kiriku kirikuks ja eelneb igasugusele inimlikule vastamisele ja tegutsemisele, on Jumala õigeksmõistev, vabastav tegutsemine, mida evangeeliumi jutluses kuulutatakse ja sakramentides jagatakse. Evangeeliumi tunnistajana maailmas on kirik „määratud /…/ olema Jumala tööriistaks, et teostada tema universaalset päästetahet“ (JKK I.3.2). Ta ei tohi tahta astuda selles funktsioonis Jeesuse Kristuse kohale: „Ta järgib seda määratust, kui ta jääb Kristusesse, kes on ainus eksimatu pääste tööriist“ (JKK I.3.2).

(15) Üks, püha, katoolne ja apostlik kirik eksisteerib kogetavates kirikutes – seal, kus pühitsetakse tõeliselt sõna ja sakramenti. Selle juurde kuulub kiriku jaoks olemuslik korrastatud amet (JKK I.2.5.1.2). Kus pühitsetakse tõeliselt sõna ja sakramenti, seal tunnevad erinevad kirikud üksteist vastastikku ära Jeesuse Kristuse kirikuna ega saa üksteise kirikuks olemist eitada. Selliselt mõistetuna on kirikute mitmekesisus rikkus.

(16) Üksmeelest evangeeliumi mõistmises ja sakramentide seadmiskohasest haldamisest Leuenbergi konkordia mõttes tuleneb kirikuosaduse väljakuulutamine. Kirikuosaduse teostamine ei sõltu aga keskselt struktureeritud ühtsusmudelist. Sellele, et kirikute ühtsus on etteantud, nii nagu nad on seda alati Jumala kingitusena kogenud, püüavad kirikud vastata sellega, et tunnevad endid ühiselt kantuna Jumala vabast armust ning küsivad just nii ja ikka uuesti evangeeliumi ühise arusaama järele (vrd LK 38).

(17) Leuenbergi konkordia on Euroopa reformatoorsete kirikute deklaratsioon. Sellest sai näidismudel kirikuosaduse deklareerimiseks ja teostamiseks teistes maailma piirkondades (vrd ka JKK III.3.1). Neis on mõned kirikud jõudnud kokkulepeteni, mis on võrreldavad Leuenbergi konkordiaga, näiteks aastal 1998 luterlikud, reformeeritud ja uniooni kirikud Ameerika Ühendriikides Nõustumise vormeliga [A Formula of Agreement] ja aastal 2006 luterlikud ja reformeeritud kirikud Lähis-Idas Ammani avaldusega [The Amman Declaration].


1.3. Teostatud ja elatud kirikuosadus

(18) Leuenbergi kirikuosaduse (aastast 2003 Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas) ajalugu on enam kui saja liikmeskiriku järjepideva kokku kasvamise ajalugu. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse jumalateenistuse osadusena (3.1), õpetamise osadusena (3.2), kasvava kujunemise osadusena (3.3) ja selliselt tunnistus- ja teenimisosadusena praeguses Euroopas (3.4).


1.3.1. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s jumalateenistuse osadusena:

(19) Kirikuosadus kasvab välja kohtumisest evangeeliumi tunnistuse ja inimeste vahel. Seetõttu leiab ta selgeima väljenduse ühiselt pühitsetud jumalateenistustes. EKOE-s on luterlased, reformeeritud, metodistid ja unieeritud üksteisega seotud, nad on Issanda söömaaja osaduses, nende õpetajad vahetavad kantsleid. EKOE kui Kristuses lepitatud osadus elab algusest peale kantsli- ja armulauaosadusena.

(20) Kantsli- ja armulauaosaduse juurde kuulub ühise jumalateenistusliku elu viljelemine ja edendamine liturgia ja lauluvara vallas. Eelnevatel aastatel on sellega ühenduses arendatud rikkalikult projekte: Leuenbergi pühapäeva sisseviimine, liturgiliste materjalide väljatöötamine ühiste jumalateenistuste jaoks, EKOE lauluraamatu Colours of Grace [Armu värvid] (2007) koostamine ja kasutuselevõtmine, liturgilise töö võrgustamine paljukasutatud internetivärava ja jumalateenistuse konsultatsioonide kaudu.

1.3.2. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s õpetamise osadusena:

(21) Kirikuosadust süvendatakse ühises teoloogilises õpetamises ja õppimises. Leuenbergi konkordia kohustas sellele allakirjutanud kirikuid edasiseks teoloogiliseks tööks – üldisemalt selleks, et ühist arusaama evangeeliumist süvendada, Pühakirja tunnistuse najal läbi katsuda ja pidevalt nüüdisajastada (vrd LK 38), ning spetsiaalselt õpetuskõnelusteks ja teoloogiliseks tööks ühenduses õpetuslike erinevustega, „mis esinevad osalevate kirikute sees ja vahel, omamata seejuures kirikuid lahutavat tähendust“ (LK 39).

(22) Õpetuskõnelused on väga oluliselt kujundanud kirikuosaduse teed ja profiili. Nad määravad täiskogude vahelist töörütmi. Nende tulemused, mis töötatakse välja ametlikult volitatud projekti- ja töörühmade poolt, esitatakse enne täiskogu otsuse langetamist liikmeskirikutele seisukohavõtmiseks. Neid kommentaare arvestatakse teksti lõppkujus. Sel viisil on saavutatud kõrge osalemise määr ja laialdane vastuvõtt.

(23) Senistel õpetuskõnelustel on esiteks töötatud teemadega, mida LK 39-s oli nimetatud edasise töö ülesandena: kahe-riigi-õpetuse ja Jeesuse Kristuse kuningavalitsuse õpetuse vahekord (1975–1981), õpetus ristimisest ja armulauast (1981–1987), amet ja ordinatsioon (1976–1987, 2006–2012 oli otsesõnu kaasatud episkopé teema), seadus ja evangeelium (1994–2001), pühakiri ja usutunnistus (2006–2012). Teiseks on valminud uurimused, mille koostamine on tulenenud kirikuosaduse teest: sellised on kiriku-uurimus Jeesuse Kristuse kirik (1987–1994) ja sellele toetuvad uurimused Kirik ja Iisrael (1994–2001), Protestantlike kirikute kuju ja kujundamine Euroopas (2001–2006) ja Evangeelselt evangeliseerimine (2001–2006). Need ja hulk teisi teoloogilisi projekte, nagu näiteks uurimus Kristlik tunnistus vabadusest (1987–1994), teevad nähtavaks teoloogilise töö kaalu elava kirikuosaduse ja sellega seotud õppeprotsesside tõhustamisel.

1.3.3. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s kasvava kujuvõtmise osadusena:

(24) Kirikuosadus vajab usaldusväärseid suhtlemise ja korraldamise vorme. 1990. aastatel sai üha selgemaks, et algselt silmas peetud Leuenbergi kirikuosaduse institutsionaalse nõrkusega tõstatuvad probleemid, millele oli vajalik leida kohane lahendus. Lisaks õpetuskõnelustele tuli käivitada töövaldkondi, mis samuti nõudsid tugevamat institutsiooni. See peab arvestama jumalateenistuse, õpetamise ning tunnistamise ja teenimise osaduse kasvava kujunemisega.

(25) „EKOE struktuurilise ja õigusliku vormi edasiarendamise“ ja „otsustusprotsesside läbipaistvuse ja tõhususe suurendamise“ eesmärki teenis rida abinõusid, mille algatas Budapesti täiskogu (2006) (vrd lõpparuanne Vabadus seob [Freiheit verbindet], ptk 4) ja mis teostati Firenze täiskogu (2012) ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Sisse viidi selgemad reeglid delegaatide saatmiseks ja volitamiseks ning kirikute osaluse siduvamaks kujundamiseks. Budapestis võeti vastu statuut, millega osadus sai iseseisva õigussubjekti iseloomu. Eksekutiivkomiteest sai 2006 nõukogu, mille kolmeliikmeline presiidium esindab EKOE-d väljaspool.

(26) Ellu kutsuti nõustavad kogud, mis toetavad oma pädevusega nõukogu ja presiidiumi ja valmistavad ette seisukohavõtte aktuaalsetes küsimustes: eetika ekspertrühm (alates 2007) ja oikumeenia ekspertrühm (alates 2009). Alates 2007. aastast kaasatakse EKOE töösse tõhusamalt noorema põlvkonna liikmeid.

(27) Algusest peale on regionaalsed rühmad mõistnud end eriliselt vastutavana tunnistamise ja teenimise eest ja on eeskujulikult edendanud kirikuosaduse piirkondlikku võrgustumist. Nõnda on saanud alguse teoloogilise, sotsiaaleetilise ja diakoonilise suunitlusega koostöö piiriülesed foorumid ja konsultatsioonivormid. Need on osutunud erinevates Euroopa piirkondades kirikuosaduse kasvamise ja tõhustamise olulisteks tuumikuteks.

(28) Dokumendiga Väljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks Evangeelsete Kirikute Osaduses Euroopas(2012) esitasid EKOE kirikud ühise arusaama heast teoloogilisest väljaõppest ja töötasid välja väljaõppe kontseptsiooni, millest saavad juhinduda kirikud, aga ka teaduskonnad ja seminarid, et edendada õpetajate vahetust EKOE-s ja sel teel süvendada nende kokkukuuluvust ja tugevdada kirikuosadust.

1.3.4. Kirikuosadust kogeti ja kogetakse EKOE-s tunnistus- ja teenimisosadusena tänapäevases Euroopas:

(29) Konkordia jaoks on evangeeliumi üksmeelne tunnistamine oluline rõhuasetus. Sellest kasvab välja kirikute vabastamine ja liitmine teenimiseks. Teenimine on „[t]eenimisena armastuses /…/ suunatud inimesele tema hädades ning püüab kõrvaldada nende hädade põhjuseid. Väljaastumine rahu ja õigluse eest maailmas nõuab kirikutelt üha enam ühise vastutuse võtmist“ (vrd LK 36). Kuni raudse eesriide langemiseni kogeti Leuenbergi kirikuosadust, nagu seda toona nimetati, osadusena, milles jagatud Euroopa vastandlikud süsteemid kaotasid inimesi lahutava tähenduse ning õdedeks-vendadeks olemist sai evangeeliumi valgusel teostada piiriüleselt.

(30) 1990. aastate vältel kasvas tähelepanu Euroopa kui terviku mõõtme suhtes üha suuremaks, samuti ülesanne olla Euroopa tasandil äratuntav. Euroopa lõhestatuse ületamise järel avanenud uued poliitilised ja ühiskondlikud tegevusväljad muutsid Euroopa ja Euroopaga seotud küsimused üheks keskseks teemaks. Budapestis toimunud Euroopa Evangeelne kokkutulek (1992) pöördus Euroopa evangeelsete kirikute poole, et nad kannaksid oma „vastutust Euroopa tuleviku eest ühiselt“, ja pidas seejuures iseäranis silmas Leuenbergi kirikuosadust. Programmiline oli Belfasti täiskogu (2001) soov, et „evangeelsete kirikute hääl kõlaks Euroopas kuuldavamalt“. See soov on sealt peale määranud Leuenbergi kirikuosaduse tegevuskava.

(31) EKOE on möödunud aastatel ikka ja jälle võtnud sõna seoses Euroopa arengute ja aktuaalsete probleemidega, näiteks presiidiumi avalduse Astudes vastu kriisile [Der Krise engegentreten] abil seoses Euroopa Liidu tippkohtumisega 2011 Brüsselis, või 2012 täiskogu avaldusega Euroopa praeguse olukorra ja finants-, majandus- ja riigivõlakriisi kohta, 2014 avaldusega Euroopa valimiste kohta, 2015 avaldusega põgenike kriisi kohta Paku põgenikele varju ja tervita neid [Shelter and welcome refugees], 2017 avaldusega Rooma lepingute 60. aastapäeva kohta. EKOE kirikud osalevad teadlikult küsimuste arutamises, mis Euroopas olulised, nt orienteerumisabidega elu lühendavate abinõude ja surijate eest hoolitsemise kohta Aeg elada ja aeg surra (2011) või reproduktiivmeditsiini küsimuste kohta Enne kui ma sind emaihus valmistasin…(2017).

(32) Aastal 2009 alustas EKOE koostööd Evangeelsete diasporaateenistuste koostöökoguga Euroopas (Arbeitsgemeinschaft evangelischer Diasporawerke in Europa – AGDE). Koostöökogu pakub platvormi ühiste abiaktsioonide koordineerimiseks. Partnerlused – osalt aastatepikkused –, abiteenistuses kogutud kogemus ja teadmine ning kogukonna ülesehitamise, hariduse ja diakoonia jaoks annetuste kogumine kujutavad endast kapitali, mida ei saa alahinnata. See on aluseks EKOE tegevuskava võimalikule laiendamisele kirikliku solidaarsustöö edendamisega, millega tugevdataks ja kujundataks kirikuosaduse kui tunnistamisosaduse kõrval ka selle iseloomu teenimisosadusena.

1.4. Kirikuosadus ja oikumeenia

(33) Oikumeenia kohustuse võtmine kuulub lahutamatult kirikuosaduse juurde. Kuulutades eneste keskel välja kirikuosaduse ja seda teostades, „lähtuvad [konkordias] osalevad kirikud kohustusest teenida kõiki kristlike kirikute oikumeenilist osadust“ (LK 46j).

(34) Ühenduses Leuenbergi konkordia vastuvõtmise 20. aastapäevaga kutsuti ka teisi evangeelseid kirikuid konkordiat allkirjastama. Nõnda liitusid 1993 kirikuosadusega Mandri-Euroopa Vendade Uniteet ja Tšehhoslovakkia Hussiidi Kirik. Juba algusest peale kirikuosaduse töös osalevatest Skandinaavia kirikutest allkirjastas konkordia 1999 Norra Kirik ja 2001 Taani Evangeelne Luterlik Kirik. Just Norra Kirik rõhutas, et seda sammu ajendas mh uurimuse Jeesuse Kristuse kirik eklesioloogiline selgitus. Aastal 1997 liitusid Euroopa metodisti kirikud konkordiale lisatud avalduse abil, milles arvestatakse ka spetsiaalseid metodisti rõhuasetusi (nt pühitsus, teenimisosadus).

(35) Luterlased ja reformeeritud jõudsid ka teistel mandritel kirikuosaduse väljakuulutamiseni. Nad tegid selle sammu otsese viitega Leuenbergi konkordiale. Täieliku vastastikkuse tunnustamise avaldustena kinnitavad Nõustumise vormel ja Ammani avaldus (vt ülal §17) ühtsusemudeli Euroopa piire ületavat tähtsust. Juba varem olid konkordia allkirjastanud Ladina-Ameerika La Plata riikide [Argentiina, Paraguai, Uruguai – toim]kirikud. Ka üleilmne rahvusvaheline luterlaste ja reformeeritute dialoog viitab otsesõnu Leuenbergi konkordiaga tekkinud kirikuosadusele. Esimene Budapesti aruanne (1988) soovitab kõikidel kirikutel vaadata üle ajalooliste õpetuslike hukkamõistude tänapäevane tähendus, kuulutada välja kirikuosadus sõnas ja sakramendis ning alustada tunnistamise ja teenimise ühist teed. Selle dialoogi värskeim aruanne Osadus: Kirikuks olemisest (On Being the Church, 2014) süvendab ühist arusaamist kirikust. Ka siin avalduvad ilmselged ühised jooned uurimusega Jeesuse Kristuse kirik.

(36) Nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas ja Austraalias on läinud aastatel deklareeritud kirikuosadust anglikaani kirikutega. Meisseni avaldus (Meissen Agreement, 1991) ja Reuilly ühisavaldus (Reuilly Declaration, 2001) deklareerivad kirikuosadust luterlike kirikutega, nende reformeeritud ja uniooni kirikutega, mis on allkirjastanud Leuenbergi konkordia, ning Inglismaa Kirikuga või Briti saarte anglikaani kirikutega. Aluseksolev ühtsusemõistmine ja sellest tulenev ühtsusemudel vastavad Leuenbergi lähtekohtadele. Kui selle tulemusena ei teostata ka piiskopiametit ühiselt, tunnustatakse deklareeritud sõna ja sakramendi osaduse kaudu vastastikku kirikute erinevaid ameteid. Luterlaste ja anglikaanide vahel jõuti 1994 Porvoo avalduseni Briti anglikaani ja Skandinaavia ja Balti luterlike kirikute, sh ka Leuenbergi kirikuosaduse kirikute vahel. Ehkki nad astuvad erinevalt Leuenbergi konkordiast sammu piiskopiameti ühise teostamise ja nõnda ühtsuse enama nähtavuse suunas, on ka siin ühtsusemudel ja selle kujuvõtmine tihedas seoses sellega, mida teostati Leuenbergi kirikuosaduses. Sama kehtib ühenduses luterlaste ja anglikaanide deklaratsioonidega, mis järgisid teistel mandritel Porvoo lähenemist: luterliku ja episkopaalkiriku avaldus Kutsutud ühisele missioonile (Called to common Mission, 1999), Waterloo avaldus (Waterloo Statement) vastavate kirikute vahel Kanadas (2001) ja Austraalia protsess Ühine alus (Common Ground, 2001).

(37) Teistele Euroopa kirikutele, mis seostavad end reformatsiooniga, on selgelt lähenetud. Aastal 1993 Euroopa Baptisti Föderatsiooniga alanud dialoog jõudis 2004 tulemuseni, mis demonstreerib olulisi edasiminekuid ristimise ja kiriku mõistmises. Aastal 2010 allkirjastati koostööleping, mis näeb ette seniste kontaktide edasiarendamist ja osalemist üksteise töös.

(38) Kuid ka suhe teiste kristlike konfessioonidega on elavnenud. Uurimusega Jeesuse Kristuse kirik anti tõuge uutele oikumeenilistele kõnelusprotsessidele. Need on peaasjalikult pühendatud eklesioloogiale. Aastast 2002 kuni 2008 toimus vastav dialoog Euroopa Kirikute Konverentsi õigeusu kirikutega. Selle tulemuseks oli soovitus, et sõlmitaks ristimise vastastikkuse tunnustamise kokkuleppeid. Aastal 2013 alustati ametlikku kõnelust roomakatoliku kiriku esindajatega. Need arengud näitavad, et Leuenbergi konkordial tuginevat evangeelsete kirikute kirikuosadust Euroopas nähakse tänapäeval iseseisva oikumeenilise partnerina.

* Mõistete kohta vt §46.

Jätkub ajakirja järgmises numbris.


Originaal: „Kirchengemeinschaft – Church Communion – Communion Ecclésiale“, Kirchengemeinschaft. Grundlagen und Perspektiven / Church Communion. Principles and Perspectives, koost. Mario Fischer, Martin Friedrich, Leuenberg Texte/ Leuenberg Documents nr 16, Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt, 2019. Teksti on saksakeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder ja toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete komisjoniga.


Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English