Arvamused

Kas Jeesus mõtles seda, mida ta ütles?

Enamik kristlasi on rahul, kui nad ei pea kaklema või sõdima. Ent kaugeltki mitte kõik ei poolda vägivallatut vastupanu õigluse saavutamiseks. Samas avaliku konflikti puudumine ei osuta ilmtingimata rahule või vägivallatusele. Näiteks vägivaldsed ja ebaõiglased sotsiaalsed süsteemid ei muutu iseenesest, ilma et keegi peaks oma mugavustsoonist lahkuma.

Teisalt on võimalik, et vägivallatust on mõistetud absoluutse käsuna alluda valitsusele, sõltumata sellest, mida valitsus või mingi poliitikute grupp teeb. „Teise põse pööramine“ (Rm 13:1-7) sai jumalikuks käsuks orjadele ja alluvatele. „Vaenlaste armastamine“ hakkas tähendama, et vägivalla ohver peaks lisaks oma kannatusele ka armastama kannatuse tekitajat ja andestama mistahes ebaõigluse. Vägivallatus selles mõttes tähendab evangeeliumi perversset pööramist passiivsuseks, allaheitlikkuseks, oma „alama“ koha tundmiseks, kindlaks veendumuseks, et ühed inimesed on loodud valitsema/otsustama/mõtlema ja teised alluma. See võtab paljusid eri vorme ja ka sekulaarses Eestis on see mõtteviis endale koha kindlustanud.

Pseudoneutraalsuseks võiks nimetada seisukohta, kui lepitusest räägitakse ilma, et asutaks ühemõtteliselt nõrgema osapoole poole. Neutraalsus sellises kontekstis tähendab alati status quo säilitamist ja pimedust oma privileegide suhtes. Konflikti summutamine selles staadiumis tekitab mitte vaherahu või tõelise rahu, vaid valerahu, sest selle eesmärgiks ei ole õiglus.

Samamoodi võib märki mitte tabada, kui kirikud või nende ühendused mõistavad küll hukka vägivalla üleüldiselt, ent siis võrdsustavad näiteks jõustruktuuride või riigi vägivalla selle vastu protesteerijate vägivallaga, nt Palestiina noorukite kivid võrdsustatakse Iisraeli rakettidega. Küllap teab igaüks mõnda näidet.

Samas ei tohi unustada Dietrich Bonhoefferi hoiatust: oma süütuse (st vägivallatuse) hoidmine iga hinna eest sügavalt ebaõiglases situatsioonis (Hitleri ajal) on isekas ja vastutustundetu. Küsimus ei ole mitte: „Kuidas mina saan olla vooruslik?“ vaid pigemini „Mida Jumal nõuab minult vastuseks hädasolija appihüüule?“ Kusjuures praegu on selleks appihüüdjaks üha valjemini loodus. Rahu inimeste vahel ning looduse/mitteinimese/keskkonna ja inimese vahel ei saa kesta, kui õiglus ja õigus ei ole tagatud.

Kas on võimalik välja saada silm silma, hammas hamba (lex talionis) rattast? See on üks neist küsimustest, millele Jeesus ja esimesed kristlased andsid päris üksikasjaliku vastuse.

Meenutagem. Andestage üksteisele (Kl 3:13), armastage vaenlasi (Mt 5:44), teenige teisi (Mt 20:20-28). Kristlased peaksid ilmutama armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust (Gl 5:22-23). Kättemaks on keelatud (Mt 5:38-42). Ja vastupidi, Jeesuse järgijaid peab iseloomustama armastus, selle järgi tuntakse neid maailmas ära kui Jeesuse omasid (Jh 13:35), kristlased peavad armastama oma naabreid (Mt 22:39), kohtlema teisi nagu nad tahaksid et neid koheldaks (Mt 7:12). Sarnaseid juhtnööre on veel hulganisti ja oma parimatel hetkedel ja parimate poegade-tütarde poolt on neid juhiseid ka järgitud. Positiivse hiljutise näitena võiks osutada Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku otsusele kuulutada terve kirik „pelgupaiga“ kirikuks.

Mõned viited veel.

Õndsad on rahutegijad (Mt 5:9), sest neid hüütakse Jumala lasteks. Nii kreeka eirene kui ka heebrea shalom osutavad nii materiaalsele ja füüsilisele heaolule kui ka headele suhetele ja kõlbelisele elule. Niisiis osutab shalom/eirene asjade seisule, kus kõik on just nii, nagu olema peakski. Kui inimesed on õigustest ilma jäetud, siis rahunõudjad taotlevad õiglust. Kui inimesed on rõhutud ja orjastatud, siis rahunõudjad tegutsevad vabanemise nimel. Kui inimesed on võõrandunud, siis rahutegijad nõuavad lepitust. Rahutegijate töö on püha ja nende ülesandeks on taastada rikutud suhted ja tervistada murtud vaim. Rahunõudjad on Jumala lapsed, sest nad peegeldavad Jumala loomust, Jumalat kui lepitajat. Uue Testamendi kirjeldustes toimub rahu tegemine vägivallata. Rahu tegemine on inimeste ühendamiseks ja müüride ületamiseks, mis neid lahutavad. Seda ei ole võimalik saavutada toore jõuga. Selleks on vaja armastust.

Armasta oma vaenlasi (Mt 5:38-48)

Jeesuse kõige põhjalikum ja arvatavasti kõige olulisem vägivallatuse õpetus on Mt 5:38-48. Tähele tuleks panna keeldu vastata vägivallaga neile, kes kurja teevad. Kontekstist selgub, et vaenlast tuleb mõista kõige laiemas mõttes – vaenlane on mitte ainult poliitiline suurriik ja okupant, vaid ka ebameeldiv naaber. Kui me armastame oma vaenlasi, siis me kohtleme neid nii, nagu Jumal neid kohtleb.

Nii Vana kui Uue Testamendi võtab kokku kuldreegel Mt 7:12: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.“ See on kõige selgem käsk, mille Jeesus annab, ja see ei anna võimalust kahetiseks tõlgendamiseks, kuidas jüngrid peaksid käituma. Jeesuse jüngritel ei ole luba kätte maksta stiilis silm silma ja hammas hamba vastu. Kuna keegi ei tahaks, et meid endid piinataks, pekstaks, vangistataks, alla surutaks, vägistataks jne, siis puudub meil voli neid asju ka teistele teha.

Sellegi käsu juures torkab kõigepealt silma selle totaalsus: kõike, mida te iganes tahate…

Meil ei ole kirjalikke andmeid, kuidas Jeesuse jüngrid Mäejutlusele vastasid. Mil määral nõustusid nad Jeesuse sõnadega? Kas nad pidasid ta kõnet naiivseks? Huviäratavaks? Segadusse ajavaks? Igatahes me teame, et vähemalt mitte kõik jüngrid ei nõustunud. Vähemalt kahel juhul jüngrid küsisid Jeesuse käest luba vägivallaks ja mõlemal korral nad seda luba ei saanud. Ühel korral tahtsid jüngrid käskida tulel taevast alla tulla samaarlasi hävitama, teine kord oli Ketsemani aias (Mt 26:47-56; Lk 22:47-53) sel ööl, kui Jeesus reedeti. Jeesus käsib Peetrusel mõõga ära panna, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, ka mõõga läbi hukkuvad. Vägivald sünnitab vägivalda. Vägivalla abil võib võita sõda, aga vägivallaga ei saavuta rahu.

Jeesust järgiti ja järgitakse sellepärast, et ta tegi terveks, mitte sellepärast et tal oleks olnud imelised võimed kätte maksta või vaenlasi mutta tampida.

Jeesuse vägivallatule õpetusele ja praktikale osutavad ka kaudsemad tõendid. Kõigepealt võib küsida, kas Rooma valitsejad arvasid, et Jeesus ja tema jüngrid on vägivaldsed. Kui Jeesus oleks relvastanud oma jüngreid vägivaldseks ülestõusuks, siis oleks ka jüngreid nähtud ohuna Rooma ülemustele ja neid oleks vastavalt koheldud. Aga nad jäeti rahule. Simon J. Joseph täheldab: „Asjaolu, et Jeesus – aga mitte tema jüngrid – võeti kinni templi valvurite poolt, ja et Jeesus – ja mitte ükski tema jüngritest – hukati Pilaatuse poolt, võib näha mõjusa tunnistusena selle vastu, et Jeesust või tema liikumist peeti kuidagiviisi natsionalistlikuks, vägivaldseks või militaarseks“ (Joseph 2014, 37, allmärkus 77).

Teiseks võib vaadata, mida esimeste sajandite kristlased õpetasid vägivalla ja tapmise kohta. Meil pole põhjust eeldada, et kõik kristlased igal pool ja alati said Jeesuse õpetusest ühtmoodi aru. Kõige täielikum kogumik esimeste sajandite autorite ütlustest vägivalla kohta on meile kättesaadav Ronald J. Sideri antoloogia näol: The Early Church on Killing: A Comprehensive Sourcebook on War, Abortion, and Capital Punishment (Sider 2012). Sellest antoloogiast selgub, et enne 4. sajandit ei olnud ühtegi kristlikku autorit, kes oleks öelnud, et kristlased võivad tappa või sõjaväkke minna. Keeld oli kõikehõlmav, selle alla käis ka surmanuhtlus, gladiaatorite võitlused ja nende vaatamine, väikelaste tapmine, abort ja sõda. Neid ütlusi tuleb lugeda küll kontekstitundlikult, ent üldine suund koos uuetestamentliku tunnistusega on selge.

Teisalt ei ole võimalik eitada, et läbi ajaloo on kristlased tapnud nii teisi kristlasi kui teiseusulisi, paljud kristlased toetavad sõjapidamist ka teiste kristlaste vastu, mõned õigustavad piinamist ja surmanuhtlust. Üleilmselt on kristlased sageli vaenulikud juutide, moslemite, LGBT kogukonna, teiste rasside või teiste rahvuste suhtes. Ja kuigi on väljapaistvaid näiteid andestusest, siis vististi pole see esimene asi, mis seoses kristlusega meelde tuleb. Ajaloost teame, et anabaptistidel on sajandite pikkune vägivallatuse traditsioon ja üksikuid näiteid võib leida pea igast konfessioonist. Ent maailm üllatub iga kord, kui keegi annab andeks ülevoolavalt ja tingimusteta. Teiste sõnadega, inimesed ei ootagi, et kristlased käiks oma lunastaja sõnade järgi. Kristlikud vanemad ei tõtta oma lapsi vägivallatuks kasvatama ja kirikute kaudne (ja kohati täiesti otsene) roll naistevastase vägivalla õigustamises on dokumenteeritud nii ilukirjanduses kui ka ajaloolistes ja sotsioloogilistes uuringutes. Meiegi eestlastena usume, et oleme tasased ja vägivallatud, ometigi on perevägivalla juhtumid Eestis politsei üheks peamiseks töövaldkonnaks. Kristlikel veebisaitidel võidakse edendada antisemitistlikke konspiratsiooniteooriaid, ja muudki, milles Jeesuse Kristuse mõju pole põrmugi märgata.

Viimaks võib küsida, kas vägivallatus on edukas strateegia. Arvulisi andmeid on keeruline dokumenteerida, sest nii lihtsalt ei saa surnuid ja vigastatuid kokku lugeda. Erica Chenoweth ja Maria Stephan vaatlesid 323 vägivaldset ja vägivallatut kampaaniat sotsiaalse ja poliitilise muudatuse nimel aastatel 1900-2006. Kõige mõtlemapanev on nende järeldus: sel ajavahemikul oli vägivallatu vastupanu peaaegu kaks korda edukam kui vägivaldsed üritused. Uuringuid ongi vaja selleks, et konventsionaalsed rahvatarkused ei valitseks meie tegevust, siinkohal siis, et vägivald on hädavajalik ja enamasti ainus viis, kuidas eriarvamusi lahendada. Nimetatud autorid lisavad, et vägivallatus toimib sotsiaalse ja poliitilise õigluse saavutamiseks nii lühiajalise strateegia kui pikaajalisema ühiskonna heaolu edendamise mõttes. Vägivald ei toeta kumbagi. See ei tähenda aga, et vägivallatu kodanikuliikumine on alati edukas: mõnikord ei õnnestu koondada piisavalt arvukat ja laiapõhjalist osavõtjaskonda, kes jääks kindlaks repressioonide ajal.

Vägivald ja vägivallatus puudutavad väga laia spektrit meie elus. Lähitulevikus pole loota üksmeelt selles küsimuses. Ent siiski: kas me oleme kutsutud järgima Jeesuse kutset ja eeskuju vastata konfliktidele ja ebaõiglusele uut loova kujutlusvõime abil? Kaikad ja püssid on kõige lihtsakoelisem vastus keerulistele küsimustele.


Kasutatud kirjandus:

Simon J. Joseph (2014) The Nonviolent Messiah: Jesus, Q, and the Enochic Tradition. Minneapolis: Fortress.

Ronald J. Sider (2012) The Early Church on Killing: A Comprehensive Sourcebook on War, Abortion, and Capital Punishment. Grand Rapids: Baker.


Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English