„Sest sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on. Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile, tõi Issand teid vägeva käega välja ja lunastas sind orjusekojast vaarao, Egiptuse kuninga käest.“ (5Ms 7:6–8)

Tänase pühapäeva peateema on „teenimatu arm“. Kui me mõtestame lahti, mida tähendab sõna „teenimatu“, siis on sel kaks poolust. Üks mõte liigub  ebaõigluse valdkonda – teenimatu tulemus, teenimatu karistus, teenimatult unustatud, teenimatult kõrvalejäetud.. Me oleme elu jooksul kõik kokku puutunud mingil moel ebaõiglusega, selliste sündmuste, juhtumistega, mis meile tunduvad inimlikus mõttes lausa mõistusevastaselt ebaõiglastena, teenimatutena.  Mis meid inimestena murendavad, kurvastavad, vihastavad.

Teine poolus „teenimatu“ tähenduses on elu „pühapäev“. Mil me oleme saanud osa millestki  heast ja ilusast, ootamatust rõõmust,  kui meile on antud midagi justkui ilma meiepoolse pingutuseta. Mille puhul meil ei ole ennetavaid teeneid, ei ole me ka midagi teinud selleks, et pälvida head ja suurepärast. Ei ole me ka kuidagi erilised oma sünnipäralt, iseloomult, elukogemuselt, positsioonilt, staatuselt, et saada selle eest vastavat tasu. Ja see on siis kink. Kink on asi, mis antud meile n-ö mitte millegi eest. Lihtsalt. Armust.

Tihti me aimame,  et elus ei ole alati põhjuslikku seost endapoolsete tegude, sõnade, tegemata jätmiste ja tulemuse vahel. Levinud arusaam on, et me peame saama oma pingutustele või tegudele ning tegemata jätmistele vastava tasu. Mõnikord aga avastame, et see pole nii. Et kogu meile osaks saava elu ja saatuse, antud võimaluste ja elusündmuste vahel puudub mõistusega hoomatav vastavus ehk korrelatsioon. See on inimlikus mõttes äärmiselt ebaõiglane, tahaksime hüüda. Eriti see, kui „teenimatu“ tasu  ehk kink kellelegi teisele n-ö lausa sülle kukub. Milleks siis üldse pingutada, toimetada, vaeva näha – kui me ei saa kindlad olla, et meie pingutusele järgneb just meie soovitud tasu. Kui niikuinii pole miski meie teha! Nii võime mõnikord meelepahas mõelda ja tunda. Ning kui meid tabavad eluraskused, kannatused,  – siis tõuseb hingest üles suur küsimus „mille eest mind karistatakse, millega olen selle ära teeninud?“

Nüüd mõned triviaalsed tõed: jah, elu on meile mõistatus ja me ise oleme endale mõistatused. Me ei mõista Jumalat, ei saa temast tihti aru, mida ta meilt ootab, mida me peame tegema, mida uskuma, mida mõtlema. Jumala vägi ja toimimine on inimesele saladus. Ja ka Pühakiri ei anna meile selgeid-kergeid vastuseid. Nii me oleme valikute ees ja küsime juba päris kannatamatult, mida me peame tegema, et kinki saada. Et armu pälvida.

Loeme tänasest Vana Testamendi kirjakohast, et Iisraeli rahvas oli Jumalale pühitsetud rahvas, tema omandrahvas, valitud rahvas. Ta pälvis Jumala armu mitte oma suuruse ja vägevuse tõttu, vaid Jumala armastuse tõttu. Lihtsalt armastuse tõttu.

Jumal oli teinud Iisraeliga lepingud, ta oli kutsunud Aabrahami, Noa, Moosese ja nende kaudu teinud oma rahvaga eri aegadel kolm suurt lepingut. Jumal pani iseendas oma rahvale omaenda kehtestatud õigusega kohuse, see oli Jumala alustatud leping.  Jumal ütles: „Sina, Iisrael oled minu rahvas, kelle ma olen valinud ja mina olen sinu Jumalaks, sa pead mind  kartma, armastama, minu käske täitma.“ Ta nõuab: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ Armastusele lubab ta vastata, ta tasub neile, kes on ustavad, kes peavad tema käske. Vanast Testamendist selgub ka, et Iisraeli rahvas ei suuda lepingut täita. Tasuks on Jumala karistus. Jumal laseb hävida terveid rahvaid ja linnu: esimese Moosese raamatu veeuputuse lugu, Soodoma ja Komorra hävitamise lugu, prohvetite raamatutes kirjeldatud iisraeli rahva vangipõlved. Siin me näeme, et Vanas Testamendis inimese iga teo, Iisraeli rahva tegude ja tagajärgede vahel valitseb põhjuslik seos: milline on tegu, sellina ka tasu. Kui see käib ustavalt Jumala teedel,  on  õiglane kaasinimestega, annab Jumal tasuks kõike heldesti: rikkust, tervist, palju järeltulijaid ja kariloomi, rahvale õnne. Jumal halastab, teeb terveks, päästab ja lunastab. Taaveti laulus kõlavad tänusõnad Issandale pääsemise üle: „Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu. Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.“

Tõesti, kui me mõtleme meie omaenda rahva saatuse peale läbi sajandite, viimase okupatsiooni aastakümnetele, siis meile on kingitud vabadus, oma Eesti riik. Oleme vaba rahvas, vabal maal, ise loomas oma elu ja oma kultuuri. Oleme väikesearvuline rahvus maailma mastaabis,  see, et meil on oma riik, on ime, see on Jumala arm.

Eesti rahva väljavalitusest ja saatusest luuletab Juhan Liiv:

Sa oled kui Iisrael vanast’,
oh minu isamaa!
Kui Iisrael prohveti päevil,
seesama viisiga.

Sa oled vintsutatud
just nagu Iisrael ka.
Sind kõige looja kaitsku
ja olgu sinuga!

Tänases kirjakohas valib Jumal oma rahva ja päästab  selle väiksemast väikse rahva orjusest, sest Issand oma rahvast armastas. Võime küsida, miks valib Jumal just Iisraeli rahva. Nõnda võime ka küsida,  miks just eesti rahvas koos teiste väikeste Baltikumi rahvastega on saanud omariikluse, kui palju väikerahvaid on kaotanud oma keele ja kultuuri, kadunud ja kadumas rahvaste kaardilt. Kui kasvõi mõtleme oma hõimurahvastele liivlastele, vepslastele ja Uurali soomeugri rahvastele. Me ei tea vastust, me ei tea Jumala valiku printsiipe, me ei tea sedagi, kas ta üldse valib, me ei tea tema teeradu. Jumala teed ei ole inimese teed, Jumal ei anna meile selgeid vastuseid, ei öelnud ta ju Mooseselegi oma nimeks muud kui: „Olen, kes olen.“   

Meil on ainult usk, usaldus, et Jumal armastab inimest, oma rahvast. Et Jumal armastab oma loodut.  Jumala armastus saab täielikult ilmsiks tema Pojas Jeesuses Kristuses. See on Jumala suurim armastustegu „maailma“  vastu, meie vastu, kes me ei suuda tema käske täita, pälvida heakskiitu, kes me oleme ebatäiuslikud, kes me ei suuda Jumala tahte kohaselt ei mõelda, kõnelda, tegutseda, käituda. Suurim armastustegu „maailma“ vastu on, et  ta saatis oma Poja maailma. Et maailm pääseks, et meie pääseksime. Et igaüks saaks usu läbi Jeesusesse Kristusesse,  Tema  ristisurma ja ülestõusmisse leida lepitust, andestust, lunastust, saada armu ja „sündida uuesti“.

Mida Jeesus tahab inimeselt, mida ta meilt nõuab? Midagi saame ju me ikkagi teha. Lootusetu meie olukord ei ole. Me saame palju teha! Me saame Jeesuse oma südamesse vastu võtta, ennast avada Temale. Palves.

Jeesus tahab meie usku. Tahab meie lootust. Tahab meie armastust. See on Jeesuse sõnumi radikaalsus. Ei ennetavaid tegusid, ei meie silmapaistvaid saavutusi, suurepärasust ega eeskujulikkust, meie tublidust. Otsustav on vaid meie armastus, meie vastuvõtlikkus, just see, kas me tahame, suudame, oskame Tema armastust vastu võtta. Ta tahab meie usaldust, et meie oleme Tema poolt valitud ja pühitsetud. Et me oleme Jumala  omandrahvas. Tema omad. Jumala lapsed. Aamen.

Jutlus on peetud diakoniordinatsioonipäeval 9. veebruaril 2020 Nõmme Rahu kirikus.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, EELK Nõmme Rahu koguduse diakon ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.