Viimasel ajal on hakatud Eestis üha rohkem rääkima kristlusest. Eestlasi nähakse lahutamatu osana kristlikust maailmast, rõhutatakse vajadust kaitsta kristlust ning muretsetakse kristliku eetika pärast. Kui meenutada, et veel hiljuti tunti meil uhkust selle üle, et Eesti oli Euroopa kõige vähem kristlik maa, siis tuleb paratamatult tunnistada misjonitöö edukust. Keegi on Eesti ristiusustamisega kiiresti ja kuidagi märkamatult hakkama saanud. Jääb vaid oodata, millal see misjonisaavutus kirikuliikmete languse trendi vastupidiseks pöörab.

Olgu selle misjoniga kuidas on, aga kiire ristiusu omaksvõtmise puhul on alati oht, et neofüüdid, vastristitud ei ole päris kindlad, mis asi see ristiusk ikkagi on, mis on selle tuum, mis teeb kristlusest kristluse.

Ristiusu suureks raamatuks on Piibel. Selle väitega on ilmselt nõus pea suurem osa ennast kristlasteks pidavatest inimestest, kuigi erinevused selle raamatu mõistmisel on vältimatud. Püüan alljärgnevalt skitseerida ristiusu keset just Piibli abil.

Tavaliselt alustatakse raamatute lugemist esimeselt leheküljelt ja liigutakse viimase poole. Piibli puhul loetakse siis esmalt läbi üsna arusaadav ja huvitav lugu maailma loomisest – sealhulgas ka inimese loomisest – seitsme päeva jooksul. Siis liigutakse edasi nn patriarhide lugude juurde, loetakse Moosesega juhtunut, loetakse Iisraeli orjapõlvest Egiptuses ja sealt pagemisest. Aga siis hakkavad tulema pikad tekstid igasuguste eeskirjadega ning lugemine kipub takerduma. Nende igavate ja arusaamatute asjade juures võib raamatu lugemine üldse pooleli jääda. Nõnda Piiblit lugedes jääb kergesti mulje, et ristiusu keskmeks ongi see Piibli alguses toodud lugu maailma loomisest.

Selle ohu vältimiseks ning asja huvitavamaks tegemiseks alustavad mõned hoopis Piibli lõpust. Nii loetakse kõigepealt Johannese ilmutusraamatut selle kohati kohutavate tulevikuvisioonidega. Ja sealt liigutakse Pauluse kirjade ning lõpuks evangeeliumide juurde, kui veel jaksu on pärast neid hirmsaid tulevikuähvardusi. Nende lugejate jaoks võib Piibli ja seega ka ristiusu keskmeks jääda apokalüptiline pilt maailma lõpust. Ning see pilt suunab siis kogu ristiusu mõistmist.

Aga Piiblit võib lugeda hoopis teisiti – alustades ei ühest ega teisest otsast, vaid hoopis kusagilt vahepealt. On loomulik, et kristlased, Kristuse- ehk Messia-usulised alustavad neile kõige olulisemast – evangeeliumitest, kus kesksel kohal on just Kristus. Ning sellisel juhul ei ole ristiusu keskmeks mitte loomislugu ega ka apokalüptiline aegade lõpp. Nüüd on keskmeks hoopis rist.

Mis muu võikski olla ristiusu keskmeks. Rist, millel kannatas ja suri juut Jeesus. Läbi oma kahe tuhande aastase ajaloo on suur enamus kristlasi olnud veendunud, et too mees ristil oli ühtlasi ka Jumal. Seega on ristiusu keskmes omal moel Jumala surm, sealjuures piinarikas ning tolle ajastu arusaama järgi häbistav surm. Tõsi, sinna keskmesse kuulub ka Jeesuse ülestõusmine surnuist, nii nagu suure reede juurde kuulub ülestõusmispüha.

Jumal kannatas inimese kombel ning suri inimese kombel. Enamus meist pääseb küll surres sellistest hukkamisega seotud piinadest, aga oma loomult oli Jumala surm seesama, mis meidki tabab. On see võimalik? Jumala surematus ja igavikulisus on ju peaaegu et jumalikkuse definitsioon. Nii oli see kreeka-rooma maailmas, aga nii on see ka Vanas Testamendis, vähemalt implitsiitselt. Mis Jumal see on, kes sureb? Mõned on küll arvanud, et Jumal ristil lihtsalt teeskles kannatusi ning mängis surma, aga sellised arvamused on ristiusk resoluutselt kõrvale lükanud.

Jumala suremise teema on kristlasi vaevanud kaua ning sellele on pühendatud palju aega ja energiat. Ka kristlus on seda meelt, et Jumal on surematu. Aga inimeseks saades tegi Jumal ennast ise surelikuks. Õigem oleks öelda, et inimeseks teisiti ei saagi, kui surelikuks hakates. Kui jumaliku definitsioon on surematus, siis inimese puhul võiks vähemalt üheks definitsiooni osaks olla surelikkus. Nii me ju inimese olemist kogeme. Inimeseks saamine ongi paratamatult surelikuks saamine. Seega kristlikel jõuludel tähistame me Jumala surelikuks saamist ja ristiusule on spetsiifiliselt omane arusaam, et surematu Jumal ise otsustas hakata surelikuks.

Muidugi peame tunnistama, et me ei tea, mida suremine Jumala puhul tähendab, mis siis temaga juhtus. Aga paraku teame sama vähe, mida tähendab inimese suremine, mis juhtub surmas meiega. Need, kes on seda kogenud, need ei räägi sellest enam.

Üks mõiste, mida ristiusu teoloogia on ikka ja jälle kasutanud Jumala suremisest rääkides, on kenoosis. Kreeka sõna κένωσις tähendab enese tühjaks tegemist, ülekantult oma olemusest loobumist. Jumal loobub olemast Jumal, hakkab inimeseks. Lõpmatu Jumal tõmbab ennast justkui kokku, saab lõplikuks. Seda mõistet on kasutanud nii Aleksandria Kürillos, ilmselt 5. sajandi kõige mõjukam kirikuisa, kui ka näiteks Martin Chemnitz, 16. sajandi üks väljapaistvamaid luterlikke teolooge, nn teine Martin. See mõiste pole olnud tundmatu ka mitmetele 19. ja 20. sajandi ida-ortodokssetele, rooma-katoliiklikele ja protestantlikele teoloogidele. Kenoosis ei ole siiski teoloogide väljamõeldud. See pärineb Piiblist, täpsemalt Uuest Testamendist. Kenoosise klassikaliseks kohaks on salmid Pauluse kirjas filiplastele, kus teises peatükis ütleb autor Kristuse kohta:

„[K]es, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust (ἑαυτὸν ἐκένωσεν), võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ (Fl 2:6–8; 1997. aasta väljaanne)

Jumalat mõeldakse tavaliselt omnipotentsena, kõikvõimsa või kõigeväelisena. Kuidas tolle mõistega ühendada ristiusu jaoks nii olulist arusaama Jumala kenoosisest? Ainus võimalus neid Jumala n-ö kahte poolt – kõikvõimsust ja kenoosist – koos hoida, on mõista kenoosist just Jumala kõikvõimsuse avaldusena. Kristlaste Jumal on nii võimas, et ta võib oma kõikvõimsusest loobuda, ilma et ta sealjuures siiski lakkaks olemast Jumal. Surelikuna on ta samapalju Jumal kui surematunagi. See on paradoks, aga Jumalast kõnelemisel ei saa me paradokse vältida.

Jumala kenoosis on midagi, mida Jumal ise avaldab; traditsioonilises keelepruugis öeldes, Jumal ise ilmutab seda enda kohta. Inimene ei oska seda ise – risti sündmustest sõltumata – välja mõelda. Nii vähemalt arvavad kristlased. Aga kristlaste meelest ilmutab Jumal ristil lisaks kenoosisele, oma alandumisele, veel üht väga olulist momenti oma olemusest.

Kristlasi on ristiusu algaegadest peale vaevanud küsimus, miks Jumal lasi ennast risti lüüa. Miks ta üldse hakkas surelikuks? Canterbury Anselmi kuulsa teose pealkirja sõnadega öeldes: „Cur Deus homo“, „Miks Jumal [hakkas] inimeseks?“ Aegade jooksul on sellele antud mitmeid erinevaid vastuseid. Mõned on arvanud, et oma surmaga ostis Kristus inimkonna vabaks saatana meelevallast. Saatana kätte olevat inimene sattunud oma üleastumise tõttu. Teiste meelest tuli ta oma surmaga inimeste võlga maksma ning kannatas ristisurma inimkonna asemel. Osa kristlasi on seletanud Kristuse ristisurma pattude andeksandmise ja inimeste õigeksmõistmisega. Mõned on aga arvanud, et oma inimesekssaamise, surma ja ülestõusmise läbi tõi ta surelikele inimestele igavese elu. Tuntud on Aleksandria neljanda sajandi patriarhi Athanasiose ütlus: Jumal sai inimeseks, et inimene saaks jumalikuks.

On märkimisväärne, et kristlaskond ei ole ühtegi neist seletustest dogmaks kuulutanud, see tähendab, ühtegi neist ei peeta ainuõigeks. Erinevatel aegadel ja erinevates kristlaskonna osades on erinevad õpetused domineerinud. Kõikide seletuskatsete juures torkab silma aga see, et Jumal ei saanud inimeseks ja ei surnud ristil mitte hea uue ilma loomiseks, mitte õiglasema ja demokraatliku ühiskonna sündimiseks, ei eraomandi kaitseks ega perekondlike väärtuste taastamiseks. Ristil toimunu eesmärk ei olnud ei traditsioonide ega kiriklike institutsioonide ülesehitamine. Kõik kristlaste ülalpool loetletud katsed seletada Jumala ristisurma viitavad ühes suunas – Jumal võttis risti enda kanda inimese heaks, inimeste aitamiseks, inimeste pärast.

Ühes olulises asjas pole kristlased siiski kahe aastatuhande jooksul suutnud kokku leppida. Kas Jumal sai surelikuks kõigi inimeste pärast või ainult teatud piiratud hulga valitute eest?

Aegade jooksul on selle viimase, valitute rühmaga piirduva suuna poolt antud mitmeid erinevaid selgitusi. On neid, kelle meelest Jumal meile teadmata põhjusel on otsustanud päästa vaid kindla, fikseeritud arvu kristlasi. On neid, kelle meelest Jumal suri ristil vaid kiriku liikmete eest. Olgu siis kiriku liikmelisuse mõõdupuuks kirikumaksu korralik tasumine või midagi muud.

Mõnikord on usutud, et Jumal aitab vaid neid, kes ei suitseta, ei käi tantsupidudel ega tarvita alkoholi, või kui, siis ainult mõõdukalt. Aga mõned arvavad, et Jumal suri ainult nende eest, kes on heteroseksuaalses abielus. Teiselt poolt on olnud küllalt neidki, kelle meelest abielus olijail, ükskõik millises, pole üldse lootust õndsaks saada. Esimeste sajandite süüria kristlaste meelest on abielu ristiinimeste jaoks absoluutselt keelatud. Ajaloolises perspektiivis on viimaste arvamus muidugi usaldusväärsem kui heteroseksuaalse abielu erakonnal. Olid ju vanad süüria kristlased ajaliselt ja geograafiliselt Jeesusele palju lähedasemad kui abielu pooldajad. Lisaks sellele ühendas neid Jeesusega ka keel, milles nad mõtlesid ja rääkisid.

Mõned on uskunud, et see on vaid Jumala otsustada, keda ta päästab ja keda mitte. Mõnede meelest on aga inimene ise siin otsustajaks, kas ta tahab päästet või ei. On olnud neidki, kelle arvates on kirikutöötajatele antud meelevald otsustada, kes saab õndsaks, kes mitte.

Ristiusu ajaloo jooksul pole aga vähe olnud neidki kristlasi, kes on veendunud, et Jumal alandas ennast kõigi inimeste heaks, terve inimkonna eest. Nõnda uskujate seas on vast kõige väljapaistvam olnud kolmanda sajandi Aleksandria teoloog Origenes, kelle meelest aegade lõpus saavad kõik inimesed õndsaks, mida iganes selle õndsuse all ka ei mõeldaks. See ei tähenda, et kõik jõuaksid sinna üheaegselt ning ühte ja sama teed pidi. Inimkonna teekond ajaloo lõppu on üsna pikk ja keeruline. Paljud teoloogialoolased on pidanud Origenest kõigi aegade kõige andekamaks kristlikuks mõtlejaks.

Nõnda siis loobus Jumal oma surematust olust, oma jumalikkusest, selleks et inimest päästa. Traditsioonilises kristlikus keelepruugis räägitakse siin inimese lunastamisest, mida iganes ka selle lunastamise all ei mõeldaks. Kristlaste Jumal on ὁ θεός ὁ σωτήρ, päästev, lunastav Jumal. Nii on Jumal ennast ise määratlenud Uues Testamendis. Jumal on inimese sõber, hoolib inimesest kuni selleni välja, et ta loobub oma jumalikkusest inimese heaks. Teiste sõnadega öeldes, kristlaste Jumal on humaanne. Jumal on ristil näidanud, mis asi on humaansus.

Kuna kristlaste Jumal on humaanne Jumal, siis võime rääkida ristiusust kui humanistlikust usundist. Eesti keeles tähendab sõna „humanism“ mitut erinevat asja. Nii toob „Eesti keele seletav sõnaraamat“ siin kolm mittekattuvat tähendust. Esmalt tähendab humanism maailmavaadet, mis peab kõrgeimaks väärtuseks inimisiksust. Teiseks tähendab humanism renessansiajastu teatud vaimset liikumist. Aga kolmandaks tähendab see ka humaansust, mis selle sõnastiku kohaselt omakorda tähendab inimsõbralikkust, inimväärikuse austamist. Just seda, millisena Jumal näitab end ristil. Selles sõnastiku toodud kolmandas tähenduses ongi ristiusu Jumal humanistlik ja seega ka ristiusk humanistlik. Vähemalt oma loomu poolest peaks kristlus olema humanistlik. Kas ta on seda humanismi ka tegelikkuses alati järginud, on paraku iseküsimus.

Viimastel sajanditel on paljud ristiusu teoloogid ja tegevvaimulikud ikka ja jälle olnud hädas niisuguse kristluse mõistega nagu Kolmainujumal. Mis on selle tähendus ja kuidas sellest kirikus rääkida? Nii teoloogialooliselt kui ka sisuliselt tähendab see jumala mõiste aga just seda, mida kristlaste Jumal endast ristil on avaldanud. Kolmainujumala mõiste on selle interpretatsioon. Jumal on Jumal mitte ainult oma kõrges majesteetsuses ja surematuses, vaid ka inimese pärast alandatuna ja oma jumalikkusest loobununa ristil. Ning lõpuks on Jumal ise ka see, kes inimese avab seda Jumala tegu taipama ja vastu võtma. Teisisõnu, kristlaste meelest Jumal on Jumal kolmel erineval moel. Ning see kolmel moel olemine on lahutamatult seotud Jumala humaansusega. Aga see Kolmainujumala teema nõuaks eraldi pikemat käsitlust.

Ristil avaldunud Jumala humaansus ongi ristiusu kese, mis omal moel mõjutab pea kõiki teisi kristluse arusaamu. See Jumala hoiak määrab ära kõik teised olulised suhted ja seosed siin maailmas, eriti just need suhted, mis on seotud inimesega. Nii vähemalt mõistab neid asju ristiusk.

Kuna lunastav Jumal on humaanne ja kenootiline, enesest loobuv, siis too inimene, kelle pärast Jumal seda tegi, on jumalanäolisena kutsutud olema samuti humaanne. Nõnda on siis kristluse meelest inimene teist inimest päästev inimene, teist lausa lunastav inimene, vajadusel enesest loobudeski. Seega inimene vastutab teise inimese eest ja omal moel vastutab iga inimene kogu ülejäänud inimkonna eest.

Ristiusu Jumal on ka looja Jumal. See loomine on inimesekeskne. Inimene on teatud moel selle loodud maailma tsentrumis. Sellele viitab Piibli loomislugu Vana Testamendi alguses. Aga palju olulisemaks viiteks sellele on lugu Kristusest. Jumal ei saanud mitte taevatäheks, mitte bakteriks ega ka mitte aatomituumaks. Jumal hakkas inimeseks. See inimese loodu keskmeks olemine ei tähenda aga isandana valitsemist. Eelkõige tuleks seda mõista vastutusena ning vajadusel ka enesest loobuva vastutusena kogu loodu eest. Kristlik suhtumine maailma eeldab humaansust ülejäänud maailma suhtes.

Ristiusu humaansus ütleb midagi ka kiriku kohta. Kui Jumal on humaanne, siis ei saa ka kirik olla mittehumaanne. Kirik pole maailmas mitte iseenese pärast, vaid inimese pärast. Ja veelgi rohkem, Jumal ei surnud ristil mitte selleks, et kedagi eemale lükata, vaid just vastupidi, et lähedale tuua. Teoloogias räägitakse kiriku võtmete meelevallast. Kindlasti on siin tõetera sees. See meelevald ei tähenda mitte Jumala juurde viiva ukse lukustamist, vaid pigem selle ukse lahti tegemist ja lahti hoidmist. Kui kirikud seda oma kutsumust ei järgi, siis satuvad nad varem või hiljem ajaloo prügikasti. Kirikud ei kao ajaloo näitelavalt mitte ateistlike režiimide või rahva tuimuse tagajärjel, vaid seetõttu, et Jumal on ka ajaloo isand.

Eespool oli juttu sellest, et sõna „humanism“ võib tähendada ka erilist filosoofilist maailmavaadet. Kas kristlikul humanismil on mingi seos sellise humanismiga või on siin tegemist lihtsalt sõnade kokkusattumisega? Kas tegu on sama humanismiga või hoopis võrreldamatute asjadega? Vastus ei ole lihtne ja ühemõtteline „ei“ ega „jah“. Nii nagu filosoofiline humanism, nõnda peab ka kristlik humanism oluliseks inimisiksust ja inimlikke väärtusi. Arusaama lunastavast Jumalast ei saa kuidagi ühendada mõne neid väärtusi eitava ideoloogiaga. Sestap on praksise tasemel filosoofilise humanismi ja ristiusu kokkupuude ja koostöö enesestmõistetav. Teiselt poolt aga, nende kahe humanismi vahel on ka olulisi erinevusi. Inimväärtused on ristiusus küll väga kõrgelt hinnatud, aga need ei „ripu n-ö iseseisvalt õhus“, nad ei ole n-ö viimsed asjad. Nende kohta öeldakse, et need on „eelviimased asjad“. Nende järel ja nende taga on ikkagi viimane reaalsus, Jumal, kelle tõttu saavad need „eelviimased asjad“ oma tähenduse ja oma väärtuse. Filosoofilise humanismi inimväärikuse mõistmine on aga pigem ateistlik ja inimväärtused ongi see viimane reaalsus. Praktilise koostöö pinnal ei saa kristlus kunagi unustada oma keset – inimeseks saanud, kannatanud ja ristil surnud Jumalat.

Koostöövõimalus ja -vajadus sekulaarse filosoofilise humanismiga ning sarnasused praktika pinnal tulenevad tolle humanismi ajaloost. Ei tohi unustada, et filosoofiline humanism, nii nagu üldse igasugune ateism, on ajalooline nähtus, on sündinud teatud ajalooliste arengute tulemusel ning kannab enesel ajaloo pitserit. Ajalooliselt on ateism, vähemalt õhtumaal, sündinud kristlusest ja seega kannab endas kristluse sünnimärke. Maailmavaateline või filosoofiline humanism pole ju midagi muud kui sekulariseerunud kristlus. Just selle humaansus viitab tagasi selle sünnile ja päritolule.

Lõpuks tuleks küsida, kas humanism on spetsiifiliselt kristlik fenomen või leidub seda mujalgi usundite maailmas. Artikli alguses oli juttu sellest, et ristiusu kese saab ilmsiks Uue Testamendi evangeeliumides. Sellega ei taha ma sugugi välistada Vana Testamendi rolli. Ka siin, eriti just Iisraeli prohvetite juures, kohtame sedasama humaansust, mis ilmnes ristilöödud Jumala juures. Seega humanism ei olnud võõras ka muistse Iisraeli usulisel maastikul. Omal moel on siin tegu kristluse eellooga, vähemalt ristiusu poolt vaadates.

Arusaama humaansest, kenootilisest Jumalast kohtab ka Vana Testamendi järgses juutluses. Kui ristiusus teeb Jumal ennast tühjaks eelkõige lunastuses, siis kabalistlikus müstikas Jumal vähendab ennast, n-ö tõmbab ennast kokku (ṣimṣum, heebrea k צמצום) ja tekitab enda kõrvale vaba koha, tühja ruumi maailma loomiseks. Ennast vähendades teeb ta ruumi endast erinevale, st loodule. Ka see on mõistetav teatud liiki kenoosisena, enesest loobumisena loodu kasuks.

Humanismiga seoses tuleb kindlasti mõelda ka budismile, eelkõige selle mahajaana harule, kus olulist rolli etendavad bodhisattvad. Virgunutena võiksid nad küll saada buddhaks ja pääseda sansarast, kuid kaastundest kõigi olendite vastu on nad loobunud sellest seisundist, vabastamaks kõik olendid ümbersündide ahelast.

Nõnda ei ole humanism võõras ei Vanale Testamendile, ei juudi müstikale ega ka budismile. Kindlasti on siin detailides erinevusi, aga üldjoontes on siin tegu ikkagi inimesest hoolimisega, humaansusega. Küllap leiaksime humanismi pea kõigist teistestki usunditest, vähemalt nende genuiinsetes vormides.

Mida rohkem usunditesse süveneda, seda rohkem avaldub kogu olemine humaansena. Olemine on eelkõige olemine just teise või teiste jaoks, vajadusel kuni endast loobumiseni. Selle kõrval või selle taga võib muidugi olla veel teisigi humaansuse vorme.

Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).