Artiklid

Häbi ja piht ning lepituse leidmine Jumalaga

1. Sissejuhatus

Saatanal on õnnestunud meid paradiisist välja saada. Jumalal on meie jaoks varuks aga midagi palju paremat. Ta on andnud meile taevariigi – Ta on andnud meile aja meeleparandamiseks, et me päriksime taevariigi ja kogeksime selle eelmaitset juba siin ja praegu. Nagu kiriku pühad isad meile ütlevad: „Taevariik on justkui juba saabunud, aga mitte veel päris.“ Me kogeme jumalariigi eelmaitset armulaua salasuses ‒ iga kord kui võtame vastu surnuist ülestõusnud Kristuse ihu ja verd (1Kr 10:16) ning ka teistes salasustes ja läbi palvekogemuse, kui Jumal meie südant imeõrnalt puudutab. Läbi meeleparanduse liigume me koos surnuist üles tõusnud Kristusega patulangusest eshatoloogilise taevariigi reaalsusesse.

Sellel teel on meile abiks piht ehk meeleparanduse salasus. Kurb tõsiasi on see, et koguduserahva enamus ja ka paljud vaimulikud ei käi enam pihil, kuid sellegi poolest võetakse rahumeeli vastu armulauda. Liigagi kergekäeliselt unustatakse meie kiriku ühe armastatud pühaku Vaga Siimeon Uus Teoloogi[1] manitsevad sõnad: „Vend, ära võta armulauast osa ilma pisarateta!“ See tähendab südame põhjast tuleva kahetsuseta oma tehtud patu pärast ehk patukahetsuspisarateta. Me ei saa tulla Tema ihust ja verest osa võtma ilma oma vennalt andeks palumata, talle andeks andmata, kuna me moodustame ühe Kristuse Ihu – Tema on See, kes meid enda ihus kokku kogub ja ühendab. (Jh 17:21 ja Ef 4:16) Seal ei saa olla vaenu, lõhesid ega erimeelsust. (1Kr 1:10)

Põhjusi, miks tänapäeval pihil käimisest hoidutakse, on erinevaid. Üheks olulisemaks, mis teeb patu ja hingevalu Jumala armu valguse ette toomise väga raskeks või pea võimatuks, on häbitunne. Oluline on tunnistada, et inimene ei saa oma häbitundega üksi hakkama. Koostöös Püha Kolmainuga on see võimalik ehk inimese käes võimatu on Jumala käes võimalik. (Lk 18:27) Enamgi veel, häbikannataja kõrvale on vaja ka teist inimest, kuna häbi käes kannatajaga kõneleb Jumal enamasti just läbi teise, Jumala armus tegutseva inimese.

Pastoraaltöös kohtan väga palju häbi käes kannatavaid inimesi, kes pihist kuuldes veelgi rohkem endasse tõmbuvad ja hingevalu kartes oma hingesügavusse vaatamisest hoiduvad. Järgnevalt vaatlen, kuidas häbi käes kannatavat inimest aidata, kuidas teda õrnatundeliselt pihile juhatada ja kuidas aidata tal ennast pihiks ette valmistada. Avan seda teemat vaimuliku ja ka mittevaimuliku vaatenurgast – vennast või õest hingehoidja vaatenurgast, kes saab olla toeks oma vennale või õele, et olla oma venna koormakandja, (Gl 6:2) tema hoidja. Pole ju pääsemine individuaalne ja siin tuleb meil eranditult kõigil ennast venna pärast ohverdada – kui üks ihuliige kannatab, siis kogeb seda kogu ihu, kui aga ühte ihuliiget tõstetakse, siis tõstetakse kogu ihu. (1Kr 12:26)


2. Häbi käes kannatavast inimesest

2.1 Mis on süü, mis on häbi?

Süü- ja häbitunne on kaks omavahel ontoloogiliselt väga tihedalt seotud eksistentsiaalset tunnet. Richard Lazarus[2] ütleb, et äng, süü ja häbi on eksistentsiaalsed tunded, kuna need mõjutavad oluliselt selliseid baasküsimusi, nagu kes me oleme, milline on minu koht maailmas, milline on minu suhtumine ja hinnang elule ning surmale, mis lõpuks määravad ära elu kvaliteedi. (N. Haamer, Abielulahutuse lein, lk 9) Enamgi veel, need tunded on langenud maailmas sügavalt ontoloogilised ehk olemuslikud ja mõjutavad inimese olemust alates meie esivanematest ‒ Aadamast ja Eevast. Kõrvetav häbitunne oli inimese esimene tunne, mis valdas Jumala käsust üle astunud Aadamat ja Eevat. Nad tundsid äkki oma alastiolekut, neil hakkas häbi ja nad püüdsid varjuda Jumala armastava pilgu eest.

Isikliku alastioleku tunne tähendab ilmajäämist nendest Jumala valgusküllastest katvatest riietest, mille me ise oleme, nagu ütleb püha Kreeta Andreas,[3] katki rebinud. See Jumala poolt „kootu“ kaitses inimest liiga varajase kurjuse tunnetamise eest. Aadam ja Eeva olid veel lapseohtu, nad ei olnud selle kogemiseks veel valmis. Soov varjuda Jumala eest näitab, et inimene kaotas Jumala kõikjal oleku mõistmise ja otsis mingit uut kohta, kus ei ole Jumalat. Kuid see üleastumine ei olnud veel lõplik lahtiütlemine Jumalast. Inimesel oli veel  võimalus kahetseda ja andeks paluda ning sellega saada tagasi endine väärikus.

Jumal asub langenud inimest nagu kadunud drahmiraha otsima. Ta käib paradiisi puude vahel ja otsib teda, küsides: „Kus sa oled?“ (1Ms 3:9) Selles Jumala alandlikus käimises paradiisi aeda mööda me aimame Kristuse alandlikkust, mis avaneb meile Uues Testamendis. See on alandlikkus, millega Jumal asub otsima eksinud lambukest, alandlikkus, millega Jumal võtab endale sulase näo ja saab meie nõdras ihus meie sarnaseks, et teha meid oma au‒kuju sarnasteks. Ta ei taha olla Aadama kohtunikuks, Ta tahab olla temaga võrdne ja loodab tema kahetsusele. Jumala küsimuses sisaldub üleskutse kahetsusele, millele viitab Origenes[4]: „Jumal räägib Aadamale „Kus sa oled?“ mitte selleks, et saada teada, kus ta on, vaid selleks, et Ta tahtis tuletada talle meelde ‒ vaata, mis seisundis sa olid ja kus sa oled nüüd, kui langesid ära paradiisi magususest.“ Kui Aadam oleks öelnud „ma tegin pattu“ ja oleks seda kahetsenud, oleks talle otsekohe andestatud, väidab vaga Siimeon Uus Teoloog.

Kuid mida teeb Aadam? Süü kahetsemise asemel hakkab Aadam ennast õigustama, süüdistades esmalt kõiges naist ja ka Jumalat ennast: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.“ (1Ms 3:12) Naine aga süüdistab kõiges madu. Esimese inimese pattulangemise tagajärjed olid katastroofilised. Ta mitte ei jäänud ilma õndsusest ja paradiisi magususest, vaid selle tulemusena muutus ja moondus kogu inimese loomus ja kogu loodu langes ja purunes kildudeks. Inimene hakkas esmakordselt oma teo pärast häbi tundma. See tragöödia mõjutab kõiki inimesi kuni tänase päevani välja.

Kristus ütleb meile: „Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ (Mt 10:33) Mis on see põhjus, et ma nii tihti salgan Kristuse inimeste ees? Selleks põhjuseks on häbi. Ma häbenen anda tunnistust oma usust, ma häbenen palvetada, ristimärki teha, kogu oma käitumise ja hoiakutega soovin Kristuse asemel maailmas toimuvat jäljendada. Teda ei ole minu ihaldatavate asjade nimekirjas. Ma elan teiste inimeste ja langenud maailma meele järgi. Mul on häbi tunnistada inimeste ees, et ma olen nõrk ja ma ei saa ise hakkama, mul on häbi tunnistada, et minu elu sõltub Jumalast ja ilma temata ei suuda ma midagi head teha. (Jh 15:5) Mul on ka häbi tunnistada, et ma sõltun oma vennast või õest ja mul on häbi temalt abi vastu võtta. Mina ise pean olema tugev ja võimas, ma loodan ainult iseendale, just see on see, mida maailm minult nõuab. Selle mõttemustri taga ei ole peidus midagi muud kui uhkus.

Häbitunde kõige sügavamaks juureks on uhkus. Uhkust on kahesugust. Üks on nii öelda „lihalik“ , teine aga „vaimulik“ ja palju kahjulikum, sest see ründab meid just läbi vooruste. Johannes Cassianusest[5] ütleb meile, et see tuleb meile peale kui üks magus uni, millest ei taha kuidagi ärgata. Uhkus on nagu vähkkasvaja, mis oma kõikehõlmavuses ei piirdu vaid ühe ihuliikme või elundi kahjustamisega, vaid vallutab ja väärastab ära kogu ihu. Me teame, kuidas ingel, keda tema ilu ja hiilguse pärast Luciferiks (tõlkes „valguse kandja“) kutsuti, paisati kõrgelt taevast alla põrgusse mitte mingi muu pahe kui uhkuse pärast. Kui juba pelgalt südamekõrkus võis taevast maa peale paisata sellise vooruse ja väega ehitud ingli, kes oma uhkuses kujutas, et on ise kõikvõimas ja ei sõltu oma Loojast, siis meilt, kes oleme varustatud nõdra lihaga, nõuab sellest hoidumine erilist hoolt.

Kui esimene inimene oleks Jumalale tunnistanud üles oma süü ja oleks seda südamest kahetsenud, siis ei oleks tal häbitunnet tekkinud. Süütunne viitab sellele, et ma olen teinud midagi valesti. Süütunne vaevab aeg‒ajalt iga inimest, kui oleme kas oma mõtte, sõna või teoga põhjustanud midagi halba. Kui rääkida konstruktiivsest ehk meeleparandusele viivast süütundest, siis on oluline, et ma ei otsiks süüdlast väljastpoolt, vaid heidaksin Jumala armu valguses pilgu iseendasse ja küsiksin ‒ miks ma tunnen süüd, miks on mu hinges segadus? Kui minus ei ole aga piisavalt alandlikku meelt ja süü on suurem, kui ma vastutada ja kanda soovin, siis on alati käepärane süüdistada teist inimest enda kõrval ja isegi Jumalat. Nii nagu heitis Aadam Jumalale ette talle sellise naise, kes talle keelatud vilja pakkus, andmist. (1Ms 3:12) Nõnda tundub mulle palju kergem, kui keegi teine on minu asemel süüdi.

Mõistagi ei kergenda selline käitumine tegelikkuses minu süütunnet, ka unustada proovimine ei aita, vaid süütunne minu pimedas hingekeldris süveneb veelgi, kuni lõpuks ma hakkan oma süüd eitama, varjama, välja vabandama ja lõpuks häbenema. Toimub eraldumine nii teisest inimesest kui ka Jumalast ehk ilmneb suhtekriis, mis omakorda toob minus kaasa sellised kaitsereaktsioonid nagu kergesti ärritumise, viha ja raevu, võimuiha ja soovi kõike kontrollida, soovi kõike hästi teha, et oma puudusi varjata või unustada ehk perfektsionismi ja kõige lõpuks teiste süüdistamise. Ma teen kõik, et mitte oma eksimuse peale mõelda, et oma häbi varjata. Ma katan oma häbi kinni ja püüan teda unustada maailmast saadavate naudingute ja emotsioonidega, otse kui seina tapetseerimisel vana tapeeti makulatuuriga üle kleepides. Kuid see on üks pettus, mis viib mind veelgi sügavamale pettekujutelmadesse. Kuni üks päev midagi peas „raksatab“ või paremal juhul hakkab alateadvus mu mõtlemist sundmõtetega ehk logismii’dega (λογίσμοι)[6] mürgitama.

Süütunne võib olla nii tegelik kui ka kujuteldav.[7] Tegelik süütunne vajab tõelist kahetsust ja andeksandmist. Kujuteldava süüga, mis on täis kohatust ja üleliigsust, on olukord palju keerulisem.

Langenud maailm mõjutab meid oma rikutuses alates emaüsast kuni viimse hingetõmbeni välja – me oleme otsekui „ürgpatu“ ohvrid. Vanematelt pärime me oma soodumused ja haigused ning lastetoas toimuv võib jätta meie hinge kogu elu mõjutava väärastava jälje. Sigmund Freudi järgi kujuneb inimese superego[8] välja just lapseeas, vanuses 3-5 aastat.  Näiteks võivad vanemate, kasuvanemate, vanavanemate väär käitumine, milledeks on lapsele suunatud sandistavad sõnumid, sõim, tõrjutus ja vägivald, kujundada lapses olemise süüd, mida Lewis Engel PhD ja Tom Ferguson MD nimetavad ürghalbuseks. (L. Engel, T. Ferguson. Kujuteldavad kuriteod. Elmatar 1997, lk 4) Kujunenud mittetegeliku süütunde puhul tuntakse süüd selle pärast, et ollakse üldse sellised nagu ollakse.

Lapsel kujuneb välja väärastunud minapilt, kui rumal, häbiväärne, saamatu ja vastik ta on. Last on koheldud kui tähtsusetut, kellel justkui polekski tundeid ja mõtteid ning teda on jäetud ilma armastusest ja hoolitsusest. Säärasest kohtlemisest ja nimetatud sõnumitest saab laps tunde, et tema olemuses on midagi sügavalt valesti. See arusaam on visa kaduma ja saadab inimest enamasti kogu elu. Ükskõik, kui palju inimene ka ei püüaks ja pingutaks, kui hoolitsevana ta end ka ei näitaks, tunneb ta sisemuses, et on jäle, eemaletõukav, saamatu. Viimase süütunde variandi puhul ei ole erinevalt tegelikust süütundest tegu enam millegi valesti tegemisega, vaid vale ja halb olemisega. Mina oma olemisega olen läbinisti halb ja seda ei anna mingi tegevusega parandada. Siin on ilmselt tegemist ka juba baasilisema tundega kui süü. Süütundest varasemaks ja sügavamaks peetakse häbi, mis avaldudes valdab inimest palju võimsamalt ja selle muutmiseks puuduvad inimesel enamasti võimalused, sest häbi tuntakse selle pärast, milline ollakse. (N. Haamer, Lapse süütundest. „Kristlik Kasvatus“. EELK Laste‒ ja Noorsootöö ühendus)

Häbi on valuline eneseteadvus: ma olen midagi vähemat kui ma tahan olla või kui ma enda arvates peaksin olema. (N. Haamer, Abielulahutuse lein, lk 12) Süütunde puhul tunnen ma, et olen teinud midagi valesti. Häbi puhul ma tunnen, et ma olen „vale“ ja kogu minu olemasolu on kuidagi „vale“. Oma „vales“ olemises tunnen ma end paljastatuna, haavatavana, mittearmastusväärsena. Kogu oma olemusega ma igatsen armastust, osadust ligimese ja Jumalaga. Usalduse puudumise tõttu ei lase ma seda endale ligi. Siit ei ole enam kaugel emotsionaalne üksildus.

Kristus sureb ristil meie eest. Tõelise Jumalana, tõelise ja täiusliku inimesena ühendab ja kannab Ta endas kogu inimloomust, igaühte meist ‒ Ta kutsub eranditult iga inimest Jumala elust osa saama. Ta võtab vastu meie häbi, alanduse ja ristilöömise, sureb ristil nagu kurjategija, et täita eneses kõik. Ta astub risti läbi surmavalda, kaotab surmavalu ja tõuseb kolmandal päeval surnuist üles, ilmutades ennast õpilastele ja tõuseb neljakümnendal päeval ihulikult taevasse oma Isa paremale käele. Ta saadab meile Püha Vaimu, uuendades nõnda meie loomust, andes meile tagasi algse au, olles ise sillaks, mis taastab osaduse, et me saaksime jälle osa Püha Kolmainu elust.  

Häbiga toimetulek saabki võimalikuks ainult suhte taastamise kaudu ‒ suhte taastamise kaudu inimese ja inimese vahel, inimese ja Jumala vahel. (Lk 1:25) Häbi laheneb häbi jagades, seda avalikustades. Alustamiseks on vaja turvalist suhet, et vajadusel julgeda astuda ka järgmisi samme.[9]


2.2 Häbi ja piht

Inimene, kes on vaevatud saatanlikust häbist, hoidub pihile minemast või siis varjab pihil olles oma tõsiseid patte. „Kuna saatan teab,“ tähendab Johannes Kuldsuu,[10] „et patt hõlmab endas häbitunnet, mis võib inimest, kes tunneb patu ligitõmmet, hoopis patust eemale hoida – teades aga ka teisalt, et kahetsus hõlmab endas julgust ja meelekindlust, mis muudab patukahetsuse ligitõmbavaks, ajas saatan asjad korraga segamini, andes kahetsusele häbitunde ja patule julguse ja meelekindluse.“ Kus on seda näha? Püha Kuldsuu jätkab: „Kui inimest kiusab tugev ja salakaval iha – mis teda vangistajana jälitab – ei ta siis häbene ega punasta. Kui teeb pattu – ei jälgegi häbitundest ega punastamisest. Kahetseb ja häbeneb! Kuidas on see võimalik, et tal polnud häbi pattu teha, küll on aga häbi pattu kahetsema tulla.“ „Inimesel on häbi,“ ütleb püha Johannes ja jätkab: „Jah, ma saan sellest aru. Aga ütle mulle ikkagi, kuidas on see võimalik, et ta patu tegemise ajal ei tundnud häbi? Pattu tehes ei häbene, kuid häbeneb patukahetsusel kõneledes?“

Saatan võtab inimeselt häbitunde, kui ta teda pattu tegema lükkab, et ta teeks seda mugavalt, kergelt ja julgelt, ja annab talle häbi tagasi, kui inimesel väiksemgi mõte pihile minekuks ja kahetsemiseks tekib, et ta patutegu ikkagi ei pihiks ja et ei toimuks paranemist. Nõnda teeb saatan kahekordselt kurja: esmalt pattu ligi tõmmates ja teisalt patukahetsust eemale tõugates.


3. Suhte taastamine

3.1 Vaimulik juhendaja

Olla vaimulik juhendaja ja võtta vastu pihti nõuab vaimulikult endalt tugevat pingutust. See tähendab isiklikku regulaarset palveelu – vaimuliku hügieeni, aktiivset koguduse ja ligimese teenimist, pidevat enesetäiendamist ja mis peamine – ka ise regulaarselt pihil käimist ja oma vaimuliku isaga suhtlemist. Isiklik regulaarne palveelu, Pühakirja ja pühade kirjutiste uurimine, armulaua salasusest osasaamine, ligimese teenimine, enese pidev täiendamine, oma vaimuliku isaga osaduses olemine ja pihil käimine ei ole mingi eriline „privileeg“ vaimulikele. See on iga Kristuse ihuliikme loomupärane vajadus – vajadus saada osa Püha Kolmainu Jumala elust, selleks, et tõeliselt olla Tema kaasteenija, kaaslooja, kaasarmastaja – olla oma venna ja õe hoidja.


3.2  Miks on nii raske minna pihile?

Olen viinud läbi mitmeid vestlusringe meeleparanduse ja pihi teemal. Pihist rääkimine toob vestlusringis kaasa teatud ärevuse, nihelemise ja ebameeldivustunde ning ma tajun, et seda teemat väga käsitleda ei soovita. Sama tajun ka tihti ristimiseks valmistuvate usuõppijate juures. Mis kõige kurvem, koguduse liikmetest käivad pihil väga üksikud. Miks on see nii?

Esiteks puudub paljudel koguduse liikmetel pihil käimise harjumus. Selle sügava jälje on meie kirikusse jätnud nõukogude võimu aegne luureorganite töö. Puudus pihisaladuse kaitse, paljud vaimulikud olid kavaluse ja vägivalla kaudu luureorganitega seotud, neid võidi igal hetkel üle kuulata, taga kiusata, represseerida, nii keelitasid vaimulikud ise inimesi pihile tulemast.

Teiseks kleeputakse juriidilise ja moraalse patu mõistmise külge. Pihil käimist mõistetakse kui kohtumajas käimist, samas kui patt on haigus ja pihil käimine on haigemajas käimine. Õigeusu preester võtab patukahetseja vastu sõnadega: „Ära häbene ega karda ja ära salga midagi minu eest, vaid ütle julgesti, mis sa oled teinud, et saaksid andeks meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt… aga kui sa midagi salgad, siis on Sul kahekordne patt. Sa oled tulnud arstikotta, pane tähele, et sa siit ei lahkuks terveks saamata!“

Me ei lähe pihile selleks, et meie üle kohut mõistetaks, vaid selleks, et terveneda. Meie taevane Isa ei mõista meie üle kohut selle maailma kohtunike kombel. Tema on see, kes tõeliselt on (2Ms 3:14. ᾿Εγώ εἰμι ὁ ὤν) – Elu allikas ehk Vaimu allikas, kelle Ta laseb üleni oma Poja peal hingata. Kui me nüüd pattu teeme, mõistab taevase Isa olemasolu iseenesest meie üle „kohut“, kuna me lõikame end ise Elu allikast ära. Pihiga me teadvustame endale oma haigust ja surma. Ning ainult surma teadliku kogemise kaudu võib inimene läheneda Elu ilmutusele[11] ning Paasa ajal koos Kristusega surnuist üles tõusta.

Kolmas ja võib-olla kõige olulisem põhjus, mis on kahe eelmise põhjuse sügavamaks juureks, on häbitunne – mugav on mitte pihil käia, eraldatus loob pihist väära arusaama. Häbil on jõud lõhkuda inimeste vahelised sillad. (N. Haamer, Abielulahutuse lein, lk 14) Aga mitte ainult ‒ ka Jumalaga saab olema suhtekriis. Olles loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, oleme isik üksnes osaduses teiste isikutega, nagu Temagi. Me usume ainsasse Jumalasse, kes pole üks, vaid kolm – Isa ja Poeg ja Püha Vaim. See, et me oleme loodud Tema näo järgi ja Tema sarnaseks, tähendab seda, et miski meiega toimuv pole ainult meie eraasi. Me ei saa Kristusega lepitust väljaspool Tema Kirikut. Kristuses on kogu ihu liidetud kokku ja hoitakse koos kõigi üksteist toetavate liikmete abil ja see on iga üksikliikme ülesanne. (Ef 4:16) Piht on see, mis lõpetab inimese eraldatuse.


3.3 Pihist ja vaimulikust juhendamisest

On üheselt selge, et häbi käes kannatav inimene, tegelikult mitte ükski inimene ei saa meeleparanduse teed käia üksinda. See, kes asub teele kõrge mäetipu poole, peab leidma kogenud teejuhi, nagu ütleb püha Siimeon Uus Teoloog. Seda teejuhti nimetatakse õigeusu kirikus vaimulikuks isaks.

Mitmed on minult küsinud, kas tõesti ei piisa sellest, kui ma tunnen ära oma patu ja pihin ikooni ees otse Jumalale? See on suur Jumala arm, näha oma pattu. Oma patu nägemine võib kaasa tuua teatud kergendustunde, kuid sellest ei piisa, kuna see on ainult diagnoos. Haige aga vajab lisaks diagnoosile arsti ja ravi ning mõnikord isegi kiiret kirurgilist sekkumist. Ja ikkagi kerkib küsimus, miks on üldse vaja ilmtingimata astuda see samm ja avada kellelegi oma süda, olgu see inimene nii valgustatud kui tahes? Kui Jumal teab kõike, siis milleks ennast paljastada?

Niiviisi mõeldes unustame, et eluline vajadus andeks saada, mida preestri juurest otsitakse, ja ärakuulamine, mida otsitakse oma vaimuliku isa juurest, ei ole lihtsalt mingid eraviisilised teod. Preester ei võta pihti vastu ega palu Jumalalt andeksandi mitte üksikisikuna, vaid Kiriku valitud esindajana. Tegemist ei ole maagiaga, vaid sakramendiga, kus meie palvetel, läbi Püha Vaimu on Kristus ise nähtamatult kohal. (Mt 18:20) Armuand pihti vastu võtta on antud Kristuse poolt apostlitele ja katkematu vaimuliku järjepidevuse alusel piiskoppidele ja preestritele kuni tänase päevani välja. (Mt 18:18)

Järgneva palvega palub preester või piiskop, kes võtab vastu pihti, endale pihi vastuvõtmiseks Jumala armu: „Issand ja Valitseja, võta kuulda mind – Su alandlikku sulast, kui ma Su lastele Sinult armu palun. Sest Sina ise ütlesid oma apostlitele: „Mis te maa peal kinni seote, peab olema ka taevas kinni seotud, ja mis te iial maa peal lahti päästate, peab olema ka taevas lahti päästetud.“ Sest sinu suurus on äramõistmatu ja Sinu arm on põhjatu, ja Sulle anname me au alati, nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.“

Patukustutuse sõnad mida preester õigeusu kirikus kasutab, on öeldud palves Jumala poole pöördumise kujul. Preester ei ütle „ma annan sulle andeks“, vaid „andku Jumal sulle andeks.“ Ainult Jumal saab patte andeks anda. Kirik ütleb: „Võta ka selle Su sulase või ümmardaja patutunnistus vastu ja kui helde anna andeks talle kõik, milles ta on Sinu vastu eksinud – olgu meelega või kogemata, sõnaga, teoga või oma mõtetega.“

Pihile tulles astuvad mõlemad Jumala ette, nii see, kes tuleb pihile oma patte kahetsema, kui ka preester, kes samuti on patune ‒ mõlema peale tuleb Püha Vaim. Läbi Püha Vaimu poolt muudetud meelte kogeb patukahetseja Jumala armu ja pattude andeksandmist ja ka preester saab juhatust, kuidas pihile tulnut vaimulikult toetada ja juhatada.

Kuidas toimub vaimulik toetamine ja juhatamine? Kristus ütleb: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Siit leiame eeskuju, mida lakkamatult jäljendada – see on akrivia (ἀκρίβεια)[12], algalus, mis kujutab endas Jumala täiuslikkuse kuju, milleni me peame eneses jõudma. Ainult väline pilk, ainult Kiriku silm vaimuliku isa kehastuses, Püha Vaimu juhatusel, võib ära tunda, kuidas meie, viletsad patused, oleme võimelised elama ja kuidas, mil viisil, mis suunas tuleb seda ristiusu nõudmist minu isiklikus elus siin ja praegu kohaldada, s.o. oikonoomia (οἰκονομία).

Minu vaimulik isa on mulle peegliks, sest ma ei näe, mis toimub minu kukla taga. See on imeline, kuidas vaimulik isa Püha Vaimu juhtimisel oskab alles hoida kõige kõrgemaid nõudmisi, jäädes samas sügavalt inimlikuks ja õrnaks, arvestades iga üksikisiku asjaoludega. Selles on ühtaegu Jumala vägevuse ja inimese nõrkuse mõistmine ning arusaam, et põhiline pole mitte väline täiuslikkus vaid südame hoiak – südame seisund – „kivist“ südamest saab „lihast, kuum ja pehme“ armastav süda.


3.4 Kuidas aidata häbi käes kannatavat inimest pihil?

Aga ikkagi, kui häbitunne matab hinge ja hirm pihi eest on kõrgem kui mägi ‒ kuidas siis olla oma venna kõrval? Kuidas teda julgustada oma häbi valguse kätte tooma, seda jagama?

Püha Johannes Kuldsuu räägib oma meeleparandusjutlustes sellest, et häbi tuleks tunda selleks, et end patu tegemisest eemale hoida, kuid kui ma aga olen juba ligimese ja Jumala vastu eksinud, siis on mul vaja julgust ja meelekindlust, et andeks paluda ja oma patt läbi pihisalasuse kahetsusega Jumala ette tuua.

Mul on vaja julgust ja meelekindlust! Selle eelduseks on aga see, et minu hinges on juba olemas teatud tasakaal, selgus ja harmoonia, et üleüldse selliseid terveid tundeid tunda. Kristus ütleb meile: „Minust lahus ei suuda te midagi teha.“ (Jh 15:5) Julgus ja meelekindlus eeldavad minu hinges esiteks alandlikku meelt, kus ma tunnistan, et minu elu sõltub Jumalast, ilma Temata ei suuda ma midagi teha, ilma Temata ei ole ma midagi väärt. Teiseks on vaja usaldust, mille läbi ma annan oma elu jäägitult ja tingimusteta Jumala hoolde. Alandliku meele ja usaldusega on nagu armastusega – selleks, et usaldada Jumalat, keda ma ei näe, tuleb esmalt õppida usaldama oma venda, keda ma näen ning olla alandlik oma venna ees, et siis südame põhjas näidata üles ka alandlikkust Jumalale.

Selleks, et häbist katkenud suhe taastada, et üleüldse häbist võitu saada, on vaja taastada osadussuhe inimese ja inimese vahel ja lõpuks ‒ inimese ja Jumala vahel. Tõeline usaldus on vastastikune. Esimese sammu teeb Kristus, kes ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28) Nüüd on minu kui preestri kord näidata üles alandlikku meelt oma venna vastu, „langeda põlvili“ oma venna mure ja valu juurde, langeda tema keerulise olukorra tasemele, et teda mõista ja usaldada, et võtta ta vastu tingimusteta, teda mitte hukka mõistes, vaid mõista teda sellisena nagu ta on. Seda ei ole võimalik teha ülevalt alla vaadates! Kui ma seda siiralt armastava südamega ja Pühast Vaimust kantuna teen, siis mu vend või õde tunneb selle ära. Ja hakkavad juhtuma imed.

Esimene vaimulik vestlus või piht peaks algama alandlikus meeles Jumala armus usalduse loomisega. Seda peaks toetama keskkond ja koht, kus seda tehakse. Kindlasti ei saa see olla lärmakas kohvik või restoran. Parimaks kohaks on pühakoda, kus on ikoonid, vaikus, õlilampidest ja küünaldest mahe valgus ning õrn viirukilõhn. Ka rollid peavad selged olema. Pihti alustame alati palvega ja preester paneb pihi vastuvõtmiseks kaela epitrahheeli. Hea on ka vaimulik vestlus läbi palve Jumala hoolde usaldada. Hea on varuda piisavalt aega, et ei toimuks kiirustamist ega oleks muid tegemisi, mõtlemisi – kogu minu tähelepanu on suunatud abivajajast vennale või õele.

Me sõltume väga palju oma perekonnast, oma vanematest ja vanavanematest, oma vendadest ja õdedest, keskkonnast, kus me üles kasvasime. Vanematel lasub suur osa vastutusest inimese vaimuliku seisundi eest. Kõige „sügavamad“ ja „raskemad“ häbivormid tulevad kaasa just „lastetoast“.

Pühad isad, kogenud vaimulikud isad räägivad, et leidub vahend, kuidas häbi käes kannatav inimene saab oma häbist vabaneda. See vahend on üldine pihtimus, mis teostub Jumala armu abil.  See algab sellega, et minu vaimulik isa palub mul jutustada oma elust algusest peale, alates hetkest, mil ma oma olemasolust teadlikuks sain, et ma räägiksin talle ära kõik sündmused, mida ma mäletan, ja oma reaktsioonid nendele sündmustele. Mitte ainult ebameeldivad, vaid ka meeldivad juhtumid, mitte ainult patud, vaid ka selle, mis on hea, nii õnnestumised kui ebaõnnestumised, kõik, kõik, millest minu elu koosneb.

Olen mitmeid kordi kogenud vaimulike isade soovitusel üldist pihtimust kasutanud ja näinud, et selle abil juhtuvad imed. Kui ma oma pihiisale oma elust räägin, tuleb Jumala arm ja vabastab mind imelisel viisil kõikidest halbadest läbielamistest, haavadest, hingelistest traumadest, süü- ja häbitundest, sest minu rääkimise ajal palvetab minu pihiisa tuliselt Jumala poole, et ma kõikidest piinadest lahti saaksin.

Ühesõnaga ‒ kui inimene pihib, siis preester palvetab tema eest. Samal ajal tuleb Jumala  arm ja vabastab inimese hingelistest traumadest, mis on teda aastaid piinanud, ilma et ta teaks nende põhjust. Kui ma räägin oma pihiisale hingelistest läbielamistest, siis preester vaatab palvetades mu hinge ja näeb minu hingeseisundit ja annab mulle edasi Jumala armu.


4. Lõpetuseks

Selleks, et häbist katkenud suhe taastada, et üleüldse häbist võitu saada, on vaja taastada osadussuhe inimese ja inimese vahel ja lõpuks inimese ja Jumala vahel. See algab usaldusliku suhte loomisest, abistaja ennastohverdavast laskumisest abivajaja mõistmise juurde – usaldada ja võtta ta vastu tingimusteta, sellisena nagu ta on. See on iga venna ja õe Kristuses tõeline kohustus. See ongi Kristuse armastuse käsu täitmine. Me võlgneme üksteisele armastust, ei midagi muud.

On üheselt selge, et häbi käes kannatav inimene ja tegelikult mitte ükski inimene ei saa meeleparanduse teed käia üksinda. Selleks on vaja kõrvale teist inimest. Selleks inimeseks on kindlasti vend ja õde Kristuses, tõelise hingearstina aga vaimulik isa.

Lõpetuseks tahan lisada, et pühad isad soovitavad oma pattude pärast mitte ülemäära kurvastada ja oma „kurja mina“ vastu mitte üles tõusta, sest nii võin ma kaotada lootuse. Lootusetus ja masendus on aga kõige halvemad seisundid. See on saatana lõks, et ma kaotaksin vaimulik innu ja satuksin meeleheitesse, loidusesse ja tüdimusse. See on ka põhjus, miks pihiisa peab oma pihilapse patu väljatoomisega, Jumala armust juhituna, väga õrn ja ettevaatlik olema. Pihiisadena oleme me tihti karmid patu ja tõe valguse kätte toomisega, see aga võib just värskelt häbitundest vabaneva armsa venna või õe veelgi sügavamasse masendusse ja häbisse viia. Maailm on niigi karm ja tahab meid igal sammul hukka mõista – õrnust on vaja!

Hea oleks muuta palveks kõik, mis mulle muret teeb. Ma ei hoia seda enda sees, vaid lähen kiiresti oma vaimuliku isa juurde, pihin ja selle looga on lõpp. Nagu ütleb apostel Paulus: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutan eesoleva poole.“ (Fl 3:13)

Oluline on mõista, et nii piht kui ka vaimulik vestlus ei ole mingid eraldi seisvad üksused, vaid nad on osa kogu Kiriku elust, Kiriku pühast pärimusest, mille keskmeks on õigeusu kirikus Kristuse ihust ja verest osasaamine.


Kasutatud kirjandus

Andre R.P. Borrely, Salasused: Piht. „Metropoolia“ nr 33. EAÕK Kirjastus, Tallinn 2007.

Arhimandriit Viktor Raissi, Vaimulik isadus ja piht. „Metropoolia“ nr 42. EAÕK Kirjastus, Tallinn 2008.

Brad Binau, Pastoriameti administreeriv külg: ühenduslüli häbi ja stressi vahel. Hingehoiu ajakiri nr 1. EELK Haiglahingehoiu Keskus, Tartu 2000.

Chania linna Kuldallika klooster, Püha Porfiriose elu ja õpetused. EAÕK Kirjastus, Tallinn 2014.

EAÕK Püha Sinod, EAÕK Teenistusraamat. Eesti Apostlik‒Õigeusu Kirik, Tallinn 2014.

Lewis Engel, Tom Ferguson, Kujuteldavad kuriteod. Elmatar, Tartu 1997.

Metropoliit Ilarion, Usu saladus. Sissejuhatus õigeusu teoloogiasse. Teabeinfo OÜ, Tallinn 2017.

Munkpreester Savvas, Ettevalmistus pihiks. „Metropoolia“ nr 73. EAÕK Kirjastus, Tallinn 2015.

Naatan Haamer, Abielulahutuse lein. Mis juhtub lahutusprotsessis ja kuidas sellega toime tulla. Referaat. Tartu 10/2010.

Naatan Haamer, Lapse süütundest. „Kristlik Kasvatus“. EELK Laste‒ ja Noorsootöö ühendus.

Paavo Kettunen, Aitav kohtumine. Hingehoiu alused ja teoloogia. EELK Usuteaduse Instituut 2016.

Püha Johannes Kuldsuu, Jutlused meeleparandusest. EKSA, Tallinn 2019.


[1] Püha Siimeon Uus Teoloog, Bütsantsist pärit munk, suur õigeusu toeloog, müstik, poeet (949–1022)

[2] Richard S. Lazarus (1922–2002), üks XX sajandi enamviidatud psühholooge, kes uuris ja rõhutas emotsiooni ja mõtte vahelist „abielu“ kui väga tihedat seost.

[3] Püha Andreas oli Kreeta saare piiskop (+712), kelle meeleparandamise kaanonit me õigeusus kirikus suure paastu esimesel nädalal loeme.

[4] Origenes, varakristliku Kiriku kirikuisa Alexandriast, Egiptusest (184–253).

[5] Johannes Cassianus (360–435), munk, askeet, kes tõi Idakiriku monastilise elu kogemuse Läänekirikusse.

[6] Λογίσμοι on Kreeka kirikuisade poolt kasutatav termin, mida kasutatakse ründavate ja/või ahvatlevate mõtete kirjeldamiseks, ja mille võttis kasutusele ka püha Evagrius Ponticuses (346-399), rääkides kaheksast kohutavast kiusatusest, alateadvusest tulevast mõttest. Oma traktaadis „Praktikos“ jagab püha Evagrius oma kaasmunkadele juhtnööre, kuidas deemoneid, keda ta läbi kaheksa alateadvusest tuleva mõtte kirjeldab, ära tunda ja nende ümber käia, selleks et saavutada apatheia ehk kiretus. Selles õpetuses tehakse vahet kaheksal pahel: aplus, iharus, ahnus, kurvameelsus, viha, acedia, auahnus aga ka võimuiha ja uhkus.

[7] Inimene esitab endale süüdistusi asjade eest, milles ta tegelikult süüdi ei ole. Väga tihti kannatavad just lapsed omnipotentsuse all ja neil tekib kujuteldav süütunne. Näiteks võib väike laps võtta endale olematu süü oma vanemate lahkumineku või oma venna või õe ootamatu surma eest.

[8] Freudi järgi sisaldab superego ühiskonna väärtusi ja moraali, mida oleme õppinud oma vanematelt ja teistelt. Superego ülesanne on veenda ego pigem moralistlike eesmärkide poole, kui lihtsalt realistlike eesmärkide saavutamiseks ja täiuslikkuse poole püüdlemiseks. Superego funktsioon on kontrollida alateadvusest tulevaid instinktiivseid impulsse, eriti just neid, mida ühiskonna eetilised nõudmised meile ette kirjutavad, nagu näiteks inimeses seksuaalsusega ja agressiivsusega seotud mõtlemine, eneseväljendamine ja tegutsemine. Superego koosneb kahest süsteemist: südametunnistusest ja ideaalsest eneseteadvusest (ideaalpilt iseendast). Nt eksimuste puhul võib südametunnistus karistada ego süüd tundma ja superego paneb inimest läbi süütunde ennast halvasti tundma.

[9] B. Binau, Pastoriameti administreeriv külg: ühenduslüli häbi ja stressi vahel.

[10] Püha Johannes Kuldsuu (354–407), kes 386. aastal pühitseti Antiookia kirikus preestriks ja 397. aastal piiskopiks, 398. aastal trooniti Konstantinoopoli ülempiiskopiks.

[11] Oluline on mõista, et kui meid ristitakse, siis me sureme sellele maailmale, meie vana loomus lüüakse koos Kristusega risti, ja me ärkame uuele elule koos Kristusega ning oleme kutsutud hoidma oma ristimisriide puhtana ja valgena kuni viimse kohtupäevani. Kristus ise ütleb meile: „…kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“

[12] Teoloogia vaatekohast teeb õigeusu Kirik vahet akrivial (ἀκρίβεια) ja oikonoomial (οἰκονομία). Sageli ei pööra me sellele vahetegemisele piisavalt tähelepanu. Akrivia on käsk, algalus, mis kujutab endas seda Jumala täiuslikkuse kuju, milleni me peame, Jumala näo järgi tema sarnaseks loodutena, eneses jõudma. Oikonoomia on aga see viis, kuidas meie viletsad ja patused oleme võimelised siin langenud maailmas elama, ja viis kuidas akriviat kohaldada meie konkreetse olukorraga.


Aabraham Tölpt (1965) on õigeusu vaimulik, lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi (UI) hingehoiu baaskoolituse, UI rakenduskõrghariduse õppe õigeusu teoloogia eriala üliõpilane.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English