„Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik. Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke! Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!“ (Rm 12:6-16)

Head sõbrad, kallid kaasteelised. 

Selle jutu peale tahaks öelda jah ja aamen, sest on siin ju kõik otsekui öeldud, ja minna jumalateenistusega edasi, aga mõned mõttekillud siiski. 

Mõttekillud kolmes pildis. 

Esimene pilt. Kooli saabub ministeeriumiametnik kontrollimaks, kas kõike tehakse ikka nii nagu peab. Koolijuht on oma õpetajaid valinud pikalt ja põhjalikult, et leida inimesed just oma õigete annetega. Ta on pidanud pikki koostöövestlusi, koolitanud neid lähtuvalt uuest õpikäsitlusest ning kuulanud õpilaste tagasisidet. Ta teab, et tal on parimad õpetajad. Kontrolli aga ei huvita see, mida õpetajad teevad, tema vaatab paberitelt, kas õpetajatel on kvalifikatsioon või ei ole. Hoolimata sellest, et nende kvalifikatsioon võib pärineda ajast, mil arusaamine õppimisest oli diametraalselt erinev.  

Teine pilt. Tartus oli üks kingsepp, kes oli alati väga kuri kõikide oma klientide vastu. Küll polnud sa oma saapaid õigesti puhastanud, küll käisid sa valesti ja üldse olid ostnud endale sobimatud jalanõud. Üks päev suhtumine muutus. Päevapealt. Kingsepp oli lahke kui sulavõi ja see kestis. Hiljem selgus, et ta oli saanud ise oma äri omanikuks. 

Kolmas pilt. Netiavarustes liikus hiljuti üks nali, mida ma ka hiljuti ühes oma koguduse jutluses kasutasin ja mis on osadele teist vast tuttav. Üks suur valitseja läheb suure õpetaja juurde ja ütleb: „Õpetaja, kuidas ma saaksin õnnelikuks, targaks ja kõike seda muud?“ Õpetaja vastab: „Ära kunagi vaidle rumalatega!“ Valitseja ei suuda seda tõeks pidada ja kostab: „See ei ole võimalik, sa ajad jama!“ Õpetaja vastab: „Jah, teil on õigus.“  

Me kõneleme sellel aastal vaimulike konverentsil teemal „Seest välja“. Teema sai säärase pealkirja, mis on ajendatud ühelt poolt mõtetest omaenda identiteediotsingute üle ja teisalt ka sellest, kuidas me oma olemust väljapoole peegeldame. Ma ei taha siinkohal vastandada kirikut seest ja kirikut väljast, aga ometi on meil teatav sisering ning välisring olemas ‒ mitte vastandudes, vaid läbi põimudes ja üksteist kas toetades või tagasi tõmmates. 

Mis on siis see, mida me seestpoolt saame vaadelda ja mõelda? Kas see, mis on meie kutsumus, nii nagu Paulus siin kirjeldab, on ka see, mida me tänasel päeval teeme? Või oleme me mattunud mingite muude koormate alla? Kas meie kvalifikatsioon on kehtiv? Kas me tegeleme oma vaimu uuendamise ja värskena hoidmisega? Kas meie kutsumus on üldse sama, mis see oli 20 aastat tagasi või on meie prioriteedid muutunud, anded arenenud? Korra kirikutööle asununa ei saa me jääda staatiliseks ning paigale. Kool ja kirik on ses osas väga sarnased. On olemas ajatu mõõde, mis on üleüldine ja kindel. Ja selle kõrval on inimesed enda ajahetkes otsimas ja küsimas ning palumas vastuseid endale arusaadavas kõnepruugis.  

Olles omaenda töö kingsepad, kas me oleme vaid palgatöölised või päranduse saanud? Mis on meie eluhoiak? 

Andrus Vaarik ütles oma hiljutises intervjuus kuldsed sõnad: „Enne füüsilist surma ei tasu ära surra, vaimustumisvõimet peaks hoidma ka tahtejõuga!“ (Andrus Vaarik intervjuus Toomas Sildamiga, 11.01.2019) See kõnetas mind eriliselt hetkel, kui olin juba nädal aega olnud haige. Mõned asjad siiski vajasid tegemist, aga jõudu ei olnud. Eriti mitte vaimustumisjõudu. Ja siis nägin enda kõrval inimest, kelle silmad särasid, kes oli täis entusiasmi ja ideid. Ja sain aru, et Vaarikul on tuline õigus – me peame oskama hoida seda vaimustusmisvõimet, ka hetkedel, kui on raskem.  

Vaimustunud, täis vaimu, vaimuga kantud. Eesti keel on imeline. 

Kolmandast pildist pärit nalja kohta on ka öeldud, et see on väga arrogantne ja üleolev, sest eeldab, et kedagi tuleb tunnistada rumalaks. Mina näen siin aga pigem rahusoovlikkust, kus me peaksime hoiduma vaidlemast hetkedel, kus see tegelikult ei vii edasi. Kus on oluline pigem leida ühisosa ja üksmeelt. See ei ole alati kerge. Ma ise olen selle reha otsa korduvalt astunud ja julgen öelda, et teen seda veel. Aga kas ei ole mitte kaunilt öelnud Paulus: „Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka.“ Oh kui raske see meile on, kas pole? 

Üks asi, mis koostöist suhet toetab, on see, kui me üksteist ka päriselt tunneme. Meil on kogu aeg kiire ning see ei võimalda meil üksteist päriselt tundma õppida. Oleme sel korral konverentsi juhatusega loonud selleks erilise võimaluse: täna algusega kell 15.30 toimub sokraatiline jalutuskäik. 

Andrus Vaarik ütleb oma intervjuus veel teisegi tabava mõtte, mis on mu endagi peas viimastel aegadel üpris sageli keerelnud: „Ma ei jõudnud enam vastu olla, tahtsin olla millegi poolt.“ See on põhimõtteline vahe. Vastu olemine hävitab sind. Üks tark mees kunagi ütles, et pead olema ettevaatlik oma vaenlaste valimisel, sa muutud nende sarnaseks. Loome oma identiteeti pigem läbi positiivse! See, mille poolt me oleme! Nii nagu lapsele ei tasu öelda „ära jookse“, sest ta seda esimest poolt tavaliselt ei kuule ja järgi jääb „jookse!“ Öelda tuleb: „Palun kõnni!“ Selle asemel, et pidevalt millegi vastu olla, midagi eitada, midagi tahta ära keelata, on küsimus hoopis selles, mida me saame luua, mida me saame ühiselt juurde anda, et see maailm, kus me oleme, oleks kristlikus vaimus parim paik. 

Ja selleks on meil antud meie anded ‒ selleks, et neid kasutada.  

Võtkem siis aega, et olla neil päevil koos, tutvuda või uuesti tutvuda, kuulata ja vaimustuda, et kurjast hoidudes kiinduda heasse. 

Aamen. 

Jutlus on peetud 22. jaanuaril 2019 EELK Vaimulike konverentsi avajumalateenistusel Aegviidu kirikus.

Triin Käpp (1982) on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ja kaplan ning EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.