Arvamused

Olümpiaadiessee: Kirikute soovid, kas erakondadele juhiseks, teetähiseks, komistuskiviks või tüliõunaks?

Religioon ja riik on käinud aastatuhandeid käsikäes nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Paljude Lähis-Ida ning Aafrika riikide õigusseadused on seotud kas tugevalt või mingil määral šariaadiseadustega, mis on välja kasvanud Koraani õpetustest. Ka Iisraeli – maailma ainukese judaistliku riigi – riigijuhtimine on üpriski religioosne. Sabati ajal lakkab riik peaaegu töötamast. Kuid eksisteerib riike, kus usk ei mängi riigijuhtimises olulist rolli ning mille keskne ideoloogia on ateism. Üks nendest riikidest on rahvaarvu poolest maailma suurim Hiina. Lisaks Hiinale eksisteeris eelmisel sajandil superriik Nõukogude Liit, mille valitsus samamoodi ateismi õhutas. Kui vaadata aga Euroopat, siis on näha see, et kristlus on olnud ja on ka praegugi küllaltki suur mõjutaja ühiskonnas ja usulisi motiive leiab igalt poolt. Isegi Euroopa Liidu lipu peal on näha religioosses kunstis levinud sümbolit, milleks on Maarja tähepärg.

Kujutage ette, et välismaalane küsib, mida kujutab endast Eesti. Nii mõnigi ütleb uhkusega, et lisaks Skype’i leiutamisele, on meie väike riik maailmas üks religioonitumaid. Eestis valitseb usuvabadus, puudub ametlik riigikirik ning kirik ei mängi olulist rolli ühiskonna mõjutamisel riiklikul tasandil. Siiski, lisaks usuvabadusele eksisteerib siin ka sõnavabadus, nii et kõik saavad ühiskonnas kaasa rääkida, ja muidugi on erinevatel kogukondadel õigus teha ettepanekuid riigi valitsemise ja seaduste osas. Eriti aktuaalne on see praegu, paar kuud enne riigikogu valimisi, kui iga erakond võistleb selle nimel, et näida Eesti rahvale võimalikult sümpaatne ja hooliv.  Eestis elab suur hulk religioosseid isikuid, kelle huvidega erakonnad arvestada võiks. Juba ainuüksi õigeusklikke ja luterlasi on veidi üle 25% Eesti rahvastikust.  Lisaks sellele ei saa salata, et meie ühiskonna kultuuriruum ja väärtushinnangud on tugevalt kristlusest mõjutatud. Me elame kümne käsu järgi, vahet pole, kas ühiskonna liige on usklik või mitte.

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on pannud kirja oma ettepanekud erakondadele seoses riigikogu valimistega, et teha kuuldavaks ka oma hääl ning esindada traditsioonilist kristliku maailmavaadet.  Nende jaoks on tähtis, et seaduseloomel pannakse põhirõhk sellele, et indiviidi südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus säiliks. Sellele aga järgneb ettepanek, et põhiseadusesse lisada punkt, mis muudaks abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vaheliseks liiduks. See on aga ilmselgelt diskrimineeriv Eesti LGBT kogukonna suhtes. Eestis ei ole küll legaliseeritud samasooliste abielu, kuid paljudes lääneriikides on. Eesti ühiskond ei ole selleks veel praegu valmis, kuid arvatavasti on mõne aasta pärast see ka meie riigis päevakorras.

Kirikut nähakse ühiskonna moraalihoidjana, kuid võib väita, et generatsioonide vahetumine toob kaasa ka käitumisnormide ja tavade muutumise. Elu heaoluühiskonnas muutub üha liberaalsemaks ning sellega mittearvestamisel võib kirik noori toetajaid kaotada. Praegu ei tunnista paljud noored enam usku ning ei soovi traditsioonidest kinni hoida, mille tõttu pole enam kirikud nii populaarsed kui varem. Ettepanek muuta abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vaheliseks liiduks on lisaks kõigele sellele ka vastuolus põhiseaduse paragrahviga 12, mis keelustab diskriminatsiooni maailmavaatelise kui ka seksuaalse orientatsiooni alusel. Selle ettepanekuga teeb EKN liiga Eesti seksuaalvähemustele. Võib ka väita, et antud küsimus pole luteri kiriku enda sees lõpuni vaieldud. Nii mõnigi kirikuliige toetab Eesti LGBT kogukonda, näiteks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Risti koguduse kirikuõpetaja Annika Laats, kes on julgelt avaldanud toetust seksuaalvähemustele. See arvamusavaldus tõi kaasa peapiiskop Urmas Viilma pahameele, kuna Laatsi sõnavõtt ETV diskussioonisaates „Suud puhtaks!” ei ole kooskõlas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku seisukohaga. Erinevalt Viilmast usub Annika Laats, et Piibli tõlgendus on aegunud ja kirikul on vaja kaasajastada suhtumist moraali. Ka tõlkija ja teoloog Kalle Kasemaa on avaldanud arvamust, et iga põlvkond peaks Piiblit tõlkima uuesti vastavalt oma ajastule. Seega on aegunud tõlgendus komistuskiviks kirikule endale.

Kirik võib anda soovitusi erakondadele ning koguduste nimekirjas leidub poliitikuid. EELK peapiiskopi Urmas Viilma sõnul võib selline olukord ohtlikuks muutuda, kuna kirik ei seo end mitte ühegi erakonnaga. Kui koguduse liiget tuntakse kui vaimulikku, mitte poliitilist isikut, võib see tekitada hõõrdumist. Koguduse liikme sõnavõtud peaksid olema kooskõlas õpetusega. Kui see nii ei ole, võib koguduse liige sattuda kiriku või kogu avalikkuse meelepaha alla. Siin võiks näiteks tuua kasvõi eelmainitud Annika Laatsi ütlused, mis otseselt ei esinda poliitilisi vaateid, kuid sellegipoolest esindab üksikisiku, mitte kiriku arvamust tervikuna.

Oma ettepanekus leiab EKN, et mõistlik oleks kaotada abordiprotseduuride rahastamine ja suunata see raha sündimata lapse õiguste kaitsmisele. Eestis on kerge aborti teostada ning see on odav. See on üks põhjustest, miks abortide arv on nii suur. Kuigi kümme aastat tagasi oli see arv kaks korda suurem kui praegu, ületab see hetkel ikka üle viie tuhande abordi aastas. Sellegipoolest oleks tähtis, et abordivõimalus säiliks, kuna naine peaks saama ise otsustada oma keha üle. See, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama, on rasestumisvastased vahendid. Üle kahe kolmandiku 2016. aasta aborditegijatest polnud kasutanud rasestumisvastseid vahendeid. Seetõttu paneks mina rohkem rõhku seksuaalkasvatusele. Jah, see on tõepoolest riiklikus õppekavas sees, kuid noored võiksid olla rohkem teadlikud rasestumisvastastest vahenditest. Peale pillide ja kondoomide leidub teisigi vahendeid, millest paljud tähelepanuta jäävad. Ettepanek kaotada abordiprotseduuride rahastamine on kindlasti erakondadele pigem oma olemuselt tüliõunaks, aga ka teetähiseks, sest abortide vähendamine võiks ja peaks olema kõikidele eesmärgiks. Paljud erakonnad soovivad olla sarnased Põhjamaadele ja lääneriikidele, mis on oma olemuselt liberaalsed ja toetavad naise vabadust teha oma kehaga seda, mida ta soovib. Seega oleks siin heaks alternatiiviks seksuaalkasvatuse parandamine.

Tänapäeva ühiskond ootab inimeselt eneseteostust ja kõrget karjäärilendu. Seega pole ime, kui pereelus unustatakse ära teised osapooled ja mõeldakse egoistlikult. EKN soovib, et riik toetaks peretugevdusprogramme, et traditsiooniline pere Eestis tähelepanuta ei jääks. Üksikvanemaga leibkondi on Eestis veidi alla veerandi ja seda on suhteliselt palju. Peretugevdusprogrammid suudaksid seda loodetavasti ennetada. Küsimus on selles, kui paljud paarid sellest osa võtaksid. Väga paljud ei ole sellisest võimalusest kuulnud ja näevad lahkuminekut ainsa sammuna. See aga peaks olema kõige viimane abinõu. Eesti valitsus on teinud siinsete perede jaoks ära väga palju rahalises mõttes. Sünni- ja lapsetoetused on üsnagi suured ja kasvavad pidevalt, lisaks sellele on Eestis ka vanemahüvitis, tänu millele saab üks vanematest lapsega koju jääda ja pidevalt tema arengule kaasa aidata. Sellist luksust paljudes riikides ei eksisteeri. Siiski võiks pöörata ka rõhku pereelu edendamisele riiklikul tasandil, kuna organisatsioonid, mis seda üritavad, on siiski enamjaolt MTÜ-d ja sihtasutused. Erakondadele võiks olla teetähiseks riiklik võrgustik loomine, mis tagaks võrdse abi kõikjal Eestis.

Traditsiooniliselt on suurusundites kombeks teha annetusi, mis on kindlasti olnud inspiratsiooniallikaks sellele, et EKN soovib kehtestada protsendimäära, mis tähendab seda, et töötaja palgast läheb maha üks protsent ja see suunatakse inimese poolt vabalt valitud valitsusvälisele organisatsioonile. See mõte tundub algselt väga armas ja huvitav, aga kindlasti võib see rohkem probleeme tekitada kui lahendada. See tähendaks süsteemide muutmist ja bürokraatiaga tegelemine nõuaks kõvasti tööd. Muidugi oleks positiivne see, et töötav inimene teab, kuhu osa tema makstud rahast kulub. Küsimus on aga MTÜ-de ja muude seltside käitumises. Kas tänavatele ilmuvad erinevate organisatsioonide reklaamid, paludes, et inimesed oma raha nende kassasse suunaksid? Kindlasti tekitaks see suure konkurentsi erinevate ühingute vahel ja võib põhjustada moraalilangust. Praegu täidavad sellist funktsiooni erakondade katuserahad, aga kas see tähendab ka seda, et katuseraha jagamine jääb ära või lisandub katuserahadele ka lisa inimeste palgast? Kogu sellise süsteemi loomine muutuks erakondade vahel suureks tüliõunaks.

Hingeline abi on niisama oluline kui otsene meditsiiniline sekkumine, mille tõttu soovib EKN palgata igasse hoolekandeasutusse, haiglasse ja kooli kaplani. Neid asutusi on Eestis kokku märkimisväärne arv ja tekib küsimus, et kust leitakse selline raha. Ühe lahendusena nähakse haigekassat. See ei ole aga hea mõte, arvestades seda, kuidas haigekassa igal aastal rahakitsikuses vaevleb. Paigutades igasse haiglasse ja lisaks veel hoolekandeasutusse kaplani, rööviks see küllaltki suure osa haigekassa eelarvest. Ka koolidesse ning meremeestele soovitud kaplanid tõstatavad ühe suure küsimuse: kust leitakse nii palju vaimulikke, kes selle töö läbi viiksid? Leida nii palju kaplaneid, kellel oleks ka vastav haridus, on küllaltki raske. Sellise olukorra puhul võiks riik ja kogudused koos töötada, et mõelda välja õppeprogramm vabatahtlikele, kes kasvõi korra nädalas nimetatud asutuses käiks. Vabatahtlikkus lahendaks eelarvemure ja annab isegi lisaväärtuse tööle juurde, sest see näitab, et tööd tehakse südamega. See võiks kindlasti olla erakondadele teetähiseks. Kõigil on õigus saada professionaalset hingeabi, eriti veel neil, kes oma viimaseid elupäevi haiglas veedavad. Mitte keegi meist ei tahaks surra üksikuna, kuid kahjuks on see Eestis argine nähtus, mis peab muutuma.

Millise vastukaja tekitavad kiriku soovid Eesti erakondades? Esmapilgul võib tunduda, et need soovid ei oma suurt tähtsust, sest kirik näib poliitikast kaugel seisvat. Tegelikult on päris paljud poliitikud mingil määral seotud kogudustega, isegi peaminister Jüri Ratas on Oleviste koguduse liige. Kiriku soovid on kindlasti erakondadele juhised, eriti konservatiividele, kes soovivad traditsioone au sees hoida. Nii mõnigi kiriku ettepanekutest võiks olla teetähiseks tulevasele valitsusele, nagu näiteks hingeabi kaplanite näol või perekonnaprogrammide küsimus. Tegelikult oleks valitsusse vaja tugevaid moraalseid esindajaid, kes tuletaksid teistele poliitikutele meelde eetilist käitumist. Ei tahaks uskuda, et need soovid saavad erakondadele komistuskivideks. Usklike arv jääb 2011. aasta rahvaloenduse järgi 300 000 isiku juurde, seega on kirikul siiski ühiskonnas märkimisväärne roll ja kindlasti tahaksid poliitikud usklikke silmis heas valguses olla. Küsimus on aga selles, kas erakonnad kiriku soove kuulda võtavad. Usk ja riigivalitsemine ei tohiks olla tugevalt seotud, kuid huvigrupina on kogudustel võimalus ja isegi kohustus ühiskonnaküsimustes kaasa rääkida. On igati tervitatav, et EKN need ettepanekud tegi.

 

Liisi Tooming on Tallinna Saksa Gümnaasium 12. klassi õpilane ning saavutas 2018/2019. õa usundiõpetuse olümpiaadil 3. koha.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English