September viib Eestis mõtted sageli koolile ja õppimisele. Need mõtted võivad olla seotud mälestustega kooli minekust, mõnest meeldejäävast seigast koolis, kuid ka kahetseva tagasivaatega, mida võinuks õppida hoolsamalt või millele enam keskenduda. Sügavamalt religiooniga tegelejatel on kooliga seotud teemade hulgas alati küsimuseks ka usu ja teadmiste vahekord.

Käesoleval aastal koolile ja teadmistele mõeldes tõdesin järjekordselt, et õppejõu, vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaa tänuväärt töö juudi religiooni, elulaadi ja mõttemaailma vahendamisel annab ideid väga pikaks ajaks. Seekord oli mulle inspiratsiooniallikaks nüüd juba üle kahekümne viie aasta tagasi Kasemaa poolt tõlgitud Isaac Bashevis Singeri romaan „Ori“. Meenus raamatu peategelase, raskeid vintsutusi ja suuri rõõme kogeva juut Jaakobi arutlus teadmise ja usu üle:

„Jaakob ise oleks kõige parema meelega istunud omaette raamatute keskel. Ta oleks õppinud Gemarat, Toseftat, seadusi, kommentaare, aga veel parema meelega oleks ta juurelnud filosoofia, kabala, keelte üle. Ta oli juba lapsena otsinud maailma mõtet, püüdnud taibata maailma Isanda teid. Ta oli leidnud vastuolusid piiblis, talmudis, kõigi suurte õpetajate juures. Ta oli lugenud Platonist, Aristotelesest, epikuurlastest, keda mainiti Gemaras, „More nebuchimis“, „Kuzaris“, „Usus ja teadmises“ ning teistest taolistes raamatutes. Ta oli uurinud rabi Moše Cordovero ja „Püha Lõvi“ Isaak Luria kabalat. Ta teadis küll, et juutluse aluseks on usk ja mitte teadmine, kuid ta püüdis isepäiselt ometi katsuda, kui kaugele mõistus ulatub.“ (Isaac Bashevis Singer, „Ori“. Aviv, 1992, 61)

Eelmises lõigus toodud tsitaat meenus mulle juba suvel, kui külastasin Tartu Linnamuuseumis avatud tähelepanuväärset näitust „Mitut usku Tartu: kirikust kristallipoodi“. Näitus on paigutatud kolme ruumi, millest igaüks keskendub teatud ajajärgule Tartu usuelus: esimene tuba käsitleb Eesti vabariigi algusaega, teine nõukogude aega kuni 1980. aastate keskpaigani ja kolmas vahemikku 1987. aastast tärganud aktiivsest huvist usu vastu kuni tänapäevani. Igas ruumis esitatakse külalisele lugude, esemete, fotode ning muu visuaalse materjali kaudu erisuguseid usuliikumisi ja praktikaid. Tõelähedased koopiad on loodud näiteks Hare Krišna templist, maausuliste hiiest ja 1920.–1930. aastate spiritismist mõjutatud haritlase salongist, kuhu näituse külastajal on võimalik sisse astuda. Samuti on näituse teises toas võimalik kogeda ehedat nõukogude ateistlikku propagandat. Mitmete eksponaatide läheduses võib tajuda, kuidas püütakse läheneda mõistusega mõistuseülestele asjadele.

Viisin septembri alguses trükki oma raamatu[1], kus püüan tänapäevases keeles ja tänapäevaste näidetega selgitada ristiusu olulisemaid seisukohti. Sarnaselt üle-eelmises lõigus kirjeldatud Jaakobile ja Tartu Linnamuuseumi näitusel tajutule valdas ka mind käsikirjaga töötades soov kirjutada mõistusega hoomatav kokkuvõte ülimalt keerulistest asjadest ja teha seda nii kaugele kui mõistus ulatab. Loomulikult pidin aga käsikirja valmides ikka ja jälle tõdema, et mõistusel on piirid ning enamasti on parim võimalus suurte teemade puhul lõplikest seisukohtadest hoiduda. Sageli mõtlesin siis poola filosoofile Leszek Kolakowskile, kes on möönnud: „Suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime.“ (Leszek Kolakowski „Miniloengud maksiprobleemidest“, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2007, 119) 

Oma raamatu sissejuhatuses püüdsin sõnadesse panna soovi, kellele ma sellist raamatut kirjutan. Mõtlesin, et see on neile:

„kes arvavad, et uskumine on eelkõige teel olemine millegi suurema ja võimsama mõistmise poole ning sellel teel tuleb küsida julgeid küsimusi ja vajadusel ka oma seniseid seisukohti korrigeerida;

kes arvavad, et Piiblis on olemas nii igavikuline kui inimlik pool, seda lugedes tuleb arvestada arheoloogia ja etnoloogia andmetega ning pühakirja tõlgendamine ja selle sügav mõistmine on protsess, mis ei lõpe kunagi;

kes peavad tähtsaks loodusteaduste saavutusi ja mõistavad uute andmete valguses sügavamalt ja detailsemalt oma usulisi seisukohti;

kes peavad kalliks teistsuguse maailmavaatega ning teistesse religioonidesse kuuluvaid inimesi ning arvavad, et ka nemad võivad saada osa igavesest õndsusest;

kes mõistavad vähemuste probleeme ja arvavad, et nende õigustele riikliku ja ka kristliku tunnustuse andmine on tõsine küsimus, millele vastates saab välja jõuda erinevate seisukohtadeni;

kes hindavad nii usulist kui ka ilmalikku pühendumist, kuid selle ülekasvamisel fundamentalismiks ütlevad sellisele lähenemisele otsustavalt „ei“;

kes armastavad maailma, kus me elame ning arvavad, et tänastele probleemidele ei pea tingimata vastuseid otsima minevikust.“   

Teisalt, kirjutades sellist sissejuhatust, olin sunnitud tahes-tahtmata mõtlema ka siirastele ja tugevatele usklikele, kelle pilt Jumalast on lihtne ja selge. Näiteks 19. sajandi esimesel poolel levinud taevaskäijate liikumisele, kust tuleb kujutelm, et Jumal on: „/../ veike, kuiv, kõhhetand, vaene vanna mehhikenne, kel lõpmata pitk ninna peas“. (Rudolf Põldmäe „Ratsionalistide võitlus vennastekoguduse ja selle kirjandusega“ – Vennastekoguduse kirjandus, Ilmamaa, 2011, 442) Ma arvan, et püüdes kirjutada raamatut avatud kristlusest, kus paljudes küsimustes pole lõplikke seisukohti võetud, on lõpptulemuse mõttes hea, kui süda valutab ka lihtsaid ja üheseid seisukohti omavate usklike pärast.

Jumala mõistusega mõõtmine kuulub tõenäoliselt inimeseks olemise juurde, mida iga usklik ikka ja jälle läbi teeb. Vähemalt mulle tundub, et pärast selle protsessi järjekordset lõppemist on arusaam usust pisut sügavam ning tolerantsus teistsuguse tee valinud ligimeste suhtes pisut suurem.

[1] Nimetatud raamat pealkirjaga „Kes Sa oled taevas“ alapealkirjaga „Avatud uskliku aabits“ kirjastuselt Otto Wilhelm ilmub septembri lõpus.

Toomas Jürgenstein (1964) Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja ja EELK liige.