Esiletõstetud lood

Ma olen ristitud (5Ms 7:6-8)

„Sest sa oled Issandale, oma Jumalale, pühitsetud rahvas; Issand, su Jumal, on sind valinud olema temale omandrahvaks kõigist rahvaist, kes maa peal on. Mitte, et te olete suurim kõigist rahvaist, ei ole Issand teid eelistanud ja valinud, ei, te olete ju väikseim kõigist rahvaist, vaid sellepärast et Issand teid armastas ja tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud teie vanemaile, tõi Issand teid vägeva käega välja ja lunastas sind orjusekojast vaarao, Egiptuse kuninga käest.“ (5Ms 7:6-8).

Tänane jutlusetekst on osa Moosese lahkumiskõnest enne Iisraeli rahva Pühale Maale jõudmist. See on kõne valitud rahvale. Valitud rahva idee on ajaloos ikka ja jälle probleeme tekitanud. Iseäranis siis, kui rahvad või riigid on end ise väljavalituks pidama hakanud. Näiteid ei pea otsima kaugelt ei ajas ega ruumis. Isehakanud väljavalitud rahvad on end alati pidanud valituks mingi omaenda võime või omaduse pärast − kes on end pidanud kõrgema rassi esindajaks; kes on olnud teadlikud enda erilisest missioonist teatud idee või ilmavaate levitamisel jne.

Moosese raamatu tekst meenutab Iisraeli rahvale, et nemad on Jumala väljavalitud rahvas. Mitte sellepärast, et nad kuidagi eriti üllad oleks olnud või selle kuidagi eriliselt ära oleks teeninud (isehakanud väljavalitud arvavad enamasti, et on selle ühel või teisel moel ise välja teeninud). Vastupidi, Iisraelile tuletatakse meelde, et nad ei ole välja valitud mitte sellepärast, et nad on suurim kõigist rahvaist. Otse vastupidi: „Te olete ju väikseim kõigist rahvaist.“ Valitud on Iisrael vaid sellepärast, et Issand neid armastas.

Ei ole niisiis mitte mingit inimlike parameetritega mõõdetavat põhjust, miks Jumal just Iisraeli valib ja sellele valikule truuks jääb. Põhjus peitub vaid Jumalas endas ja Tema armastuses. Ja Tema tõotuses: Ta tahtis pidada vannet, mille ta oli andnud Iisraeli vanematele. Tänapäeval öeldakse vahel, et lubadused on selleks, et neid murda. Nii ei ole Jumala tõotustega. Lubadustest ja tõotustest kinni pidamine on baasturvatunde üks aluseid. Kui laps teab, et tema vanem peab oma sõna ja hoolib oma lubadustest, on tema maailm turvalisem. Jumal, kes oma tõotustest kinni peab, pakub turvatunnet, mis kannab enam kui kivikesed ja kristallid, mis samuti kaitset lubavad.

Kristus on vanatestamentlikku „valitud rahva“ mõistet laiendanud. Nüüd kuulub selle rahva hulka inimesi nii idast kui läänest, põhjast kui lõunast, kes Jeesuse antud tõotust mööda istuvad kord lauda Jumala riigis. Samuti, nagu Jumal ei valinud Iisraeli valitud rahvaks mitte tema eriliste vägitegude või iseäranis veatu käitumiskoodeksi pärast, on ka Kristus enda omad valinud armastusest. Johannese evangeelium meenutab Jeesuse ütlust: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid.“ Ristimises kuulutatakse inimene valitud rahva liikmeks. Martin Luther kraapis kord kirjutuslaua sisse sõnad: „baptismus sum“: „ma olen ristitud“. Rasketel hetkedel libistas ta sõrmedega üle nende laua sisse kraabitud sõnade ning sai sellest jõudu ja kinnitust. Kinnitust, et Jumal ei jäta teda maha, kuna Ta peab kinni oma tõotusest ja on Kristuses ka tema arvanud oma valitud rahva hulka.

Kui meid ristitakse, ristitakse meid Kristuse ihusse ja arvatakse Jumala valitud rahva hulka. Meie Isa palvet alustame me sõnadega „Meie Isa“, mitte „minu isa“. Osadus Jumalaga avaldub alati ka osaduses oma ligimesega. Nagu rist moodustub kahest osast, vertikaalsest ja horisontaalsest, nii peaks ka igaühel meist olema nii vertikaalne osadus Jumalaga kui horisontaalne osadus oma ligimestega. Jumala armust ja ilmutusest osasaamine peaks meid inimestena, vähemasti kaaskristlastena, lähemalt kokku siduma, avalduma hoolivas suhtumises üksteisesse. Kirik ja kogudus pakuvad meile võimaluse sattuda kokku inimestega, kellega me võib-olla muidu igapäevaselt kokku ei puutuks, kuna meil on erinevad maailmavaated ja huvid. Kirikusse ei peaks meid tooma mitte mingi ideoloogia või maailmavaate pooldamine, vaid Kristus, kes on meid liitnud ühte ihusse, millel on palju liikmeid paljude erinevate ülesannetega.

Kõigil Kristuse ihu liikmetel on oma lood. Paljude elusid on Kristus muutnud. Osad muutumised on dramaatilise loomuga, näiteks need, kus inimesed on usu toel vabanenud sõltuvustest või painajatest. Teised muutumised ei pruugi esmapilgul silmagi hakata ja leiavad aset tasahilju. Need ei ole aga sellepärast veel sugugi vähem imelised muutumised. Ikka ja jälle võib aga ka juhtuda, et me tunneme enda sees ja enda ümber midagi halvatuse-laadset, nagu poleks Kristuse armastust ja ristirahva rõõmu üldse olemas, nagu see oleks vaid teoreetiline suurus. Aga tänases tekstis kinnitab Jumal, et me oleme Tema rahvas ja et meil on üheskoos ülesanne olla Jumala rahvas, maailma valgus ja maailma sool! Mitte sellepärast, et me oleks seda enda jõust ja nõust, vaid sellepärast, et Ta on meid armastanud.

Kui see armastus langeb meie südametes heasse mulda, muudab ta meid inimesteks, kes ise on vabastatud, et suuta teisi armastada või vähemalt nende eest südamest palvetada. Martin Lutheri öeldu peab jätkuvalt paika: „Me oleme Jumala rahvaks valitud, aga me peame selleks igapäevases elus ka iga päev uuesti saama.“ Evangelist Johannes, keda sai ennist tsiteeritud, meenutamaks seda, et Jeesuse sõnade kohaselt ei ole mitte meie Teda, vaid Tema meid valinud, jätkab tollessamas kirjakohas ülesandega, mille Kristus on enda valitud rahvale seadnud: „…Ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.“

Olgu see meie palve, et meid Kristusega nii tugevasti ühendataks, et me Tema armastust oma elus kogeme ja rohkelt head vilja kanname, et Jumala riik meie sees ja meie ümber kasvaks.

Aamen.


Anne Burghardt (1975), mag. theol., on EELK Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English