Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.

1. Perikoobi tekst

Tekstikriitika seisukohast antud perikoobis märkimist väärivad probleemid puuduvad. Salmis 31 esineb mõnedes käsikirjades „pühad inglid“ (4.–5. saj-st pärinev Codex Washingtonensis ja Codex Alexandrinus); vrd Mk 8:38.

2. Struktuur

Perikoobi struktuuris on efekti saavutamiseks ja suulises traditsioonis võib-olla meeldejäämise hõlbustamiseks kasutatud sihipäraselt ulatuslikku kordamist. Järgmine ülevaade kajastab lõigu paralleelset struktuuri:

1) Inimese Poja kuulsusrikas tulemine (s 31);
2) suur eraldamine (ss 32–33);
3) õiglaste autasu (ss 34–40) jaguneb järgmiselt: a) autasu (s 34), b) selle alus (ss 35–36), c) protest (ss 37–39), ja d) põhimõte (s 40);
4) õelate otsus (ss 41–45) jaguneb a) kohtuotsuseks (s 41), b) selle põhjenduseks (ss 42–43), c) protestiks (ss 44) ja d) põhimõtteks (s 45);
5) lõplik eraldamine (s 46).

Perikoobi kõige silmatorkavam struktuuriline tunnus on kuue vajaduse loetelu, mis ilmnevad vähemalt neli korda (neljas on mõnevõrra lühendatud), kolm korda koos vastavate loeteludega (ss 35–36; 37–39; 42–43) ja üks kord koos kokkuvõtva sedastusega diēkonēsamen soi „sind teeninud“. Kõigis neljas loendis ei muutu sõnad ja nende järjekord: näljane, janu, võõras, alasti, haige, vanglas. Algse nimekirja esimene kordus õigete suus (ss 37–39) seisneb kolmes küsimuses, kusjuures iga kord alustab küsimus: pote se eidomen: „millal me nägime sind?“ Selle nimekirja sõnavara jääb täpselt samaks, välja arvatud ephrepsamen „toitsime“ (s 37), (vt „süüa andma“ ss 35, 42).

3. Kontekst

Matteuse evangeeliumi 23., 24. ja 25. peatükk on eshatoloogilise sisuga. Eshatoloogilise õpetuse viimane osa lõpeb sobivalt suure kohtumõistmisega. Selle perikoobiga lõpeb ka Jeesuse ametlik õpetamine evangeeliumis. Lõik puudutab Inimese Poja tagasitulekut (s 31) ja sellele järgnevat kohtuotsust, õigete õnnistamist ja õelate karistamist. Lõik lõpeb ilma täiendavate manitsuste või selgitusteta. Kõlama jääb sõnum jüngrite suhtumise kohta teiste inimeste suhtes.

Matteuse evangeeliumi struktuuri osas on esinenud lahkarvamusi, kuna teoses eksisteerib mitmeid redaktsioonilisi kohti ja struktuurimarkereid. Näiteks Carlson, Moo ja Morris toovad välja neli domineerivat teooriat struktuuri kohta. Tundub otstarbekas toetuda asjaolule, et Matteus kasutab oma teose koostamisel Markuse evangeeliumi ja seetõttu on kasulik järgida Markuse evangeeliumi Matteuse struktuuri alusena. Pea kogu Markuse teksti on Matteus ära kasutanud. Mõned vähesed väljajätmised siiski esinevad. Meie perikoop asub Matteuse evangeeliumi selles osas, kus Jeesus hakkab liikuma Galileast Jeruusalemma poole Mt 16:13–20:34, mis kattub Mk 8:27–10:52. Samas ei anna selline jaotus vastust Matteuse evangeeliumi koostamise sisulisele eesmärgile, kuna ei arvesta tekstisiseste markeritega ja suunaviidetega struktuuris.

On veel kaks domineerivat teooriat, millest esimene jagab teose kolmeks vastavalt selles esinevale kristoloogilisele arengupildile: a) Messias Jeesuse isik (1:1–4:16); b) Messias Jeesuse kuulutus (4:17–16:20); c) Messias Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine (16:21–28:20). Sellises jaotuses nähakse olulise markerina fraasi „sellest ajast peale“, kuigi pole kindel, kas see fraas ikka on teose struktuuris redaktsioonilise tähtsusega. Sama tundub olevat teooriaga, mis näeb markerina lauset, mis jagab teose viieks üksuseks: „Ja sündis, kui Jeesus oli lõpetanud … need kõned / korraldused“ jne (Mt 7:28–29; 11:1; 13:53; 19:1; 26:1). See „viie raamatu“ teooria on kantud entusiasmist näha Matteust kasutamas Pentateuhhi oma teose koostamisel. Nimetatud redaktsioonilised õmbluskohad aga vihjavad, et teos jaguneb hoopis seitsmeks sisuliseks üksuseks: a) proloog (1:1–2:23); b) taevariigi evangeelium (3:1–7:29); c) evangeeliumi levimine (8:1–11:1); d) õpetamine ja kuulutamine, opositsioon (11:1–13:53); e) progressiivne polariseerumine (13:54–19:2); f) opositsioon ja eshatoloogia (19:3–26:5); g) passioon ja ülesäratamine (26:6–28:20). Oluline on aga märkida, et ka see struktuurianalüüs on spekulatiivne, kuna jätab välja hulgaliselt ministruktuure, nagu näiteks kiasmid (vt 13:3b–33).

Meie perikoobi seisukohalt on kohane asetada see sisuliselt Matteuse evangeeliumi kristoloogia ja eshatoloogia konteksti. Evangeelium algab mõjuka avaldusega: „Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu“, st Jeesus oli Heebrea Piibli Messias (1:1), sest tema põlvnes kuninglikest esivanematest, kuningas Taavetist (1:6). Seega oli Jeesus sünni poolest juutide kuningas (2:2), ta tuli Jeruusalemma kui kuningas (21:4–5) ja suri kuningliku võimu nõutajana (27:11, 29, 37, 42). Ta sündis prohvetliku ettekuulutuse kohaselt (1:22–23), ta oli Jumala poeg (2:15; 3:17; 4:3, 6; 8:29; 14:33; 17:5; 26:63; 27:40, 43, 54), mistõttu kõneles ta endast unikaalselt kui Pojast ja Jumalast kui oma Isast (11:27; 24:36). Tema käsutuses olid inglid (13:41; 24:31; 16:27; 24:30) ning ta istub kohtumõistjana troonil (19:28; 25:31).

4.–5. Ajalooline ja kirjanduslooline kontekst

See perikoop on ainulaadne ja pärineb Matteusele eriomasest allikast. Ainsad osalised paralleelid võib leida salmidele 31 ja 46: nii Mk 8:38b kui ka Lk 9:26b viitavad mõlemad Inimese Poja tulemisele hiilguses koos oma (pühade) inglitega. Jh 5:29 Jeesuse kõne seoses nii heade kui kurjade surnute ülesäratamisega on küll lähedal Matteuse lõpulausele, kuid rohkem sisult kui sõnastuselt. Lk 13:27–28 „hoidke minust eemale kõik ülekohtutegijad“ on lähedal salmile Mt 25:41. Kaks Matteuse eelmist kirjakohta eeldavad praeguse perikoobi osasid: avasalmide sisu on lühidalt kirjas 16:27 ning 7:23 antakse käsk „ülekohtutegijatele“ lahkuda (vrd salmiga 41).

Neli tähendamissõna Mt 24:43–25:30 on kõik viidanud kohtuotsusele, isegi kui need on keskendunud rohkem selles elus õigele elamisele. Erinevalt eelmistest tähendamissõnadest ei põhine see narratiiv väljamõeldud lool, vaid reaalsel, kuigi tulevase sündmuse kirjeldusel. Sarnasuse kasutamine lõigus 32 („kui karjane eraldab“) ja metafoor salmis 33 („lambad ja sikud“) on otsene põhjus, miks seda lõiku on klassifitseeritud tähendamissõnaks. Koos selgete paraboolsete elementidega on perikoobi žanr näide apokalüptilisest ilmutusdiskursusest.

Perikoobi allikate küsimus on vaieldav, nagu ka küsimus, kas siin on jälgi ajaloolisest Jeesusest. Matteuse sekkumise taset peetakse üsna kõrgeks, kuna Matteus kasutab seda perikoopi mitte ainult eshatoloogilise osa, vaid kogu oma teose haripunkti loomiseks. Seda, mis võis algselt olla tähendamissõna kohut mõistvast kuningast, võidi allegooriliselt redigeerida (arvatavasti märkimisväärses mahus juba suulises traditsioonis enne Matteust) sellisel määral, et tekkis uus lugu, mis räägib eshatoloogilisest kohtupäevast. Võib-olla tuleks eriti tähele panna seda kohta, mille Jeesus siin Inimese Pojale omistab, sest iseloomulikus juudi õpetuses eshatoloogilisest kohtust on kohtunik Jumal, mitte Messias.

6. Paralleelkirjakohad

Jeesuse eshatoloogiline õpetus: Mt 24–25; Mk 11:1–37; Lk 21:5–36; Jh 5:29.

Üldiselt veel: Mt 3:2, 12; 4:10; 5:3, 10, 19, 22, 34; 7:23; 8:15; 10:40, 42; 12:50; 13:35, 40, 42, 49; 16:27–28; 18:8; 19:14, 28–29; 20:23; 21:38; 24:14, 31, 47; 25:21, 34–35, 40–41; 27:55; 28:10, 19;

Mk 8:38; 9:41, 43, 48; 10:40;

Lk 1:11; 3:17; 8:3; 9:26; 10:16, 33–34; 11:50; 12:32; 13:27; 16:24; 17:30; 19:38; 22:29;

Jh 3:15–16, 36; 5:21, 24, 29; 6:27, 40, 47, 54; 10:11, 27–28; 17:2–3, 24; 20:17;

Ap 1:11; 5:19; 9:5; 10:22; 13:46, 48; 20:32; 24:15; 26:18;

Rm 1:5; 2:7–8; 5:21; 6:23; 8:17, 29; 12:13; 14:10;

1Kr 2:9; 6:9; 8:12; 15:50; 2Kr 5:10;

Gl 1:16; 3:29; 4:7; 5:21; 6:8;

Ef 1:3–4, 11; Kl 1:12; 3:24;

1Ts 4:16; 2Ts 1:7–8; 2;

1Pt 1:4, 9, 20; 3:9; 2Pt 2:4;

1Jh 1:2; 5:11, 13, 20;

Ilm 1:7; 12:7, 9; 13:8; 14:6, 10; 17:8, 14; 19:16; 20:12; 21:7.

7. Tõlgendusloolised märkused

Viimse kohtupäeva kujutamise kohta kunstis ning igavikupühapäeva ja surnute(mälestus)püha erinevuse kohta vaata eelmise aasta kommentaarist [KjT https://arhiiv.kjt.ee/2018/11/eelk-perikoopide-abimaterjal-22-ilm-2011-211-igavikupuhapaev/ või siseveeb https://www.eelk.ee/siseveeb/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/igavikupuhapaev/ ]

2019. aastal langeb igavikupühapäevale kadrilaupäev, mil sarnaselt mardilaupäevale on meie rahvatraditsioonis käidud sanditamas. Etümoloogiliselt on sõnu „sant“ ja „santima“ seostatud ladinakeelse sõnaga sanctus ’püha’. Tuntud on legend pühast Martinusest, kes jagas külmetava kerjusega oma sõdurikeepi, mille järel Martinusele ilmus unes Jeesus ise, kes ütles Mt 25:40 tuntud sõnad: „Mida te olete teinud kellele tahes, olete teinud minule“. Legend andis keskaja inimesele võimaluse käsitleda kerjustele annetamist (ja muud heategevust) teenena Kristusele endale. Keskaja testamentidest on teada toidulaudade katmist linna vaestele või neile sauna kütmist kellegi matuste või hingepalvega seoses. Mardi- ja kadrisandid soovivad traditsiooniliselt karja-, maja-, pere- ja muud õnne, mida on võimalik mõista Jumala vastusena inimeste poolt vaestele suunatud heategudele.

Mt 28:20 tõotab Kristus olla enda omade juures „ajastu lõpuni“. Seda on üldiselt mõistetud kas liturgilisena (Kristuse reaalpresents armulauas, pühakirjalugemised kui Jumala siin ja praegu öeldud sõna) või pneumatoloogilisena. Igavikupühapäeva evangeelium annab võimaluse kogeda Kristust kohaolevana nendes, kes kannatavad. Kannatajate teenimine on Kristuse teenimine: „Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head – mind aga ei ole teil alati“ (Mk 14:7). Seda mõtet esindab näiteks ordinatsioonilaul KLPR 242 „Siimon Joona, täna“ (s 3: „Tasu viletsaile,/ mis ma teinud sulle –/ nendes elan ma“).

Viidates kirjakohtadele 1Ms 18:5 ja 18:7 märgib rabi El’azar (u 270 pKr): Õiged räägivad vähe, aga teevad palju. Jumalatud seevastu räägivad palju ning ei tee vähestki (Strack-Billerbeck I:983).

Tähendamissõna rahvaste kohtust on aidanud kaasa traditsiooniliste halastustegude loendi kujunemisele. Neid on nimetatud ka Js 58:6–7, millele hiliskeskajal lisati Tb 1:16–22 alusel surnute matmine. Halastustegude hulka on loetud näljaste toitmine, januste jootmine, alastiolijate riietamine, kodututele peavarju pakkumine, haigete külastamine, vangide külastamine või vabaksostmine ja surnute matmine. Halastustegusid on kujutanud näiteks Peter Brueghel vanem (1525/1530–1569) alloleval pliiatsijoonistusel (lisaks eelmainitule on halastustegusid kujutanud näiteks ka Pierre Montallier (1680), Alkmaari meister (u 1504), Caravaggio (1606/1607) ja teised).

Lisaks ihulikele halastustegudele loetletakse ka vaimseid halastustegusid. Nendeks on rumalate juhendamine, kahtlejate julgustamine, patuste manitsemine, kurja talumine, üleastumiste andeksandmine, vaevatute lohutamine ning palvetamine elavate ja surnute eest.

Paavst Johannes Paulus II märgib 30.11.1980 avaldatud entsüklikas Dives in misericordia, et „Jeesus Kristus õpetas, et inimene mitte ainult ei võta halastust Jumala käest vastu ega ainult ei koge seda, vaid ta on kutsutud praktiseerima halastust teiste inimeste suhtes.“

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: valge.
Alguslaul: 175.
Päeva laul: 299.
Jutluselaul: 172.
Ettevalmistuslaul: 330.
Lõpulaul: 86.
Algussalmid: Agenda, lk 52 (27. pühapäev pärast Kolmainu Jumala püha).
Päeva palve: Käsiraamat, lk 263, nr 2/ Agenda, lk 141, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 26 (kirikuaasta lõpp I)/ Agenda, lk 142–143, nr 2.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 352 (kirikuaasta lõpp).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 264, nr 1/ Agenda, lk 143.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7 ja 8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)