Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.

1. Perikoobi tekst

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.

3 Ja (paljude) päevade pärast tõi Kain Jhvh’le roaohvri maa viljast.

4 Ja Hével, ka tema, tõi (ohvri) oma pudulojuste esmasündinute seast ja nende rasvast. Jhvh vaatas Héveli ja tema roaohvri peale,

5 aga Qájini ja tema roaohvri peale Ta ei vaadanud. (Ja) Qájin sai maruvihaseks ja ta pale langes.

6 (Siis) Jhvh ütles Qájinile: „Miks oled sa marus? (Ja) miks on langenud su pale?“

7 Kas mitte (pole nii): kui sa teed head, (saad) tõstetud, aga kui sa ei tee head, (ootab) uksel patt – kurivaim. Sinu poole on ta igatsus, aga sina pead teda valitsema.“

8 (Siis) Qájin ütles oma vennale Hévelile: „Lähme põllule.“ (Ja) juhtus (nii): olles põllul, tõusis Qájin oma venna Héveli vastu ja tappis ta.

9 (Siis) Jhvh ütles Qájinile: „Kus on Hével, su vend?“ (Ja) ta ütles: „Ma ei tea, kas ma olen oma venna hoidja?“

10 (Siis) Ta ütles: „Mida oled sa teinud? Su venna vere hääl kisendab mu poole maa seest!“

4 Verb šʻh (üldisem tõlge võiks olla nt „intensiivselt [kellegi poole] vaatama“) esineb kogu Heebrea Piiblis vaid kümmekond korda ja antud vormis ainult siin. Võrreldes otsesema (ja neutraalsema) nägemist või vaatlust tähistava tegusõnaga r’h tähistab siin kasutatud verb tihti vaatamist mingi tähendusvarjundiga. Mida verb täpselt tähendab, olenebki juba kirjakohast: nt antud kirjakohas (ka Ps 119:117) on see, et Jhvh vaatab, kadestamisväärselt hea, samas kui Iiobi raamatus tähistab sama verb Jumala läbitungivat, intensiivset, peategelase jaoks väsitavat vaatamist (Ii 7:19; 14:6). Tegusõna ei ole siiski ainult Jumala tegude jaoks, nt 2Ms 5:9, 2Sm 22:42, Js 17:7 viidatakse ka inimeste tegevusele.

Tekstikriitiline aparaat toob välja, et süüriakeelses piiblis Pešittas ja Kairo geniza kolmandas tekstifragmendis on sõna umeḥelbehen „ja nende rasvast“ mitmuses, st „ja nende rasvadest“. Erilist muutust lause mõttes see muudatus kaasa ei too, pigem on küsimus selles, kuidas teatud heebrea kollektiivsõnu (1Ms 4:4 ’rasv’ ja 1Ms 1:21 ’liik’) väljendatakse tõlke sihtkeeltes, (enamasti mitmuses). Eesti keeles võib neid sõnu kasutada nii ainsuses kui mitmuses, antud tõlke autor on lähtunud Codex Leningradensis’e sõnakujust ja jätnud sõna „rasv“ ainsusesse.

7 Antud kirjakohta on keeruline tõlkida nii grammatiliste kui leksikaalsete väljakutsete tõttu. Ka tekstikriitilises aparaadis on mitmeid kommentaare. Esimene leksikaalne probleem tekib, kui otsida vastet sõnale śə’et (toortõlkes „(saad) tõstetud“), kuna sõna tähendusväli on lai ja ka ülekantud tähendusi on mitmeid: juur nś’ võib tähendada nii ’tõstma’, ’kandma’, ’(ära, kaasa) võtma’, ’andestama’, ’kergendama’, ’rõõmustama’ kui palju muud. Ümbritsevasse konteksti võib sõna sobituda mitmeti: vastandudes 1Ms 4:5–6 „pale langemisele“ võib sõna tõlkida „tõusma“ või „saama tõstetud“, aga vastandudes sama lause teisele poolele („aga kui sa ei tee head, [ootab] uksel patt – kurivaim“) oleks täpsem tõlge „päästetud saama“ või „andestatud saama“. Pole välistatud ka viide 1Ms 4:5 „roaohvrile“, mis teatavasti suitsu kaudu taeva poole tõuseb. Antud toortõlke autor otsustas minna võimalikult neutraalset teed, valides „(saad) tõstetud“, mis jätab lugejale võimaluse teksti lugeda nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Teine leksikaalne, kuid ka grammatiline probleem on sõna robeṣ, mida toortõlke autor on tõlkinud „kurivaimuks“. Grammatiline probleem seisneb selles, et sõna ei ühildu soo poolest eelneva sõnaga ḥaṭṭa’t ’patt’, ’patuohver’, ’viga’ (ḥaṭṭa’t on naissoost nimisõna, robeṣ on meessoost qal-tüve partitsiip), mis tähendab, et neid ei saa üheskoos tegusõnafraasiks „patt luurab“ tõlkida (nagu näiteks on tehtud kõikides senistes eesti piiblitõlgetes). Toortõlke autor on lähtunud Lenormanti (juba 1880) teooriast, et tegu on semiidi sõnaga, millega viidatakse hoopis hiilivale kurjale olendile või deemonile. Heebrea Piiblis see sõna küll nimisõnana mujal ei esine, kuid assüüria keeles on sõna just kurja vaimu või deemoni tähenduses laialt kasutatud ning tegu on Piibli kommentaatoritelt laialt toetust saanud lahendusega (nt Cassuto, Speiser, Westermann, Gispen, Wenham jt). Sel juhul saaks kõnealust fraasi tõlkida nimisõnafraasiks „patt (on) kurivaim“.

Tekstikriitiline aparaat toob välja Septuaginta tõlke erinevuse heebreakeelsest tekstist, mis on seotud teksti eelmainitud väljakutsetega ja ühe konsonandi vääritilugemisega – petaḥ ’uks’ asemel on kreekakeelse teksti autor(id) lugenud nattaḥ ’jaotama’.

8 Tekstikriitiline aparaat toob välja, et mitmes keskaegses heebreakeelses käsikirjas on pärast sõna ’aḥav ’tema vend’ (mis heebreakeelse teksti puhul fraasi lõpus seisab) tekstis pikem paus. Samuti soovitatakse Samaaria Pentateuhi, Septuaginta, Pešitta ja Vulgata järgi teksti selle koha peale lisada nelka haśśade ’lähme põllule’.

2. Struktuur ja kontekst

Kuna lõik on Pentateuhi osa, siis on selle terviku suurust raske määratleda. Otstarbekas oleks näha seda loomise ja veeuputuse tsükli osana, kuna see on seotud inimkonna algusega, Aadama perekonnaga, ning see viib edasi tsivilisatsiooni tekkeni, mille lõpus käib inimkond läbi sügavast kriisist, veeuputusest. Sellisena on see tervik – mitte liiga vähe ega mitte liiga palju. Tekstil on kahetine seos muuga, esiteks Kain kui Aadama ja Eeva (kadunud?) laps, teiseks Kain kui paljude oluliste inimeste, erinevate elukutsete esindajate esiisa.

Perikoop käesoleval, lühendatud kujul, tekitab küll tõlgendusraskusi. Kaini lugu on haagitud lahti Eeva ja Aadama loost, ja seda nii sündimise (1Ms 4:1–2) kui võrreldava saatuse (salmid 11–16) seisukohalt.

3. Kirjanduslooline kontekst

On oletatud, et tegemist on aitioloogilise müüdiga, kuna selle ümber on nõnda palju aitioloogia tunnuseid kandvaid tekste. Kuidas sai alguse miski, mis oli esimene juhtum ajaloos? Selles on nähtud kõrbe ja kultuurmaa suhte selgitust: kuidas kultuurmaa elanik kannatas võõra vägivalla all. Nähtud on ka Iisraeli hõimude ja keniidi hõimude suhet. Kuid pigem pole see aitiologiline müüt mingi elu asjaolude tekke selgitus, vaid seos tekib just inimeseks olemise kohta rääkivate tekstidega nagu Aadama ja Eeva lood.

Kaini ja Aabeli lugu on tõlgendatud ka 1Ms 12–50 taustal kui perekonnalugu ja kultusaitioloogiat. Võib ju tõesti kõrvutada Kaini ja Aabeli ohvreid oma koduõuel Jaakobi ohvriga Peetelis. Kain ja Aabel Aadama ja Eeva lastena on nagu Jaakob ja Eesav Iisaki ja Rebekka lastena. Kuid see on siiski inimkonna eelajalugu, sõltumata juhtumitest kusagil perekonnas või tõotatud maal.

Kuid siinkohal sisaldab lugu endas ka seoseid eelneva ja järgnevaga. See vaatab tagasi, sarnaselt Aadama ja Eeva loole on see lugu Jumalast eraldumise kohta. Ning see vaatab ka edasi: nagu elukutsed eralduvad üksteisest, nii hargnevad ka rahvad üksteisest 1Ms 11:1–9. Sellest kõigest pole võimalik rääkida muidu kui ühtse redaktsioonitöö tulemusena. 1Ms 1–11 on tervik. Võimalik on näha inimese iseloomu halbade omaduste süvenemist – Aadam ja Eeva sõid keelatud vilja, Kain tappis, Lemek pingutas üle veritasuga. Kuid lisaks ülepingutamisele võib see tähendada ka täiendamist. Nimelt kui Aadam ja Eeva olid abikaasad, oli nende mure ja eksimine seotud vaid suhtega Jumalaga ning nonde eriliste puudega, siis Kain ja Aabel olid vennad ning nende mõtteraamistik keerukam, sest see sisaldas ühelt poolt tööjaotust, teiselt poolt võistlemist ja eluraskustes allajäämise tunnet.

Kõige selle taustal tuleb mõelda Jumalale, kes vaatab eksiva inimese peale ja kes – nii nagu inimene kaldub eksima – kaldub eksijat tema teel saatma, karistama ja meelitama tagasi enda juurde.

Lugu tõstab esile Kaini isiku. Kaini nimi anti lapsele ema rõõmsa hüüatusega salmis 1. See on võrreldav Aadama hüüatusega peale Eeva „sündimist“ (2:23), sarnaseid sünnitaja ütluseid on veel, nt 1Ms 4:25; 29:32 ja sealt edasi palju kordi. Kaini mainitakse ka 4Ms 24:22 ja Km 4:11, kohanimena veel Jo 15:57. Kaini nimi esineb ka nabatea ja siinai tekstides. Tuubal-Kaini kujul (1Ms 4:22) seob see Kaini sepatööga, mis on tõesem kui Eeva seostamine „muretsemise“ või „loomisega“, mis tähendab ka lõunapoolsetes semi keeltes „seppa“. Ühine nimetaja heebrea verbiga „saama“ on „vormima“, mis on ju ka sepatöö osa. 1Ms 5:9–14 esineb Kaini nimi kujul Keenan.

Aabeli nimi tähendab tuuleõhku, tühisust; see viitab sellele, et Aabel on siin loos vaid statist. Loo põhisüüdlane, samas ka põhikangelane on Kain. Kaini süü, millest tapmine alguse sai, ei tulene mitte elukutsest. Põllumeest ja karjast kujutatakse loos moraalse hinnanguta. Saatuslik on see, et inimene seisab Jumala ees oma elu ja ootustega, kuid Jumal eelistab kedagi teist, toda Aabelit. Süü pole ei meelsus ega ohvritoomise viis, need luterliku ortodoksia jumalateenistusõpetuse kaks poolt. Nende ohver ei olnud ei süü-, lepitus- ega osadusohver, ei põletusohver ega pühendus. See ohver oli pigem esmaanniks toodud and, see ohvriliik võib olla ka (poliitiline) tribuut, see oli karjase või põllumehe spontaanne and Jumalale, kelle vastu ta tundis tänu ühiselt tehtud töö eest – Jumala abita polnuks tal ei vilja ega loomi.

Kaini viib rivist välja saatus, mida tema ise ei saa muuta. Kain lihtsalt tunnetab seda, võibolla ärajäänud õnnistusena, võibolla võrdluses teisega, kellel läks paremini. Kain polnud oma kalduvustelt halb, pigem oli tema koht ajaloos olla kadeduse „avastaja“, esimene kadedust tundnud inimene. Kadedus on jahvistliku autori järgi psühhosomaatiline nähtus, mõjutades nii meeleolu kui kehahoiakut. See, miks asub patt just lävel, võib olla seotud assüüria usundist tuntud mõttega, et läve all elab kuri vaim rabisum. Meie igapäevaelus tunneme seda uskumust vene kombestikust pärit tavana, et üle läve ei teretata. Ühtlasi on siin ka sõnamängu: patt „lamab“, heebrea rabaṣ. Kaini õnnetus ei tekkinud mitte kurjusest, vaid paratamatusest. Kain polnud süüdi, et ta oli kaotaja, õigustamatult. Ka võib kadedus kristluse-eelses mõtlemises olla eluterve kirg, kuigi võib viia kokkupõrkeni. Ühtlasi on kadedus jätk eelnevale – 1Ms 2–3 räägivad meile inimelu traagilisest häbist, 1Ms 4:3–10 kadedusest, 1Ms 4:23j vihkamisest.

Jutustuses on omapärane see viis, kuidas Jumal ja Kain räägivad. Kaini ei ehmunud pärast Jumala kõnet heast ja kurjast. Kain tegi oma teo pärast manitsust. Jumala manitsus salmis 7 meenutab sõnastuselt väga Eeva karistust 1Ms 3:16. Ja selle karistusega ta jääb. „Ja tõusis oma venna peale /…/ ja tappis tema“ juures ei tähenda „tõusma“ muud kui lause tegusõnadega küllastamise stiilivõtet.

Nagu Jahvistile omane, kõneleb Jumal patusega uuesti. Jumal on lähedal. Ühest küljest on see tõlgendatav Jahvisti jutustamislaadiga – Jumal on nii lähedal nagu kes tahes inimene. Teisest küljest on see omane igasugusele judaistlikule ja kristlikule filosoofiale, Jumal näeb sind ja ütleb sulle „sina“, sina aga oled üks „mina“. Kaini tõrges vastus „Olen’s mina oma venna hoidja“ võib olla enese mässimine edasisse eksitusse. Inimene on loodud Eedeni aia hoidjaks. Kain oli lammaste hoidja, seega ei ole hoidjaksolemine vaidluse all. „Venna hoidja“ teema saab valitsevaks ka esiisade lugudes, Jaakob ja Eesav kui vennad 1Ms 37, Joosep kui vendade kokkutooja 1Ms 50:20–21.

Mõrv pole „täiuslik mõrv“. Jumal kuuleb, nagu ka mõrvalugudes 2Sm 12 ja 1Kn 21. Heebrea keeles tehakse vahet „verel“ kui punasel elaval koel ja mitmuses „veredel“ kui „tapmisel, süül“. Vere hääl maas, mis oma suu avas, tähendab ka maa rikkumist mõrvasüüga.

4. Ajalooline kontekst

On võimatu öelda, kes on Kaini ja Aabeli loo autor, sest lugu on kasvanud pika aja jooksul, saanud otsustava kuju ja funktsiooni Jahvisti koolkonnas ning kujunenud edasi kogu Pentateuhi kirjutajate käes.

Selle loo eel- või paralleellugudest teistes kultuurides võib öelda mõndagi. Kadeduse ajel sooritatud vennatapp on levinud motiiv. Džagga lugu Aafrikast räägib isast, kes andis kummalegi pojale kitse. Noorema kits poegis kaksikuid tallesid, vanema oma mitte. Vanem tahtis, et kitsed vahetataks. Isa polnud nõus. Siis tappis vanem noorema. Noorema karjeid aga kuulis Jumal ja pani vanema peale veresüü.

Ka on oluline ühe venna eelistamise teema, näiteks Iraanist pärit loos jagavad kolm poega maailma. Noorim on isa lemmik, teised tapavad ta kadedusest.

Lugejas tekitab hämmastust Kaini „leebe karistus“. Kuid paljudes vanades kultuurides ei karistatudki tapjat mitte surmaga, vaid tapja saadeti minema, ta pidi olema põgenik. Põgenikuna aga oli ta jälle teistpidi Jumala kaitse all.

Veel uusajal on Petra kandi araablastel Jordaanias olnud seadus: „Kui keegi tapab omaenda isa või venna, siis ei tohi teda tappa, vaid ta visatakse suguharust välja, ja mitte üks võõras, isegi mitte vaenulik suguharu ei tohi teda vastu võta. Oma kuriteoga on ta kaotanud õiguse kuuluda inimeste hulka“. Ka on öeldud, et mõrvar rikub pinnase ja elu allika, seetõttu peab ta eemale minema. Kaini loos määritakse maa verega.

Mis on Kaini märk, seda ei teadnud küllap Jahvist isegi, sest ta oli kindel, et see on kehtinud veeuputuseelses maailmas, millel tänapäeval pole tähtsust.

5. Paralleeltekstid

Paralleeltekstiks on Aadama ja Eeva väljaajamine Eedeni aiast. Sarnane on nende inimeste läbikukkumine söeses maa ja Jumalaga. Maa on neetud (1Ms 4:11 ja 3:17). Sarnased on tunnete väljendused ja noomitus nende eest, Aadamal ja Eeval häbi ja hirm, Kainil viha, Aadamal ja Eeval tahe minna peitu, Kainil (Aabeli surnukeha) varjamine. Sarnane on „sinu himu“ ja „valitseb sinu üle“ (4:7 ja 3:16) karistused. Ühtlasi on näha mõlemas loos inimese rikutuse kasvu – Aadamal ja Eeval „oli vili ilus“ ja „naine, kelle sa andsid“, Kainil „olen’s mina oma venna hoidja?“ Ühine on ka mõlemas esinev maalt väljaajamise motiiv (4:13 ja 3:24).

6. Tõlgendusloolised märkused

Uue Testamendi kohad, mis räägivad Kainist ja Aabelist (Mt 23:35; 1Jh 3:12; Hb 11:4; 12:24), sõltuvad oma aja rabide õpetusest. Need omakorda panevad selle sõltuvusse inimeste jagamisest õigeteks ja õelateks. Kuid selles on jäänud tähelepanuta inimene kui sotsiaalne olend, on nähtud küll inimest kui personaalset olendit. Seega on Kaini ja Aabeli lool siin seos Vana Testamendi prohvetitega, kes kutsuvad mitte tapma, vaid armastama venda.

Judaistlikes allikates (Philon, Pseudo-Jonatani targum jne) leidub viiteid, et Kaini isa ei olnud mitte Aadam, vaid ingel Sammael, madu Eedeni aias või saatan ise. Samal seisukohal on ka Tertullianus. Seetõttu peetakse teda üheks 1Ms 6:1–4 mainitud hiiglastest nepilim.

Kristluses on tõmmatud paralleele Aabeli ja Jeesuse surma vahele. Mt 23:35 kõneleb Jeesus „õiglasest“ Aabelist ning Hb 12:24 märgib, et Jeesuse veri „kõneleb paremini Aabeli verest“. Jeesuse veri toob halastust, kuid Aabeli veri nõuab kättemaksu.

Hb 11:4 mainib, et „Jumal andis tema [Aabeli] andide kohta tunnistuse“. Raši märgib 1Ms 4:4 kohta: „Tuli langes taevast ning sõi ära tema ohvrianni“ (Strack / Billerbeck, III:744). Siin võib märgata paralleeli Eelija ning Baali prohvetite looga 1Kn 18:20–40, eriti salmiga 38.

1Ms ei valgusta vennatapu motiivi. Mõned kommenteerijad on jõudnud tulemusele, et motiiviks oli kadedus ja viha, kuna Jumal lükkas Kaini ohvri tagasi. Vrd 1Jh 3:12: „[Ärge olge] nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.“ Kaanoniväline Etioopia Aadama raamat nimetab põhjusena kirge kõige kaunima naise vastu. Midraši traditsiooni kohaselt oli nii Kainil kui Aabelil kaksikõde, kellega teine abiellus. Kuna Aabelile lubatud naine oli ilusam kui Kainile lubatu, ei olnud Kain asjade sellise korraldusega nõus, mistõttu Aadam tegi ettepaneku otsida Jumala õnnistust ohvritoomise abil. Keda Jumal õnnistab, see abiellub kaunimaga. Kuna Jumal lükkas Kaini ohvri tagasi, tappis Kain oma venna armukadeduses ja vihahoos.

Genesis Rabba 22 esitab rabi Šimon ben Johaile (u 150) omistatud lugu: „Seda sõna [1Ms 4:10] on raske öelda ja suu jaoks võimatu seletada. Nagu kaks maadlejat /…/, kes maadlesid teineteisega kuninga ees. Kui kuningas oleks tahtnud, oleks võinud ta nad lahutada, kuid kuningas ei tahtnud neid lahutada. Siis sai üks neist võimust teise üle ning tappis tema. Ja see hüüdis ning ütles [surres]: Kes ajab minu õigust kuninga ees? Samamoodi: Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!“ (Strack / Billerbeck, III:402j).

Luther tõlgendab Kaini pattu ehk liigselt õigeksmõistuõpetuse raames: patt on liiga raske, et andeks saada. Algselt on mõeldud, et patt on liiga raske, et taluda.

Kaini ja Aabeli lugu on leidnud sagedast kujutamist maalikunstis, skulptuuris ja kirjanduses. William Shakespeari „Hamleti“ tegelaskujud kuningas Claudius ja kuningas Hamlet viitavad Kainile ja Aabelile. Sama autor kasutab väljendit „Kaini-värviline habe“ teoses „Windsori lõbusad naised“. Traditsioonilise arvamuse kohaselt olid nii Kaini kui Juuda juuksed ning habe punased või kollased.

Kaini vastus Jumalale: „Kas ma olen oma venna hoidja“ on saanud paljude kirjandusteoste ning filmide pealkirjaks, samuti leidnud tee kõnekäänuna igapäevakeelde.

William Blake (1757–1827) on kujutanud hetke, mil Aadam ja Eeva leiavad oma surnud poja. Mõrvar Kain põgeneb sündmuskohalt. Kuritööle vaatamata kujutab Blake Kaini täiusliku figuuriga. See on kooskõlas Lavateri tõdemusega, mille kohaselt kellegi välimus on sageli parem kui tema teod. Siiski väitis Lavater, et kurja tehes moondub kurjategija, seetõttu on Kaini kujutatud väändunud kehaga.

Aabel on esimene mõrvaohver, mistõttu teda peetakse ka esimeseks märtriks. Esimest mõrvarit Kaini peetakse seetõttu kogu olemasoleva kurjuse põhjustajaks.

Bouguereau’ maali kompositsioon sarnaneb traditsioonilise Pietà kompositsiooniga, kus Maarja hoiab süles Jeesuse surnukeha.

Aabelit nimetatakse koos Aabrami ja Melkisedekiga Rooma missakaanoni osas Supra quae: „Vaata armulisel ja lahkel pilgul nende andide peale ja võta need vastu, nagu sa võtsid vastu oma õige sulase Aabeli annid, meie esiisa Aabrahami ohvri ning püha ja veatu ohvri, mille tõi sulle sinu ülempreester Melkisedek“ (Ordo Missae 1990, 26).

7. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: violett.

Alguslaul: 64.
Päeva laul: 316.
Jutluselaul: 438.
Ettevalmistuslaul: 332.
Lõpulaul: 79.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 103, nr 3 / Agenda, lk 92, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 14 (paastuaeg I) / Agenda, lk 93–94.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 350 (paastuaeg II).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 104, nr 1 / Agenda, lk 96.

8. Muud tähelepanekud

Paastuaja 1. pühapäeval seatakse Vana Testamendi lektsioonis ja evangeeliumis vastamisi kaks meest – 2020. aastal on need Kain ja Jeesus. Pühapäeva teema „Kristus, kiusatuste võitja“ annab vaatenurga, mille alt neid lugemisi käsitleda. Kui Kain oli see, kes jäi Jumala otsuse tõttu kõrvale ning viha ja kadedusehoos tappis oma venna, siis Jeesus ei luba Peetrusel juhtida ennast kõrvale teelt, millele ta on juba astunud. Kain ei suutnud ennast talitseda, emotsioone kontrollida, Jeesus talitses ennast hirmule ja eelseisvatele õudustele vaatamata. Jumala tahe oli tema jaoks kõik.

Kasutatud kirjandust

Westermann, Claus (1974). Genesis. Neukirchen-Vluyn: Neukirchener Verlag.

Wenham, Gordon J. (1987). Genesis 1–15. Word Biblical Commentary 1. Nashville et al.

Speiser, E. A. (1964). Genesis. The Anchor Bible 1. Garden City: Doubleday.

Strack, Hermann L. / Billerbeck, Paul (1926). Kommentar zum Neuen Testament aus Talmud und Midrasch. Dritter Band. Die Briefe des Neuen Testaments und die Offenbarung Johannis. München: C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung Oskar Beck.

(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–5 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatüki 6 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatükid 7–8 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)