Selle üle, kuidas saaks kirikus kasutada tehisintellekti, kas robot passiks pihitooli ning millal lahkub porgandi hing taimest, arutlesid kooliõpilased tõsimeeli usundiõpetuse olümpiaadil, mis tänavu toimus juba kümnendat korda.

Taas kutsuti Eesti koolide õpilasi oma religioonialaseid teadmisi proovile panama vabariiklikul usundiõpetuse olümpiaadil. Tänavu keskenduti Eesti Kirikute Nõukogu aastateemale „Eesti usk”.

Rohkem kui kunagi varem võimalust ka kasutati: võistlustöid saabus üle Eesti 14 koolist ning 28 essee põhjal (26 gümnaasiumi- ja 2 põhikooliõpilaselt) valis usuteaduskonna õppejõududest koosnev väärikas žürii (prof Anne Kull, vanemteadurid Priit Rohtmets ja Atko-Sulhan Remmel ning lektorid Ain Riistan komisjoni esimehena ja Roland Karo) välja kümme lõppvoorus jätkajat. Finaali jõudsid seitsme kooli esindajad.

Algus on oluline

Iga ettevõtmise algus on oluline – sellest, kui edukalt projekt käivitub, sõltub selle jätkusuutlikkus. Suuresti saab kinnitada, et tegemist on usundiõpetuse legendaarse kõneisiku, dr Pille Valgu (1959–2009) väsimatu ja järjepideva selgitustöö viljaga. Mõte hakata korraldama usundiõpetuse olümpiaade kasvas välja Tartu Ülikooli teaduse ja religiooni kolleegiumi korraldatud esseevõistlustest gümnasistidele. Teoloogid Anne Kull ülikooli usuteaduskonnast ja Toomas Jürgenstein H. Treffneri Gümnaasiumi õpetajana olid usundiõpetuse olümpiaadi loomise juures, see samm oli inspireeritud gümnasistidele juba aastaid korraldatud filosoofiaolümpiaadidest.

Esimest korda toimus usundiõpetuse olümpiaad 2009. aasta kevadel ülikooli usuteaduskonna egiidi all ning teaduskonnaga seotud teadurite ja usundiõpetuse õpetajate initsiatiivil Tartu Ülikooli Teaduskooli aineolümpiaadide nimekirjas. Kui algul toimusid olümpiaadid üle aasta, siis tõeliseks läbimurdeks saab pidada võimalust hakata üritust korraldama igal aastal.

Üle-eestiline usundiõpetuse olümpiaad on võitnud endale aastatega kindla koha ainealaste olümpiaadide seas, mida Tartu Ülikooli Teaduskooli toetusel korraldatakse. Väga oluline on tõik, et usundiõpetuse olümpiaad toimub samadel alustel mis tahes teise aine olümpiaadiga. Parimatele finaali jõudnutele avab olümpiaad uksed ülikooli, kus saab ise valida paljude erialade vahel – olümpiaadil viie esimese hulka tulnud saavad lisaeksamiteta sisse nii religiooniuuringute ja usuteaduse erialale kui ka näiteks õigusteaduskonda ning ajaloo ja semiootika erialale.

Aastatega on kinnistunud formaat. Olümpiaad koosneb kahest voorust. Osalemiseks tuleb esimesse vooru saata essee enda poolt valitud teemal, mille valik on teaduskooli kodulehel. Teise vooru kutsutakse 10 valitut, kes tänavu kohtusid Tartu Ülikooli peahoone usuteaduskonna ruumides 8. ja 9. märtsil. Lõppvoorus saavad finalistid esmalt tutvustada oma esseed ning vastata komisjoni küsimustele kirjatöö kohta. Veel tuleb sooritada kirjalik test maailmareligioonide tundmisest, kirjutada kohapeal lühiessee ning panna ennast proovile loosiga tõmmatud situatsiooni lahendamisel ja olla nutikas vastama oma etteaste põhjal tekkinud auditooriumi küsimustele. 

Kõrgliiga, mis innustab tervet ala

Usuteaduskonna religioonipedagoogika dotsent dr Olga Schihalejev, kes on aastaid tegev olümpiaadi korraldustoimkonnas, rõhutab, et olümpiaad on oluline nii õpilastele, kes selles osalevad, kui ka usundiõpetuse ainele. „Õpilaste vaatevinklist vaadatult annab olümpiaad üldisemalt võimaluse ennast arendada ja proovile panna, rakendada oma huvi ning lahendada keerulisemaid ülesandeid. Samuti proovile panna oma pingetaluvust. Väheoluline ei ole ka kohtumine teistest koolidest õpilastega, kellel on sarnased huvid,“ räägib Schihalejev, nimetades, et mitmed osalejad on öelnud, et teiste osalejate kuuldud mõtted ja arutlusviisid on olnud väga rikastavad.

Olga Schihalejev rõhutab ka olümpiaadi olulisust kooli usundiõpetusele: „Kasutades spordimaailma termineid, on olümpiaad kõrgliiga, mis innustab seda ala laiemalt. Tartu Ülikooli Teaduskooli lehelt leiab kõikide Eestis korraldatavate aineolümpiaadide nimistu ja see, et me leiame siin teiste seas ka usundiõpetuse olümpiaadi, on märgilise tähtsusega. See on märk sellest, et andekatel on asja ka selle valdkonnaga tegelemiseks.” Tema kinnitusel toob olümpiaad välja selle, mis on need silmapiirid, kuhu ainega sihitakse – usundiõpetuse olümpiaadil hinnatakse nii teadmisi erinevatest religioonidest kui ka analüüsivõimekust religiooniga seotud vastuolulistel teemadel.

Usundiõpetus on vajalik kõigile

Siseministeeriumi poolt tõi kõigile teise vooru jõudnud finalistidele kingituseks Priit Rohtmetsa äsja ilmunud raamatu „Riik ja usulised ühendused“ ja suure šokolaadi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au, kes kiitis esimesse vooru saabunud esseede sisulist kvaliteeti.

Ilmo Au ei kuulu küll olümpiaadi ellukutsujate ringi, ent on sündmuse innukas pooldaja. Samuti on ta aidanud vahendada riigi toetust. Alati on ta siseministeeriumi meened isiklikult kohale toonud ning pidanud enne teise vooru töö käivitamist sisulise tervituskõne, milleta korraldajad kokkusaamist enam ette ei kujuta. Et Ilmo Aul on kümnest olümpiaadist vaid paar korda vahele jäänud, on tema üldistustel suur kaal. „Esimeste aastate rohkem referaatidega sarnaste tööde asemel on viimastel aastatel järjest enam sisutihedaid esseesid ja peaaegu lühiuurimusi,“ kommenteeris ta oma muljeid. Au sõnas, et teemade avamisel ilmneb paljudes töödes selget kirjutaja isikupära ja mõtete esitamisoskust ja selgust. Ta tunnistas, et lausa südantsoojendav oli lugeda, et õpilased olid osanud sõnastada seda, mida ta on ise tundnud või mõelnud, aga ei ole mõistnud nii sümpaatselt väljendada.

„Soodsa baasi selle õppeaine olümpiaaditasandile jõudmiseks andsid ju ka tänagi kehtivad hariduse alusdokumendid, näiteks õppekava. Olgugi et valikaine staatuses, on ju üldhariduskooli usundiõpetus alati olnud kooskõlas humanitaarainete üldeesmärkidega: orienteerumine kultuuris, respekti kujundamine, kõlbelise arengu toetamine, kriitiline mõtlemine, ainealane tegelemine eksistentsiaalsete küsimustega.“

Negatiivseid üllatusi pole

Ilmo Au on võtnud viisiks lugeda põhjalikult läbi kõik esseed, mis esimesse vooru laekuvad. Seetõttu on õigustatud teda usutleda positiivsete ja negatiivsete üllatajate teemal. Au kinnitab, et negatiivseid üllatusi ega etteasteid õpilaste poolt ta nende aastate jooksul ei mäleta. Küll aga on tal varuks positiivseid tähelepanekuid. Ta naerab, et igal aastal on ta imestanud, et õpilastele esitatakse nii rasked ning keerulist käsitluskäiku eeldavad teemad: „Olen muretsenud, et kas ja mida õpilased selliste lähteülesannetega küll peale hakkavad. Aga igal aastal olen pidanud hiljem ka tunnistama, et õpilased on väga hästi hakkama saanud. Nii ka sel aastal.“

Lisaks esimesse vooru esitatud esseedele on Au sõnul aastast aastasse paremaks läinud ka teises voorus toimuvad kohapeal ettevalmistatavad sõnavõtud loosi teel saadud teemadel. „Samuti on märkimisväärne õpilaste reageerimiskiirus žürii poolt esitatud küsimustele, mis küll vahel tunduvad oma valdkonna kõrgpilotaaži tõttu enam sobivat ülikooli teise kursuse seminari. Aga õnneks suudab žürii ikka ja jälle endalegi meenutada, et küsimustele vastajad õpivad ju alles gümnaasiumis, mõned erandina veel põhikooliski, ning vastaja nii mõnigi seisukoht on ju kantud ealisest elukogemusest tulenevast uljast maksimalismist,” selgitab Ilmo Au, kes soovib kõigile finalistidele kordaminekuid eesootavates eluettevõtmistes.

Veel julgustab siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja koolijuhte mitte kartma usundiõpetust ning otsima sellele õppeainele kohta tunniplaanis ning õpetajat klassi ette. Nõudlus selle järgi on olemas, kinnitab ta.

Õpetaja on oluline

Aasta-aastalt on usundiõpetuse olümpiaadile võistlejaid saatnud koolide nimekiri pikemaks kasvanud. Kuigi osalema saavad õpilased tulla ilma õpetajata, on enamasti tajuda õpetaja suunamist. Seda kinnitab ka Olga Schihalejev nii olümpiaadi korraldajana kui paaril viimasel aastal Tartu H. Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse õpetajana. „Meie koolist on igal aastal kaks-kolm õpilast, kes on jõudnud finaali. Olümpiaadil on ka teisi koole, kust iga-aastaselt on finaalis mõni väga tugev tegija,” räägib Schihalejev, arutledes, et ilmselt pole see väga juhuslik – need on koolid, kus on pikaaegne usundiõpetuse õpetamise traditsioon ja kust õpilased on esindatud ka teistel vabariiklikel olümpiaadidel.

Nagu mõnelgi aastal varem, läks ka tänavu esimene koht Treffneri gümnaasiumisse. Olga Schihalejev iseloomustab Liisa-Maria Komissarovit tunnustavalt: „Selle aasta võitja on tugev humanitaarvaldkonnas laiemalt. Ta on väga laia lugemusega ning on pärjatud ka tõlkevõistlustel.“

Küsimusele, milline on õpetaja roll õpilase ainealastes saavutustes, vastab Schihalejev: „Minu kui õpetaja roll on innustada ja julgustada olümpiaadil osalema. Tähendab ju olümpiaadil osalemine päris suurt lisatööd ja eneseületust. Esimese vooru essee loen alati enne žüriile saatmist läbi. Essee on aga nii isikupärane žanr, et siin ei saa liiga tugevasti suunata. Ma pigem esitan küsimusi ja kõrvaltvaataja tähelepanekuid, millele autor võiks ehk veel mõelda. Nendega, kes lõppvooru pääsevad, arutan läbi, mis on just nende tugevused, millele nad saavad toetuda, ja annan lugemissoovitusi. Seejuures peab muidugi jälgima, et noor inimene ettevalmistusega endale liiga ka ei teeks.“

Olga Schihalejev on enda jaoks sõnastanud, et olümpiaadil saadud „pärjad“ on õpilase andekuse ja enda töö vili. Tema sõnul on võitja igaüks, kes olümpiaadil osaleb, olenemata kohast, mille ta saab. „Sest lisaks teadmistele, kõne- ja analüüsiosavusele mängivad oma osa ka meeleolu, teiste tase, esitatavad küsimused ja palju muud. Tähtis on osalus, sest igal juhul on tegu rikastava kogemusega,“ rõhutab Schihalejev, kel on pikaaegsed pedagoogikogemused nii üldhariduskoolis kui ülikoolis.

Kas religioon avab või tapab mõtteid?

Sellele provokatiivsele küsimusele pakkus vastust lausa 20 võistlustööd tänavusel olümpiaadil. Võib vaid imetleda essee teemade koostajate oskust tajuda, mis kõnetab tänast noort. Samuti julgust mitte alahinnata noorte faktitundmist ja elutunnetust. Teemasid oli aga teisigi ning needki eeldasid autorilt eksistentsiaalsete teemade valdamist ning head väljendusoskust.

Viis kirjatööd oli pealkirjaga „Miks Zeusile enam templeid ei ehitata?“, kaks tööd „Kirikute soovid, kas erakondadele juhiseks, teetähiseks, komistuskiviks või tüliõunaks?“ ning ühe võistlustöö pealkiri oli „Usulised juhid muutuste ja muutumatuse pingeväljas – Rooma paavst ja Dalai Laama”.

Lisaks oma essee tutvustamisele ning komisjoniliikmete küsimustele vastamisele pandi teises voorus aastatega traditsiooniks kujunenud kombel proovile võistlejate teadmised maailma suurematest usunditest. Veel tuli kirjutada kohapeal lühiessee, mille teema oli inspireeritud küsitlusest „Elust, usust, usuelust 2015“, kus küsiti, kas inimhinge eksistents jätkub ka pärast surma ning kas taimedel ja loomadel on hing või vaim. Finalistid said ülesandeks lahendada probleemi, kas Eesti inimeste arvates on taimed ja loomad hingestatumad kui inimene.

„Hindamisel arvestasime probleemilahenduse süsteemsust, loovust ja elegantsust,“ kommenteeris hindamiskriteeriume komisjoni esimees Ain Riistan.

Tulemused tulid põnevad. Mitmetes esseedes väljendati arvamust, et inimeste ja loomade hinged on võrdsed. Üks noor autor tõi loomadele hinge omistamise põhjenduseks inimese parima sõbra koera, kes „on ju väga hingestatud loom“. Aga mindi isegi kaugemale. Komisjoniliikmete tähelepanu pälvis kirjatöö, kus oli juttu sellest, et ilmselt on porgandil ka oma hing. Arvamuses küsiti, et millal porgand sureb ja millal lahkub tema hing taimest. Üldiselt leiti, et eestlasi võib põhjendatult looduslembeseks rahvaks pidada ning ilmselt peitub selle põhjus kunagises muinasusundis.

Viimase katsumusena sai iga finalist loosi teel ülesande, mille lahendused eeldasid fantaasiaküllast lähenemist ning igasuguste tabude eiramist. Näiteks küsiti, mida robotid võiksid religiooni heaks teha; kas ka loomad võivad olla religioossed; kuivõrd peaks religioonid arvestama loodusseadustega; kuidas võiks sotsiaalmeedia toetada usulise sõnumi levikut; kas religioonil peaks olema kaasarääkiv roll kaasaegsetes eetilistes vaidlustes. Noorte lahendused olid leidlikud ning oli näha, et komisjoniliikmed lustisid kohapeal algatatud diskussiooni noorusliku innuga.

Mõttekilde õpilasesseedest

• Iga kord, kui astun kirikusse, eriti pisikestesse külakirikutesse, tunnen rahu ja tühjuse puhtust kõige paremas mõttes.
• Religioon on üks võimalus, kust leida seljatagune ja kodutunne.
• Ükskõik kui palju teaduslikult ära ei seletaks, tuleb kusagil ikka ette piir, kust edasi saab vaid usalduse ja usuga.
• Kui su laps on väga haige, hakkad ka sina imedesse lootma – armastus lapse vastu on tugevam kui sinu teadmised füüsikaseadustest või bioloogiast.
• Mida abstraktsemaks muutub mõtlemine, seda selgemaks muutub inimese arusaam oma religioossusest ning üldse religiooniga seonduvast.
• Rahulik kindlus usus aitab targalt ja avatud südamega suhtuda ka ümbritsevasse: märgata pisikesi, kuid olulisi detaile; tunnetada ja kuulata iseennast ja armastada neid tibatillukesi, kuid olulisi hetki.
• Kuigi religioossetes traditsioonides pole iseenesest midagi halba, võib nendesse liigne takerdumine (ning nende kasutamine omaenese kitsarinnalisuse ja sallimatuse õigustamiseks) kaasa tuua tõsiseid konflikte nii sotsiaalsel kui ka perekondlikul tasandil.
• Kuna usuäärmuslased ja oma usuga „eputajad“ on rohkem pildil, siis tundub mitteusklikule kõrvalseisjale, et religioon pimestab ja tapab normaalsed mõtted ning viib ummikusse.
• Ei ole võimalik väita, et sügavas ja väljaarenenud religioonis ei oleks midagi surematut, midagi ajavälist, midagi ühe inimese mõtetest suuremat.
• Religioon võib kannustada inimest hariduse, kultuuri ja headuse poole, kuid suruda teda ka seletamatu vihkamise ja tagurliku mugavustsooni meelevalda.
• Me elame kümne käsu järgi, vahet pole, kas ühiskonna liige on usklik või mitte.
• Teed ongi erinevad, kellel sirged, kellel käänulised, kellel läbi metsade, kellel üle niitude, aga soov ja tahe on üks – leida Jumal, leida igavik.
• Harjutades end maailma nägema läbi Jumala silmade, hakkame märkama ka meid ümbritsevate inimeste vajadusi ja puudujääke ning püüame neid nende hädas aidata, seeläbi arendades ühiskonda ja luues sellele lisaväärtusi.
• Kõige sügavamalt puudutab religioon aga inimest, kes seda järgib. See tähendab, et ta on võtnud omaks religiooni väärtused ning kombestiku ja seab nende järgi oma elu.

Kõiki Kirik & Teoloogias ilmunud usundiõpetuse olümpiaadi esikohtade esseid saad lugeda siit. Selle aasta esikoha essee ilmub lähikuudel. – Toim.

Liina Raudvassar (1972) on ajalehe Eesti Kirik” ajakirjanik ja Tartu Tamme Gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja, EELK liige