Issanda muutmise pühal, mis on õigeusukirikus üks kaheteistkümnest suurest pühast, meenutame me ajaloos toimunut, kus Jeesus võttis endaga kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele ‒ Tabori mäele üksindusse, kus Ta muudeti nende ees nii, et Ta pale säras otsekui päike, ja Ta rõivad said valgeks otsekui valgus. (Mt 17:1-9). Just selles imelises valguses – valguses, mis ei ole siit maailmast, ehk Jumala mitteloodud valguses, mida me eranditult kõik oleme kutsutud imetlema ja millest oleme kutsutud osa saama, mis peaks valgustama iga inimhinge, et kogu tema ihu saaks valgust täis, just selles valguses oleme me kutsutud lakkamatult elama.
Inimene ei ole ainult hing ja inimene ei ole ka ainult ihu. Inimene on hing-ihuline ehk psühho-somaatiline olend, kes kirikuisade õpetuse järgi koosneb hinge ja ihu tervikust, kusjuures hing ei ole ihus kui anumas, vaid ta on otsekui tuli, mis muudab raua hõõguvaks, nõnda haarab ka inimese hing kogu ihu endasse ja muudab ta elavaks.
Kristus ise ütleb, mitte ainult apostlitele, vaid eranditult igale inimhingele: „Teie olete maailma valgus.“ (Mt 5:14). Ühes teises kohas ütleb aga Kristus: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12). Ehk inimene ei ole mitte ise valgus, vaid ta on kutsutud elama elu valguses ja kiirgama seda valgust maailma ehk on kutsutud sõna otseses mõttes olema Jumala kohalolu siin, loodud ajalises maailmas. Siit ka Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud vaba tahtega inimolendi imeseks olemise vastutus.
Inimene on vastutav kogu loodu eest, nagu ta on kogu loodu südametunnistus ja eeskätt preester, kuna tema eeskujuks on Ülempreester Kristus. Õigeusu keskne vaimsus on kogu loodu jumalikustumine, mille kohta püha Simeon Uus Teoloog ütleb: „…kogu loodu saab uueks koos inimesega ja nagu tema, saavad uuesti rikkumatuks ja vaimseks.“ Jumalikustumine aga tähendab oma südame sidumist Jumala armastusega meie vastu ja selle laiali jagamist meie vendadele ja õdedele – kogu loodule. Inimese loomupärane seisund on elada lakkamatus osaduses Püha Kolmainu Jumalaga. Kurb tõsiasi on see, et Jumal tuleb mulle enamasti meelde alles siis, kui mul on väga raske. Ja see on hea, kui see niigi on.
Aga ikkagi, kuidas on mul võimalik saada osa Tema mitteloodud valgusest, mille nägemisest ja milles elamisest meie Kiriku müstikutest kirikuisad räägivad?
Tee Jumala mitteloodud valguse nägemisele ja sellest osasaamisele algab Tabori mäele tõusuga – minu jaoks omaenda Tabori mäele tõusuga, milleks on maistest kirgedest vabanenud süda. Ehk teisisõnu, sellel tõusul tuleb mul loobuda kõigest sellest, mis minu südames on minu ja Jumala vahel. „Õigeusu Kiriku püha pärimuse kohaselt moodustavad õigeusu vaimsuse keskme süda ja meel. Just seda keset tuleb ravida,“ ütleb Nafpaktose metropoliit Hiretheos1. Meie Issand on meile ise öelnud: „Õndsad on südamest puhtad, sest nemad saavad näha Jumalat.“ (Mt 5:8).
Kristus oli see, kes viis oma väljavalitud apostlid Tabori mäele ja näitas neile Püha Kolmainu mitteloodud valgust. Ka minu tõus Tabori mäele, mis on ränk ja tõsine katsumus, ei saa toimuda üksinduses, vaid ainult koos Kristusega ja teise inimesega, kes on minu kõrval ja seda Kirikus, läbi salasuste – Kristuse ihu rüpes – maailmast lahti ütlemises ja lakkamatut palvet „harjutades“.
Püha Johannes Damaskusest ütleb: „Kristust ei muudetud nii, et ta oleks muutunud selleks, mis ta polnud, vaid hoopis nii, et ta ilmutas jüngritele seda, kes ta oli, ja et ta avas nende silmad.“ Muutus ja kirgastumine Tabori mäel ei toimunud mitte Kristusega, ütlevad kirikuisad, vaid apostlitega Püha Vaimu läbi ehk läbi Püha Vaimu väe poolt muudetud meelte hakkasid apostlid nägema Kristuse jumalikku valgust, mis levib Kristuse inimlikkuses, mis omakorda hõlmab meid kõiki, Tema ihu liikmeid, endasse.
Kui apostlid ära muudeti, said nad näha Kristuse kirgastatust, mitte tema jumalikku olemust, mis on inimesele kättesaamatu ja mida nad seega poleks suutnud taluda, vaid tema energiaid – justkui päikesekiiri, mille kaudu ta tuleb igavesti iseendast välja, et teha ennast tuntavaks ja nähtavaks. Apostlid olid Jumala valgusega läbi valgustatud, nad nägid ennast ja Jumalat ning said omakorda ise särada, kuna Jumal sai Gregorius Palamase sõnutsi nähtavaks mitte ainult nende mõistusele (noûs), vaid ka nende ihulikele meeltele, mis olid „Jumala Vaimu vägevuse poolt ära muudetud“.
Nii nagu apostlid tulid koos Kristusega Tabori mäelt alla, kuigi seal „imelises kõrguses“, kuhu meidki mõnikord harva „tõstetakse“ on väga hea olla2, tuleb meilgi maailmas oma venna ja õe kõrvale tulla. Ühe meie Kiriku suure müstiku Gregorius Palamase sõnutsi: „Ehtne inimene, kui ta asub valguseteele, tõuseb või pigem saab tõstetud igavestele tippudele; ta hakkab vaimus kaema tegelikkust, mis asub teispool seda maailma, olemata sellest eraldatud aine poolest, mis teda algusest peale saadab, sest ta ei tõuse üles mitte oma arutluse kujutlustiibadel, vaid tegelikult, Vaimu sõnulseletamatu väe läbi.“
Kui jumalik valgus puudutab inimsüdant, saab see maailma südameks ning annab valgust edasi, uuendades nõnda maailma Issanda muutmise valguses. Issanda muutmine Tabori mäel ei ole mitte lihtsalt üks sündmus ajaloos, vaid see valgus paistab siia maailma lakkamatult, puudutades mitte ainult iga üksikut inimolendit, vaid kogu loodut. See valgus ilmutab ennast ajaloos, kuid ta pole sellest maailmast, see on parousia algus pühades ja pühitsetud hingedes, kuid Jumal ilmub oma ligipääsmatus valguses ka kõigile neile, kes jäävad oma kirgedest pimestatusesse ja klammerduvad kaduva vara külge. Neile ilmub see päev ootamatult – äkitselt kui tuli, mis põletab ja mida nad ei suuda taluda. Kes aga sammuvad valguses, ei tunne Issanda päeva ees hirmu, sest nad on alati olnud koos Jumalaga ja Jumalas, nende jaoks on see valgus kirjeldamatu rõõm, mis ei ole võrreldav ühegi maise rõõmuga.
Aabraham Tölpt (1965) on õigeusu vaimulik, lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi (UI) hingehoiu baaskoolituse, UI rakenduskõrghariduse õppe õigeusu teoloogia eriala üliõpilane.
