Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.

1. Perikoobi tekst

Tekstis on üksainus väike probleem, ja see puudutab 11. salmis komakohta kas sõnade pros heauton ees või järel. Sellest tuleneb küsimus, kas tõlkida „Variser, seadnud end seisma, palvetas” või „Variser seistes palvetas omaette”. Kas see „omaette” seostub eelnevaga (seisis) või järgnevaga (palvetas)? Esimese kasuks räägib paralleel tölneri seismisega, teise kasuks iroonia, „palvetas omaette”, ilma Jumalata. Iroonia on seejuures võimalik, kuid kahetähenduslikkus samuti.

2. Perikoobi struktuur

Tähendamissõna on ehitatud paralleelsuse ja vastandamise peale. Mõlema palvetaja kohta on kahe sõnaga esitatud tema hoiak ja asukoht „seistes sirgu”, „seisis kaugelt” (kumbki „seisma” on erinevad grammatilised vormid). Kumbi palvetab, kuid ühe palve on pikk, teise oma lühike. Palvete pikkuse erinevus on juba vihje, mis peab torkama silma.

Seejärel tuleb aga erinevus: variseri palve tulemuseks on vaikus, tölner aga läheb õigeksmõistetult koju. „Õigeksmõistetult” näitab, et tema on just see tölner (või ka hoor, Mt 21:31), kes on tulnud Jumala riiki. Minek „koju” võib viidata kadunud poja jõudmisele „koju”, ehk liialdatud tõlgendusvabaduse korral võib tõlgendada ka nii, et tölneri kodu oli algkristliku kodukoguduse jumalateenistusekoht, kus leiba murti „kodusid pidi” (Ap 2:46). See, kuidas vaikitakse templist lahkuva variseri kohta ja kirjeldatakse nii ilusasti tölneri koduteed peale templist lahkumist, vastab ka sellele erinevusele, kuidas kirjeldab Luukas rikka mehe surma võrdluses vaese Laatsaruse surmaga (Lk 16:22).

Tähendamissõna ülesehituse põhimõte rääkida just kahest inimesest ja kahe inimese tegemistest ning saatusest esineb veel Lk 7:41; 15:11 ja Mt 21:28. Selline võte on jutustuse loomisel üldinimlik, on ju ka „Ja Aabel aga lambakarjane, Kain aga oli põllumees … Ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale …” (1Ms 4:2, 4) üks näide sellest.

3.–4. Kontekst

See tähendamissõna on olnud üks antisemitismi kuldsalme. Variser kui tüüpiline juut, kes paljastatakse ja naeruvääristatakse – see oleks ju selge materjal propagandaks. Tähelepanuväärne aga on üks Rudolf Bultmanni jutlus 4. augustist 1940, ajast, mil oli lausa raske mitte olla antisemitist. Bultmann vaikis variserist ja tölnerist rääkides antisemitismist sootuks. Bultmanni järgi ei esinda variser siin mitte juute, vaid tervet inimkonda oma tänamatuses Jumala vastu. Ka ütleb ta, et kui Jeesus siin kedagi naeruvääristab, siis just meid ja mitte kedagi muud.

Tölneri ja patuse vastandamine, eriti Luuka evangeeliumis, kus rõhutatakse pattu ja armu, võiks vägagi põhjendatult viia juutluse ja kristluse vastandamiseni. Seda nii Fl 3:4–6 mõttes, kus juutlust mõistetakse enese õiguse üle kiitlemisena ja kristlust Kristuse õigusena, kui ka kristliku antisemitismi ilminguna. Näitamaks taas, et Jeesus polnud antisemiit, on isegi eitatud selle lõigu ehtsust. Siiski peab ütlema, et Jeesuse „antisemitism” siin on sarnane prohvet Jeremija antisemitismile, rahvuse enesekriitikale rahvuse enese sees. See on tegelikult iga rahva seas esinev mõte, et just meie rahvas on see maailma halvim rahvas. Jeesuse „antisemitism” siin on saanud alguse just sellest, et Jeesus ja tema kogudus elab juudi rahva, tema erinevate koolkondade seas, ning võib tuua kõikjalt esile häid või halbu koolkondi või inimesi. Ka ei ole variserid iseenesest mingi vaenulik hulk, vaid pigem liialdatud võrdpilt teatud vaimuliku hoiaku kohta. Varisere oli hea kritiseerida, neid lihtsalt oli kõikjal, ja nende õpetus oma heade ja halbade külgedega oli kõigile juutidele tuttav. On ju Uues Testamendis ka näiteid variseridest, kes olid Jeesuse sõbrad, neid jätkus igale poole ja igaks otstarbeks.

Tähendamissõna algab tüüpilise algussõnaga, nagu ka Lk 5:36; 6:39; 12:16; 13:6 jne, kuid ainulaadne on siin tähendamissõna suunamine „neile, kes olid eneses kindlad ja panid teisi eimikski”. Sisult on see sarnane Lk 16:15 öeldule, seega on see üks evangelisti südameasju. Sissejuhatavate sõnade taoline sõnastamine viitab evangelisti tugevale redaktsioonile ja ilmselt peab ta silmas mitte niivõrd ajaloolist olukorda Jeesuse eluajal. Kust oleks võinud ta võtta kuulajaskonna, mis koosneb puhtalt enesekindlatest ja teisi põlgavatest inimestest? Kus need kogunesid? Evangelist räägib teatud inimeste kalduvusest koguduses keiser Domitianuse ajal Ephesoses ja selle ümbruses. On ju kogudus suurepäraseks pinnaks, mille peal oma enesekindlust näidata ja kus sellele ka takkakiitjaid leida.

„Läks koju paremini õigeksmõistetuna” räägib õigeksmõistmisest ja ka selle pahupoolest, enese õigekspidamisest (Lk 10:29; 16:15; 20:20; Mt 23:28). Luukas kirjeldab ju Jeesust eriliselt patuste Õnnistegijana (sks Sünderheiland), ja õigeksmõistetu mõtleb, mis siis minust edasi saab. Sellele küsimusele otsib Paulus vastust Rm 5–8, kuidas saavutada tasakaaluseisund Kristuse armus, ja Luukas hoiatab meid, mitte enam variserliku, vaid pigem kristliku enesekindluse eest. Õige inimese enesekindluse teemale, samuti teravusele selle enesekindluse paljastamisel võis Jeesus tulla, mõeldes prohvetisõnale Hs 33:13.

Paistab, nagu oleks eelneva ja selle lõigu teemaks palve. Kuid kusagil on siiski suur erinevus, see pole mitte üleskutse tuua soovid palves Jumala ette, vaid palve õiguse pärast. Ka on siin hoiak ja vastandus, seega võiks seda lugeda pigem kui üleskutset: tehke nii nagu see selles loos (Lk 10:30–37, halastaja samaarlane; Lk 10:38–42, Maarja Jeesuse jalge ees).

Perikoobile järgnev lõik Lk 18:15–17 räägib, nagu meie lõikki, Jumalale ligi pääsemisest – „laske lapsukesed /…/ ärge keelake /…/ selliste päralt”. Seejuures on liiga pingutatud, kui tõsta siin esile konteksti tähendust. Kontekstiks on Jeesuse teekond Jeruusalemma, ja sel teekonnal on – juba Markuse järgi – Jeesus rääkinud keskendunult olulistest teemadest.

5. Ajalooline kontekst

Perikoobi palve võib olla palve õhtuse lepitusohvri ajal (sama võis olla ka kahe apostli templisse minek Ap 3:1 järgi). Variser ja tölner võisid olla palvetamas juutide eesõuel. Seegi tähendamissõna on Luuka kui draamakirjaniku hea stiilinäide. Juba tegelaste paigutus templis viitab näitlejate paigutusele skēnē taustal, kes keskkohal, kes eemal.

Variseri palve on äratanud küsimusi, kas Jeesus jutustajana on mõelnud välja mingi harukordselt halva palve ise või oli Jeesusel midagi konkreetset meeles. Nende konkreetsete eeskujudena on oletatud kolme. Esiteks Talmudist bBer 8b: „Ma tänan sind, et ma ei ole sündinud paganaks, naiseks /…/ vaid Seaduse tundjaks /…/”. Selle palve üleskirjutus on tunduvalt hilisem, kuid taolise palve vastu on võtnud sõna juba juudi autorid – AssMos 7,9–10 räägib, et on inimesi, kes ütlevad: „Ära puuduta (mind), viimati teed mind roojaseks, kui mina sinna kohta lähen…” Variseridele endile lähedal seisev tekst, poolsajandil enne Kristuse sündimist suure tõenäosusega just variseride koostatud Saalomoni Psalmid (16:5) räägivad sellest vägagi mõõduka väljendusviisiga: „Ülistan sind, Jumal, et sa oled võtnud mind vastu päästmiseks ega ole arvanud mind patustega hukatusse.” See tähendab, siin on variseri suus Jumala lepingutruudus, mitte omaenese teod, ning selles suhtes kõlab see variseri palve isegi omajagu kokku ka luterliku õpetusega lootusest üksnes Jumala armule.

Teine võrreldav koht on Aisopose valm nr 666 (võib ju ka tähendamissõna sõnastus olla enam evangeeliumi autori kui Jeesuse käest), palvest üksnes iseenese eest, kus vastandatakse ateenlase palvet spartalase palvele, näidates, mis asju tasub paluda, et palve poleks arutu. Kolmas võrdluskoht on Alkibiades II. Nii et paralleele on, kuid Jeesus ei pruugi olla sõltuv ühestki neist. Jeesus võis olla loonud sellistest palvetest ühe esimeste hulgast. Jeesuse kirjanduses / kirjanduses Jeesusest esineb taolist variseride vastu suunatud irooniat ka Mt 23. Tegemist on süsteemi sobituva suulise sõnumi vormiga.

6. Paralleelkirjakohad

[Vt piibliväljaannete viiteaparatuuri.]

7. Tõlgendusloolised märkused

Talmudis leidub kaks palvet, mis moodustavad paralleeli variseri palvele tähendamissõnas, osutades, et Jeesuse tähendamissõnas ei ole tegemist liialdusega.

Esimene pärineb Rabi Nechunja ben Ha-qana’lt (u 70 pKr):

„Ma tänan Sind, JHWH, minu Jumal ja minu isade Jumal, et Sa oled andnud mulle osa nende hulgas, kes koolimajades ja sünagoogides istuvad, ja et Sa ei ole andnud mulle osa teatrites ja tsirkustes. Ma ei rüga nii, nagu nemad rügavad, mina olen täis indu ja nemad on täis indu: mina koorman end, et pärida Eedeni aed, ja nemad koormavad end sügavuse augu pärast. Vaata, Sa ei jäta mu hinge surmavalda, Sa ei luba oma vagal minna sügavuse auku.“

Teine palve:

„Ma tänan Sind, JHWH, minu Jumal, et Sa oled mulle andnud osa nendega, kes istuvad koolimajades, ja mitte nendega, kes istuvad (tänava)nurkadel. Mina tõusen vara ja nemad tõusevad vara; mina tõusen vara Toora sõnade jaoks ja nemad tõusevad vara tühiste asjade jaoks. Mina rügan ja nemad rügavad, mina rügan ja saan tasu, ja nemad rügavad ning ei saa tasu. Mina jooksen ja nemad jooksevad, mina jooksen tulevase maailma elu pärast ja nemad jooksevad sügavuse augu pärast.“ (Strack-Billerbeck II, 240)

Filosoof Albert Suur (1200–1280) on näinud tölneri paralleeli kadunud pojas. Tölneri juures on ta hinnanud alandlikkust ja meeleparandust.

Luther aga on näinud Alberti tõlgendust eksiteena, tõlgendades seda lõiku kui head näidet, et igasugused inimese teod (antud juhul variseri teod) on patust mürgitatud ja teotavad Jumalat. Inimese tegu ju võistleb Jumala teoga Jeesuses Kristuses. Tölneris on suur just see tegudest vaikimine tema kui inimese poolt, mille järel tuleb õigeksmõist üksnes Jumala poolt.

Siinkohal tuleb öelda, et Luther peab Luuka evangeeliumit üheks evangeeliumiks, mis, kui üldse ükski evangeelium, võiks meid viia tegude õiguse teele. Sellest ka näiteks kontroversteoloogia probleem, miks anti andeks patusele naisele (Lk 7:36–50), kas tema usu või hoopiski tema tegusa armastuse eest? Selle Luuka eripära põhjusena näeb Luther Luuka vajadust ajada usuga rahulduvat kogudust viljakandmisele. Kuid sellise tölneri ja variseri vaatlemise juures on Luther heas Augustinuse traditsioonis. Augustinus tõstab esile, et variseri tänupalves pole ka midagi halba, väga halb on just see tunnetus, et temal kui õigel pole Jumala käest midagi vaja.

Jeesuse tähendamissõna variserist ja tölnerist on kunstis arvukalt kujutatud, nii monumentaalmaalis kui ka raamatuillustratsioonidena. Järgnevalt olgu siin toodud mõned erilisemad näited, mis ehk võiksid inspireerida mõnda jutluse mõttekäiku.

Rooma märtritele Alexandrile ja Theodorile pühitsetud Ottobeureni kloostrikirikus (ehitatud 1737–1766), mida peetakse Lõuna-Saksamaa üheks ilusamaks barokk-kirikuks, leidub laemaal „Variser ja tölner“. Variseri on kujutatud rikka ja ennasttäis mehena, kelle selja taga seisab kitsejalgade, nahkhiiretiibade ning paabulinnusulgedega saatan. Kogu stseen on paigutatud Jeruusalemma templi siseruumi, mis on kujundatud kristlikust traditsioonist lähtudes – templisse on paigutatud altar, millel maali asemel seisavad käsulauad. Variseri ebapuhtusele näib viitavat koer, kes tema ees templist lahkub.

„Variser ja tölner“, laemaal Ottobeureni laekloostrikirikus.

Inglismaa reformatsiooni käigus toimunud kloostrite sulgemise perioodil ilmunud Thomas Cranmeri katekismuses on kasutatud Hans Holbein Noorema puulõiget variseri ja tölneri motiiviga. Munkluse vastu suunatud kriitikast ajendatuna on variseri kujutatud mungana, kes kirikus altari ees palvetab.

„Variser ja tölner“, Hans Holbein Noorema puulõige.

James Tissot (1836–1902), „Variser ja tölner“ sarjast „Meie Issanda Jeesuse Kristuse elu“ (La Vie de Notre-Seigneur Jésus-Christ), 1886–1894.

Tähendamissõna variserist ja tölnerist on vana traditsiooni kohaselt loetud 12. pühapäeval pärast nelipüha (11. pühapäeval pärast kolmainupüha). Johann Sebastian Bach kirjutas 1724. a Leipzigis selleks pühapäevaks kantaadi „Herr Jesu Christ, du höchstes Gut“ (BWV 113). Kantaadi aluseks on Bartholomäus Ringwaldti samanimeline koraal [eesti keeles: „Oh Jeesus, ülem abimees“ – ULR 395, KLPR 218 (algselt kaheksa salmi pikkusest koraalist esineb KLPR-s neli, ss 1–2, 6, 8). Ringwaldti koraalist inspireerituna on kirjutatud teinegi samanimeline koraal „Oh Jeesus, kõige armu kaev“ (ULR 341)].

Kantaaditeksti autor jättis Ringwaldti koraalist puutumata salmid 1–2, 4 ja 8, kujundades ülejäänud salmid ümber aariateks ja retsitatiivideks. Seejuures täiendas ta salme 5–6 vabalt mõtetega päeva epistlist, kus tõotatakse halastust. Autor rõhutab seda veel viidetega kirjakohtadele Mt 9:2 ja Mt 11:28.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 346.
Päeva laul: 329.
Jutluselaul: 214.
Ettevalmistuslaul: 271.
Lõpulaul: 289.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 216, nr 1 või lk 309, nr 2 / Agenda, lk 72, nr 3.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 568–569, nr 2 / Agenda, lk 68–69, nr 2.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (üldine IV).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 217 / Agenda, lk 71, nr 3.

9. Muud soovitused

Selline inimeste iseloomustamine nagu Luukal, sisseelamine kahe erineva õiguse otsija elusse, annab meile kui tõlgendajatele ka õiguse lugeda siia sisse omaenese nägemust kristlasest, tema teest alandlikkuse ja enesekesksuse, õiguse ja patu, siiruse ja silmakirjalikkuse vahel. Meenub üks koguduseliige aastaid tagasi, kes andis koguduseõpetajale naeratades 500 krooni. Kui viimane hakkas kviitungiraamatus täitma sissetuleku orderit, ütles esimene: „Ega keegi teine vist nii suurt summat annetanud pole?” Kui õpetaja kostis, et mõned ikka on, muutus annetaja kaastundlikuks ja ütles: „Teil, õpetaja, on ikka raske töö, peate olema pidevalt kirikus seal nende halbade inimeste keskel!”

Aga õigeusu kiriku kalendris algab „Tölneri ja variseri pühapäevaga“ paastuaja jumalateenistuste raamat (paastutriood). Nimetatud pühapäev ei kuulu veel küll otseselt paastuaja pühapäevade hulka, vaid on esimene neljast ettevalmistavast pühapäevast, eelnedes seega meie kalendri septuagesima-pühapäevale (3. pühapäev enne paastuaega).

Juba pühapäeva eelõhtul kõlavad stihhiirad „Issand, ma hüüan“ juurde (kirjaviis muutmata):

„Ärge palugem mitte, wennad wariseri wiisi, sest igaüks, kes ennast ülendab, saab alandud. Alandagem ennast Jumala ees ja hüidkem kui tölner paastudes: Oh Jumal, ole meile patustele armuline.

Wariser tühjast auust wõidetud ja tölner patukahetsemisest liigutud, tulid Sinu, see ainu Walitseja ette, aga see, kes kiitles, jäi ilma headustest, ja see kes oma heält ei tõstnud, sai annete wäärt arwatud. Tema ohkamistes kinnita ka mind, oh Kristus Jumal, kui Inimesearmastaja.

Oh Kõigeülespidaja Issand, ma tean, mis silmapisarad teha wõiwad. Hiskia tõid naad üles surma wärawist, patuse naese peästsid naad ära paljuaegsest patudest, tölner sai nende läbi õigemaks kui wariseer; ma palun: Arwa mind ka nende sekka, ja heida armu minu peale.“

Terve tölneri ja variseri pühapäeva jumalateenistus on leitav „Paastu Triodi-Raamatus“ (Tartu, 1907), lk 3–14. Vt Pühapäeva kondak ka „Õigeusu palveraamatus“ (Tallinn, 2006), lk 192.

Õigeusu kirikus on tölneri ja variseri pühapäevale järgnev nädal paastuvaba, ka kolmapäeval ning reedel (iganädalastel paastupäevadel) on ilmikutel lubatud süüa kõike, kloostrites liha siiski ei sööda.

Triodionis on märkus: „On tarwis teada, et sellel nädalal wõeritiarwajad paastu pidawad, mis artsiwuri paastuks nimetatakse. Aga meie (mungad) sööme igal päewal ka kesknädalal ja reedel juustu ja mune. (9-mal tunnil, see on kella 3 ajal p.l.), aga ilmlikud inimesed sööwad liha, ja nõnda teeme meie tühjaks nende niisuguse segatse õpetuse käsu“ (Paastu Triodi-Raamat, lk 14). Siin viidatakse Armeenia kiriku ettevalmistavale paastule (arm aratšavork, kr artzibourion) 10. nädalal enne ülestõusmispüha, mis langeb täpselt nädalale tölneri ja variseri pühapäeva järel. Poleemikas armeenlastega hakati seda paastu pidama hereetiliseks ning vastukaaluks loobuti kreeka õigeusu kirikus paastumisest nädalal täiesti.

(Punktid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 7 ja 9 V. Ehasalu ja Joel Siim, punkti 8 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)