Juubeliaasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ raames toimunud mõttevahetustel jäi kõlama koguduse roll inimese vaimses arengus. Kuigi juubeliaasta on juba ammugi seljataga, on see teema endiselt kõnekas. Käesolev kirjutis vaatleb koguduse olulisust lääneliku süsteemiteooria ning „Erinevuse ja sarnasuse kooskõla“¹ vaatevinklitest.

Erinevuse ja sarnasuse kooskõla

Inglise kirjanik Sangharakshita on väitnud: „Vaimne kogukond ei ole grupp. See on indiviidide vaba ühendus.“ Sangharakshita sõnakasutuses viitab „grupp“ ebaküpsete inimeste kooslusele, kus liikmete isikupära on pärsitud ning kust otsitakse turva- ja ühtekuuluvustunnet läbi grupi keskmiste standardite järgi joondumise. Mida vähem on erinevusi, seda kergem on saavutada näilist ja pinnapealset üksmeelt. Selline vaade vastab Robert Kegani isiksusliku arengu teooria kolmandale astmele, kus inimene määratleb ennast eelkõige teiste grupi liikmete arvamustest lähtuvalt.

Küpset indiviidi iseloomustab Sangharakshita sõnutsi pühendumus kasvada ja areneda ning öelda lahti oma praegusest piiratud mina-kujutelmast. See eeldab lahti ütlemist vajadusest kogeda gruppi kuulumisega kaasnevat turvatunnet, mille hinnaks on iseseisva otsustusvõime kaotamine. Küpse indiviidi meelerahu ei sõltu teiste heakskiidust. Ta ei karda teistest erineda ning on valmis ise otsuseid langetama. Ta on jõudnud Kegani teooria viiendale astmele.

Selline isiksuslik küpsemine saab aga toimuda ainult vastastikmõjus teiste küpsete ja küpsevate indiviididega, kes koos moodustavadki koguduse. Eesmärgiks on seega „Erinevuse ja sarnasuse kooskõla“, indiviidide koosvõime² ehk valmidus tegutseda üheskoos paremini kui lihtsalt süsteemi osade summa, säilitades siiski ka iseseisva toimimise võime. „Elu saab tõeliselt elada vaid läbi kõikide elusolendite vastastikuse sõltuvuse mõistmise ning sellest võrsuva pühendumuse selle mõistmise pinnalt kaastundlikult ja otsustavalt tegutseda,“ ütleb Sangharakshita.

Mõõtmatu peegel

Huvitav kogemus on astuda tuppa, mille kõik seinad on kaetud peeglitega. Ringi vaadates märkame, et peeglites ei peegeldu mitte vaid toas olevad esemed, vaid ka teiste peeglite peegeldused ja peegelduste peegeldused, mis moodustavad lõpmatusse kulgevaid koridore. Paraku näeme neist peegeldustest vaid piiratud osa, sest meie enda pea kipub peeglis vaatevälja varjama.

Üks koguduse funktsioonidest ongi olla sedasorti peegel. Inimesel võib olla varjukülgi, mida ta ise kunagi tähele pole pannud, kuid mis läbi kaaslaste vastastikmõju talle ilmsiks saavad. Seesama peegel kajastab ka inimese hüvelisi külgi, aidates neid märgata, arendada ning täiuseni lihvida, just nõnda, nagu peegleid täis ruumis saab ühest küünlast musttuhat küünalt.

Sama mõte süsteemiteooria peeglis: komplekssüsteemidel on omadus üksikute elementide omadusi kas summutada või võimendada. Süsteemi kui terviku omadused on seega hoopis teistsugused kui üksikute osiste omad. Teatud ruumipunktides nullivad kaks sama sagedusega helilainet teineteist täielikult ära, koos töötavad sipelgad suudavad aga ellu viia projekte, mida üksik sipelgas kuitahes pika aja jooksul teha ei suudaks.

Koguduse ülesanne on käituda sellise süsteemina, mis aitab inimese halbade iseloomujoonte mõju summutada. Tavalises suhtlusolukorras toob agressiivne impulss pahatihti kaasa agressiivse vastukaja, mis võimendab ärritunud inimese pahameelt veelgi ning põhjustab ebameeldiva lõpuga ahelreaktsiooni. Kogudus peaks aga looma avarama ruumi, kus oskamatute meeleseisundid saavad kriime ja plekke jätmata ära laheneda.

Samuti aitab kogudus luua positiivse tagasiside ahela, kus inimeste hüvelised teod pälvivad tunnustust ja julgustust ning loovad viljaka pinnase isiksuslikuks arenguks. Arengut soodustab selline keskkond, kust on võimalik hirmuta välja liikuda, katsetada, teha vigu, mitte muretseda selle pärast, kas teised hindavad minu käitumist veidraks, aga saada siiski ka selget tagasisidet selle kohta, kas liigutakse õiges suunas.

Tasakaaluolek ja sitkus

Komplekssüsteemil on tasakaaluolek (seisund, mida süsteem tahab saavutada) ehk toimuvate protsesside tasakaal ehk homöostaas, mille lähistel süsteem võngub, seda kunagi päriselt saavutamata. Kui süsteem liigub tasakaaluolekust liiga kaugele (näiteks mingi välise häiringu tõttu), võib ta jõuda läbimurdepunktini ning kukkuda teisele poole, mingi muu hoopis teistsuguse tasakaaluoleku suunas, viibides lühikest aega ebastabiilses olekus.

Süsteemi võimet hoida ennast häiringute kiuste tasakaaluoleku lähedal ning läbimurdepunktist kaugel nimetatakse sitkuseks. Sitkus ei ole sama mis jäikus. Jäikus on püüd iga hinna eest tasakaaluoleku lähistel püsida, mis avaldub krampliku vastuseisuna kõikidele välistele mõjudele. Kui väline häiring osutub liialt tugevaks, süsteem puruneb. Jäikuse heaks näiteks on klaasnõu, mis ei ole nõus surve mõjul oma kuju muutma ning on seetõttu habras. Sitkus seevastu on võime välise häiringuga kohaneda, naasta algolekusse peale häiringu lõppemist või kujuneda ümber nõnda, et häiringu kiuste oma põhilised iseloomujooned säilitada.

Tooksin siia juurde veel omaloomingulise termini „lödidus“: süsteemi omadus iga häiringu mõjul muutuda nii, et tema põhijooned püsima ei jää.

Koguduse kontekstis võib tasakaaluolekuna käsitleda mingi kindla konfessiooni kontekstis püsimist. Kogudus on lödi, kui puudub konsensus, millist õpetust ning milliseid väärtusi soovitakse jälgida ning hüpeldakse sihitult ühe konfessiooni juurest teise juurde. Kogudus on jäik, kui valitud tee külge klammerdutakse nii kramplikult, et see hakkab pärssima inimeste sisemist tarkust ja teotahet. Jäika kogudust iseloomustab tihti tugev keskne kontroll koos info liikumisega ühesuunaliselt ülevalt alla „kui ei meeldi, mine minema“ õhkkonnas.

Sitket kogudust seevastu iseloomustavad selged ning jagatud väärtused, mida osatakse rakendada paindlikult ning kontekstitundlikult, nõnda et iga inimene saab kasutada enda loomuomaselt tugevaid omadusi kokkukõlava terviku loomiseks. Mitmekesisus suurendab sitkust, nõnda on see nii inimsuhete, ökosüsteemide kui ka materjaliteaduse valdades. Sellise sitkuse tekke eelduseks ja tulemuseks on inimeste vaheliste suhete siirus, kus igaühe erisugusust austatakse, andes siiski selget tagasisidet selle kohta, mis on hüveline ja mis mitte.

Kogudus on komplekssüsteem, mis koosneb küpsetest vastutustundlikest indiviididest. Koguduse roll ei ole indiviidi erisugususe kinni mätsimine, vaid vastastikmõjus indiviidi arendamist vajavate külgede päevavalgele toomine ning isiksuslikuks arenguks tarviliku keskkonna loomine, samuti indiviidi hüveliste külgede võimendamine läbi positiivse tagasiside. Heas koguduses on selged jagatud väärtused, mida osatakse paindlikult ja kontekstitundlikult rakendada.

Kirjandus

Robert Kegani isiksusliku arengu teooria

Sangharakshita (2004) What Is the Sangha: The Nature of Spiritual Community, Windhorse Publications.

Ugo Bardi (2018) Seneca efekt: miks kõik kasvab aeglaselt, aga variseb kokku kiiresti: raport Rooma Klubile, Hea Lugu.

_____________

1 „Erinevuse ja sarnasuse kooskõla“ on Hiina chan’i esiõpetaja Shitou Xiqiani kirjutatud poeem, mille on eesti keelde tõlkinud Alari Allik.

2 Koosvõime on IT valdkonnast laenatud sõna, mis tähistab infosüsteemide võimekust üksteisega koostööd teha, muutumata samas teineteisest sõltuvaks.

Eerik Sven Puudist (1999) on usundiloo, kultuuriteooria ning ida mõtteloo huviline. Ehkki ta õpib praegu TTÜs informaatikat, on ta veendunud, et tõeliselt suurtele probleemidele, sealhulgas keskkonnaprobleemidele, lahenduste leidmisel ei peitu võti mitte tehnoloogia arengus, vaid ikkagi inimese enda meeles ning indiviidi isiksuslikus arengus.