Foto: Kadri Lääs

Mõnikord ei pea isegi mõttemänguna proovima ette kujutada, mis oleks, kui ühte või teist meie jaoks olulist asja või tingimust sellisel kujul meie elus enam ei oleks. Mõnikord lähebki nii. Valgus kustub ja kui ta uuesti süttib, leiame end täiesti teistsuguses olukorras. Olgu selleks siis seniste võimaluste sulguvad uksed või uute võimaluste avanevad aknad, kas minu jaoks üksikisikuna või meie jaoks kogukonna või kogu ühiskonnana. „Kriis” ütleme siis selle kohta ja see on meie elus sagedasem külaline, kui tahaksime tunnistada.

Kui kriisides ka midagi head peaks olema, siis panevad need meid ühel või teisel moel küsima, millest ma siis viimselt elan ja hingan. Need kogemused näitavad oma valulikul moel, et me peame ja suudame oma elus paljustki loobuda, mis oleks varem tundunud ilmvõimatu. Ja ikka ma elan ja hingan, otsin ja leian tähendust, olude kiuste. Mis jääb kaalukausile kõige hinnalisema varandusena, mille pärast võib kõigest muust loobuda?

Tänase Kirik & Teoloogia artikli aluseks on ettekanne, mille pidas professor Joseph Liechty USA-st möödunud aastal EELK Usuteaduse Instituudi korraldatud konverentsil „Shalom – rahu, rõõm ja lepitus“. Professor Liechty leidis oma elu tähenduse ja kutsumuse rahu ning lepituse sõnumi kuulutajana. Mennoniitide Misjoninõukogu lähetas 1980. aastate alguses Liechty koos perega misjonitööle Iirimaale, kus nende ülesandeks oli aidata kaasa 1968. aastal puhkenud Põhja-Iiri konflikti osapoolte lepitamisele ja rahu taastamisele. Ühtekokku elas ja töötas Liechty seal 24 aastat ning oma kogemustest lepituse ning rahu sõnumi kuulutamisel lootusetuse ja pikaajalise vaenu kiuste ta oma ettekandes kõnelebki.

Kriis tähendab ebakindlust ja hirmu tuleva ees ning selles olukorras kõnetab ülestõusmispühade rõõmusõnum EELK Mustamäe koguduse abiõpetaja ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liikme prof Jaan Lahe sõnul meid eriliselt. Nii nagu praegune koroonakriis meenutab meile inimeksistentsi ohustatust, haprust ja haavatavust, kirjutab Lahe, meenutab teiselt poolt kuulutus ülestõusnud Jeesusest, „et vaatamata meie füüsilise eksistentsi ebakindlusele ja kaduvusele on miski meist võrreldamatult suurem ja võimsam, mis meid kannab – ka siis, kui väliselt puudub igasugune kindlus. Jeesus ütleb: „Maailmas on teil kitsikus, kuid olge julged – mina olen maailma ära võitnud!““

Käesolevas lehenumbris jätkame arvamuslugudega EELK õigusreformi teemal. Seekord kirjutab kirikukogu liige ja EELK Võru praostkonna abipraost Margit Lail suhtlemise ja ühisosa otsimise olulisusest kirikus. EELK on tugeva struktuuri ja koguduste võrgustikuga ning haritud ja pühendunud vaimulikega rahvakirik, kuid samas ka väheneva liikmeskonnaga misjonikirik. Laili sõnul tähendab see ühtaegu nii õnnistust kui ka pingevälja ning vajadust „märgata väljakutseid ja võimalusi ning neid arukalt ja tasakaalukalt kasutada“. Kirik, mis on Jumala poolt ellu kutsutud, et juhatada inimest Jumala juurde, ei suuda püsida ilma „usalduseta Jumala, üksteise ja Kiriku vastu“. Kirik osaduskonnana elab ja hingab sellest usaldusest.

Head lugemist!

Tänases numbris:

Joseph Liechty, Rahuloome mennoniidi perspektiivist: õppetunde Põhja-Iirimaalt 1.

Margit Lail, Minu kirikust. Meie kirikust.

Jaan Lahe, Otsides jäävat rõõmu (Jh 20:19-20).

USA kirikujuhid ja Kirikute Maailmanõukogu avaldavad nördimust Trumpi otsuse üle peatada WHO rahastamine.

Vaata, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Vaata ka uuendatud 2011.–2019. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.