Milline on teoloogia ja filosoofia suhe? Filosoof Martin Heidegger (1889–1976) on öelnud, et „teoloogia on positiivne teadus ning säärasena sellepärast filosoofiast absoluutselt erinev“ (Heidegger 1994, 1918) Oleme ausad – nende kahe distsipliini suhe on olnud pisut komplitseeritud, sest on olnud teolooge, kes ei ole tahtnud filosoofiast midagi teada, kuna pidanud seda mõttetuks või lausa ohuks kristlikule usule. Samuti on olnud ja on praegugi filosoofe, kes ei taha teoloogiast ega religioonist midagi teada, kuna nende arvates kuulub see maailma ajaloo „eilsesse päeva“. Dialoog saab toimuda vaid osapoolte vahel, kes on teineteisele avatud ja soovivad üksteist kuulata. Teolooge ja filosoofe, kes soovivad üksteist kuulata, on ikka olnud ja nad on tõestuseks, et teoloogia ja filosoofia erinevused ei ole takistuseks nende kahe distsipliini dialoogile ning et see dialoog võib olla viljakas.

Teame, et alates apostel Paulusest ja 2. sajandi kristlikest apologeetidest on suurem osa teolooge kasutanud filosoofilisi mõisteid ja ideid ristiusu õpetuse seletamiseks. Seda on hinnatud erinevalt. Nii arvas näiteks Tartus sündinud teoloog Adolf von Harnack (1851–1930), kelle loenguid Rudolf Bultmanngi Berliinis õppides kuulata sai (Hammann 2012, 25), et kreeka filosoofia ideede ülevõtmine kristlike teoloogide poolt oli viga, sest selle tulemuseks oli kristluse ilmlikustumine ehk helleniseerumine (Harnack 1909, 250). Ka meie teoloog Elmar Salumaa (1908–1996) arvas, et filosoofia kaudu tungisid ristiusku talle „olemusvõõrad elemendid“, mis moonutasid algset ristiusu õpetust (Salumaa 1987, 17–24).

Nagu on näidanud Wolfhart Pannenberg (1928–2014), oli selline suhtumine kreeka filosoofiasse 20. sajandi alguse evangeelses dogmadeloos laialt levinud (Pannenberg 1967a, 296). Kuid siiski võib küsida, kas ristiusust oleks saanud etnilisi ja kultuuripiire ületav kosmopoliitne usund, kui ta oleks ignoreerinud filosoofiat, mis oli kreeka-rooma maailmas universaalne haritlaste keel. Paradoksaalne on seegi, filosoofiast on olnud mõjutatud isegi need teoloogid, kes on end filosoofia aadressil kriitiliselt väljendanud. Heaks näiteks selle kohta on Tertullianus (u 155–230), kes küsib retooriliselt: „Mis on pistmist Ateenal Jeruusalemmaga, Akadeemial kirikuga, hereetikutel kristlastega?“ (De preascriptione haereticorum VII, 9) ja süüdistab filosoofiat selles, et see on aidanud kaasa mitmesuguste eksiõpetuste tekkimisele. Tertullianus mõtleb eeskätt erinevatele gnostilistele süsteemidele, mille tekkimises ta näeb kaassüüd kreeka filosoofial (De preascriptione haereticorum VII, 5). Ometi on Tertullianuse enda traktaatides hoomatavad ilmselged stoa filosoofia mõjud (Kouri 1982, 101jj).

Teine hea näide on Bultmanni kaasaegne Karl Barth (1886–1968), kelle arvates teoloogia ei vaja filosoofiat, kuid kes ise sõltub silmnähtavalt Søren Kierkegaardi (1813–1855) pärandist (Bender 2015). Loomulikult võidakse ju vastu väita, et Kierkegaard oli mitte ainult filosoof, vaid ka teoloog, kuid õhtumaise mõtte ajaloos on olnud palju mehi, kes on olnud üheaegselt nii filosoofid kui ka teoloogid. Nii olid seda peaaegu kõik skolastikuteks nimetatud mõtlejad alates 9. sajandil elanud Johannes Scotus Eriugenast, kuid ka müstikuteks kutsutud mõtlejad ei ole olnud filosoofiast mõjutamata. Olgu neist nimetatud vaid kahte – 5. sajandil elanud tundmatut autorit, kes avaldas oma traktaadid Dionysos Areopagita nime all, ja dominiiklast Meister Echkarti (u 1260 – u 1328). Neid mõlemaid on (tõsi küll, erineval määral) mõjutanud uusplatonistlik filosoofia (Halfwassen 2004, 165–175).

Teoloogia ja filosoofia vahel on läbi aegade toimunud elav dialoog, mis on ilmselt rikastanud mõlemat distsipliini, kuigi õigus on Wolfhart Pannenbergil, kui ta ütleb, et viimase saja viiekümne aasta jooksul ei ole see dialoog olnud nii intensiivne, kui ta oli varem (Pannenberg 1967b, 361). Rudolf Bultmann (1884–1976) kuulub koos Paul Tillichiga (1886–1965) vaieldamatult nende teoloogide hulka, kes pidasid filosoofiat oluliseks ja soovisid olla sellega dialoogis.

Bultmanni suhe filosoofiaga algas juba ajal, mil ta õppis Oldenburgi gümnaasiumis. Nagu ta ise on öelnud, oli teda kasvatatud väga range ja traditsioonilise luterluse vaimus, kuid ühel hetkel ei suutnud ta enam leppida usukäsitusega, mida ta oli seni tundnud. Et leida lahendust talle osaks saanud maailmavaatelisele kriisile, pöördus ta filosoofia poole, hakates lugema kõike, mida ta kirikuõpetajast isa koduraamatukogus selle kohta leidus. Tema esimesteks vestluspartneriteks filosoofia teemadel said tema isa ja tema juudi päritoluga lapsepõlvesõber Leonhard Frank (Lahe 2019, 425–426). Asudes õppima Marburgi ülikooli teoloogiat, hakkas Bultmann kuulama ka filosoofiateaduskonnas toimuvaid filosoofialoenguid. Siin oli tal võimalus tutvuda Marburgi uuskantiaanidega. Nii kuulas Bultmann Paul Natorpi (1854–1924) loenguid loogikast (Hammann 2012, 31jj). Pöördeliseks sai aga Bultmanni jaoks 1923. a, mil Freiburgist saabus Marburgi Martin Heidegger, kellest sai Marburgi ülikooli erakorraline filosoofiaprofessor (Hammann 2012, 192jj).

Bultmanni ja Heideggeri vahel tekkis otsekohe siiras sõprus ja nad hakkasid vaheldumisi külastama üksteise seminare – Bultmann külastas Heideggeri filosoofiaseminare ja Heidegger Bultmanni teoloogiaseminare. Ühes Bultmanni seminaris, mille teemaks oli apostel Pauluse eetika, pidas Heidegger ka ettekande, mille teemaks oli Lutheri tõlgendus Pauluse patukäsitusest. Ärgem unustagem, et ka Heidegger oli õppinud teoloogiat, tõsi küll, katoliiklikku, kuid katkestanud oma teoloogiaõpingud ja vahetanud teoloogia filosoofia vastu (Parhomenko 2009, 229). Kuigi Heideggeri suhe teoloogiaga oli mõneti heitlik (näiteks palus ta end Bultmannil välja arvata ajakirja Theologische Rundschau toimetuskolleegiumist, kuhu Bultmann ta oli kutsunud, põhjendades seda sellega, et ta ei taha, et tema kui filosoofi nimi figureerib ajakirja kaanel koos suure hulga teoloogide nimedega), oli tal huvi teoloogiliste küsimuste vastu kuni surmani. Bultmanni kohta on aga Heidegger öelnud, et tema näol leidis ta teoloogi, kes mõistab filosoofiat ja et sellised on erandlikud (Hammann 2012, 192). Lisaks vastastikusele seminaride külastamisele kohtusid Bultmann ja Heidegger regulaarselt igal nädalal ja pidasid pikki vestlusi.

Etteruttavalt tuleb öelda, et me teame, milline oli Heideggeri mõju Bultmannile, sest see kajastub Bultmanni teostes. Mis puudutab aga Bultmanni mõju Heideggerile, siis sellele ei oska ilmselt keegi vastata. Kuid üks on kindel – see mõju oli olemas, sest Heidegger on seda ise tunnistanud. Ta on öelnud ühes oma kirjas, et ta on Bultmannilt palju saanud, ja kuigi ta võttis vastu kutse minna oma koduülikooli Freiburgi filosoofiaprofessoriks Edmund Husserli (1859–1938) mantlipärijaks ja ta lahkus Marburgist, on ta meenutanud Marburgi-aastaid kui ühtesid õnnelikumaid oma elus. Bultmanni ja Heideggeri kontakt püsis ka pärast Heideggeri Marburgist lahkumist. Nende suhetele said saatuslikuks mitte erinevad seisukohad filosoofias ja teoloogias, vaid poliitilised sündmused. Bultmann ei suutnud nimelt Heideggerile iialgi andestada tema liitumist natsidega (Hammann 2012, 257–258). Kuid tuleme tagasi õnnelikesse kahekümnendatesse aastatesse.

Marburgis olles töötas Heidegger intensiivselt oma peateose „Olemine ja aeg“ („Sein und Zeit“) kallal. On kindel, et Bultmann sai juba tollal selle teose käsikirja lugeda ja et nad vestlesid sellest. 1924. a pidas Heidegger Bultmanni palvel Marburgi ülikooli usuteaduskonna üliõpilastele loengu „Aja mõiste“, milles kohtab mõtteid, mida me leiame hiljem nii teoses „Olemine ja aeg“ kui ka Bultmanni erinevates esseedes. Oma loengus rääkis Heidegger sellest, et aja mõtet on võimalik mõista, lähtudes õigupoolest vaid igavikust, Jumalast. Seepärast seisneb teoloogi ülesanne just selles, et tõlgendada inimlikku Dasein´i ehk siin-olemist (nii tõlgin seda Heideggeri mõistet mina) tema suhtes igavikuga ja tõlgendada aega kui alles Jumala Poja tuleku kaudu määratletud aega (Heidegger viitab siin Pauluse sõnadele Gl 4:4 „Aga kui aeg täis sai, saatis Jumal oma Poja…“). Filosoofile, kes aga ei usu, on see ligipääs ajale, mis lähtub Jumala igavikust, suletud. Filosoof peab mõistma „aega ajast endast lähtudes“ (Heidegger 1989, 6). Heideggeri arvates on olemise fundamentaalsed struktuurid – maailmas seesolemine (In-der-Welt-Sein), üheskoos olemine (Miteinandersein), siin-olemise enesetõlgendus kõnelemises (die Selbstauslegung des Daseines im Sprechen) – määratletud olemise ajalikkusest (Zeitlichkeit). See ajalikkus lubab end mõista „lõpu poole olemisele“ (Zu-Ende-sein) omase määramatu ebakindlusena (Heidegger 1989, 16). Sellisena on siin-olemine teadlik oma surmast. Heidegger ütleb: „See on siin-olemise kindlas teadmises ja täielikus määramatuses etteruttamine „möödas-olemise“ [Vorbei] kui ühe eelseisva kõige äärmisema omaenda võimaluse suunas“ (Heidegger 1989, 17). Kui „Olemine ja aeg“ 1927. a ilmus (Heidegger oli ise siis juba Marburgist lahkunud), asus Bultmann seda kohe lugema. Ta ütleb, et selle raamatu lugemine puudutas teda nii sügavalt, et iga kord, kui ta seda luges, oli ta omadega täielikult läbi, kuid mitte seetõttu, et raamat nõudis talt suurt mõttepingutust, vaid seetõttu, et see raamat oli nii „varjamatult konkreetne“ (Hammann 2012, 198)

Kui me loeme Bultmanni tekste – tema raamatuid „Jeesus“ ja „Uue Testamendi teoloogia“ ning tema arvukaid esseesid –, näeme me, et Heideggeri ja just varase, pöörde-eelse Heideggeri mõju on neis tekstides silmnähtav. Üldse võib Bultmanni puhul esile tõsta kolme filosoofi, kes teda on tugevalt mõjutanud – need on Kierkegaard, Dilthey (vt tema kohta Tool 2009, 385jj) ja Heidegger, ent Heideggeri mõju näib lõppkokkuvõttes ületavat kahte eelpool nimetatut. Miks pöördus Bultmann teoloogina Heideggeri filosoofia poole, on ta selgitanud ise. Ta ütleb, et nii teoloogias kui ka filosoofias on oluline küsimus inimese eksistentsist. Nagu me teame, oli Bultmanni kitsam eriala teoloogias Uue Testamendi teadus. Uurides evangeeliumeid ning Pauluse ja Johannese teoloogiat, jõudis Bultmann veendumusele, et kõik olulisemad Uue Testamendi teosed räägivad küll Jumalast, kuid mitte Jumalast „iseeneses“, vaid Jumalast suhtes inimesega. Rääkides sellest, mida teoloogid nimetavad tavaliselt „inimese olukorraks“, tundus Bultmannile kõige kohasem olevat kasutada mõistet „eksistents“. Bultmann ütleb, et eksistents ei ole lihtsalt „olemasolemine“ (Vorhandensein), vaid inimesele spetsiifiliselt omane olemisvorm (Seinsform) ilma milleta inimene ei oleks inimene (Bultmann 1960, 107). Eksistents ei ole Bultmanni käsituses staatiline, vaid on dünaamiline „antus“, mis on seotud valimise ja otsustamisega. Inimene on võimalus – iseenda võimalus. Ta võib otsustada oma eksistentsi poolt või vastu. Tal on võimalus ikka ja jälle valida ennast kui oma võimalust (Bultmann 1960, 107). Eksistents on seega midagi, mida tuleb ikka ja jälle uuesti saavutada, ja seda saavutatakse isikliku vastutamise ja otsustamisega (Bultmann 1952, 69). Seega ei ole inimene juba ja alati tema ise, vaid ta saab selleks ikka ja uuesti elu konkreetsetes situatsioonides. Bultmanni õpilane ja tema pärandi uurija Walter Schmithals (1923–2009) iseloomustab Bultmanni käsitust inimeksistentsist nii:

„Inimene ei ole tõeliselt inimene mitte selles, et tal on võimalused, vaid selles, et ta otsustustes võimaluste üle, mis tal on, otsustab enda üle. Seda mõtleb Bultmann, kui ta ütleb, et inimene on tema enda võimalus. Ka loomal on võimalused, aga tal ei ole võimalust valida ennast. /…/ Ta [inimene – J.L] on võimalus, see tähendab, et tema tõeline olemine seisab igal silmapilgul tema ees, ja ta ei tea täna, kui ta eksisteerib tõeliselt, kes ta homme tegelikult on, mida ta homme konkreetselt teeb. Selle üle saab ta otsustada alles homme ja tema otsustus, mis teostub lõplikult kõigis konkreetsetes otsustustes, käib selle kohta, et jääda avatuks tulevikule ja mitte otsustada midagi lõplikult peale ainsa, eksisteerimise, see tähendab tahta olla inimene, kes on tingimusteta avatuses selle suhtes, mida ta parajasti kohtab“ (Schmithals 1966, 57).

Kierkegaardi mõju Bultmanni käsitusele inimeksistentsist kui pidevast valikust ja otsustamisest on ilmne (vt Kustassoo 2009, 321jj), kuid kui Bultmann asub eksistentsi ja inimese eksistentsiaalset situatsiooni lähemalt analüüsima, kasutab ta selleks mõisteid, mida kasutas varane Heidegger. Kui Heidegger räägib inimeksistentsi „heidetusest“ (Geworfenheit), „siin-olemise“ ajalikkusest (Zeitlichkeit), olemisest surma ja mure poole ning inimese põgenemisest ebaautentsusesse (Uneigentlichkeit), näis see Bultmannile sobiv inimliku siin-olemise eksistentsiaalsete struktuuride kirjeldamiseks. Bultmann hakkas kasutama Heideggeri mõistestikku Uue Testamendi tekstide analüüsimisel, mille tulemusena kujunes välja tema Uue Testamendi eksistentsiaalse tõlgenduse programm. Paraku seda hästi ei tunta – tuntakse vaid eksistentsiaalse piiblitõlgenduse ühte aspekti, milleks on piiblitekstide demütologiseerimine, kuid sedagi ei mõisteta sageli asjakohaselt. Võib lausa öelda, et „demütologiseerimisest“ on tehtud karikatuur, sest mõisteid „müüt“ ja „ajalugu“, mida Bultmann sellest rääkides kasutab, mõistetakse tavatähenduses, mitte aga spetsiifilises tähenduses, mille Bultmann neile mõistetele annab. Demütologiseerimisprogrammi siinkohal lähemalt vaatlemata (vt selle kohta Bultmann 2019a, 2019b, 2019c ning Lahe 2019, 474–488), on siiski oluline rõhutada, et nn demütologiseerimine (Bultmann tunnistab hiljem ka ise, et see mõiste ei olnud tal vist kõige õnnestunum) on vaid üks osa suurest teoloogilisest programmist, mida Bultmann ise nimetas ristiusu eksistentsiaalseks interpretatsiooniks. Kuid pöördume tagasi Heideggeri juurde.

Miks oli Bultmannil vaja läheneda Uue Testamendi tekstidele Heideggeri mõistetega? Bultmann seletab seda ise nii, et ta on veendunud, et Uue Testamendi kirjutistes kajastub teatud eksistentsimõistmine ja ta kasutab selle avamiseks Heideggeri mõisteid seetõttu, kuna need tunduvad olevat talle kõige adekvaatsemad tolle eksistentsimõistmise avamiseks. Põhimõtteliselt teeb Bultmann seda sama, mida paljud varasemad teoloogid on teinud piiblitekste ja ristiusu sisu seletades teiste filosoofidega – nad on kasutanud nende mõisteid instrumendina tekstides leiduva tähenduse tõlkimisel keelde, mis kõnetab nende kaasaja haritud lugejaid. Ajal, mil Bultmann oma eksistentsiaalse piiblitõlgenduse programmi sõnastas, kõnetas paljusid just Heideggeri eksistentsifilosoofia. Et see jutt ei jääks liiga abstraktseks, olgu toodud üks näide, kuidas Bultmann Heideggeri mõisteid Uue Testamendi tekstide tõlgendamisel kasutas.

1928. a avaldas Bultmann essee, milles ta käsitleb Johannese evangeeliumi eshatoloogiat (Bultmann 1954, 134–152). See tekst illustreerib hästi Heideggeri mõju Bultmannile. Johannese evangeeliumi eripära seisneb selles, et kohus inimese üle, ehk kreekakeelse sõnaga väljendatult krisis, ei toimu kunagi aegade lõpus, vaid siin ja praegu, kui inimene kohtub Jeesusega. Jeesuse kuulutus seab inimese valiku ja otsustamise ette. Uue Testamendi terminoloogiat kasutades saab ta otsustada Jeesuse poolt või vastu, tema kuulutatud Jumala kuningavalitsuse poolt või vastu. Bultmann interpreteerib seda „poolt või vastu“ kahe eksisteerimisviisina, millest esimese samastab ta „autentsusega“ (Eigentlichkeit), mis on tähendusrikka, eheda elu tingimus, teise aga „ebaautentsusega“ (Uneigentlichkeit), seisundiga, milles eesmärgi ja vastutuseta jäänud elu muutub umbisikuliseks ja dehumaniseerub. Enese loovutamise „ebaautentsuele“ samastab Bultmann patuga Johannese evangeeliumis, kus see mõiste erineb oma tavatähendusest – see ei tähenda seal eksimust käsu suhtes ega ka esimese inimese pattulangemise tagajärge, vaid kogu inimest hõlmavat seisundit, mille poolt või vastu tuleb inimesel otsustada ja seda siin ja praegu (vt ka Bultmann 1984, 385jj).

Bultmanni eksistentsiaalset piiblitõlgendust on hinnatud erinevalt. Filosoof Karl Jaspers (1883–1969) oli selle suhtes kriitiline, väites, et Bultmann ei ole Heideggeri asjakohaselt mõistnud (Hammann 2012, 202). Paljud teoloogidest kolleegid heitsid Bultmannile ette liigset sõltuvust Heideggeri filosoofiast. Ka äsjailmunud kogumikus „Eksistents ja evangeelium“ on essee, milles Bultmann end taoliste etteheidete vastu kaitseb – „Siin-olemise ja usu ajaloolisus“ (Bultmann 2019d). Ma ise olen aga seisukohal, et eksistentsiaalne piiblitõlgendus on Bultmanni suurim panus evangeelsele teoloogiale. Paljud tema konkreetsed seisukohad Uut Testamenti puudutavates üksikküsimustes on aegunud, kuid Bultmanni eksistentsiaalne piiblitõlgendus pakub veel praegugi paljudele võtit piiblitekstide sügavamaks mõistmiseks ja oma eksistentsiga seostamiseks, ning seetõttu tuleks teda hinnata.

Lõpetuseks kordan Heideggeri sõnu oma artikli algusest: „Teoloogia on positiivne teadus ning säärasena sellepärast filosoofiast absoluutselt erinev.“ Võib-olla just sellest erinevusest on tingitud ka, et nende kahe distsipliini vahel on valitsenud teatud pinge, mille suhtes Bultmann ja Heidegger on ühte meelt – seda ei tohiks püüda mingi „kristliku filosoofia“ abil tasalülitada. Sellist asja nagu kristlik filosoofia ei saa olla – see on nagu puust raud, ütleb Heidegger oma essees „Fenomenoloogia ja teoloogia“ (Heidegger 1994; vt Heidegger 1999, 24). Bultmanni ja Heideggeri suhted on aga hea näide sellest, et teoloogia ja filosoofia dialoog võib olla viljakas ka vaatamata nende distsipliinide erinevusele. See dialoog on kindlasti viljakas teoloogiale, kuid ehk võidab sellest siiski midagi ka filosoofia – kui mitte üldiselt, siis ehk vähemalt üksiku filosoofi tasandil.

Kasutatud kirjandus

Bender, Kimlyn J. (2015) „Søren Kierkegaard and Karl Barth: Reflections on a Relation and a Proposal for Future Investigation“ – International Journal of Systematic Theology 17/3, 296–318.

Bultmann, Rudolf (1952) „Das Verständnis von Welt und Mensch im Neuen Testament und im Griechentum“ – Bultmann, R. Glauben und Verstehen. Gesammelte Aufsätze, II. Tübingen: Mohr Siebeck, 59–78.

Bultmann, Rudolf (1954) „Die Eschatologie des Johannes-Evangeliums“ – Bultmann, R. Glauben und Verstehen. Gesammelte Aufsätze, I. Tübingen: Mohr Siebeck, 134–152.

Bultmann, Rudolf (1960) „Wissenschaft und Existenz“ – Bultmann, R. Glauben und Verstehen. Gesammelte Aufsätze, III. Tübingen: Mohr Siebeck, 107–121.

Bultmann, Rudolf (1984) Theologie des Neuen Testaments. 9. Aufl. Tübingen: Mohr Siebeck.

Bultmann, Rudolf (2019a) „Kristlik lootus ja demütologiseerimise probleem“ – Bultmann, R. Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed. Koost. ja tlk Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, 256–267.

Bultmann, Rudolf (2019b) „Jeesus Kristus ja mütoloogia“ – Bultmann, R. Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed. Koost. ja tlk Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, 344–403.

Bultmann, Rudolf (2019c) „Demütologiseerimise probleem“ – Bultmann, R. Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed. Koost. ja tlk Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, 404–415.

Bultmann, Rudolf (2019d) „Siin-olemise ja usu ajaloolisus“ – Bultmann, R. Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed. Koost. ja tlk Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, 73–104.

Halfwassen, Jens (2004) Plotin und der Neuplatonismus. München: Beck.

Hammann, Konrad (2012) Rudolf Bultmann. Eine Biographie. 3. Aufl. Tübingen: Mohr Siebeck.

Harnack, Adolf von (1909) Lehrbuch der Dogmengeschichte. 1. Bd. Die Entstehung des kirchlichen Dogmas. 4. Aufl. Tübingen: Mohr-Siebeck.

Heidegger, Martin (1989) Der Begriff der Zeit. Vortrag vor der Marburger Theologenschaft Juli 1924. Herausgegeben von H. Tietjen.

Heidegger, Martin (1994) „Fenomenoloogia ja teoloogia“ – Akadeemia 9. Tlk Ülo Matjus, 1915–1943.

Heidegger, Martin (1999) Sissejuhatus metafüüsikasse. Tlk Ülo Matjus. Tartu: Ilmamaa.

Kouri, E. I. (1982) Tertullian und die römische Antike. Schriften der Luther-Agricola-Gesellschaft A 21. Helsinki: Vammalan Kirjapaino Oy.

Kustassoo, Karin (2009) „Soren Aabye Kierkegaard“ – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tallinn-Tartu: Tartu ülikooli kirjastus, 319–332.

Lahe, Jaan (2019) „Järelsõna. Rudolf Bultmann – teoloog, religiooniloolane, mõtleja“ – Bultmann, R. Eksistents ja evangeelium. Valitud esseed. Koost. ja tlk Jaan Lahe. Tartu: Ilmamaa, 423–535.

Pannenberg, Wolfhart (1967a) „Die Aufnahme des philosophischen Gottesbegriffs als dogmatisches Problem der frühchristlichen Theologie“ – Pannenberg, W. Grundfragen systematischer Theologie. Gesammelte Aufsätze. Göttingen: Vandenhoeck ja Ruprecht, 296–346.

Pannenberg, Wolfhart (1967b) „Die Frage nach Gott“ – Pannenberg, W. Grundfragen systematischer Theologie. Gesammelte Aufsätze. Göttingen: Vandenhoeck ja Ruprecht, 361–386.

Parhomenko, Eduard (2009) „Martin Heidegger“ – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus.Tallinn-Tartu: Tartu ülikooli kirjastus, 229–262.

Salumaa, Elmar (1987) „Puhta kristluse otsinguil“ – Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Tallinn: EELK Konsistoorium, 17–24.

Schmithals, Walter (1966) Die Theologie Rudolf Bultmanns. Eine Einführung. Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck).

Tertullianus, De preascriptione haereticorum: http://www.tertullian.org/latin/de_praescriptione_haereticorum.htm (vaadatud 11.10.2019).

Tool, Andrus (2009) „Wilhelm Dilthey“ – 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tallinn-Tartu: Tartu ülikooli kirjastus, 385–383.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.