Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 3/1: teine pühapäev pärast ilmumispüha 2Ms 17:1–6

Saateks EELK perikoopide abimaterjalide kolmandale seeriale

Meil on heameel, et kahe aasta jooksul valminud jutlustamise abimaterjale on vaimulikud ja teised saanud oma töös kasutada. Oleme tänulikud küsitlusele vastanuile. Kui paljude abimaterjalide kasutajate kogemusi need väljendavad, on raske öelda. Vastustest ilmnes kasu, mida jutlustajad on neist saanud. Seetõttu on töö end ära tasunud. Samas esines ka kahte äärmusesse kaldunud vastuseid. Esines soov, et eksegees sisaldaks põhjalikku lingvistilist analüüsi, teised vastajad pidasid ka praegust detailsust liiga paljuks ning esines ka soovi, et abimaterjali sisuks oleks vaid praktiline osa, nii et see kujutaks endast jutluse näidete kogu, mida kohe kasutada saaks. Neid kahte äärmuslikumat arvamust ühitada ei ole võimalik. Vastuseid lugedes ja võrreldes selgus, et praegune teoreetilise ja praktilise osa tasakaal vastab suurel määral saadud vastuste keskmisele, mistõttu on praeguse vormi jätkamise korral küsitlusele vastanud kasutajate soovid kõige rohkem täidetud.

Alanud kirikuaastal on jutlusetekstideks Vana Testamendi perikoobid. Kirjutajate koosseis on enamasti sama, aga väiksem. Jätkame põhijoontes samalaadsete abimaterjalide avaldamist. Nimetamist väärivad Diana Tomingase ette valmistatud perikoopide toortõlked ning nende tekstikriitilised kommentaarid.

Soovime kõikidele kasutajatele õnnistusrikast alanud aastat ja töörahu oma kutsumusele vastaval töö.


Töörühma nimel heade soovidega
Randar Tasmuth


1. Perikoobi tekst

Märkus: siinses toortõlkes on heebrea pärisnimed jäetud eestindamata. Nende eesti häälduspäraseks kirjutamiseks on kasutatud heebrea keele transkriptsiooni soovituslikke reegleid eesti keeleruumi jaoks, mille on koostanud Jürnas Kokla, Urmas Nõmmik, Anu Põldsam ja Kristiina Ross (vt siit, kolmas punkt). Muud heebrea transkribeeritud sõnad järgivad samade reeglite teist punkti.

1 (Siis) asus kogu Jisra’éli laste kogudus Jhvh käsu järgi oma teekonnale Sini kõrbest. Nad seadsid laagri üles Refidími, aga (seal) ei olnud vett rahvale juua.

2 (Siis) see rahvas riidles Mošéga ja ütles: „Andke meile vett, et saaksime juua!“ (Seepeale) ütles neile Mošé: „Miks riidlete minuga? Miks proovite Jhvh-d?“

3 (Ja) seal janunes see rahvas vee järele. See rahvas nurises Mošéga ja ütles: „Miks on nii, et sa oled meid toonud Miṣrájimist (Egiptusest), et tappa mind ja minu last ja minu karja januga?“

4 (Siis) hüüdis Mošé Jhvh poole, öeldes: „Mida ma teen selle rahvaga? Veel natuke ja nad viskavad mu kividega surnuks.“

5 (Siis) ütles Jhvh Mošéle: „Mine selle rahva ette, võta endaga Jisra’éli vanemate seast ja sinu kepp, millega sa lõid Jǝ’óri (Niiluse jõge). Võta (see) oma kätte ja mine.

6 Ennäe! Seal seisan su ees Ḥorévi rahnul. Sa lööd rahnu, sellest tuleb välja vesi ja rahvas joob. (Siis) Mošé tegi nii Jisra’éli vanemate silmade ees.

Suuremaid muudatusi ega väljakutseid tekstikriitilises aparaadis ei leidu.

1:3 Ainsuse ja mitmuse vahelist ebakõla (sõna „rahvas“ esineb samas kirjakohas nii ainsuses kui mitmuses) on ilmselt märgatud juba varakult, sest esineb omajagu tekstiversioone, kus ainsuses järelliitega vorm ’tj ’(et tappa) mind’ on asendatud mitmusevormiga ’(et tappa) meid’. Kuna järgnevad sõnad on taas ainsuses järelliidetega, pole selle asendamisega tegelikult probleemi lahendatud.

1:6 „Seal seisan“ – selles kohas on heebrea verbi ‘md ’seisma’ partitsiibi vormi umbkaudses tähenduses ’seisja’ või ’seisnud’ eesti keelde tõlgitud kujul: „mina seisan“. Tegelikult ei viita partitsiibi vorm, et seisja oleks esimeses isikus; tõlkijad on seda kontekstist järeldanud. Tegu on pigem haruldase konstruktsiooniga (tekstis partitsiip ‘omed + eessõna lipne, tavalisem on konstruktsioon partitsiibiga ‘omed + eessõna ’el tähenduses „juures seisma, kaitsema, asuma“, nt 1Ms 18:8; 41:1; 4Ms 14:14; 1Kn 7:25 jne), mida mujal Piiblis kasutatakse eelkõige kellegi juures teenistuses olemise väljendamiseks (nt Km 20:28; Jr 35:19) või siis selleks, et väljendada abipalumist Jumalalt või Jumala ees seismist, nt 1Ms 18:22. Kui lähtuda tõlgetest, siis antud kirjakohas on olukord vastupidine, sest Jumal seisab justkui Moosese ees. Alternatiivse tõlkena võib välja pakkuda veel: „Seal seisan su eest Ḥorévi rahnul …“, mis jätab võimaluse teksti sümboolsemalt mõista.

„Rahnu“ kohta (hbr ṣur) on eesti tõlgetes kasutatud üldisemat sõna „kivi“.


2. Struktuur ja kontekst

1 Lõik on pandud kokku erinevatest allikatest. Esimese osa moodustab salm 1, mis seob selle kõrberännaku looga ning paigutab Massa ja Meriba Refidimi.

2–3 Salmid on rahva kaebus, seda väljendatakse sõnadega rjb ja lvn. Kaebus moodustab dubleti, millest esimene räägib vaid veepuudusest, teine aga küsib ka, miks oli vaja Egiptusest välja rännata. Selles lõigus kõlab ka kolmas oluline sõna, nsh pielis ’proovile panema’.

4–6 Salmid räägivad Jumala abist. Jumal ilmub Moosesele (ja vanemaile?) kaljul, ja teine kalju/mägi, kus antakse seadus, on jutustuses ootamas ees. See Jumala ilmumine meenutab 2Ms 3 lugu ilmutusest põlevas põõsas.

Lisaks räägib salm 7 räägib Massa ja Meriba nime saamisest ja Jumala kiusamisest, „kas Jahve on meie keskel või mitte“. Kogu kõrberännaku lugu kinnitab, et Jumal on oma leeris.


3. Kirjanduslooline kontekst

Teadmata asukohaga Massa ja Meriba on ainulaadne, sest ühel kohal on kaks kohanime. See on võimalik, kuid nõuab seletust. Küllap oli siin algne kohanimi Meriba, sest loos on enamus sõnamänge seotud Meribaga (rjb ’riidlema’), „kiusamine“ (nsh piel > massa) tuleb küll loo põhisisus, kuid kohanimena on alles lõpuaitioloogias.

Soov ühendada Meriba ja Massa on aga Vanas Testamendis levinud; kõige ilusam, etümoloogilise täpsuse ja mõtteriimiga näide sellest on 5Ms 33:8 („keda sa proovile panid Massas, kellega sa riidlesid Meriba vee juures“), kuid esineb ka 4Ms 20:13; Ps 95:8; 106:32j. Selle mõte on kirjeldada Iisraeli „kukla kangust“ ja rahva nurisemist, mis paneb proovile Jumala kannatuse. Kuid esineb ka vastupidist juhtumit, kus proovilepanijaks on Jumal: „Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres“ (Ps 81:8; verb on siin küll bḥn).

Kohanimi Massa esineb üksi 5Ms 6:16 ja 9:22. Nii tundub, et kaks kohanime on kokku viidud Pentateuhi deuteronomistlikus redaktsioonis (D), mis kujundas omalt poolt vanemaid jahvistlikke ja preesterlikke tekste. Perikoobis kajastub mitme Iisraeli seadusetundjate koolkonna üksmeelne töö.

Sõna „riidlema“ on Vanas Testamendis eelkõige kohtuga seotud mõiste; seejuures riidleb prohvetite traditsioonis ka Jumal Iisraeliga, või siis paganatega, samuti kutsutakse ebajumalaid riidlema Jahvega, loomulikult nende tühisuse näitamiseks.

Tähelepanuväärne on aga ka paljutähenduslik „kiusama“ ehk „proovile panema“. Selleks, miks kiusata Issandat, on Vanas Testamendis palju põhjuseid: esiteks tahe ise veenduda Jumala kohalolus. Antud juhul veendutakse selles, et Jumal võib anda kõrbes vett. Jeesus ütles kõrbekiusatuste järel, et inimene ei tohi Jumalat kiusata. Vanas Testamendis aga võib. Ahasele pannakse patuks, et ta ei tahtnud Jahved kiusata, kuigi prohvet teda selleks üles kutsus (Js 7:12). Ka võib inimene teist läbi katsuda mõistatustega (1Kn 10:1). Sõnal on ka neutraalne tähendus „katsetama, üritama“.

Perikoobis esineb ka sõna lvn ’nurisema’ (vrd 2Ms 15:24). „Siis nurisesid Iisraeli lapsed“ alustab Pentateuhis sageli lõiku, seega on tal kompositsioonis oluline mõte. Nii nagu Aabrahami lugudes algab lõik tihti sõnadega „ja asus vara teele“, nii „nurisesid“ Aabrahami lapsed alustuseks iga asja juures. Nurisemine ei tulene mitte ilmtingimata janust või tühjast kõhust, vaid rahulolematusest väljarändamise enesega, kahtlusest, kas suured eesmärgid on üldse Iisraeli jaoks. Jumala sõna näitab meile siin, et teekond, väljaränne Egiptusest, on üks lõpmatu nurisemine. Selles näidatakse inimese iseloomu, samuti kollektiivset viga – inimese süda on küll nii rõõmus Jumala käskude, Jumala heade ideede üle, et samastub nendega, ta on küll valmis teele asuma, kuid inimene pole parem kui tema sugupõlv. Ja kõrberännaku sugupõlv polnud erand. Üheskoos otsustavad inimesed nuriseda, kiusata Issandat, panna Issand proovile. Ja nuriseja sinu kõrval paneb sinugi nurisema. 4Ms 14:22 vastab nuriseja küsimusele, miks nii kaua, viitega, et Iisrael on näinud ka Jumala au kaua ja saanud abi kaua. Kuid nuriseja saab karistada, ta ei jõua tõotatud maale.

Sõnu „riid“, „kiusamine“ ja „nurisemine“ põimitakse kuulutusse usupuudusest ja usust Jumalasse. See kõik seoses ühe kindla koha kirjeldusega, kohaga, kus pole vett, on ettevalmistus imeks: Jumal võib anda vett. Mitte oletatav õõnes kalju pole asja mõte, vaid Jumala abi. Koht, kus vee leidmine on kõige vähem tõenäoline, saab päästmise kohaks. Ehk on selle koha teadmata asupaik ka põhjendatud, nii veevaest kohta karavanid ei läbi, nii imelist kohta ei või inimene omaenese väest ja tarkusest välja otsida. Kalju peal ilmus ka Jahve ise ja ainult Mooses üksi nägi, vanemadki ei näinud.

Lisaks inimeste nurisemise teemale on perikoobis juttu Jumala vägevusest. Jumal on ilma ja allikate Jumal, see, kes võib ka kõrbes veeloike luua. Jumal on Päästja, kes kõrbe ohtude eest hoiab.

Selle hoidmise juures kasutatakse ka ühte käegakatsutavat asja, Moosese keppi (2Ms 7:17, 20), mis on nagu puu, mis Maara vee magedaks teeb (2Ms 15:22–25). Moosese imettegeva kepi juures meenub puu, millest räägib evangeelium, Jeesuse rist.


4. Ajalooline kontekst

Moosese raamatud on võimas suurteos, millel on mitu kollektiivset autorit, kes kõik laenavad Iisraeli rahva erinevatest pärimustest teemasid ja kuulutuse sisu. Nende silme ees on erinevad olukorrad ja lugejaskonnad.

Perikoop paikneb Exoduse ehk väljarännuloos oluliste sündmuste ees Siinai mäel, kümne käsu ja pühadusseaduse saamise ees. Ajaloolist sündmust otsida oleks vale, küsimus selle järele jaguneb Massa ja Meriba asukoha määramise ja Pentateuhi kirjandusliku kasvamise küsimuste vahel.

Levinud oletused Massa ja Meriba asukoha kohta toetuvad sellele, et need on Refidimi lähedal. Kus asub Refidim (2Ms 17:8), mida mainib veel 4Ms 33:14, seda me ei tea, kuna viimane koht on koostatud 2Ms 17:1 järgi. Siin on P allika teekonnakirjeldus, see läheb edasi 19:1j.

Meriba allikast kirjutab veel 4Ms 20:13 – siin on see teadaolev koht, kus karjased kohtuasju ajasid. Seda allikat vaadates oli inimestel tunne, et see peab olema tekkinud ime läbi.

Iisraeli kogudus, kes on seda lugu pajatanud ja kuulanud, leidnud ka kokkupuutepunkti eluga tõotatud maal, hoopis siis, kui kõrberännak oli ammu läbi ja inimesed olid oma põldude ja viinamägede juures. Ka siin ärritab ja vihastab rahvas Issandat, kurdab, et vihma pole nii palju kui vaja. Ka siin saadab inimest tõeline kiusatus (5Ms 6:16; Js 7:12; Trk 1:2; Sir 18:23). Kui pole vett, pannakse Jumal proovile, sest kui pole vett, võetakse ebajumalad, viljakusjumalad, baalid ja ašerad appi. Ka võib kiusatuseks olla olukord võõrsil, Egiptuses või Babüloonias, kus inimene on seotud suuremate tuludega ja ei armasta maad, mille Issand on andnud esivanematele. Ta ei taha asuda kõrberännakule. Juute elas Egiptuses aastatuhandeid peale Moosest. Kiusatus võib tekkida ka olukorras, kus rahvas ehitab templit üles ja nuriseb, et ehitustöö on raske ja perspektiivitu. Sellest, et ehitajate käed jäävad lõdvaks ja töö seisab, räägivad Esra ja Nehemja.


5. Paralleeltekstid

Vägagi sarnane koht on 4Ms 20:1–13. See on sündmuste- ja pildirikkam, kuid 2Ms 17 on lühem ja keskendub enam valitud mõistetele. On ka erinevusi: seal on selaʽ ’kalju’, siin on ṣur. Seal on Mooses Aaroniga (ja Mirjamiga), siin vanematega. 4Ms 20 on aga eriliselt lähedane just Uuele Testamendile, rääkides usust (või selle puudumisest).

Maara vee lugu 2Ms 15:22–25 on sarnane: ka seal on veeta kõrb, ka seal on küsimus, kiusamine, ja ka seal leidub kohanimeaitioloogia.


6. Tõlgendusloolised märkused

Sõna „kiusama, läbi katsuma“ käib Qumrani tekstides kokku koguduse enesemõistmisega. Koguduse liikmed (võib-olla esseenid) olid „läbiproovitud“ inimesed. Samas olid nende koguduses „proovijad“; sel puhul kasutati küll nsh pieli asemel muid sõnu, nagu bḥn (sama mis tänapäeva heebrea „eksamit vastu võtma“).

Samuti vastab see Jeesuse aja juutluses küsimusele, miks Jumal laseb vagal kannatada. Kannatused on proovilepanek, nagu Aabraham 1Ms 22:1 pandi raskele proovile, mille Jk 1:13j omakorda pöörab ümber: „Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!“ Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades“. Sellega tuleb Jaakobus üsna lähedale meie kirjakohale.

Võib-olla on tähelepanuväärne, et ka Meie Isa palves – kui arvestada süüria kiriku liturgiaga, mis võib olla keeleliselt lähedal Jeesuse enese sõnastusele – on sõna nsh nimisõna vormis, nesjuna = kr peirasmos ’kiusatus’. Seejuures paikneb see väga karmis kontekstis: vaenlased katsuvad Jeesuse jüngrite usku, ning Jumal on see, kes inimesi kiusatusse viib (või seda teha laseb), kuid teda kui head Isa on võimalik paluda, isegi tuleb paluda, et see Jumala pimedam, inimesele varjatud pool ei satuks meie ellu (la taʽlan lnesjuna), eriti kui oleme selleks valmistumata.

Paulus tõlgendab seda lugu kui pilti kogudusest: „Kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes“ (1Kr 10:1–5). Paulus mõtleb, et Vana Testament ei saa olla sügavaima tähenduseta ja see peab olema meie elus olemas. Sellist tõlgendust nimetatakse tüpoloogiaks – Vanas Testamendis on pilt, Kristuses aga pildil kujutatav.


7. Tõlgendusloolised märkused

Pühakirjatekstid teisel pühapäeval pärast ilmumispüha kõnelevad Jeesuse avaliku tegevuse algusest. Oma tegude kaudu ilmutab ta oma jumalikku väge, nagu ka pühapäeva teema seda kirjeldab. Teisel lugemisaastal on pühakirjatekstide läbivaks mõisteks „vesi“. Vana Testamendi kirjakoht kõneleb Moosesest, kes Jumala juhendamisel toob kaljust esile voolava vee, Ilmutusraamatus kutsutakse võtma eluvett ilma hinnata ning Johannese evangeeliumi lektsioonis on Jeesus ise elava vee allikas. Oluline on tähele panna Johannese evangeeliumi tekstis leiduvat kaevu (phrear) ja allika (pēgē) vastandamist. Kaev on ennekõike kivisse raiutud tsistern, veehoidla, kuhu vihmaperioodil kogutakse vett kuiva aastaaja tarbeks. Kaevus on seisev vesi. Allikast seevastu voolab jahedat ning elustavat vett, „eluvett“. Jumal on see, kes juhib inimesi elustava vee juurde.

Vett kaljust välja löövat Moosest on kujutatud kunstis üsna sageli. Olgu siinkohal toodud kaks pilti erinevatest perioodidest. Esitekst fresko Callixtuse katakombidest Roomas (u 400 pKr). Sellel on kujutatud Moosest, kes võtab pühapaigas sandaale jalast (2Ms 3:4–5) ning lööb pildi paremas servas kepiga kaljust välja vee, mida üks inimene juba ahnelt kamaluga püüab.

Allikas: Wikimedia commons.

Teisel pildil on Jacopo Tintoretto (surn 1594) maal „Mooses lööb kaljust vett“ (Scuola Grande di San Rocco, Veneetsia, 1577). Scuola Grande di San Rocco esmane ülesanne oli hoolitseda vaeste tervise ja elatise eest. See on Tintoretto maalitud saali kujunduse läbiv teema.

Maali keskel lööb Mooses kepiga kaljut ning sellest purskuvad esile võimsad veejoad. Kurnatud rahvas täidab innukalt kanne, kruuse ja muid anumaid veega. Mooses meenutab oma riietuse ja poosi poolest Kristust ning kaljust väljapurskuv vesi sümboliseerib Kristuse küljest voolavat verd. Kogu stseeni kohal hõljub Jumal-Isa kristallsfääril, tulles kiiresti oma rahvast päästma.

Allikas: Wikimedia commons.

Lugu Moosesest, kes lööb kaljust vett välja, on palju kritiseeritud. Seda on püütud omal kombel „ära seletada“, üleloomulikku välja jätta. Eesti lugejale on vast kõige tuttavam Zenon Kosidowski tuntud raamat „Piiblilood“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1988), mille autor väidab, et Mooses tundis beduiinide kunsti leida vett kuivanud pinnasekihi alt. Kosidowski tõlgendab sündmusi oma ajastule kohaselt ning väidab, et Mooses võis esitada oma teatud tegusid teadlikult imedena, mis aitas süvendada „ebausklike iisraeliitide sõnakuulelikkust“ (lk 116). Kõigele vaatamata annab Moosese lugu jutlustajale võimaluse käsitleda ka küsimust, millal lõpeb n-ö loomulik tegu ja algab ime.

Talmudi traktaat Sukka märgib käesoleva kirjakoha kohta: „Samamoodi on ka kaevuga, mis oli Iisraeliga kõrbes. See sarnanes kaljuga, mis oli auke täis nagu sõel, ja vesi tilkus ja voolas välja nagu pudelisuust. See läks koos nendega üles mägedele ja laskus alla orgudesse. Selles kohas, kus Iisrael peatus, peatus ka see nende juures lepingutelgi sissepääsu vastas. Iisraeli vürstid käisid oma sauadega selle ümber ja laulsid talle seda laulu, nagu on kirjutatud: „Kee üles, kaev! Laulgem temast!“ (4Ms 21:17). Vesi vulises ja tõusis kõrgele nagu sammas ja igaüks tõmbas seda oma sauaga oma suguharu juurde ja igaüks oma perekonna juurde, nagu on kirjutatud: „Kaev, mille vürstid kaevasid, mida rahva parimad süvendasid valitsuskepiga, oma karjasekeppidega. Nad läksid Mattanast Nahalieli ja Nahalielist Baamotti ja Baamotist sinna orgu“ (4Ms 21:18–20). See voolas ümber kogu Issanda leeri ja jootis „kõrbepinda“ (4Ms 21:20) ja sellest said suured ojad, nagu on kirjutatud: „Ojad voolasid“ (Ps 78:20), ja nad istusid paatides ja tulid üksteise juurde, nagu on kirjutatud: „Vesi jooksis jõena põuasel maal“ (Ps 105:41). Vesi, mis tuli välja paremal pool, voolas ära paremale, ja mis tuli välja vasakul, voolas ära vasakule; mis sellest aga üle jäi, sai suureks jõeks ja voolas suurde merre, ja sealt toodi meeldivaid asju kogu maailmast, nagu on kirjutatud: „Need nelikümmend aastat on Issand, su Jumal, olnud sinuga, sul ei ole midagi puudunud“ (5Ms 2:7)“ (Hermann L. Strack, Paul Billerbeck. Kommentar zum Neuen Testament aus Talmud und Midrasch. Dritter Band. Die Briefe des Neuen Testaments und die Offenbarung Johannis. München: C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung Oskar Beck, 1926, lk 406–407).

Üldlevinud arvamuse kohaselt andis Jumal Iisraelile kõrbes vett tänu Mirjami teenetele, mistõttu seda nimetati Mirjami kaevuks.Rabi Jose ben Jehuda (u 180) on öelnud: „Iisraelist on tõusnud kolm head hoolekandjat: Mooses, Aaron ja Mirjam. Ja nende kaudu on antud kolm head andi. Need on: kaev, pilv ja manna. Kaev tänu Mirjami teenetele, pilvesammas tänu Aaroni teenetele ja manna tänu Moosese teenetele. Kui Mirjam suri, kadus kaev, nagu on kirjutatud: „Seal suri Mirjam“ (4Ms 20:1) ja edasi on kirjutatud: „kogudusel aga ei olnud vett“ (4Ms 20:2)“ (Strack / Billerbeck, samas).


8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 47.
Päeva laul: 264.
Jutluselaul: 272.
Ettevalmistuslaul: 60.
Lõpulaul: 36.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 80, nr 1 / Agenda, lk 90, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 13 (ilmumisaeg) / Agenda, lk 90–91.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 81 / Agenda, lk 91.


(Alapeatüki 1 on koostanud Diana Tomingas, alapeatükid 2–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English