Meeleparandusest

Jumal on aegade algusest peale kutsunud inimest meeleparandusele, näidates selles peituvat koostöö ja pääste võimalust.

„Meeleparandus“ vastab heebrea keelsele sõnale shub „tagasi pöörduma“ või naham „midagi kahetsema“ ning kreekakeelsele sõnale metanoein „meelt muutma“. Uues Testamendis kannab metanoia Vanast Testamendist pärinevat sisu ja vastab heebre shub tähendusväljale, mis tähendab palju enamat kui lihtsalt „ümbermõtlemist“, see väljendab kogu inimese täielikku pöördumist Jahve poole, mis väljendub kuulekuses Jumala tahtele, usalduses tema vastu ja lahti ütlemises võõraste jumalate või inimeste abist, loobumises kõigest kurjast ja jumalavallatusest. (Rienecker, Maier 2011, 402)

Meeleparandusest õigeusus

Vastavalt õigeusu kiriku õpetusele ei eristata inimesi nende vooruste ja pahede järgi, vaid vastavalt nende valmisolekule ja soovile meelt parandada või pattu jääda. Meeleparandus on kristliku elu algus, keskpunkt ja lõpp. Kristlane ei ole kutsutud meelt parandama mingitel konkreetsetel hetkedel, vaid pidevalt. Kristus ei palunud inimestelt, et nad saaksid vähem patusteks, vaid et nad parandaksid meelt ja pöörduksid tagasi Jumala juurde. Seda sama ütlesid ka Vana Testamendi prohvetid ja Uue Testamendi apostlid. Tegemist on katoolse käsuga, mis annab inimesele võimekuse täide viia kõik teised käsud. Meeleparandus ei ole eetiline sündmus, see on eksistentsiaalne nähtus. Nähtus ei avaldu inimese psühholoogilisel tasandil ega ka mitte ühiskondlikus käitumises, vaid inimese vaimse elu tasandil. Nii nagu patt pole lihtsalt kõlbeliste eeskirjade rikkumine, vaid kaugenemine Jumalast kui elu allikast, nii pole ka meeleparandus lihtsalt elu kõlbelise külje parandamine, vaid tagasipöördumine Jumala juurde ja jumalikust elust kinni haaramine. Meeleparandus viib inimese meele patust eemale ja juhib ta Jumala meenutamiseni. Ta juhib inimest armus osadusse ja ühendusse Jumalaga ehk armu troonini meie südames.

Mis on meeleparanduse olemus? Meeleparanduse näol on tegemist üleminekuga ebaloomulikust loomulikkusesse, saatanast Jumala poolele. See üleminek realiseerub askeesi ja valudega. Meeleparanduse näol on tegemist patust lahti ütlemisega ja voorusele lähenemisega, kurjast kaugenemisega ja pöördumisega headusesse. Kõik need asjad saavad toimuda vaid siis, kui inimene mõistab hukka oma patuse mina ning otsib kahetsusega Jumala armu. Meeleparandus on ainulaadne vahend, mis teeb inimese võimeliseks vastu võtma Jumala kutset ja tema armu. (Mantzaridis 2010, 125–126, viidatud Tölpt 2017:15–16 kaudu)

Meeleparanduse all peame silmas midagi laiemat, kui pihil käimine patutunnistuse sakramendis. Pihil käiakse teatud kordadel, meelt parandatakse pidevalt läbi kogu elu. Kuna inimene patustab igapäevaselt kas sõna, teoga või kurjade mõtetega, siis saab meeleparandusest langenud inimese eluviis. Igapäevasest ajast saabki meeleparanduse aeg. (Kalliakmanis 2005, 174–175)

Oma patu nägemine kui Jumala kingitus meeleparanduseks

Vaimse surma olukorras ei suuda inimene tunnetada pattu ega seda enda sees näha. Patu tunnetamine või täpsemalt öeldes, selle nägemine, on Jumala suur and. Kristlik elu ongi meeleparanduse elu ehk patu tunnetamise elu ning enesest loobumise elu Jumala armus. Seetõttu on see seotud vaimse leina ja pisaratega. Taoline lein ei tähenda negatiivset seisundit, vaid loovat ja rõõmutekitavat seisundit. Pisarad ei väljenda tundelisust, vaid sügavamat eksistentsiaalset muutust, mis lükkab mõistust taas ühenduma inimese südamega ning taastama oma sisemist ühtsust. Leinast ja pisaratest kiirgab välja tõeline rõõm.

Patukahetsuses viibimine ei tähenda vaikset leppimist patuse eluga, vaid just patu suuruse tunnetamist. Kui inimene uurib iseennast läbi evangeeliumi valguse, siis tunneb ta ära oma patususe ja väärituse Jumala ees. Ilma Jumala valguseta ei saa inimene seda näha, kui palju ta ka ei pingutaks. Seetõttu on oma patususe tunnetamine Jumala armu ja inimese koostoimimise tulemus. Jumala arm kannab vilja, kui ta vastu võetakse ja talle vastatakse. Nii toimub lunastus Jumala ja inimese koostöös, Jumal ei sunni lunastust kellelegi peale. (Mantzaridis 2010, 90–91)

Meeleparandus on vajalik nii jumaliku armu vastuvõtmiseks, kui ka selle armu hoidmiseks ja ülesehitamiseks. Kui õitsev inimese vaimulik elu ka ei oleks, vajab ta meeleparandust. Meeleparandust ei saa taandada konkreetsetele tegudele ega ka piiritleda konkreetse ajaga, inimese töö ei lõpe mitte kunagi. Usklikule on meeleparandus elu töö ning askees on ainulaadne võimalus enese Kristuse ihu liikmena hoidmisel. Mida paremini inimene ennast tunneb, seda rohkem tunneb ta vajadust meelt parandada. Vaadates ideaalse inimese poole, kelleks on Kristus ning kelle ihusse ta kuulub ning kelle elu ta on kutsutud elama, mõistab ta, kui suur vahemaa lahutab teda Temast. Ta mõistab omaenda tühisust ja tunneb kurbust oma viletsuse pärast ning otsib tänu sellele Jumala armu. Nõnda saab meeleparandusest enese tundmise tee, aga ka Jumala tundmise tee. See tõstab inimese üles Jumala juurde ja teeb ta võimeliseks vastu võtma Jumala armu. Seetõttu ei ole meeleparanduse tee ainult inimese enda töö, vaid Jumala armuanni ja inimese koostöö vili. (Mantzaridis 2010, 129)

Kristus kutsub meid meeleparandusele, sest sellel on oluline roll kogu maailma lunastuses, kuna meeleparandusega loome piiri patuse elu ja Jeesusest Kristusest inspireeritud elu vahel. Nõnda oleme oma elus pidevalt valiku ees, kas elada elu patu sees edasi või vastata Jeesuse Kristuse kutsele meelt parandada, avastada endas jumalanäolisus ja aidata kaasa kogu loodu lunastusele.

Inimese langemine ja selle tagajärjed

Langemine on pärispatu tagajärg, mille sügavamat tähendust seletatakse järgmiselt: see on Jumala tagasilükkamine, ära pöördumine Jumalast, pöördumine iseenese poole ehk kontrollimatu egoism. See oli inimese püüd vabastada end sõltuvussuhtest Jumalaga ning heita endast eemale Jumala hool, eestkoste. Pärispatt sündis, kuna inimene laskis kõigutada oma usaldust Jumala, tema armastuse ja käsu suhtes. (Tyneh 2003, 47–51)

Pärispatu tagajärge on seletatud kui inimese peamiselt just spirituaalset surma. See tähendab eraldatust, täielikku võõrdumist ja eemaldumist Jumalast, Jumala armastusest ja teadmisest Jumala kohta. Teisest küljest kaasnesid sellega kannatused ja füüsiline surm, inimese südame kurjus, teadvuse tumenemine ning süü. (Tyneh 2003, 50–52)

Inimene, kes oli loodud osaduseks Püha Kolmainsusega, hülgas suhte Jumalaga, mis on tema tõeline loomus. Selle asemel, et toimida vahendajana ja ühendava keskusena tekitas inimene lõhe: lõhe iseendas, lõhe iseenda ja teiste inimeste vahel, lõhe iseenda ja looduse vahel. Inimese „pärispatt“, tema pöördumine jumalakesksusest enesekesksusesse tähendas eelkõige seda, et ta ei näinud maailma ega teisi inimesi enam euharistliku sakramendina, mis ühendas teda Jumalaga, ei näinud neid Jumala kingitusena ega andnud neid Loojale tänuga tagasi. Ta hakkas neid kohtlema iseenda omandina, ta nägi neid üksnes talle pakutava naudingu ja rahulduse vahendina. Tulemuseks oli see, et ta sattus oma himude nõiaringi nii, et mida enam sai ta neid rahuldada, seda näljasemaks ta muutus. Inimese langemise tagajärjed olid nii füüsilised kui ka moraalsed. Füüsilisel tasandil muutusid inimesed vastuvõtlikuks valule ja haigustele, nõtrusele ja kehalisele allakäigule vanas eas. Moraalsel tasandil oli pattulangemise tagajärjeks see, et inimesi valdas tühjustunne, tüdimus ja masendus. Töö, mis oli mõeldud inimesele rõõmu allikaks ja Jumalaga osaduse saavutamise vahendiks, muutus nüüd enamasti vastumeelseks ja seda tuli teha „palehigis“. (Ware 2001, 58–59)

Õigeusu pärimuse kohaselt mõjutab pärispatt kogu inimsugu, st et me kõik kuulume inimkonnaga kokku ka kuhjunud valede tegude, valede mõtete ja sellest tuleneva vale olemise osas. Õpetus pärispatust tähendab seda, et me oleme sündinud keskkonda, kus on kerge teha kurja ja raske teha head, kus on kerge äratada inimestes kahtlust ja raske võita usaldust. Inimese patt on tekitanud Jumala ja inimese vahele kuristiku, mida inimene ei suuda ületada oma jõupingutustega, ilma abita. Tuhmunud on ka tema Jumalanäolisus, mille tõttu ta ei suuda teostada oma vaba tahet. Olles eemaldunud oma Loojast, lahutatuna kaasinimestest, sisemiselt killustatuna, on inimene olukorras, kus tal puudub jõud enda tervendamiseks. (Ware 2001, 61, 68)

Inimese pääste läbi Jeesuse Kristuse

Langenud inimloomusel oleks võimatu pöörduda oma pärispatu-eelsesse seisundisse, kui Looja poleks inimeseks saanud. Kristuse lihakssaamise müsteerium seisnes selles, et ta sündis inimeseks, olles täiuslik Jumal. Armastusest inimeste vastu kannatas ta surma, muutes sellega inimese saatust ning võites surmaga surma, vabastas ta inimkonna naudingute, valu ja surma orjusest. Nii tõi Kristuse sündimine endaga kaasa inimloomuse ravimise võimaluse. (Vlahhos 2002, 23) Lepitades nii inimese Jumalaga, on Kristus andnud talle võimaluse alustada tõusu teel jumalikustumise poole. Sellel teel tuleb kristlasel mõista oma patustamisega tehtud eksimusi ja ammutada Kristusest vajaminev jõud headeks tegudeks, olles end avanud talle Vaimu pühitseva armu abil. Nii toimub Jumala ja inimese vahel tulemusrikas koostöö, millest saab alguse kogu askeetluse kese – sünergism e koostoimimine. Jumala ja inimese sünergism on võimalik tänu Jumala tahtele, kes ühelt poolt loobus oma ainuvõimust loomisteo e armastuse läbi, et inimesel saaks olla „autonoomne“ tahe, ja teiselt poolt, võttes enesele inimloomuse, kinnitas, kui oluline on inimese poolne osalus. Nii põhinebki kristlik askeetlus Jumala energial ja inimese koostööl. (Palamas 2008, 33; Stefanus 2008, 34)

Armastus, rõõm ja rahu ning kõik usklike voorused on Püha Vaimu viljad, et aga need Püha Vaimu viljad saaksid eksisteerida, tuleb neid arendada läbi inimese enda pingutuste. Usklik on pidevalt kutsutud võitlema, andma oma nõusoleku selles pingutuses osalemiseks, et võimaldada Püha Vaimu külastust, kes need voorused vilja kandma paneb. Nii inimese liitumine kirikuga kui ka sakramentide mõjusus eeldab inimese vabatahtelist nõusolekut ja koostööd, vastasel juhul jääb Jumala arm ebatõhusaks. (Mantzaridis 2010, 76)

Meile antud vaba tahte and ei tähenda, et me oleme vabad, vaid see on midagi, mille poole me peame püüdlema. Jumal lõi inimese loomult patutuks ja andis talle vaba tahte. Patutuks selles mõttes, et patt tulenes tema vabast tahtest, mitte loomusest. Nii on inimesel võimalus püsida headuses ja tões ehk Jumala tahtes ja edeneda Jumala armu abiga, aga ka võimalus pöörduda heast ära ja anduda kurjale. Jumal, kui ta andis inimesele vaba tahte, on seda lubanud, sest head ei saa vägisi teha. Meid loodi vabaks, et me liiguksime seisundist, kus me võime pattu mitte teha, seisundisse, kus me ei taha enam pattu teha. (Püha Damaskuse Johannes, Õigeusu täpne esitus II , viidatud Mesogaia ja Lavreotiki metropoliit Nikolai 2014, 19 järgi)

Inimesele, kes on loodud Jumala näo järgi, kes on kutsutud pühitsema kogu loodut, olles teel Jumala sarnasuse poole, on antud valikuvabadus ehk vaba tahe, kuna armastada ja head teha ei saa vägisi. Armastus eeldab jagamist ja eeldab ka vabadust. Kus pole vabadust, seal ei saa olla ka armastust. Ilma vabaduseta ei oleks olemas pattu, kuid ilma vabaduseta ei oleks inimene Jumala taoline, inimene ei oleks võimeline astuma ühendusse Jumalaga armastussuhtes. (Ware 2001, 58)

Meeleparandusest Johannes Kuldsuu jutluste põhjal

Meie kergema pääsemise pärast, selgitab Johannes Kuldsuu oma meeleparandusjutlustes, on Jumal meile andnud palju erinevaid teid meeleparanduseks. Kui Jumal annaks meile meeleparandamiseks ainult ühe tee, siis hakkaksime ennast välja vabandama, et me ei suuda seda teed minna ja jääksime nõnda päästest ilma. Kuldsuu lausa palub inimesi, et nad annaksid Jumalale kasvõi vähimagi põhjuse päästeks, sest päästes oleneb üks osa Jumalast ja teine osa meist. Kui me teeme seda, mis oleneb meist, siis kingib Jumal selle, mis oleneb temast. (Tölpt 2017, 25)

Erinevate Jumala antud meeleparanduse teede selgitamiseks loetleb Kuldsuu neid oma jutlustes:

• Patutunnistamine ja ‒kahetsus
• Nutmine oma patu pärast
• Alandlik meel ja pidev palve
• Armulauaosadus
• Pühakirja lugemine
• Paastumine
• Almused, heldus

On tunda, et püha Johannes on tõeline Issanda karjane, kes väga hoolib oma karjast ja pingutab selle nimel, et kõik eksinud lambukesed leiaksid õige tee. Kuldsuu manitseb oma meeleparandusjutlustes inimesi oma hinge eest hoolt kandma ja kõikides hädades Jumala poole pöörduma. Ta rõhutab, et kirik on haigla, mitte kohtumaja ja et patt on haigus ning meeleparandus on ravim. Ta kirjeldab nii saatana tegutsemist inimeste hingedes kui ka Jumala armulikkust ja inimesearmastust. Sel moel paneb ta inimesi mõtlema oma elu ja hinges toimuva üle. Ta kutsub neid oma pattu üles tunnistama, et nii saatanat ennetada.

Johannes Kuldsuu kirjeldab oma meeleparandusjutlustes inimestele Jumala tarkust ja halastust, kutsudes neid omalt poolt natukenegi pingutama, sest suurema osa teeb niikuinii Jumal. Püha Johannes innustab oma jutlustes inimesi oma pattude pärast nutma, öeldes, et see on kõige kergem meeleparanduse tee. Samuti julgustab ta paastu mitte kartma, sest see, eriti koos palvega, on meie parim kaitsja, kuna seda kardavad deemonid. Kõige rohkem rõhutab ta meeleparanduse juures almuste andmist ehk heategusid, öeldes, et almus on hinge väljaostja. (Tölpt 2017, 35)

„Ärgake siis, ma palun teid, ja kuulake innukalt seda juttu! Me elasime liha järgi, elagem edaspidi vaimu järgi. Me elasime lõbude järgi, elagem edaspidi vooruste järgi. Me elasime hooletuses, elagem edaspidi meeleparanduses.“ (Kuldsuu üheksas jutlus meeleparandusest)

On näha, et püha Johannes tunneb väga hästi inimeste nõrkusi ja hirme, kuna kõikide oma üleskutsete juures ta rõhutab – ärge kartke, see ei ole raske! Ja raske ei ole see siis, kui me teeme seda koos Jumalaga. Kuldsuu ei ütle konkreetselt välja, et inimestel tuleb koostööd teha Jumalaga, kuid kõik tema meeleparandusjutlused on sellest mõttest kantud. Ta loob inimesele pildi nii saatana tegevusest kui ka Jumala armastusest ja ootusest inimese suhtes ning annab sel viisil mõista, et inimesel on vabadus valida, kummaga ta koostööd tahab teha. (Tölpt 2017, 35) Püha Johannes Kuldsuu innustab inimesi meeleparandusele, näidates, et see seisneb koostöös Jumalaga.

Raamatust Püha Johannes Kuldsuu „Jutlused meeleparandusest“:

„Kui inimene meid meie kurbuses lohutab ja meile tundubki hetkeks,
et oleme tröösti leidnud, siis langeme jälle ahastusse tagasi.
Kui aga Jumal meid julgustab näidete kaudu teistest,
kes on pattu teinud ja meelt parandanud ning pääsenud,
teeb Ta meile nähtavaks oma headuse, et me ei kahtleks oma pääsemises,
vaid saaksime usutavat ja kindlat lohutust.
Seepärast kutsun teid üles: jätkem kõik
ja häälestagem igaüks oma hing pääsemisele.
Sest kui hing on heas seisukorras,
siis tabagu meid mistahes häda – nälg, haigus, pealekaebamine,
vara kaotus või mis iganes – on see talutav ja kerge
tänu Issanda käsule ja lootusele Tema peale.
Kui inimese hing aga pole õiges suhtes Jumalaga,
siis voolaku talle raha, olgu ta ümbritsetud lastest, nautigu ta oma rikkust,
ometi tabavad teda meeleheide ja mured.
Ärgem siis otsigem rikkust, ärgem põgenegem vaesuse eest,
vaid hoolitsegem ennekõike oma hinge eest, et see oleks valmis
nii selle elu asju korraldama kui ka siit teise lahkuma.“

Kasutatud kirjandus

Kalliakmanis, Vasileios. 2005. O ekkesiologikos charaktiros tis poimantikis II.

Mantzaridis, Georgios. 2010. Christianiki ithiki II. Thessaloniki: Pournaras Thessaloniki.

Mesogaia ja Lavreotiki metropoliit Nikolai. 2014. „Vabadus ja solidaarsus õigeusu elus ja vaates“ – Usk ja Elu 12, 17–32.

Metropoliit Stefanus. 2008. Kõrbeisade vaimsus: katsumus kogu eluks. Tallinn: Püha Platoni Õigeusu Teoloogia Seminar.

Palamas, Gregorius. 2008. „Hagioriticus tomus pro hesychastis“ – Metropoliit Stefanus, Kõrbeisade vaimsus: katsumus kogu eluks. Tallinn: Püha Platoni Õigeusu Teoloogia Seminar.

Rienecker, Fritz; Maier, Gerhard. 2011. Suur piiblileksikon. Tallinn: Logos.

Tölpt, Leena. 2017. Meeleparandusest Johannes Kuldsuu jutluste põhjal. EELK Usuteaduse Instituudi õigeusu teoloogia õppekava rakenduskõrghariduse lõputöö. Tallinn.

Tyneh, Carl S. 2003. Orthodox Christianity: Overview and Bibliography. New York: Nova Science Publishus Inc.

Ware, Kallistos. 2001. Õigeusu tee. Tallinn: EAÕK kirjastustoimkond.

Vlahhos, Hierotheos. 2002. „Kaasaegse maailma kujund“ – Usk ja Elu 1.

Leena Helena Tölpt (1966) on Püha Johannes Kuldsuu „Jutlused meeleparandusest“ raamatu toimetaja, lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi rakenduskõrghariduse õppe õigeusu teoloogia erialal (lõputöö teemal „Meeleparandusest Johannes Kuldsuu jutluste põhjal“).