Sissejuhatus

Suhtumist religiooni peetakse Lääne ühiskonnas privaatsfääriks. Kaupade või teenuste pakkumisel võib huvitumine partnerite religioonihoiakutest olla põhjendatud, tagamaks ühesugune arusaamine lepingute sõlmimise võimalikkusest ja täitmisest. Mida täpsemalt teab müüja või teenindaja ostja eelistusi, seda täpsema pakkumise saab ta teha – religioonid kehtestavad kaupade omadustele ja omandamise korrale piiranguid. Pühakirjas loetletud kaupade ja teenuste  tarbimine pole lubatud või on küll lubatud, aga mitte soositud või siis on lepingute sõlmimine (äritehingute keeld teatud päevadel) ja tarbimine (näiteks paast) seotud ajaga.

Seega peab ettevõtja edukaks müügiks kohanduma religioossete tarbimispiirangutega. Järgitakse põhimõtet „ostjal on alati õigus“. Religioosse piirangu erisus tavaprotseduurist tõstab aga tootmis− ja tehingukulusid ning sekulaarne lepingupartner peab silmas kompensatsiooni.

Saame esitada uurimisküsimuse: milline on tehingu religioosse keerukuse kasvu mudel ja millistel tingimustel sekulaarne partner on lepingu keerukuse kasvuga nõus?

Tehingu keerukuse muutus

Lepingupoole käitumises peame eristama tehingu sõlmimise keerukust ning kokkulepitud soorituse elluviimise keerukust.

Sõlmimise keerukus tähendab:

a) toimingu alternatiivide hulgast parima valikut, ja

b) objekti omaduste piisavalt selget kirjeldust kokkuleppes.

Indiviid peab tajuma:

a) eetilisi probleeme;

b) õiguslikke probleeme;

c) religioosseid probleeme;

d) alternatiive;

e) tagajärgi (Frisch ja Clemen 1994: 46).

Otsustaja peab valima, millised alternatiivide puudused või head omadused on prioriteetsed, millised mitte ning kui palju alternatiive hinnata. Näiteks mõni sooritus võib olla religioosselt väga hea (religioosselt puhas), samas majanduslikult halb. Valiku tegemiseks peavad soovimatud omadused olema soovitud omadustest sõltumatud (näiteks alkoholi välistamine tootest ei tohiks muuta tootmist võimatuks), vastasel korral ei saa tehingut sõlmida. Kokkulepe peab olema sümmeetriline – sisaldama mõlema poole jaoks aktsepteeritavaid sekulaarseid ning religioosseid tingimusi.

Esimene lepingu sõlmimise probleem on religioossete mõistete suhe riiklikku (Lääne ühiskonnas sekulaarsesse) õigusesse. Sekulaarne (sealhulgas Eesti) lepinguõigus (dispositiivsus – VÕS § 5) lubab pooltel seadusest sätestatust „kokkuleppel  kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi“.

Enamik religioosseid tarbimisvajadusi mahub dispositiivsuse alla, kuid nõuavad mõlema poole jaoks arusaadavalt objekti töötlemise viisi ja tulemuse omaduste kirjeldamist. Kirjeldus ei tohi olla liiga pikk ega sisaldada partnerile arusaamatuid mõisteid. Kui tehingut teostavad sama religiooni kuuluvad isikud, siis on mõisted omandatud juba lapsepõlves. Teisest religioonist pärit isikule või sekulaarsele on religioossed terminid sageli arusaamatud. Selguse nõue tuleneb lepinguõigusest – mõlemad pooled peavad soovima sama tulemust samal viisil.

Teksti sõnastamisel tuleks jälgida, et religioosse sisuga punktid poleks lepingus mittetäielike kohustustena VÕS §4 lg2 p2 (kõlbelised kohustused) kohaselt. Kõlbelisi nõudeid võib kohustatud isik täita vabatahtlikult, kuid see ei allu sundtäitmisele.

Teine lepingu sõlmimise probleem on reeglite ja eetika kooskõlastamine. Reeglid määravad ära tehingu eesmärgi saavutamise viisi, eetika määrab ära õige ja vale standardi. Kujutleme, et sõnastusega kooskõlastatakse sekulaarne ja religioosne käitumisreegel. Kas religioossete ja sekulaarsete normide ning eetiliste standardite üheaegne kohaldamine on võimalik? Kas leping on toimiv, kui soorituste tehnilises kirjelduses saavutatakse kompromiss, lepingu eesmärgid (religioosne eesmärk vastandumas sekulaarsele) on aga erinevad? Islamis peavad kõik toimingud kõrgeima eesmärgina olema suunatud meelepärasusele Allahile, järgneb islami kogukonna (leviku) tugevdamise eesmärk, indiviidi hüve on kõige madalamal tasemel (Hanapi 2013: 51, Shaikh: 2017: 155-156). Sekulaarset lepingupartnerit jätab Allahile meelepärasus ükskõikseks ning islami edasine levik võib olla vastuvõtmatu. Hea ja kurja eristamine (masʾalat al-ḥusn wa-ʾl-qubḥ, Al-Attar 2017) tuleneb islamis Allahist lähtuvast ilmutusest kui eetilisest standardist.

Kas religioosne lepingupool võib taganeda lepingust, kui ta tunnetab lepingu täitmisel vastuolu tekkimist religioossete eesmärkidega, kuigi lepingu punktid on kooskõlas sekulaarsete standarditega, aga kalduvad kõrvale uskliku poolt tõlgendatavast religioossest ilmutusest? Kas moslemist ostja võiks sekulaarsele partnerile öelda, et tehingu sooritus või tagajärjed on vastuolus islami eetiliste standarditega ja kas sekulaarne partner peaks hea usu põhimõtte kohaselt aitama kaasa moslemi moraalse karakteri akhlaq’i täiustumisele?

Kolmas probleem on reeglite ja eetika segunemise olemus. Kas kooskõlastusest sünnib uus kvaliteet või on kooskõlastatud tekst ainult tehniline mõistete kogum? Kas religioosne ja sekulaarne komponent on kooskõlastuses võrdsel tasemel või paratamatult hakkab üks komponent domineerima? Kirjeldades lepingu tingimustes toote füüsikalisi või keemilisi omadusi või valmistamisviisi, saame küll välistada religioosses narratiivis märgitud soovimatud komponendid, kuid kas toode saab religioosse puhtuse? Kujutame ette, et tavatootes on lihakomponendina sealiha. Kui sealiha välistada, siis võime saada taimetoote. Kas moslem võib öelda, et ta tarbis halal toodet või oli menüüs lihtsalt sealihavaba sekulaarne toode?

Neljas probleem on tehniline − reeglitele viitamine. Lepingus mittevajalike kirjete ärahoidmiseks märgitakse tavaliselt ära seaduses ilmtingimata reguleerimist nõudvad tingimused ja sellised sooritused või asja omadused, mis lahknevad seaduses antud soovitustest. Selline kõrvalekalle peab olema lubatud (madalam või kõrgem kvaliteet, teatud komponentide olemasolu või puudumine jne). Nendes asjaoludes, mis vastavad seaduses märgitud regulatsioonile, tehakse viide seadusenormidele. Religioossete omaduste suhtes riiklikes normides regulatsiooni pole, seega võiks teha viite pühakirja tekstidele. Kui aga pooltel tekib vaidlus soorituste iseloomu või asja omaduste üle, kas kohus peaks võtma otsuse aluseks pühakirja? Kui religioonis on mitmeid harusid, siis milline religioosne tõlgendus on asjakohane? Kas riiklik kohus on üldse kompetentne arutlema religioossete tõlgenduste üle?

Läbirääkimiste mudel

Mudeli jaoks tuleks võtta keerukuse baastasandiks sekulaarsete lepingupoolte läbirääkimised. Kuigi ka nendes on huvide konfliktist tulenev keerukus, võiks keerukuse aste olla null. Teiseks tasandiks võiks olla sekulaarsetele lepingutingimustele religioosse terminoloogia ja asjade omaduste juurde liitmine. Kolmas tase oleks kaks erinevatesse religioonidesse kuuluvat lepingupoolt, kes püüavad kokku sulatada oma käsitlusi religioossest puhtusest, püüdes mitte vastuollu minna riiklike seadustega.

Religiooni piirangutest kinnipidamine sõltub indiviidi sisemisest või välisest religioossusest. Indiviidi sisemine religioossus väljendab tema sisemist veendumust teatud viisil käituda või käitumisest hoiduda (elu tähendus). Väline religioossus väljendab indiviidi vastuvõtlikkust välisele religioossele survele kas teistel indiviididelt (või grupilt) kasu oodates või karistust vältides (Allport & Ross 1967).

Alternatiivide valikut mõjutab, kas tegemist on religioosse või sekulaarse ühiskonnaga. Religiooni võidakse suhtuda kolmel viisil: dominantne mõtteviis välistab religiooni kui fenomeni kaubanduslikest suhetest; riiklik õigus absorbeerib religioossed normid enda omadeks; vastuvõetavaks peetakse riiklike normide ja religioossete normide eristamist, kuid religioosseid norme arvestatakse kohtulahendites. Määravaks saab, milline on konkreetse religiooni mõjukus riigis (dominantne ja ka mitteusklikele käitumisetalone pealesuruv, vähese mõjukusega või alles oma positsioone kaitsev). Islami ühiskonnas võib šariaadi täitmine olla kauplemisel ainuke võimalus, sest riiklikud seadused põhinevadki šariaadil. Lääne ühiskonnas rakendatakse riiklikke norme, kuid moslemite arvukuse korral võidakse sisserändajate huvides sallida ka šariaati.

Sekulaarse partneri puhul on tegemist religioossete mõistete ja teksti kasutamisel tehniliste kooskõlastamiskuludega, mida saab mõõta tööjõu− (juristide, vaimulike nõustajate palkamine) ja ajakuludega. Sekulaarsetele kuludele saab anda rahalise mõõte.

Religioosse partneri puhul lisanduvad kooskõlastamiskuludele temapoolsete järeleandmiste korral religioosse reputatsiooni ja enesehinnangu kaotamise kulud ning surmajärgsed kaotused.

Surmajärgsed kaotused on seotud Jumala eeldatava hinnanguga, seda ei saa rahasse panna ning indiviid hindab kahju subjektiivselt. Kuna Jumala positiivne hinnang võib olla absoluutse tähtsusega, siis religioosne partner ei saa ilma patustamata kaubelda lepingu tingimuste üle. Miks peaks sekulaarne lepingupartner leppima lepingu keerukuse kasvuga? Artikli autori arvates tuleks vaadelda eraldi professionaalsete müüjate (teenindajate) ja eraisikute motivatsiooni.

Professionaalse müüja motivatsioon

Professionaalse müüja (teenindaja) jaoks on religioossus turgu või turusegmenti iseloomustav tunnus. Kui tahad turule jõuda, siis pead nõudlust loovate isikute hoiakutega arvestama. Religioossed isikud eelistavad lihtsalt teisi pakkujaid või lähevad üle asendustoodetele. Seega professionaalne müüja (teenindaja) peab kas püüdma lülitada lisakulusid müügihinda või siis leppima väiksema kasumiga. Väiksem kasum on aktsepteeritav, kui tulevikus on võimalik hinda tõsta või siis tõotab turu hõivamine suurt käivet või siis on turusegment ettevõtte riske vähendav teiste turgude ära langemise ohu puhul. Käibe näitena võib tuua moslemitele suunatud kaubad – moslemite arv kasvab maailmas, tähtis on olla turul ja kunagi võib ettevõtte toode olla kõikide moslemite jaoks tavatoode. Ettevõtte riskide vähendamine võib tulla kõne alla koššertoodete puhul – juutide arv küll ei kasva drastiliselt, kuid koššertoodetele on ajaliselt maksujõuline turusegment alati olemas. Religioosete tarbijate puhul võib eeldada brändilojaalsust ja tahet soovitud religioosse kvaliteedi eest täiendavalt maksta.

Ettevõtete puhul peab aga arvestama, et toote pakkumine pole ainult kaubaringlus, vaid kaupade tarbimise kaudu taastoodetakse sotsiaalseid (sealhulgas religioosseid) suhteid. Religioosse kvaliteediga toote puhul tuleb ettevõte vastu religioosse grupi liikmete psühholoogilistele ja käitumuslikele iseärasustele ning loob kujutlust jumalikest preemiatest.

Orienteeritus mingi usundi liikmete tarbimisvajaduste rahuldamisele võib mitte meeldida teistele sotsiaalsetele (religioossetele) gruppidele ning võib osa tarbijaid ettevõtte toodangu ostmisest eemale peletada. Selline oht võib tekkida siis, kui tooted on suunatud mitte ekspordiks, vaid sisemaiselt kasvavale religioossele grupile ja seda gruppi tajutakse vaenulikuna. Probleem võib tekkida Euroopa moslemitele suunatud toodete puhul, kus võidakse tõstatada sotsiaalse kohandumise ja religioosse tarbimise võimaliku vastuolu küsimus. Samuti riivatakse tootmiskoha rahvuslikku iseteadvust, sest mingi välismaise toote valikut võidakse tajuda kodumaisest kultuurist (või dominantsest religioonist) lähtuva toote halvustamisena.

Teisalt võib muidu isoleeritud religioossete gruppide tarbimise teenindamine tõsta ettevõtte sotsiaalset reputatsiooni – ainult nemad on suutnud religioossele grupile läheneda ja ennetada sotsiaalset konflikti.  Seega hinnang religioosse grupi tarbimishoiakute rahuldamise püüdlusele sõltub situatsioonist riigis.

Tarbimise kaudu taastoodetakse religioosset identiteeti, sealhulgas fundamentalistlikku. Religioosse grupi kasvades võib kaduda küsimus grupi liikmete kohandumisest  ja kerkida üles vajadus kohandada keskkonda religioosse grupiga (vähemuse arvestamine). Samas võimaluste mitteloomist religioosse kvaliteediga tarbimiseks võidakse tõlgendada usulise diskrimineerimisena sarnaselt rituaalide läbiviimise mittevõimaldamisega. Seega saab küsida, milleni viib religioosne tarbimine kui korduvate tehingute rida ühiskonna tulevikus ja kas tulemus vastab teiste sotsiaalsete gruppide soovile?

Toodete religioosse sertifitseerimise kaudu loovad ettevõtted sidemeid usuorganisatsioonidega. Samas sertifitseerivate usuorganisatsioonide enda ideoloogiad võivad tekitada kahtlusi võimuorganites. Empiirilised uuringud näitavad, et moslemile on toote religioosne sertifikaat oluline religioosselt riskivabaks tarbimiseks (Wilkins jt 2019). Samas, millised on ikkagi vaimulike, kes annavad hinnanguid toote religioossele kvaliteedile, hoiakud ettevõtteid ümbritseva sotsiaalse keskkonna ja võimuorganite suhtes? Kas sertifitseerimisel piirdutakse ainult tootmise ja turustamise tehnoloogilise külje kontrollimisega või püütakse levitada oma religiooni ideid tootmis- ja realiseerimiskohas?

Seega − religioosse kvaliteediga toodete (teenuste) müügil pole ainult kasumlik külg, pakutakse ka sotsiaalseid teenuseid ja luuakse uut keskkonda. Indiviidid valivad elukoha, kus on võimalik tarbida religioosse kvaliteediga tooteid (teenuseid) ning kus selliste kaupade suur osakaal tagab müügivõrgus usaldusväärse kontrolli. Kõige suurem usaldusväärsus ostja jaoks ning suurim käive tekib ostjate paiknemises kogukonnana, mis võib aga tekitada sotsiaalset eraldatust.  Seega ettevõtted oma toodete (teenuste) pakkumiskoha valikuga on mõjusamad kui avalik võim religioossete isikute, sealhulgas välismaise päritoluga religioossete isikute elukoha valikul. Üks moslemite Eestist lahkumise põhjusi (mitte küll ainuke) on halal-toodete puudumine kaubandusvõrgus või siis nende kallidus.

Eraisikust müüja motivatsioon

Ostja ostab asju, mille puhul müüja kinnitab oma omandust ja keelatud komponentide (alkohol, sealiha, loomaliha jne) puudumist. Omaduste kirjeldus põhineb usaldusel ning müüja poolt kaasaantavaid religioosseid sertifikaate pole. Sekulaarne lepingupool lepingu sõnastamise religioosset elementi ei mõista ning vastavad punktid dikteerib ostja. Mis sunnib sekulaarset eraisikust müüjat leppima keeruliste lepingutingimustega? Tavaliselt asjal juba ongi selline koostis, mis võimaldab asja kvaliteeti deklareerida nii sekulaarselt kui ka religioosselt (näiteks alkoholi puudumine asjas). Seega ei kanna eraisik lisakulutusi asja omaduste muutmiseks. Küll võivad tekkida täiendavad tehingukulud seoses kauplemisprotsessi ja lepingu vormistamisega.

Eraisikust müüja võib leppida tehingu keerukuse kasvuga järgmistel juhtudel. Esiteks, kaubal pole teist ostjat ning ostja leidmiseks tuleks hinda alandada. Kui religioossete lepingutingimuste sõnastamine lisab tehingukulusid, aga hinna alandamine on välditav, siis ostja ei näe religioossete tingimuste lisamises kaotust.

Teiseks – eraisikust müüja võib taotleda sotsiaalset tunnustust. Eraisiku tehing muidu sotsiaalselt  isoleeritud religioosse isikuga võib näidata suhtlemisoskust. Positiivne hinnang võib tulla eelkõige religioossetelt naabritelt, et neid ei põlata ära ja loetakse usaldusväärseiks tehingupartnereiks. Samas võib orienteeritus välismaalastele (sealhulgas põgenikele) ja antud sotsiaalses keskkonnas haruldast religiooni harrastavatele isikutele heita kogukonna silmis kahtlust müüja enda hoiakutele („ütle, kes on Sinu sõbrad ja ma ütlen, kes Sa ise oled“) – tema identiteet võidakse kahtluse alla seada. Lepingu sõlmimise keerukusele võivad lisanduda oma käitumise selgitamine sekulaarsetele kogukonnakaaslastele („Kas sa tahad rahalises omakasus vedada meie traditsioonilisse kultuuri võõrast religiooni?“).

Kolmandaks kõige sagedasemaks motiiviks on lootus saada ostjalt kõrgemat hinda. Kui antud piirkonnas puudub professionaalne religioosse kvaliteediga kauba (teenuse) pakkuja ja teised eraisikud ei taha religioossetest piirangutest tehingus midagi kuulda, on piirangutega nõustuv müüja eelisseisundis. Tartu Ülikooli doktorandi poolt aastatel 2014 − 2016 läbiviidud empiirilises uuringus (N=468, alates 18. eluaastast) eraisikud eeldavad religioosse ostja puhul kompensatsiooni religioosse vastutulelikkuse puhul. Küsitletavad pidid vastama, kuidas nad käituvad, saades läbirääkimiste partneritelt ebamugavate religioossete tingimustega pakkumise. Keerukust oli vastajaile kõige otstarbekam selgitada ebamugavuse mõiste kaudu. Ebamugavus sisaldas nii lepingu sõlmimise keerukust (läbirääkimised ja kokkuleppe sõnastus) kui ka mõju vastaja reputatsioonile. Hinnangu oma sekulaarsusele või religioossusele andsid vastajad ise.

Tabel 1: Eraisikute eeldatav reaktsioon ebamugavale religioossete tingimustega pakkumisele

Eeldatav käitumine	Arvuliselt	%	Vastaja mitte-religioosne 468-st	Mitte- religioosne % 468-st	Vastaja  religioosne 468-st	Religioosne 468-st
Keeldun sõlmimast lepingut ja otsin sobivama partneri	144	30,77	112	23,93	32	6,84
Lepingupartner peab mulle kompenseerima – maksma rohkem raha või andma väärtuslikuma asja	219	46,79	211	45,09	8	1,71
Mitte midagi ei muutu – religioossed soovid sarnanevad oma loomult ilmalike erisoovidega ja religioon ei too kaasa lisakulusid	98	20,94	27	5,77	71	15,17
Midagi muud	7	1,50	1	0,21	6	1,28
Kokku	468	100	351	75	117	25

Mitte-religioosseteks vastajateks loeti ateistid ja ükskõiksed, religioosseteks loeti oma religiooni otsijad (tunnistasid kõrgema jõu olemasolu), oma religiooni leidnud usklikud väljaspool kogudusti (ei kuulu formaalselt ühegi koguduse koosseisu) ja usklikud koguduses.

Diagramm 1: Eeldatava käitumise prognoos.

Religioossed vastajad pidasid ebamugavuse all enamasti silmas võõra religiooni reegleid ning 32 isikut (6,84% vastanute üldarvust; 45,07% religioossetest vastajatest) keeldus võõrast religiooni lepingusse lubamast. Religioossetel isikutel oli lepingu sõlmimisest keeldumisel põhilisteks põhjendusteks oma religioosse identiteedi kaotamine, samuti võimetus kahe religiooni reegleid ühildada ilma oma religioosset puhtust säilitamata. Religioossed isikud väljendasid häbitunnet oma jumala ees ja tunnetasid järeleandmist oma jumala reetmisena.  Täpsemal selgitusel peeti silmas islami halal-reegleid ning eristati turiste ning pikemalt Eestis elavaid isikuid  („kui tahavad Eestisse kolida, siis harjugu meie reeglitega“).

Kahel juhul (0,43% vastanute üldarvust; 1,71% religioossetest vastanutest) teoretiseerisid religioossed vastajad jumala ühtsuse ja religioosse isiku piiratud jumalataju üle. Eraldi toodi välja, et järeleandmine tarbimises võib välja viia nii sekulaarsete kui kristlike sümbolite muutumisele. Näitena esitati jõuluteemalise reklaami vähenemine moslemite solvamise hirmus (6 isikut; 1,28% vastanute üldarvust; 5,13% religioossetest vastanutest) ning seda seostati religioonide vahelise sõjaga.

Kompensatsiooniga oli nõus 8 religioosset isikut (1,71% vastanute üldarvust; 11,27% religioossetest vastajatest), kusjuures selliselt vastajaiks olid „otsijad“, kes tunnistasid jumala olemasolu, kuid polnud religiooni veel valinud ja on seega valikutes ebakindlad. Kompensatsioonist keeldunud usklike arvates (25 isikut; 5,34% vastanute üldarvust; 21,37% religioossetest isikutest) võib rahalise kompensatsiooniga nõustumine tähendada varalise omakasu tõstmist kõrgemaks religioossest kasust – „tants kuldvasika ümber“. Rahalise kasu tähendust vastajatele käesolevas artiklis ei käsitleta, kuigi küsimustikus oli selle kohta küsimus.

Religioossetest isikutest 71 isikut (15,17% vastanute üldarvust; 60,68% religioossetest vastanutest) pidas religioosseid reegleid lepingus loomulikeks – seda isegi teisest religioonist pärit partneri puhul. Seejuures arvati, et kui asjade omadused ja keelatud kuupäevadel ja viisil toimingute tegemine välja arvata, ei erine religioonid üksteisest oluliselt. Kuna enamik religioossetest vastajaist olid kristlased ja Piibel annab tänapäeva kauplemisse ainult eetilisi seisukohti, siis islami kauplemisnorme ei teata ning nende tähtsust moslemi jaoks ei osata hinnata.

Seitsme (1,5% vastanute üldarvust; 5,98% religioossetest vastanutest) religioosse isiku vastuses oli huvitav religioosse vastandumine sekulaarsele marketingile – nende arvates  kapitalistlik−sekulaarne turundus põhineb masspakkumisele, religioossuse lisamine muudab ostutehingu individuaalseks, seda just individuaalselt tekkiva suhte kaudu Jumalaga. Suhe Jumalaga ongi aga alati keerukas – nii kiriklikes riitustes kui ka igapäevaelu kaudu.

Mitte-religioossetest vastajatest 19 isikut (4,06% vastanute üldarvust; 5,41% mitte-religioossetest vastanutest) pidas religioossetele lepingutingimustele kaasnevaks mitte-traditsiooniliste koguduste mõju kasvu. Nad väitsid, et Eestis tegutsevad kogudused üldreeglina ei sekku lepinguõiguse loomisse, pole poliitilise ideoloogiaga ja piirduvad kirikuelu korraldamisega. Põhiprobleemina nähti islamit.

Mitte-religioossetest isikutest 211 (45,09% vastanute üldarvust; 60,11% mitte-religioossetest vastanutest) pidas oluliseks varalist kompensatsiooni. Varalise kompensatsiooni puhul on küsitavuseks selle eetilisus – kuna religioossed tarbimispiirangud on religioosse isiku jaoks mittekaubeldavad, siis kasutatakse ära tema nõrgem positsioon. Üsna erinevad olid seisukohad võimaliku kompensatsiooni suuruse osas, sest mitte-religioossed isikud ei suuda tavaliselt ette kujutada tehingukulude kasvu suurust.

Mittereligioossetest vastajatest 47 (10,04% vastanute üldarvust; 13,39% mitte-religioossetest vastanutest) seostasid kompensatsiooni vajadust mitte ainult lepingute keerukuse kasvuga, vaid ka religioonist lähtuva teatud tulemite välistamise tõttu − „me ei saa täpselt seda, mida tahame, vaid ainult ligilähedase tulemi“). Seetõttu peavad mitte-religioossed lepingupartnerid religioosse sisuga lepingust tuleneva tarbimispuuduse korvama mõne lisalepingu sõlmimisega. Midagi muud vastusena tähendas vastajate oskamatust oma käitumist ennustada. Luterlikus kirikus puuduvad kategoorilised religioosse normi tähendusega tarbimispiirangud. Paastumine ja ebavajaliku tarbimise piirang on rohkem eetilise tähendusega ning ei vii kogudusest väljaheitmiseni. Kategoorilisuse puudumine seostub situatsiooni tähtsuse rõhutamisega vastustes – näiteks märgiti ära vastaspoole isikut ja soovi esitamise viisi. Samuti nähti osades religioossetes, alkoholi keelavates reeglites seost tervisliku eluviisiga.

Kõhklejaid oli 468-st vastanust ainult 7 (vastanute üldarvust 1,5%), kusjuures mitte-religioossed isikud on valikutes resoluutsemad.

Lepingu sõlmimisest keeldumine või üleminek kompensatsioonile või religioosse soovi pidamist normaalseks sõltub poolte suhtest (usaldusväärsus, varasem koostöö, kolmanda osapoole soovitus) ning ühiskonnas toimunud sündmustest. Kui nooremaid isikuid iseloomustab religioosne teadmatus ja soovimatus läbirääkimiste aega raisata nende isikute seisukohalt ebaolulistele lepingutingimustele, siis vanemaid isikuid mõjutavad meediasõnumid välismaalastest isikute käitumisest.

Edasisest diskussioonist

Religioossete tarbimishoiakute mõju uurimine võiks huvitada Eestis nii majandusteadlasi kui ka teolooge. Ühest küljest muutuvad tehingud keerukamaks, teisalt toob tarbimishoiakute arvestamine kaasa majanduse ja sotsiaalsete suhete muutumise. Näiteks orienteerumine moslemitele mõjutab sealiha tootmist ja sellega seotud põllumajandust ning ka teenindust. Sellised näiteid võib tuua palju (alkoholi tootmine, ettevõtete krediteerimine, tööaeg jne). Mingid sotsiaalsed grupid kaotavad töö ja mõjukuse, teiste tähtsus tõuseb.

Diskussioon on seni piirdunud kinnitustega, et indiviide ei tohiks ahistada tema religioossete veendumuste pärast. Läbi pole arutatud ja mudeleid koostatud, millist kahju või kasu toovad tarbimismuutused kaasa sotsiaalsele keskkonnale. Mingite asjade tarbimine teatud tasemel ja teiste keelustamine muudab kindlasti kogu ühiskonda, seda näeme kunagistel kristlikel aladel Lähis-Idas. Muutunud on koostöö- ja usaldussuhted, terved religioossed grupid on olnud sunnitud assimileeruma või hoidma madalat profiili. Kui kristlik kirik tahab säilitada senist usundlikku tasakaalu ühiskonnas, siis peab ta jälgima ka majanduslike ja kaubanduslike igapäevakontaktide ja tarbimisharjumuste mõju indiviididele.

Kirjandus

Al-Attar, Mariam2017. Meta-ethics: A Quest for an Epistemological Basis of Morality in Classical Islamic Thought. – Journal of Islamic Ethics, Vol.1, Issue 1−2, pp. 29−50.

Allport, Gordon W. & Ross, Michael J. 1967. Personal religious orientation and prejudice. – Journal of Personality and Social Psychology, Vol.5, № 4, pp. 432-445.

Hanapi, Mohd Shukri 2013. The Conceptual Elements of the Development Worldview in the Qur’an: A Study of Thematic Exegesis. – American International Journal of Social Science, Vol. 2, № 3, pp. 40−55.

Frisch, Deborah & Clemen, Robert T. 1994. Beyond expected utility: Rethinking behavioral decision research. – Psychological Bulletin, Vol. 116, № 1, pp. 46−54.

Shaikh, Salman Ahmed 2017. Micro-foundations of Economic Behaviour in Islamic Economic Framework. – International Journal of Islamic Economics and Finance Studies, Vol. 3, Issue 1, pp. 153−169.

Wilkins, Stephen, Muhhamad Mohsin Butt, Farshid Shams & Andrea Pérez 2019. The acceptance of halal food in non-Muslim countries: Effects of religious identity, national identification, consumer ethnocentrism and consumer cosmopolitanism. – Journal of Islamic Marketing, Vol. 10, № 4, pp. 1308−1331.

Võlaõigusseadus, RT I 2001, 81, 487

Alver Aria (1950), Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna doktorant.