Käesolevas kirjatöös katsun vastata küsimusele „Mis on evangeelne eetika?“. Seda püütakse teha kolme teksti põhjal, analüüsides nende tekstide ühisosa ning ka erinevusi. Need kolm teksti käsitlevad evangeelse eetika seisukohast küsimusi, mis puudutavad inimese elu pikendamist meditsiiniliste võimalustega („Aeg elada ja aeg surra. Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) nõukogu orienteeriumisabi surma kiirendavate otsuste ja surijate eest hoolitsemise küsimustes“), diakooniat erinevates kultuurilistes ja sotsiaalsetes kontekstides („Diakonia in Context: Transformation, Reconciliation, Empowerment“) ning sotsiaalse õigluse tagamist („Stand up for Justice. The Ethical Discernment and Social Commitment of the Protestant Churches in Europe“). Kahe esimese dokumendi puhul on tegemist konkreetsetes valdkondades orienteerumisabi andvate tekstidega. Kolmas dokument on laiem uurimus, mis vaatleb, milliseid ühiskondlikult teravaid küsimusi missugustel tasanditel protestantlikes kirikutes käsitletakse, milliseid tegutsemissuuniseid antakse ning millistel teoloogilistel alustel need juhised põhinevad. Uurimuse lõpus on antud ka soovitused parimaks võimalikuks toimimiseks nendes küsimustes ehk orinteerumisjuhised.

Lähtuvalt nendest kolmest tekstist võib öelda, et evangeelne eetika on väga praktiline eetika (Praktiline eetika. Eetikaveeb), mis annab suuniseid ja juhiseid ühiskonna praktiliste ja reaalsete probleemide ning kitsaskohtadega tegelemiseks.

Evangeelsed kirikud tegelevad eetiliste otsustuste kujundamisega nii üldkiriklikul kui ka kohalikul tasandil, lähtudes just sellest kultuurilisest ja sotsiaalsest kontekstist ning traditsioonist, kus nad igapäevaselt tegutsevad. Kontekstist ja traditsioonist tulenevalt võib olla otsustusprotsessides teatavaid erisusi, kuid tekstidest nähtub, et põhiseisukohad, nende aluseks olevad printsiibid ja antavad suunised on siiski sarnased ja tegutsemiskeskkonna eripäradest sõltumatud. Siinkohal ei mängi rolli ka see, kas käsitletud on laiemaid, lausa kogu planeedi keskkonda ja rahvastikku puudutavaid probleeme – majanduse üleilmastumine, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, hariduse kättesaadavus ja kvaliteet, ränne ja integratsioon, ökoloogiline õiglus, muutused väärtustes, hoiakutes ja struktuurides – või ühte konkreetset kirikutöövaldkonda konkreetses evangeelses kirikus või päris üksikut, täpselt määratletud probleemi üksiku koguduse tasandil.

Kõige olulisem ja fundamentaalsem põhimõte, mis annab evangeelsele eetikale eripärase sisu, on inimväärikus. Inimese väärikus ei sõltu tema sotsiaalsest staatusest, majanduslikust heaolust, rassilisest kuuluvusest ega kultuurikontekstist. Ka ei sõltu inimese väärikus tema annetest, võimekusest või isikuomadustest. Inimese väärikus tuleneb sellest, et ta on loodud Jumala näo järgi. („Stand up for Justice“, 235) Evangeelse eetika põhimõte on see, et inimese väärikust tuleb tunnustada, hoida ja kaitsta igas olukorras ja igas kontekstis inimese elu algusest kuni lõpuni. Jumal on olnud inimese suhtes aktiivne, tema loonud, tema oma armust vabastanud ning õigeks mõistnud. Ka inimesel tuleb olla aktiivne, olla julge, et vastutada ja osaleda ühiskondlikele küsimustele vastuste otsimisel, leidmisel ja rakendamisel. Inimese väärikus tähendab ka seda, et eranditult kõik inimesed väärivad kaitset füüsilise ja psüühilise vägivalla ning ähvarduste eest.

Teine oluline evangeelse eetika põhimõte on, et Jumala näo järgi loodud olemine annab inimesele vabaduse elada, olla loov, tegutseda ja võtta juba eelmainitud vastutus. Vabadus on Jumala kingitus inimesele, tingimatu ja teenimatu arm, usu vili, mis tuleneb inimese õigeksmõistmisest. Vabadus ei ole ainult enesekeskne omaenda isiklike vajaduste rahuldamine, vaid see teostub suhetes Jumala, kaasinimeste ja looduga.

Suhtelisus ongi kolmas oluline põhimõte. Suhtelisus mitte selles mõttes, et kõik on suhteline ehk siis tõde võib lasta mitutpidi paista, vaid et inimene on loodud olema suhtes nii Jumala, kaasinimeste kui ka inimest ümbritseva looduga. Eetiliste otsuste tegemisel ning kujundamisel ning hinnangute andmisel tuleb lähtuda nende kolme suhte seisukohalt. Otsustusprotsessis on oluline mõista, kuidas mingi otsustus või kujundatud seisukoht võib mõjutada inimese suhet Jumalaga, kaasinimestega ning ümbritseva looduga.

Ja veel on vältimatult oluline põhimõte õiglus. Kõiki inimesi tuleb kohelda võrdselt vastavalt tema vajadustele tema enda kontekstis. Õiglase suhtumise põhimõte tuleneb Jumala õiglusest, Tema tingimatust armastusest ja halastusest, mis eriliselt väljendub suhtumises väetitesse ja nõrkadesse, ühiskondlikult ja sotsiaalselt tõrjututesse.

Jumala poolt inimesele kingitud elu, teenimatu arm ning tingimusteta armastus teevad evangeelsele kirikule ning üksikisiku tasandil kristlasele ülesandeks vastata Jumala poolt antule omapoolse aktiivse tegevusega. Sealjuures tuleb nii kirikul kui üksikul kristlasel arvestada Jumala, kaasinimese, oma südametunnistuse ja ümbritseva looduga. Kuigi evangeelse mõistmise järgi on inimene õigeksmõistetud ainult usust, peab see usk Jumala eeskuju järgides reaalsetes tegudes ka väljenduma. Kõike seda, mida teeb Jumal inimesele ja inimesega, tuleks ka inimesel teha oma kaasinimestele ning loodule. Jumal armastab inimesi tingimusteta ning on halastav, sarnaselt tingimusteta armastavalt, halastavalt ja hoolivalt tuleks inimesel toimida suhetes kaasinimese ja ümbritseva looduga. Niisiis on kõige olulisem nii kiriku kui üksikisiku tasandil eelnevatest põhimõtetest lähtuv tegutsemine. Tegutsemine võib olla nii abistamistegevus, mõni muu reaalne tegevus või ka mõnes aktuaalses küsimuses eelnevatele põhimõtetele tuginedes oma seisukoha kujundamine, sõnastamine ja ka väljaütlemine.

Eetiliste otsuste kujundamisel ning reaalsete tegevuste planeerimisel tuleb lähtuda konkreetsest kontekstist ja selle konkreetse konteksti sotsiaalsest, majanduslikust ja kultuurilisest aspektist.

Samuti tuleb lähtuda konkreetse üksikisiku ning kogukonna vajadusest. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et sõna saaksid võimalikult paljud kogukonna kõige nõrgemad ja väetimad liikmed. Ka neil peab olema võimalus kõnelda, esitada oma nägemus. Kogukond on täpselt nii tugev või nõrk, kui tugevad või nõrgad on kogukonna kõige väetimad ja „hääletumad” liikmed. Evangeelses eetikas on niisiis oluline Jeesuse Kristuse eeskuju, kelle tähelepanu oli eelkõige pööratud vaestele, väetitele, ühiskonnast väljatõugatutele. Tema armastus ning tegutsemine näitavad, kuidas kõik inimesed sõltumata nende seisundist kuuluvad tegelikult ühiskonda ja kogukonda, mitte pole lihtsalt mingite tunnuste alusel teiste seast välja tõugatud. Ühiskonna küpsust ning tugevust näitab see, kui suutlikud ja võimekad ollakse tegelemisel ühiskonna kõige nõrgemate liikmetega, nendega, kes iseenda eest seista ei suuda. Eesti kontekstis tuleks võib-olla vaadelda ka laiema ühiskonna suhtumist igapäevaselt nõrgimate ja väetitega tegelejatesse, kas ja kuidas nende panust väärtustatakse. Oluline on mõista, et ühe osa probleemid mõjutavad kogu tervikut. Ühe inimese probleemid mõjutavad kogu kogukonna, rahva ja riigi heaolu.

Võimalikult terviklik pilt ja ülevaade probleemist või olukorrast kujuneb siis, kui neid vaadeldakse mitmekülgselt ning arvestatakse võimalikult paljude ja erinevate arvamuste ning ettepanekutega.

Sellisel viisil toimimine annab probleemile või olukorrale parimad võimalikud lahendused ning lisaks ka selle, et konkreetses olukorras olevad inimesed saavad toetatud ja jõustatud nii, et nad saavad ja julgevad ise ühiskonnas kaasa lüüa, rakendada selleks oma andeid ja võimeid. Inimeste toetamine ja jõustamine on suunatud ka sellele, et kui konkreetsele kogukonnale või probleemile suunatud projekt või programm lõpeb, saavad kogukonnaliikmed ise alustatud tegevussuundadega jätkata.

Tänapäeval on järjest olulisemaks saamas paradigmamuutus loodu ja inimeste vahelistes suhetes. Inimest ei saa enam pidada „looduse krooniks“, kes kasutab loodut omatahtsi, oma isiklike enesekesksete vajaduste rahuldamiseks. Oluliseks on saanud heaperemehelikkus, loodu eest hoolitsemine, selle säilitamine ja ka taastamine seal, kus vähegi võimalik. Taustaks on jällegi inimese suhe Jumala, kaasinimeste ja looduga. Jumala tingimatu armastus inimese suhtes suunab inimese suhtuma sama armastavalt ja hoolivalt eranditult kõigisse, ka loodusse. Üks osa sellest hoolivast suhtumisest ja kaasinimese teenimisest on oma põhivajaduste rahuldamist ületava keskkonna ja kaupade tarbimise piiramine selle nimel, et järgnevad põlvkonnad saaksid oma põhivajadused samamoodi õiglaselt kaetud. Evangeelsed kirikud saaksid selles küsimuses reaalselt panustada nii, et kõigepealt teadvustaksid lihtsama ja jätkusuutlikuma eluviisi vajalikkust ning propageeriksid seda rohkem ja laiemalt. See oleks üks viis, kuidas evangeelsed kirikud saaksid vastu panna tarbimiskultuurile ja loodu omakasupüüdlikule ärakasutamisele. Muidugi tuleb ka selles küsimuses lähtuda kontekstist ja konkreetsetest probleemidest, sest mõnes planeedi piirkonnas peaksid inimesed tarbimist mingil määral just suurendama, et nende elementaarsed põhivajadused kaetud ja tagatud saaksid.

Eetiliste otsuste kujundamine ja nende esitamine ühiskonnale on osa kiriku tööst, osa selle missioonist. Eelnevalt nimetatud põhimõtete ja konteksti arvestamisega lisaks on evangeelse eetika põhimõtteks see, et kõik kujundatavad ja tehtavad otsused tuleb asetada Piibli valgusesse. Tuleb mõista ja analüüsida, kuidas Piibli sõnum rakendub reaalsele tänapäevasele olukorrale, millist lahendust või vaatenurka Piibel pakub. Oma tegevuse ja otsustuste asetamine Jumala Sõna valgusesse on evangeelse eetilise otsustusprotsessi ainulaadsus ja eripära. Oma otsused ning seisukohad tuleb aga niisuguses keeles sõnastada, millest tänapäevane pluralistlik ühiskond aru saab ja mille abil ühisosa leida suudab. See on evangeelsete kirikute (ja mitte ainult evangeelsete kirikute) jaoks oluline, sest nad on ühiskonnas ühed paljude teiste otsustajate ja seisukohtade avaldajate seast. Kirikutel tuleks end mõista aktiivsete ühiskonnaliikmetena, mitte kõrvalseisjatena. See puudutab nii kirikute üldist tasandit, aga ka üksikut kristlast, koguduseliiget. Enese kõrvalseisjana määratlemise risk tuleneb vahel vastandavana mõistetud kahe riigi õpetusest. Sellest lähtuvalt ollakse kristlastena ühtaegu nii jumalariigi kui maapealse riigi kodanikud ja vägagi lihtne on pöörata oma pilk ainult tulevase jumalariigi poole, jättes maapealsed asjad tähelepanuta. Samas on Jumala tingimusteta armastusele vastamine võimalik ikka ainult aktiivselt, Jumala tegutsemisele sarnase tegevuse kaudu. Jumala sarnaselt aktiivselt tegutseda saab aga siis, kui tajutakse ennast kindla osana kaasaegsest ühiskonnast.

Evangeelsete kirikute poolt ühiskonnale esitatavad seisukohad ja otsused peaksid lisaks arusaadavale keelele olema ka tasakaalustatud, kindlapiirilised ja realistlikud. Tänapäevaste ühiskondlike probleemide komplekssus ja mitmetahulisus ei võimalda enam vastata lihtsalt või senisele harjumuspärasele lähenemisviisile tuginedes. See tähendab, et vahel tuleb julgeda vaadata probleemistikku ka võõrast, teistsugusest ja harjumatust perspektiivist ning seisukoha kujundamisel avada ja arvestada kõiki, ka võib-olla vastandlikke ja mitte väga omaseid vaatenurki. Eesti ühiskonna praegune olukord annab üsna mitmeid häid negatiivseid näited selle kohta, kuidas mõningaid olukordi ja protsesse käsitletakse liiga lihtsal ja harjunud viisil, julgemata avada ja analüüsida uusi või teistsuguseid perspektiive või üldse julgemata mingeid vaatenurki esitada. Rohkem rakendamist vajab Eesti ühiskonnas ka küsimus „Kuidas ma saan teenida seda, kes on ebasoodsamas olukorras?” („Stand up for Justice“, 237) Oma sõnade ja tegudega tunnistavad kirikud Jumala armastust ja Tema tulekut. Julgus tegutsedes vaadelda ja arvestada erinevaid perspektiive ja vaatenurki tuleneb Jumala tingimatust armastusest kõigi inimeste ja loodu vastu.

Diakooniatöös on eriti vajalik ja oluline arvestada kontekstiga ja probleemidega kokkupuutuvate inimeste arvamuse ning kaasamisega. Siin ei ole eesmärk ainult olemasolevate probleemide lahendamine või leevendamine, vaid nagu juba eelnevalt osutatud, ka inimeste toetamine ja jõustamine nii, et nad oleksid peale abi- või tugiprogrammi lõppemist võimelised ise aktiivselt oma elujärje parendamiseks ja toetamiseks edasi tegutsema.

Evangeelsetel kirikutel on eetiliste otsuste kujundamisel ka oma liikmete otsustusprotsessi toetamise roll. See aitab ühelt poolt toetada liikmete usku, teisalt julgustada koguduste liikmeid aktiivselt ühiskonnas kaasa mõtlema ja kaasa tegutsema kas kõiki või üksikuid inimesi puudutavate probleemide leevendamiseks. Nii toimides järgitakse Jeesuse Kristuse eeskuju ja vastatakse Jumala armastusele inimese ja kogu loodu vastu.

Otsuste kujundamisprotsessi osa on ka teadlikkus sellest, et komplekssetele küsimustele ei ole alati võimalik anda ammendavaid, selgeid ja tasakaalustatud vastuseid. Olenemata erinevate vaatenurkade kaalumisest tuleb vahel siiski kindel valik ühe või teise lähenemise kasuks teha. Käsitletud tekstid pakuvad välja ka soovitusi ja suuniseid, kuidas ühes või teises olukorras evangeelse eetika põhimõtetest lähtuvalt toimida ning millele tähelepanu pöörata. Väga oluline punkt on õigluse printsiibist lähtumine. Selleks tuleb võimalikult hästi ja mitmekülgselt hinnata konteksti Piibli sõnumist ja teistest eetilistest otsustest lähtuvalt. Seejärel tuleb järgida evangeelset arusaama, et vabadus on alati seoses suhtega Jumala, kaasinimeste ning looduga.

Oluline on vastutus ja armastus ligimeste eest hoolitsemisel. Inimene vastutab oma otsuste eest Jumala, kaasinimeste, loodu ja südametunnistuse ees. Probleemi või olukorda tuleb väga põhjalikult analüüsida ning otsustus sõnastada võimalikult tasakaalustatud ja selgena. Oluline soovitus on see, et kirikud töötaksid ja tegutseksid koos teiste ühiskonnas tegutsevate institutsioonide ja organisatsioonidega. Kirikud peaksid olema teistele organisatsioonidele ja institutsioonidele partnerid otse tegutsemispõllul, mitte jääma kitsastesse, omaenda kiriku piiridesse. Koostöö suurendab avatust ning usaldust mõlemat pidi ning võimaldab leida probleemidele paremaid ja tõhusamaid vastuseid.

Vast olulisim ja ka aktuaalseim on korduv soovitus hästi ritta seatud sõnad ka reaalsetesse tegudesse ümber panna. Päris tegutsemine on tegelik tunnistus Jumalast ja Tema avaldumisest Jeesuses Kristuses, kelle teod on igale kristlasele eeskujuks ja järgimiseks. Parim viis sõnumi edastamiseks on ise selle järgimine ja praktiline ellurakendamine. Ehk siis iga kiriku poolt avaldatud seisukoha kõrval peaks olema ka reaalne seda seisukohta väljendav tegevus. Tänapäeva umbusklikus ühiskonnas suurendab ja võimendab selline teguviis kiriku usaldusväärsust ning aitab kiriku sõnumil paremini esile tulla. Teenides tunnistamine annab kõige paremini edasi kristluse olemust ning Jumala tingimatut armastust.

Kasutatud kirjandus

„Aeg elada ja aeg surra …“ = Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, 2011. Aeg elada ja aeg surra. Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) nõukogu orienteeriumisabi surma kiirendavate otsuste ja surijate eest hoolitsemise küsimustes. Viin: Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas.

„Diakonia in Context …“ = Luterlik Maailmaliit, 2009. Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Diakonia. The Lutheran World Federation – A Communion of Churches.

Praktiline eetika. Eetikaveeb. https://www.eetika.ee/et/moraal/praktiline_eetika. 8.02.2019

„Stand up for justice“ = Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas, 2013.
„Stand up for justice. The Ethical Discernment and Social Commitment of the Protestant Churches in Europe, 2012“ – Evangelisch in Europa. Sozialethische Beiträge. Protestant in Europe. Social-ethical contributions. Toim. Michael Bünker, Frank-Dieter Fischbach, Dieter Heidtmann. Leuenberger Texte / Leuenberg Documents 15. Leipzig: Evangelische Verlagsanstalt.

Jane Vain (1975) on EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppe üliõpilane.