Esmaspäeval, 2.märtsil 2020. a kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoritööd Liina Kilemit, kes kirjutas töö teemal ”Kristlike kogudustega liitumise põhjustest“. Liina juhendajaks oli dr Lea Altnurme ning oponendiks dr Mikko Lagerspetz. Kirik & Teoloogia toimetus soovib koos lugejatega palju õnne värskele doktorile!

Kirik & Teoloogia toimetus esitas värskele doktorile ka paar küsimust. Värske doktor ütles oma esmaste tunnete kohta peale kaitsmise lõppu: „Esimesed emotsioonid peale kaitsmist olid tänutunne ja muidugi rõõm ning kergendus.“

Veel tundis toimetus huvi, millises suunas läheb värske doktori teadustegevus edasi. Liina Kilemit jagas oma tulevikuga seotud mõtteid: „Minu doktoritööst kerkisid mõned huvitavad teemad ja küsimused. Mõnele neist soovin lähiajal hakata vastust otsima. Uuringuhuvi jääb ka tulevikus seotuks meie kristlike kogukondadega – mida nad teevad, kuidas ennast tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas tunnevad ja inimestega kontakti saavutavad. Tööpõld on lai! Soovin jätkata ka õpetamistööga EELK Usuteaduse Instituudis ning üliõpilaste uurimistööde juhendamisega.“

Liina Kilemit püüdis oma doktoritöös leida vastust küsimusele: Miks inimesed liituvad kristlike kogudustega? Uurimistöö tulemusena selgus, et põhjusi, mis inimesi kogudustesse võib viia, on arvukalt.

Olulisematest võib nimetada sõprade, pereliikmete või muidu sümpaatsete inimeste eeskuju ning soovi enda kogemusi ja maailmas toimuvat usu abil seletada ja mõtestada ning oma elu kindlate ja terviklike seisukohtade ning väärtuste abil eesmärgistada. Usulistele otsingutele tõukavad inimesi sageli ka õnnetused ja psühholoogilised kriisid, millest väljapääsu leidmiseks võivad inimesed muuhulgas pöörduda ka usu poole.

Kui vahel on arvatud, et eestlaste jaoks ei seostu luterlus kuigi tugevalt meie rahvusliku kultuuri ja identiteediga, siis Kilemiti uuring näitas, et see nii siiski ei ole. Luterliku kirikuga liitujad tõstsid ühe liitumise põhjusena esile selle kiriku seotust meie rahvuslike traditsioonide, kommete ja ajalooga. Kuigi nõukogude okupatsioon on meie ühiskonnas toonud kaasa katkestuse usuliste traditsioonide edasikandumises, mäletatakse ja peetakse osade inimeste poolt endiselt au sees pere ja suguvõsa vanu traditsioone, milles ristiusk oli omal kohal. Neid traditsioone mäletatakse enamasti vanavanemate põlvkonna vahendusel.

Uurimistöö näitas ka, et konfessiooni valik ei ole kaugeltki mitte juhuslik. Mõned inimesed võivad kaua otsida kogudust, mille õpetuslikud seisukohad, vaated, sakramendid, palved ja jumalateenistuse kord oleksid neile tähenduslikud ja kõnekad. Liitujate jaoks on enamasti oluline ka see, et koguduses valitseks soojad ja sõbralikud inimeste vahelised suhted.

21. sajandi alguse eestlaste teekonnad kogudustesse on väga mitmekesised ja erinevad. Usulised otsingud ei pruugi alata sugugi mitte kristlikest kogukondadest. Vahel võidakse eelnevalt tutvust teha hoopis teiste religioonide või uue vaimsuse õpetustega ning alles seejärel liikuda kristluse juurde. Liina Kilemiti doktoritöö aluseks olid nii küsitlusuuringud kui ka arvukalt süvaintervjuusid, mille käigus uuriti kõigi Eesti suuremate kristlike konfessioonide ja üksikkogudustega liitunuid.

Doktoritööga saab tutvuda siin.