„Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast!Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?” Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt 7:15–23)
Küsimus tõe järele on aktuaalne. Kui te täna olete siin kirikus, siis tegelikult on olnud teil 8 erinevat võimalust jumalateenistuse külastamiseks. Kui viitsida sõita Tallinnasse või Tartusse, tekib hoobilt juurde mitukümmend erinevat kogudust, kellest enamik ütleb end kristlikuks. Maailmas öeldakse olevat täna umbes 37 000 erinevat kirikut ehk denominatsiooni. Igal ühel oma arusaam kristlikust usust, Piiblist, Jeesuse õpetusest. Ühe uuringu kohaselt lisandub aastas umbes 1000 taolist kirikut, iga päev tuleb seega paar-kolm juurde ja viimase 25 aastaga, mil teie, hõbeleerilapsed, siia kogudusse tulite on umbkaudu 25 000 uut kirikut sündinud.
Paratamatult tekib väga inimlik küsimus – kellel neist siis õigus on? Kust ma tean, et minu kirikus ikka õiget juttu aetakse ja et see koht siin ei ole hundikari, kes praegu veel lambanahas käib ja head nägu teeb, et varsti oma tõelisel loomusel lasta välja paista? Kuidas üldse teada, mis on õige ja mis vale? Lõpuks on ju ka hapud õunad võimalik maha müüa hea kaubana, kui hind piisavalt odavaks lasta ja sinna juurde ilus jutt välja mõelda.
Esimene tarkus, millega peaksime arvestama on see, et vaimulikes asjades ei ole tõde sääraselt määratletav kui matemaatikas või teistes reaalteadustes. Viimselt ei õnnestu meil tõde taolisel moel mõõta kui näiteks joogivee puhtust või hinnata valet nagu radiatsiooni taset keskkonnas. Põhjus ei ole mitte ainult selles, et vastavad mõõteriistad veel puuduvad, vaid et neid ei olegi võimalik luua.
Tegeledes vaimulike teemadega on paratamatu, et ühele ja samale küsimusele võib olla mitu erinevat vastust, nõnda et ükski neist ei pruugi vale olla. Isegi kui ühe ja sama laua taga istuvad erinevatest uskkondadest pärit inimesed, kes saavad näiteks täiesti erinevalt aru ristimise ja armulaua tähendusest, võivad nad siiski üksteist kristlastena tunnustada ja sõbralikult koos olla, sest mitmes muus ja olulisemaski küsimuses on neil ühine arusaam või vähemalt nad aktsepteerivad tõsiasja, et iga inimlik taipamine Jumala kohta on pisut poolik. Nii eksivad nad kõik ühel ajal, nagu ka kõnelevad tõtt igaüks omal kombel.
Ometi kõneleb Jeesus evangeeliumis huntidest ja lammastest, nimetab ühtesid valeprohvetiteks ja hoiatab nende eest. Järelikult on eristuse oskus tõe ja vale vahel siiski oluline. Peaasjalikult tuleb see esile seal, kus inimene elab ja toimib teiste inimeste keskel. Kogu Mäejutlus, kust pärineb tänane kirjakoht huntidest ja lammastest kõneleb viimselt sellest viisist, kuidas jumalikku tõde inimeste keskel tõeks elatakse. Tõde siin ei ole mitte niipalju tõesed laused ja dogmaatika, kui tõest tunnistavad teod ja elupraktika.
Nii eristab Jeesus seda, mida inimesed teevad sellest, kes nad tegelikult on. Inimestel on võime teeselda ja näidelda selle sõna halvas tähenduses. Nad võivad näida kellenagi, kellena tundub kasulik näida ja jätta endast mulje vastavalt sellele, mida neilt oodatakse. Kuid vaimulik elu ei ole küsimus fassaadist ega palgest ega silmavaatest, vaid sellest, milline on su süda, see päris sisemine olemus. Lõppude lõpuks ei ole religioosse elu eesmärk arendada meie kätumist või kõneviisi, vaid muuta meie südant nõnda, et me saaksime seesmiselt uueks. Kutsega elada Kristuse jüngrina antakse meile edasi kutse kasvada tema sarnaseks.
Johannese esimese kirja mõte Kristuse lihakssaamisest ja sellest tunnistamisest toonitab seda eriliselt. Jeesus ei ole üks superkangelane, kellest on tore vaadata filme ja lugeda koomikseid, aga kelle sarnaseks unistab saada vaid kas väga lapsemeelne või hull. Vastupidi – ta on saanud lihaks, on saanud selliseks nagu meie, et meie lihas, st meie elus võiks esile tulla tema olemus ja loomus.
Nii ei seisne kristlaseks olemine mitte õigete sõnade ja lausete selgeks õppimises, vaid Kristuse loomuse järgi elamises. Piibliteadlane ja tõlkija Eugene Peterson on tõlkinud Piibli sellisel moel, et see oleks tänapäevaste piltide ja kujunditega mõistetav. Tõlge nimega „The Message“ – Sõnum – annab nii mõnegi hea sissevaate juba ammu tuntud kirjakohta. Nii tõlgib ta tänast evangeeliumi umbes nõnda: „Te õppisite selgeks õiged tunnussõnad öeldes Isand, Isand – kuid need ei vii teid mitte kuhugi. Mida teilt oodatakse on tõeline kuuletumine ja mu Isa tahte tegemine. Viimsel kohtupäeval trügivad tuhanded minu juurde ja ütlevad: Isand, me jutlustasime Sõnumit, me nuhtlesime deemoneid, meil olid supervaimulikud projektid, millest kõik kõnelesid. Ja teate, mis mina neile ütlen? Ma ütlen – te sõitsite vales laevas.“
See on eksitus. Kas pole hirmutav pilt kuulda lõpuks sõnu, et sa oled sõitnud vale laevaga, sa oled jõudnud valesse sadamasse ja enam tagasiteed ei ole? See vale laev ei ole mitte esmalt vale kirik või kogudus, vaid pigem vale arusaamine vaimulikust elust. Tõde ja vale ei kulge niivõrd erinevate koguduste ja kirikute piire mööda, kui meie eneste südameid mööda. Milliste ootuste ja soovidega oleme vaimulikku elu elanud, kirikusse tulnud ja kirikus käime? Tõe ja eksituse piir on seal, kus ühel pool on pelgalt välisega piirduv soov sobituda mõne seltskonna või traditsiooniga, õppida selgeks piltlikult öeldes õiged sõnad ja õige naeratus, teisel inimese siiras igatsus saada tõelisem, harmoonilisem ja õnnelikum elu läbi selle, et leitakse tasakaal Jumala tahte ja oma inimliku loomuse vahel. Tasakaal väljendub elupraktikas – mida ja kuidas me teeme.
110 aastat tagasi sündinud Eesti üks suuremaid usuteadlasi Uku Masing on öelnud vaimuliku elu ja religioosse uskumise kohta, et tegemist on „teatava psüühilise hoiakuga, mis avaldub tegudes, milles on olemas soov mõista „nimetut““. Ehk lõpuks kasvame usus läbi selle, kuidas me oma usku tõeks elame ja läbi selle tõeliselt Jumalat tundma õpime.
Kallis kogudus, tõde ja eksitus kulgevad mööda meie südame igatsusi, millega oma eluga soovime midagi korda saata. Igapäevaselt saame ja peamegi küsima, millises laevas ma nüüd siis olen. Kuhu suunas ma purjetan? Kas ma ikka teen Jumala Isa tahtmist Jeesuse Kristuse eeskujul või mitte. Sellest sõltub, millisest sadamast end päeva lõpus leiame. Aamen.
Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost ja ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
