Arvamused

Natuke tõtt

Lõpuks ilmus raamat, mis on tõsine raamat – Valdur Mikita Eesti looduse kannatuste aastad! Selles prääksujate karjas – meedia, enamus raamatuid lettidel, ajalehed ja telekas ja raadio –, selles kraaksujate karjas siis lõpuks ilmus ka üks raamat, mis püüab rääkida tõtt. Viimased kakskümmend aastat on meie metsale ja mullale ainult kannatusi toonud, viimane tilk karikasse oli tselluloosivabriku ehitamise kavatsus Emajõe kaldale. See praegu peatati, kuid kas alatiseks? Mikita võrdleb eesti rahvast Pampersiga, mis imeb endasse igasugust sitta – ja nii see on, meile lastakse meediast paska pähe ja vähesed on, kes selles infosajus selget mõistust suudavad säilitada. Üks, kes veel on selge mõistusega – see on Valdur Mikita. Ta püüab rääkida tõsiselt soome-ugrilaste saatusest ja nendib kurbusega, et üha enam kaob ehe soome-ugri ja asemele trügib ersatslik Euroopa. Ja kui oleme viimased kantsid ära andnud – ja suurim kants on meie METS –, siis on lõpp. Jääb järele ahvikari, kes jäljendab kuulekalt Euroopat, ilma et ta sellest Euroopa kultuurist lõplikult aru saaks.

Mikita on esimene meil, kes tõsiselt vaatleb Eesti olukorda praeguse maailma olukorra taustal. Ja ta ütleb, et meie põlvkond on viimane, kes veel midagi ära teha saaks. Kui nüüd ei muutu inimkonna maailmavaade, siis on hilja – lihtsalt maailm kukub kokku. Ja ka meie ei pääse, kuigi võiksime olla maailmale eeskujuks. Edward Wilson ütleb, et maailma päästmiseks oleks vaja maailmas pool loodust võtta kaitse alla – meie peaksime kaitse alla võtma KOGU eesti looduse, siis on veel lootust natuke aega vastu pidada. Ja kuigi on tarku ja nägijaid veel Eestis, siis pole neist keegi optimist, sest kõik faktid räägivad kurba keelt – riik ja rahvas on vastuolus ja ainus tee oleks vastu hakata. Vastu hakata kõigele, mis hävitab läänemeresoome elutunnet, mis hävitab meid soomeugrilastena – hävitab metsa ja kogu loodust!

Seda Mikita raamatut peaksid lugema nii noored kui ka vanad, sellest õppima vastupanutaktikat ja olema julgelt eestlane, mitte lihtsalt lõtv maailmakodanik. Ma ei usu, et me pääseme, lõpuks on ikkagi kaos ja meeleheide, kuid me peame täieliku kaoseni valmistuma vähemalt ette, et oskaksime väärikalt surra.

Mikita ei räägi põhipõhjusest, mis on tinginud ohtliku olukorra maailmas. Ja see põhjus on ülerahvastatus. Liiga palju on inimesi maailmas ja aina tuleb juurde, kes nõuavad eluaset, puhast vett, energiat ja süüa ja juua. Ja mida rohkem inimesi maailmas, seda suurem saastamine, seda suurem maailma kuumaks kütmine. Mõistjad, need üksikud, ka meie siit ilmast lahkunud akadeemik Juhan Ross, ütlevad-ütlesid, et maailm oleks turvaliselt ökoloogiline siis, kui meid maa peal oleks pool miljardit – aga kuhu panna seitse miljardit? Ja sellest ei julge keegi rääkida, sest lahendust pole – või lahendub asi nagu ulmeromaanis: tulnukad tulevad ja hävitavad üle poole inimkonnast. Planeet Maa tahab rahu, ta itkeb ammugi ja itku põhjustajateks oleme meie. Võibolla me tõesti peame maailmast kaduma, et Maa saaks rahu – surmarahu –, või uue palge miljonite aastate pärast, kui meid ei ole.

 

Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English