„Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.““ (Mt 22:34–40)

Saatuse tahtel on mulle osaks saanud jutlustada teksti üle, mis võtab kokku kõik, mida usuvad nii juudid kui kristlased. Iga rea üle selles lõigus saaks kirjutada raamatuid ja seda ongi tehtud. Ent jutluse ülesanne ei saagi olla öelda kõike, vaid pigemini alustada lauset, mille head kuulajad ja kokkutulnud ise lõpetama peavad.

Alustuseks tuleb meenutada selle kirjakoha konteksti. Sõnavahetus toimub Jeesuse kannatusnädalal (viimasel nädalal Jeruusalemmas, ptk 21–22). Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma, puhastab templi, kõneleb mõistujutte. Jeesusel tuleb vastata neile, kes teda sõnadega lõksu püüdsid tõmmata: variseridele, saduseridele, ülempreestritele, vanematele, kirjatundjatele, heroodeslastele. Seda kõike saab lugeda alates Mt 21:23. Kõigepealt vaidleb Jeesus ülempreestriga Ristija Johannese üle, sellele järgnevad mõistujutud kahest pojast ja kurjadest rentnikest ning kuninglikust pulmapeost. Seadusetundjatele variseridele oligi vastuseks see, mis on seekordse jutluse aluseks. Tuleks ka meeles pidada, et siin ei ole vaidlused mitte juutide ja kristlaste vahel! Vaidlus toimub ühe ja sama religiooni sees. Ja kaalul on see, millisest perspektiivist lugeda Pühakirja.

Seadusetundja või variser küsib Jeesuselt siis, milline seadus on suurim. Moosese seaduses on 613 seadust. Ükskõik millise Jeesus oleks valinud, oleks saanud vastu vaielda, et tegelikult oleks pidanud ikka mõne teise valima.

Teoorias pidanuks järgima kõiki 613 seadust ja neid pidanuks pidama üheväärseteks. Mõned jagasid 613 käsku kaheks: 365 eitavat „Sa ei tohi…“ – üks keeld iga päeva kohta, ja 268 jaatavat ehk käsu kujul „Sa pead…“. Pärimus seletas jaatavate käskude tähendust nõnda, et üks käsk iga inimese luu ja kondi kohta. Sellise seletuse järgi kontrollis seadus kogu aega ja kogu keha, iga liigutust. 

Nii et tegemist oli Jeesuse õrritamisega: millise sa siis valid? Jeesus vastab 5Ms 6:5, mis on osa šemá’st: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“

Ja siin saab tähele panna, et Jeesus muutis seda juudiusu usutunnistust ühe sõna poolest: Ta muutis dunameous (tugevus, vägi, võim) dianoia’ks (dianoia tähendab meelt, mõtet, mõistust). Armasta Jumalat mitte „kõigest oma väest“ vaid „kogu oma mõistusega“. Jeesuse vastased olid kokku pannud oma tugevaimad poliitilised ja teoloogilised argumendid, ja Jeesus oli need argumendid elegantselt ümber lükanud. Variserid, saduserid jt olid hämmeldunud: Jeesus oli teinud demonstratsioonesinemise, kuidas armastada Jumalat kogu oma mõistusega. Aga üksnes selle n-ö punktivõidu üle rõõmustamine ei ole kaugeltki kõik, mida see justkui väike muudatus kaasa toob.

Jeesus lisab tsitaadi Leviticusest (3. Moosese raamatust) 19 ptk-st, koondades ühte kaks värssi: „Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad  Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal!“ (s 33, 34) ning 3Ms 19:18 „Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast! Mina olen Issand!“

Ühes ja samas peatükis nõutakse nii Jumala, võõra, ligimese kui iseenda armastamist.

Küllap ei olegi siis vale küsida: Mis ühendab kogu seadust? Kas Jumala töö taga või all on mingi ühine printsiip? Mis inspireerib prohveteid? Mis valgustab kõike? Vastus näib ka selge: agapao – armastama. Jeesus liigub seadusest kui pelgalt väljastpoolt tulevast reeglist või legislatsioonist motivatsiooni juurde, mis on seaduse taga ja mis avalikustab Jumala töö ja tahte. Seaduse rolliks pole enam reegleid paljundada või täpsustada, vaid ilmsiks tuua Jumala hool ja kaastunne maailma vastu.

Matteus tsiteerib kaks korda prohvet Hoosea lauset: „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!“ (Mt 9:13, 12:7). Jumal ihaldab mitte seaduskuulekust või religioosseid rituaale, vaid halastust ja armastust. Ja see armastus vajab mitte ainult emotsionaalset intensiivsust, vaid ka mõistust. Sest inimene oma mõtete toel, st mingisuguse ideoloogia toel on võimeline kirjeldamatuks julmuseks. Meie-nemad lahterdamised võivad välja lülitada igasuguse empaatia. Primitiivsed stereotüübid, mis meie kõige vanematest aju osadest pärinevad, lubavad vaid kaht vastust: võitle või põgene. Me teame, et meie-nemad kaksikmehhansim on ohtlik, seepärast tuleks kasutada mõistust, teadust, uuringuid, selleks et töötada meie-meie perspektiivi suunas. Kui me ka eri meelt oleme, siis meie-meie perspektiiv aitab mäletada, et meie vastased on kaasinimesed, ainulaadsed ja kordumatud. Selline suhtumine väldib aju langemist aju primitiivsete piirkondade mõju alla, kus vastumeelsusest saab vihkamine, kus empaatia kaob ja vastastest saavad nemad – hävitamisele kuuluvad inimesed. Meie vastas on ligimesed, mitte stereotüübid. Pikemas perspektiivis on muidugi abiks vägivallatute lahenduste otsimine igal võimalusel.

Neuroloogid on aju iidsete emotsioonikeskuste hulgast avastanud võtmepiirkonna, mis orkestreerib meie emotsionaalseid reaktsioone ümbritseva maailma suhtes. Amügdala koos hüpotalamuse ja hipokampusega on limbilise süsteemi osa, mis tegeleb emotsioonide ja motiividega. Amügdala jälgib pidevalt meie aistinguid ja funktsioneerib kui emotsioone ja toiminguid käivitav hoiatusmehhanism. Amügdala mängib tähtsat rolli paljude emotsioonide juures, sh vihkamise, viha, rõõmu, hirmu, armastuse puhul. See on võimeline automaatselt reaktsiooni vallandama, enne kui me teadlikult mõistame, mis toimub. Me kas võpatame, tõmbame küüru, põgeneme, tõmbame pingule vmt. Teada on ka see, et vihkamise ja hirmu füsioloogilised reaktsioonid on väga sarnased: nägu muutub punaseks, süda hakkab pekslema, adrenaliin tulvab verre, inimene hakkab higistama, tõmbub pingule ja tekib vastupandamatu soov vanduda. Kohmetuse, alanduse ja häbiga kaasneb tavaliselt tugev ja agressiivne reaktsioon, mis ei ole suunatud teiste, vaid enese vastu: enesevihkamine. Häbi ja alandus võivad viia tegeliku enesetapuni.

Limbilisel süsteemil on palju seoseid neokorteksiga, uusima aju osaga, seetõttu seostub vihkamine ja vägivald tihedalt inimmõistusega. Mõistuse abil loodud õigustused vihkamisele on eripärane inimsaavutus, ei ole teada, et teised liigid suudaksid selliseid põhjenduste süsteeme luua. Vihkamine võib üksikjuhtudel surmahirmust tugevamaks osutuda, aga vihkamisest kantud ideoloogia võib vägivaldse käitumise muuta üldlevinuks.

Meie kaasasündinud instinktid on nõrgad ja ei ütle meile, kus me peaksime elama, kuidas oma kooselu korraldada, milliseid tööriistu valmistada või keda vihata. Enamik meie mõtetest, emotsioonidest ja käitumisviisidest kujunevad välja meie endi loodud mõtete ja tähenduste alusel. Suur osa neist teadmistest on talletatud meie kultuuri- ja religioonipärandisse, mida me aastaid õpime nii kodus kui koolis. Puht bioloogia seisukohalt on meie limbilisel süsteemil välja kujunenud tugev kalduvus pimesi uskuda ükskõik millist mõttesüsteemi, mille puhul me oleme veendunud, et see meie elu ja viljakust märgatavalt parandab.

Mulle tundub, et siin osutab väga nutikal viisil Jeesus millelegi, mida me tänapäeval soovi korral tunneme paremini, ent siiski ebapiisavalt: mõistuse rollile omaloodud ja mõtestatud eesmärkide juures. Armastus n-ö tegevusprogrammi ja ideoloogiana vajab mõistuse tuge. Ilma mõtteta oleme segaduses ja abitud. Liigina on meie võimed üldist laadi. Meie kultuurilised ja religioossed saavutused tulenevad vastuvõtlikkusest ja paindlikkusest, mitte instinktidest. Geenid annavad võimaluse ja osutavad minevikule, st talletavad kohandumisi, aga mõtlemine avab ukse tulevikule. Nt keel – kõik me sünnime keeleomandamise võimega. Aga me ei sünni teadmisega, mida öelda. Inimese puhul mõte ja tähendus on õpitavad, mitte kaasasündinud. See kujuneb välja üksikisikute, gruppide (nagu perekond) ja terve kultuuri poolt loodud kategooriate ja väärtuste tulemusena. Meie ülesandeks on maailma kategooriatesse jaotamine, mis toimub õppimise ja mälu koostöös. Aju loob mudeleid suhetest sise- ja väliskeskkonna vahel. Mõtet otsides vaatab inimene lisaks minevikule ka olevikku ja tulevikku. Mõte kujundab meie väärtused, mis omakorda kujundavad meie eesmärgid. Mõte suunab meid trotsima limbilise süsteemi ahvatlust: võitle või põgene, meie või nemad. Mõte kas tugevdab armastust – nii näitas Jeesus – või tugevdab vihkamist (siin oskab igaüks näiteid tuua).

Meie motiivid koosnevad põhiliselt primitiivsetest emotsioonidest. Rõõm, näiteks, on ülimalt kasulik ja paindlik emotsioon, mis võimaldab meil väärtustada praktiliselt kõike, mida me tahame, ja kogeda meeldivaid emotsioone mistahes eesmärgi saavutamisest. Aga vihkaminegi on paindlik: me võime vihata keda ja mida iganes. Vihkamine on irratsionaalne. Kuigi mingi mittemeeldimine või ebamugavustunne võib mõnel juhul olla täiesti põhjendatud, siis vihkamise puhul on ratsionaalne arutelu sama viljatu kui inimese puhul, kes kardab kõrgust või madusid: st tegemist on foobialaadse seisundiga ja loogilised argumendid siin ei aita. Foobiate ravimiseks kasutatakse tavaliselt käitumisteraapiat, sest primitiivne närvisüsteem õpib kõige paremini tegutsemise kaudu. Nt üha enam madudest teada saades ja nendega kontrollitud keskkonnas kokku puutudes võib inimene võitu saada oma foobiast. Samal kombel võib rassiliste, etniliste, religioossete ja teiste meie ja nemad tüüpi vihkamisvormide vastu võitlemisel väga palju kasu olla programmidest, mille käigus erineva taustaga inimesed positiivses atmosfääris segunevad. Kas Ken Saani „Üle parda“ on üks selline eksperiment või mitte, sõltub arvatavasti ka vaataja eelhäälestusest.

Vihkamise ohtlikkus on otseselt seotud mõtlemisega, arenenud närvisüsteemi keerukate mõtteproduktidega. Mõnikord usaldavad inimesed kogu südamest neid ideoloogilisi moodustisi ja peavad oma arutlusi täiesti mõistlikuks – pettes seega iseennast. Intensiivne, primitiivne, stereotüüpne vaen on enamasti segu pseudoteadusest, selektiivsest ajaloost ja müütidest, mille varjus pulbitseb toores vihkamine. Foobiate all kannatajad saavad aru oma olukorrast, saavad aru, et foobia moonutab nende käitumist. Vihkamine võib aga olla kantud enesepettusest. Vihkamise ajal tegutsevad inimesed usuvad sageli, et nad ajavad õiget asja.

Armastada Jumalat kogu oma mõistusega ei kõnele emotsionaalsusest, halemeelsusest. Meie kaasaegsete teadmiste põhjal võime öelda, et tegemist oli kas inspireeritud geniaalsusega või õnneliku eksitusega, mis osutus targemaks kui ehk tol ajal oli võimalik olla.

Rush W. Dozier oma ka eesti keelde tõlgitud raamatus ütleb: „Vihkamine on mõistuse tuumarelv. Selle plahvatamine võib ühiskonna puruks rebida, paisata rahvad sõdadesse ja vallandada genotsiidi. See hävitab suhted, tekitab armastanute vahele kibedust, sünnitab vägivalda ja mõrvu. Vihkamine pühib oma teelt viisakuse ja tolerantsi, kannustab inimesi metsikustele ja õhutab eri gruppide vahel õelust ja vaenu. Vihkamine mürgitab tööõhkkonna. Vihkamine moonutab laste mõtlemist, kes on kaitsetud selle hävitava mõju eest, mis toodab end taas põlvest põlve. Vihkamine võib hävitada meie tervist, koormab südant, tõstab vererõhku, pärsib immuunsüsteemi ja kahjustab aju. Enesevihkamine loob negatiivse enesehinnangu, mis röövib eluisu ja põhjustab depressiooni, isegi enesetappe.“ (Rush W. Dozier, Jr., Miks me vihkame. Kuidas mõista, ohjeldada ja kõrvaldada vihkamist meis endis ja meie maailmas. Tlk Urho Meister. Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2004)

Siin võib muidugi küsida, kas kristlane peaks kuidagi viha maha suruma või näiteks, kas Jumala peale tohib vihastada. Kui me oleme pealtnägijad või kaasosalised suuremas või väiksemas kurjuses, kui me näeme last nutmas jne. Kas meil on tarvis kohta, kus küsida Jumalalt: oled sa veel seal? Kui kaua veel? Enamasti jäämegi ju nende vastuste juurde, millest usume, et just neid meilt oodatakse või et neid on meile õpetatud. St et iga vihastumine ei ole kontrolli kaotamine. Üks asi on koduvägivald mingil tühisel ajendil ja teine on vihastamine viisil, mis toob kaasa positiivse muutuse. Kirikuisa Augustinus olla kirjutanud: „Lootusel on kaks ilusat tütart. Nende nimed on viha ja julgus; viha selle üle, kuidas asjad on; ja julgus midagi ette võtta, et nad ei jääks selliseks.“ Teiste sõnadega, vihastamine on lootuse element, sest lootus ei ole võimalik enne, kui sa piisavalt vihastad olukorra peale, mis tegi lootuse leidmise vajalikuks.

Albert Camus kirjutas: „Olla mitte armastatud on lihtsalt halb õnn; mitte armastamises peitub aga tragöödia. Tänapäeval me kõik sureme selles tragöödias. Sest vägivald ja vihkamine närvutavad südame; pikk võitlus õigluse eest kurnab ära armastuse, mis ometigi sünnitas selle võitluse. Käratsemises, milles me elame, armastus on võimatu ja õiglusest ei piisa.“

Kristlaste salarelv on eestpalve: eestpalvega võibolla ei võida midagi, aga selle abil võib kaotada viha, ahnuse, ebakindluse, hirmu. Nii et asja tuum ei pruugi olla see, mida ma võidan, vaid mõnikord see, mida või mille kaotan, osutub võiduks. Kõige lihtsamalt, eestpalve on vaimulik väljakutse Jumala nimel, Jumala tõotuste nimel. Eestpalve visualiseerib alternatiivse tuleviku, see on sõõm värsket õhku polariseerumisse sumbunud ja takerdunud inimestele. Need, kes ebaõiglusega rahu on teinud, kes saavad oma identiteedi ja rolli vihkavalt ideoloogialt ja kes majanduslikult ka sellest kasu saavad, ei hooli ka eestpalvest. Ometigi ajalugu kuulub nendele, kes usuvad ja tegutsevad tuleviku nimel. Hiljuti lugesin, et piisab sellest, kui 3,5 protsenti ühiskonnast asub uue mõtlemisviisi poolele, selleks et olulisi muutusi ühiskonnas esile kutsuda. Muutus saab alguse usust ja lootusest: taevased väehulgad vaikivad, et Jumal kuuleks pühade eestpalveid. Aamen

Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.