Arvamused

Teekaaslased

Meie, Tiina ja Kadri, joome teed ning ajame juttu. Tänapäeval võib seda korraldada ka nii, et Tiina istub Kuressaares ja Kadri Nõmmel. Võrgustikud ühendavad ning pärnaõietee ka. See teejoomine kestab meil kogu veebruari kuu. Aeg ja kaugus ei sega kedagi. Tassid said lõpuks tühjaks ja dialoog-artikkel valmis.

Kadri: Jah, meie ümber on imelisi inimesi! Sõitsime laadale käsitööd müüma. Panime minibussi parklasse ja tõstsime asjad maha. Selgus, et kauplemise plats on kilomeetri kaugusel. Vaatasin laadalauda, kaste ja oma kaaslasi käsitöömeistreid töökeskusest Kohilas, kus intellektuaalsete erivajadustega inimesed oma argipäeva veedavad. Seal valmivadki igaühe jõukohase panusega kastitäied süüteroose, kaltsuvaipu, puulusikaid, istepinke, lõuendil meremaale ja riidekotte. Kuidagi pidime kogu kraami ise kohale vedama. Igaüks võttis midagi kätte või õlale. Jüri haaras kaks kasti. Kummagi kaenla alla ühe. Jüri käed on nõrgad ja kõndimine konarlik, aga naeratus suur ja sõbralik. Nüüd seisis ta seal oma kandami ning naeratusega valmis teele asuma. Kuigi juhendaja ta kõrval oli kahtleva moega, ei loobunud Jüri kummastki. Asusimegi teele. Teiste samm oli kiirem. Jäin Jüriga viimaseks. Iga kõnnitee äärekivi ületamine tundus temaga kõrvuti astudes mäetipu vallutamisena. Siiski jõudis Jüri oma kastide ja naeratusega ise sihile. Ta ei loobunud. Ja minul oli au olla ta saatjaks sellel teekonnal.

Ema Teresa on öelnud: „Selles elus ei saa me teha suuri asju. Me võime teha ainult väikseid asju suure armastusega.“ Pühendunud inimesi, kellega kohtudes hakkab päike alati soojalt särama, meil jagub. Kui kiirte helki pilvede tagant näha pole, siis südames seda selgemalt. Tiina, Sina oled Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja ja erivajadustega inimesi teeninud juba pikka aega. Kuidas oled sellele tööle tulnud?

Tiina: Eks Jumal juhatab meid kõiki, ka just sellele vaole oma tööpõllul, mis on meile kõige omasem. Kuna mu esimene tütar on sügava puudega autist, olen selle valdkonnaga seotud isikliku elu kaudu. Ja olen tänulik, sest olen nii leidnud palju häid sõpru – nii intellektuaalse erivajadusega kui ka toredaid abilisi, kaaslasi teenimises. Tunnen ka Jüri ja tema säravat naeratust. Muide, sellel poisil on tõesti rohelised sõrmed – iga taim, mida tema puudutab, saab erilise kasvuhoo sisse. Katikodus, kus Jüri elab koos oma kaaslastega, ongi tema hooleks lillede eest hoolitsemine. Tegelikult võiks kõigist Katikodu elanikest rääkida mõne toreda loo, kõigil neil on küll erivajadus, kuid samas mingis osas ka eriline anne. Nii on tegelikult absoluutselt kõigi inimestega – me kõik oleme mingis mõttes erivajadustega, vähemalt aega ja raha on pea igaühel vajaka, ja samas on igaühel ka oma erilised anded. Need intellektipuudega inimesed on aga tõesti erilised – nad on siirad ja ausad, nende usk on samuti siiras ja vahetu. Eesti keeles puudub sobiv sõna nende ühiseks nimetajaks, kõige parem on ehk peapiiskop Urmas Viilma poolt väljapakutu – südamepuhtad inimesed. Kuid paraku on meie riigi sotsiaalsüsteem ise paraja puudega, seepärast on need südamepuhtad inimesed ja nende lähedased oma igapäevaelus silmitsi paljude probleemidega. Kirik ei pea ligimesearmastust kuulutama ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kadri, Sina oled diakooniasekretärina juba palju saanud teha erivajadustega inimeste aitamiseks, toetamiseks. Mis on praegu teoksil ja millised plaanid on puuetega inimeste jaoks vastloodud EELK  Diakoonia- ja Ühiskonnatöö Sihtasutusel (lühidalt Eesti Diakoonia)?

Kadri: Koostöö erivajadustega inimestega on rõõmus teenimine täis mängulusti. Eesti Diakoonia pikaajalised toetajad Põhja Kiriku Schleswig-Holsteini Diakooniakeskusest aitasid meil teostada kolmeaastase projekti, mille käigus loodi töökeskus Kohilasse. Kakskümmend viis südamepuhast täiskasvanut ümbruskonnast tegelevad seal jõukohaste argiste askeldustega. Töötada saab käsitöötoas, supiköögis ja pesumajas. Tegevusjuhendaja toetab ja jälgib nende arengut. Kui tööharjumus on kinnistunud või inimesel on avaldunud anne, midagi, mis tal eriti hästi välja tuleb, siis saab otsida südamepuhtale päris oma töökoha. Selleks tuleb pidada läbirääkimisi ettevõtetega, koolitada mentoreid, kes aitavad töökohal toime tulla. Võimalikult iseseisvasse ellu aitamine on praegu veel suuresti plaani tasandil.

Kuidas olla südamepuhtale toeks nii, et ta saaks ise hakkama, on küsimus, mis tekkis kuulates inimeste unistusi töökeskuses. Intellektuaalse erivajadusega täiskasvanu unistab sellest, et tal oleks oma kodu, pere ja töökoht. Ta tahab iseseisvalt hakkama saada. Minu meelest võime selles küsimuses kirikuna midagi ühiskonnas muuta. Tehes kuuldavaks nende hääle, kes jõuliselt enda eest ei seisa.

Rakvere Kolmainu koguduse inimesed ja preester Tauno Toompuu alustasid samuti töökeskuse tegevusega. Nad plaanivad oma pastoraati ehitada kodud südamepuhastele. Ma olen vaimustuses selle koguduse tegemistest kogukonnas. Huvitav, et Rakvere ja Kohila töökeskused alustasid täiesti teineteisest teadmata ning sõltumatult. Peale esimest tegevusaastat kohtudes avastasime, kuivõrd sarnased need keskused on oma ülesehituselt – nii tegevuste kui ka mureküsimuste poolest. Järelikult on selliseid paiku Eestimaale väga vaja. Astudes vastu inimese vajadusele, ulatades käe ning arvestades igaühe erilisusega, saamegi kohata Kristust oma teel.

Tiina: Sa, Kadri, mainisid ka mureküsimusi. Neidki on üsna palju. Rakvere ja Kohila töökeskustes saavad käia vaid siiski vähesed erivajadustega inimesed. Kuigi sarnaseid töö- ja päevakeskusi on pea igas suuremas asulas, on väga paljud erivajadustega inimesed, eriti sügava ja liitpuudega inimesed, suletud koduseinte vahele. Omastehooldus on pannud lähedastele ränga koorma. Hooldekodude tingimused küll paranevad tasapisi, aga on kaugel veel sellest, mida võib näha teistes Euroopa riikides. Erivajadustega inimestel on samasugune õigus saada osa ka vaimulikust teenimisest. Olen saanud intellektipuudega inimesi teenida üle seitsme aasta, mul on mitmeid häid abilisi, tean, et mitmed vaimulikud külastavad oma piirkonnas olevaid erihooldekodusid. Aga tööpõld on märksa suurem. Kuid olgu mina ja mu abilised siis nagu see kaev kõrbes – kogu kõrbe ei jõua kasta, kuid kaevu ümber on ometi rohelust.

Usk on Jumala and igale inimesele, sõltumata inimese intellektuaalsetest võimetest. Jeesus  on Päästja kõigile inimestele, Tema ei tõmba piire, et sina kõlbad mind vastu võtma, sina aga oled selleks liiga rumal. Vaimulikuna püüan jagada head sõnumit kõigile. Vahel küll tundub, kas ma ikka saan mõne sügava puudega inimesega üldse kontakti, aga eks midagi tuleb jätta ka Jumala hooleks. Olen kogenud, kui eriliselt mõjub neile kõige sügavama puudega inimestele õnnistamine, just isiklikult käte peale panemisega – äkitselt löövad nende silmad särama, nagu oleks pimedas majas tuli süüdatud. Ning kui hooldekodus teenistusel on koos need, kelle puue ei ole nii sügav, siis lõpus õnnistamisel tõstab kogu kogudus samuti käed – nii tuleb õnnistus Jumalalt läbi minu neile ja nendelt mitmekordselt mulle lainena tagasi. Tegelikult on ikka suur rõõm olla nende südamepuhaste inimestega koos! Tänu olgu Jumalale!

 

Tiina Ool (1963) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kuressaare Laurentiuse koguduse abiõpetaja ja intellektipuudega inimestega tehtava töö koordinaator EELK-s.

Kadri Kesküla (1975) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi diakooniasekretär.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English