„Jeesus astus nüüd paati ja ta jüngrid läksid temaga kaasa. Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!” Tema ütles neile: „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Inimesed aga imestasid, öeldes: „Kes ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad tema sõna?” (Mt 8:23–27)

Armu ja rahu teile, meie Issandalt ja õnnistegijalt Jeesuselt Kristuselt!

Eelmisel nädalal õpetasin ühel koolitunnil Poska gümnaasiumi õpilastele kristluse kohta. Küsisin nende käest, mis või kes on Jumal. Paljud vastasid küsimusele huvitaval viisil ning üks õpilastest arvas, et kui juhtub midagi erakordselt head või halba, on alati Jumala käsi mängus. Veidi sarnaselt kõneles üks mu sõbranna, kes samuti leidis, et Jumala tegutsemist näeb, kui inimene saab „karistuse“ kätte või kui midagi head sünnib.

Seega, kas karistust nimetada piitsaks ja head preemiaks? Kas meie inimeste olu on selline, et üldiselt on elu tavaline, monotoonne ehk neutraalne, seega mitte hea ega halb. Jumala töö ja ülesanne oleks siis anda elule vürtsi hea ja halvaga, karistada ülbeid ja premeerida tublisid. Kas sõda on rahvale karistus ja teatud aja kannatuse järel saabub preemia rahu kujul?

Arvatavasti on igaüks meist avastanud, et aeg-ajalt oleme tõesti mõelnud nii. Siiski tundub selline olukorra kirjeldus kuidagi vale. Raske on öelda, mis on selles valesti, aga selles loogikas on mingi viga.

Kristluse algusaegadest alates on olnud kiusatus näha Jumalas või kõiksuses kaheks jaotunud tõelisust, millest üks on tume ja teine helge, üks hea ja teine paha. Sellist õpetust on aeg-ajalt kutsutud ka gnostitsismiks, mis tuleb kreekakeelsest sõnast gnōsis ehk teadmine. Siinjuures muidugi mõeldi salajast teadmist, mis avaneb ainult pühendunutele ja valitutele. Jeesus olevat selle õpetuse järgi õpetanud avalikult ühte, aga teatud väljavalitutele ja tõeliselt pühendunud õpilastele salaja midagi muud.

Tõde pidi olema selles, et maailmas on erinevaid kaksikjaotusi: on headuse ja kurjuse võitlusväli, Jumala ja tema vastase Saatana vaheline võitlus. Sellele võitlusele lisaks on kaks maailma, nähtav ja nähtamatu, mis on üksteisest lahus ning ainult pühendunutel on teadmine kogu tõelisusest. Kaheks jaotunud tõelisuse õpetuses on midagi väga valesti, aga kohe on seda raske märgata.

Mis on selles nii valesti? Esiteks see, et headus ja kurjus pole kunagi ja kuidagi võrdsed. Me usume Jumalasse, taeva ja maa loojasse, kes on kõige oleva läte, kes on armastus ja headus. Headus on kõiksuse tõeline olemus ning kurjus on puhas parasiit, mittemiski. Seetõttu võidab alati elu, tõde, headus ja armastus.

Kurjus hävitab alati iseenda, liikudes headusest üha kaugemale. Seega Jeesuse kannatus ja ristisurm oli näiline kaotus algusest peale, sest elu ei saa hävitada. Ülestõusmine pole võimalus, vaid paratamatus, sest elu on Jumalast ja Jumal on igavene. Seega ükski kannatus või õnnetus siin maailmas ei ole Jumala karistus selles suhtes, et Jumal kavatseks kurja ja saadaks kellelegi haiguse või õnnetuse. See on põhimõtteliselt Jumala olemusega vastuolus.

Maailm, kus me elame, on aga mitmel viisil ebatäiuslik ning see ootab Jumala laste ilmumist ehk uue ajastu algust ja uut loomist. See ebatäiuslik ja mõttetut kannatust sisaldav maailm pole aga Jumala vastane, vaid temast ehk elu allikast eemaldunud loodu, mis kuulutab omal viisil looja kiitust.

Kannatus võimaldab meil õppida midagi head, aga see ei tähenda, et kannatus oleks iseenesest hea. Jüngreid hirmutanud torm poleks tähendanud midagi, kui jüngrid ei oleks kogenud Jeesuse hoolitsust tormi vaigistades. Jeesuse hoolitsus ja armastus raskuste keskel kasvatas nende usku ja usaldust. Torm üksnes võimaldas hoolitsuse näitamist.

Keegi jüngritest ei arvanud, et torm on neile karistuseks mingi eksimuse eest. Meie usaldus Jumala vastu ei leia kindlat alust, kui meie lootuse ja armastuse kõrval on kogu aeg väike ebakindlus ja hirm, et äkki Jumal saadab karistuse mõne tunnistamata jäänud patu või eksimuse või vea eest. Nõnda oleks usk segatud hirmuga ning nii poleks Jumal olemuselt armastus.

Teine probleem on seotud maailmaga või, ma ütleks, maailmadega. Mõned inimesed, sh ka mõned teoloogid, jagavad maailma kaheks: ühest küljest mõistuslikuks ja teadusega uuritavaks süsteemiks ja  teisalt üleloomulikuks ehk usu maailmaks. Need maailmad ei tohi puudutada üksteist, sest need segavad üksteist.

Siin mõistuslikus maailmas pole juhuseid ning kõik on teaduslikult mõõdetav, seletatav ja uuritav, mistõttu ime kui süsteemi väljastpoolt tulev juhus on puhas võimatus. Kusagil teisel pool, keegi täpselt ei tea kus, on aga unistuste, usu ja imede maailm, millest me räägime lugusid, millele me loodame ja mida me usume. Sealpool elab Jumal, aga siinpool elame meie, inimesed – mõistuslikud inimesed.

Selline mõtteviis on aga kõige suurem rumalus, sest lahutades maailma kaheks, kaotatakse inimene, kes elab tegelikult korraga siin- ja teispoolsuses. Puhtas nn teaduslikus maailmas on üksnes põhjuse ja tagajärje seosed, numbrid ja valemid. Sellises maailmas pole elu ning sellises maailmas poleks ruumi ka inimesele. Tähenduste andmine maailmas toimuvatele asjadele ja sündmustele on võimalik üksnes üleloomulikust perspektiivist.

Iga inimene on oma olemusega üleloomulik, sest muidu poleks meil võimalust mõista seda maailma. On olemas üks maailm ja üks tõelisus, mille lätteks on Jumal. Meie mõtted ja keel on mõistlikud üksnes siis kui me tunnistame, et meil on vabadus ja et me võime anda tähendusi asjadele ja sündmustele, leida seoseid, tajuda ilu ja harmooniat ning armastada ja olla armastatud. Inimene on olend, kellel on võime märgata imesid maailmas, aga kõige tähtsam on see, kui me õpime nägema igat elu hetke koos Jumalaga elu ja armastuse imena.

Joona Toivanen (1984) on EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja.