Jätsin hiljuti siia maailma pika ökoloogilise jalajälje. Lendasin lennukiga peaaegu teisele poole maakera, Kalifornia rannikule Vaikse ookeani ääres. Tõin tähtsaks ettekäändeks maailma suurimal piibliteaduste konverentsil osalemise. Ettekäändeks selles mõttes, et ametlikult ju olingi konverentsil, pidasin ettekannet, kuulasin teiste omi, vaatasin, milliseid uusi raamatuid on avaldatud… Aga ometi sain suurima elamuse hoopis mitteametlikust vahepalast. Tegin hea kolleegiga koos mõnetunnise väljasõidu pisikesele Torrey Pinesi looduskaitsealale.

Kaitsealune maalapp asub tihedasti asustatud Kalifornia lõunaosa rannikul. Hea kliima ja kõrge elatustase on kutsunud sinnakanti elama miljoneid inimesi. Lisanduvad turistid – piirkond on ka üks tuntumaid surfiparadiise. Ainult järske pisikanjoneid, väga soiseid alasid ning looduskaitsealasid on säästetud majadest, aedadest ja asfaldist. Inimesi liigub looduskaitsealalgi palju. Ehkki trahv matkarajalt kõrvaleastumise pärast on krõbe, on kogu aeg hirm, et mõni ulakas astub äkki kõrvale ning rutjub haruldase, veel vaid seal ja ühes teises kohas kasvava Torrey männi ehk pinus torreyana võsu.

Aga ometi see kõik ei seganud, sest mind oli tabanud lagipähe ere päiksevalgus, olin näinud kõrgeid murduvaid laineid ning jäänud rannal passima rahumeeli toimetavat viiest suurtildrist koosnevat seltskonda. Seltskond otsis söögipoolist, liikus lainete taktis kord vee suunas, kord tagasi. Nende ühes rivis kulgemises ei puudunud oma graatsiline, aga samas ka koomiline element, ehkki nad ületasid oma asjalikkusega kõiki teisi elusolendeid sel keskpäevasel rannal ja rahutus vees.

Tildrid liikusid sikk-sakitades süstemaatiliselt piki vee piiri edasi. Mina jäin oma mõtetega. Mõtlesin siis elu lakkamatule kulgemisele, tuhandetele nii sarnastele eludele, mis on ometi kuidagi alati ainulaadsed. Mere lained on nii ühesugused, ja ometi ei kordu nad iialgi samasugusena. Igal tildril ses seltskonnas oli oma karakter, ehkki nad tegid asju samas taktis. Mina seal rannal, paljude inimeste hulgas, nendega nii sarnane ja ometi omamoodi. Mulle meeldib nii mõtelda, tunda end suure, lõpmatult keerulise maailma osana. Mulle meeldib peatuda…

Siis nägin rannaliival jalajälge. Väikese lapse jala jälge. Hernes, hernes, hernes, hernes, uba, nagu tavatsetakse lugeda väikelapse varbaid. Nii ühtemoodi liival, mille iga viimane kui tera erineb teisest, oli jalajälg – nii sarnane kõikide teiste jälgedega, ja ometi ainulaadne, absoluutselt ainulaadne jälg ainulaadsel päeval ainulaadses päiksevalguses minu ainulaadsete silmade ees.

Elu on ainulaadne. Ükski elu ei sarnane lõplikult teisele. Iga elu on lõpmatult väärtuslik. Hoia oma elu, sest see on antud ainult sulle. Sina vastutad. Sina saad otsustada, kas jätad ka teisele elule ruumi enda kõrval. Ainult sina saad otsustada, kui väikse või suure jalajälje tahad Jumala looduse keskele jätta. Ainult sina otsustad, kas sinu jalajälg täitub prügi ja sopaga või puhta õndsa veega.

Fotod: Urmas Nõmmik.

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.