Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

1. Perikoobi tekst

Teksti kuju. Kuna Jeesuse võrdum külvajast on kirjas kolmes evangeeliumis, on see hästi tuntud, palju kasutatud ning sisult sama, kuid üksikasjades erineva sõnastuse tõttu meie mõtetes üsna kokku sulandunud. Luuka evangeeliumis esinevale tekstile on eeskujuks Mk 4:1–20 ning pikk sünoptiline paralleel Mt 13:1–23 koos vahepalaga 13:16–17.

Ehkki tekstikriitiliselt olulisi käsikirjavariante ei ole, võib mõnda seika siiski nimetada.

8:8 Mõned käsikirjad täiendavad Nestle-Alandi kreekakeelse väljaande põhiteksti lauseosa „ja osa kukkus heasse mulda“ rõhuasetust, lisades „ja osa kukkus heasse ja kenasse (ehk ilusasse) mulda“. Põhjus võib olla seotud asjaoluga, et sama lause lõpus nimetatakse Markuse tekstis (Mk 3:8) viljakandmist kolmekümne, kuuekümne või saja võrra, Luukas aga esitab vaid suurima võimaliku tulemuse – sajakordse vilja kandmise.

8:10 Vähestes käsikirjades puudub sõna „kuningriigi“ ja lause ütleb, et teile on antud ära tunda Jumala saladusi. Siin on kindlasti soovitatav Eesti Piibliseltsi kirjutusviis.

8:14 Eesti Piibliseltsi eestikeelne tekst on Nestle-Alandi kreekakeelsest väljaandest selgem ning kasutab paljudes käsikirjades puuduva sõna „sõna“, rõhutades, et „on need, kes sõna küll kuulsid, ent /…/“.

8:15 Väga vähestes käsikirjades on lisatud täiendus „Jumala“ ning sel juhul saame lugeda: „/…/ on need, kes Jumala sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad“. Kui me ka teksti ette lugedes kasutame Piibli sõnastust, siis kõnes on hea täpsustavalt rõhutada, et tähendamissõnas mõeldakse selgelt just Jumala sõna; seda on salmis 8:11 juba selgesti öeldud.

Teksti selgitusi. Jeesus kasutas kõikidele kuulajatele tuttavat kujundit. On võimalik, et võrdumit on algselt jutustatud olukorras, kus Jeesus ja kuulajad nägid eemalt mõnda külvajat. Evangelistid on asetanud jutustused evangeeliumi struktuuris sobivasse paika, siinkohal jätkab Luukas jutustusega sealt, kus Markus 4:1 esitas selle algkuju.

Seemet külvatakse ette valmistatud maale, kus pealtnäha ei pruugi erinevate põlluribade tegelik olukord nähtav ollagi. Ka ohakate sekka kukkunud seemne puhul ei ole esialgu ohtu märgata. See on petlik pilt, sest umbrohuseemned on märkamatult pinnases juba olemas ning konkurentsi tingimustes on oht, et nad lämmatavad viljaseemned ära. Ent meile tuletatakse meelde, et evangeeliumi kuulutades ei saa me teha ratsionaalset täpsuskülvi.

Markuse evangeeliumi teksti puhul sai selgitus osaks kaheteistkümnele jüngrile (4:10). Luuka puhul ei ole Jeesuse õpilaste arv piiratud kaheteistkümnega (vrd 8:8) ja see seik on seoses natuke hiljem esitatatud seigaga, kus Jeesus läkitab lausa 70 jüngrit välja tööle (10:1 jj). Hea näide koguduse liikmete julgustamiseks on Jumala sõna külvis kaasa lüüa.

Võimalik, et salmis 12 tegutsema hakkav kurat (diabolos) esindab valetajat, petturit, valede „faktide“ esitajat, kes Eduard Schweizeri selgituse kohaselt teeb kõik selleks, et inimesi Jumala sõnast võõrutada, neid selles kahtlema panna ja inimesi mistahes vahenditega Jumalast ning Jumala sõnast eemale viia.

Salmi 8:14 juures tasub endalt küsida, kas ka meie lappame meediat rohkem, kui loeme Jumala sõna. Esitame endale küsimuse, missugused eeldused loob meie enda ajakasutus, kombed, nädalarežiim meiepoolsele vilja kandmisele Jumala kuningriigis.

Selles võrdumis ehk võrdlusi esitavas jutustuses avaldub üks tähendamissõnade juures vahel esinev omadus, mille kohaselt saab sõnadel olla rohkem kui üks tähendus. Tähendamissõna on siis tähendamisi ja tähendusi edastav jutustus. Seeme on ühelt poolt Jumala sõna (8:11), teiselt poolt aga ka Jumala sõna „saak“ (8:12–15). Eriti selgelt tuleb see esile finaalis, sest heas mullas olev seeme on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad (salm 15). Kuid ei pruugi jätta kõrvale ka võimalust, et hea pinnas viitab ka Jumala sõnas püsimise loomulikule keskkonnale, koguduse osadusele.

Rõhutada tasub ka Lk 8:15 esile tulevat kannatlikkuse väärtust. See voorus on vajalik nii headel kui ka rasketel aegadel, kummalgi puhul eri kujul. Vili kasvab kannatlikkuses ja kannatlikkuse kaudu.

3. Perikoobi struktuur

1. Avaliku sündmuse toimumise olukorra iseloomustus. Evangelist maalib pildi Jeesuse juurde kogunevast rahvast (salm 4).
2. Jeesus kõneleb kuulajatele võrdumi ja rõhutab kuulamist ja kuulmist (5–8).
3. Jüngrid küsivad, Jeesus vastab mõistatusega jüngritele, aga salmi 4 kohaselt võib-olla ikka veel juures viibivale suurele rahvahulgale (9–10).
4. Jeesus avab võrdumi mõtte, annab sõnadele tähendusi (11–15) ja kutsub uskuma uskumatut, sajakordset vilja kandmist.

3. Kontekst

Markuse evangeeliumist tuttavale võrdumile eelnes teadaanne Jeesuse rännakuile Galileas koos kaheteistkümne jüngriga (8:1). Ent Luukal on eripärane materjal, mis sisaldab viidet Jeesuse liikumisega liitunud naistele, kes käisid õpetaja jüngritega kaasas. Sotsiaalselt on huvitav lugeda sellest, et nende hulgas oli varakaid naisi, kes Jeesust ja tema jüngreid majanduslikult aitasid (Lk 8:2–3), kusjuures Heroodese varahoidja Kuusa naist Johannat teatakse nimetada koguni nimepidi. Mõni aastakümme oli möödunud ajast, mil Heroodes Antipas oli roomlaste sallitud Galilea asehaldur. Nüüd pidas Luukas vajalikuks avaldada täpsemaid üksikasju sidemete kohta, mis oli Jeesuse liikumisel olnud heroodeslaste suguvõsa ühe valitsejaga.

Vahetult peale külvaja võrdumi esitamist jätkab Luukas – alul veel Markuse evangeeliumi järgi – võrdumiga lambist, seejärel aga jätab esitamata võrdumi isekasvavast viljast ja sinepiivakesest, siis aga lisab episoodi küsimusest, kes kuuluvad päriselt perekonda (Lk 8:19–21). Seejärel jätkab ta Markuse jutustuse liiniga tormi vaigistamisest ja rüvedate vaimude väljaajamisest (8:22–39) ning Jairuse tütre surnuist äratamisest. Perikoop on hea näide sellest, kuidas Luukas pöördub peale Markuse jutustuse järjekorrast kõrvalekaldumist ehk oma lisandite tegemist või ka mõne episoodi väljajätmist taas tagasi Markuse evangeeliumi ülesehituse juurde.

4. Kirjanduslooline kontekst

Luuka evangeeliumi salm 8:15 meenutab eriti selgelt Iisakit Geraris, kes sai sajakordse saagi (1Ms 26:12). Näeme, et selles olukorras Jumal soosis Iisakit.

Paljud kommentaatorid eiravad Jeesuse esitatud mõistatust Lk 8:9–10, mis pärineb Markuselt (4:11–13) ja on kõige pikemalt lahti kirjutatud Matteusel (13:11–15). Seega on meeldejäävat Jeesuse kõnet jäädvustatud kolm korda, täpne situatsioon, milles mõistatus esitati, on aga meie jaoks kaduma läinud.

Kui prohvet Jesaja sai templinägemuse (Js 6:1–5) järel ülesande kuulutada, sisaldas see sõnumit paadunud Iisraeli rahvale. See oligi juba olukorras, kus see küll kuulis, aga ei kuulnud ka (ei tahtnud kuulata) ning nägi, aga ei näinud ka (ei tahtnud näha ega taibata). Kirjakohas järgneb kuulutus rahva veel suuremast ja süvenevast paadumusest (Js 6:9–13).

Sageli jääb aga tähelepanuta varasem oluline salm, et enne Jesaja läkitamist hindas prohvet ennast kriitiliselt, kui roojast inimest, ja rahvast kui roojast rahvast (Js 6:5). Veelgi enam, Js 6:5 prohveti kogemus vastandub Jumala pühaduse tunnetamisele ja taipamisele. Samuti nendib Js 6:9 juba olemasolevat olukorda, kus rahvas on oma silmad ja kõrvad sulgenud ega taipa Jumala sõna, mis on antud juba sajandeid tagasi. Samasugune hinnang Iisraeli paadumusele sisaldub ka Jeremija ütluses Jr 5:21.

Pauluse tekst Rm 1:18–21 esitab samasugust patust oma silmade sulgemist Jumala ilmutuse ees ja sellele paratamatult järgnevat paadumust, mis toimib lausa põhjuse ja tagajärje korra järgi (Rm 1:22–32).

Mõistatuse mõte võib peituda selles, et viidatakse olukorrale, kus inimesed on end tahtlikult otsekui pimedaks teinud, Jumala tegusid näha ei taha ja sõna ära põlgavad, sest kogu külvaja võrdum kõneleb Jumala sõnast ja sellesse suhtumisest. Võib-olla saab taustal näha ka inimeste niisugust hoiakut, kus asutakse end Jumala sõna eest n-ö kaitsma, nagu peab võimalikuks William Barclay. Muidugi oleneb inimeste suhtumisest ka tulemus.

5. Ajalooline kontekst

Üldise ajaloolise konteksti kohta teame, et Luukas oli olnud Jeruusalemma hävitamise tunnistaja, pani pärast seda kirja evangeeliumi ning vaatas tagasi aastakümnetepikkusele perioodile. Esimese sajandi kaheksakümnendail aastail oli Luukas ka Apostlite tegude raamatu kirjutajana teadlik kristluse kiirest levikust Vahemere ruumis. Veel rohkem kui Markus sai ta näha Jeesuse pool sajandit varem külvatud sõna sajakordset vilja.

Seda mõistes tajume, et Luuka perspektiiv ulatub ka kaugele ettepoole nii, et tema vaadet asjadele saavad kasutada tema lugejad hilisematel aegadel. Sajakordne vili on Jumala õnnistus, paadunud olukord aga inimesepoolse jumalasalgamise tagajärg.

6. Paralleelkirjakohad

Ülal on viidatud sünoptilise traditsiooni sisulisele kooskõlale. Ühtviisi on võimalikud mõlemad valikud: me võime põimida oma sõnumisse nii Mk 4:1–20 kui ka Mt 13:1–23 materjali. Kuid kuna Luuka tekst on ise nii sisutihe, siis on soovitatav keskenduda Vana Testamendi taustale toetudes vaid Luuka tekstikuju avamisele.

7. Tõlgendusloolised märkused

22. novembril 2005. aastal avaldas „National Geographic“ artikli, milles kirjeldatakse, kuidas Iisraeli teadlastel õnnestus panna idanema 1973. aastal Masada varemetest leitud datlipalmi seeme. 24. märtsil 2015. aastal ilmunud järjeloos kirjeldatakse, et isane datlipalm, millele pandi nimeks Metuusala, on kasvanud jõudsasti ning toodab õietolmu. Samas artiklis viidatakse ka Vene teadlastele, kel õnnestus panna idanema igikeltsast leitud jääaegse orava poolt peidetud 32000 aasta vanused seemned. Teisalt ei ole leidnud kinnitust laialt levinud arvamus, et idanema on õnnestunud panna vaarao Tutanhamoni hauast leitud nisuivad.

Need faktid võivad olla julgustuseks vaimulikele, kes Jeesuse tähendamissõna kohaselt tegelevad samuti külvitööga, külvates Jumala sõna inimestesse. Neljast erinevast pinnasest vaid üks oli sobilik, teised tõrjusid seemne ehk sõna välja. Kuid alati on lootust, et seeme säilitab ka ebasoodsates tingimustes idanemisvõime ning soodsal hetkel idaneb, võrsub ja viljub.

Pieter Brueghel vanem (1526/30–1569) on maalinud „Maastiku tähendamissõnaga külvajast“ (1557). Allikas: Wikimedia.

Jumala sõna võrdlemine seemnega on tähelepanuväärne selgi põhjusel, et seemnes peitub tohutu kasvujõud. Küllap on iga vaimulik ja koguduseliige mingil hetkel imestanud selle üle, kuidas habras ja mahlane võilill suudab kasvada läbi asfaldi. Lükkab enda pealt asfaldi muhku ja tungib valguse poole.

Külvitöö on alati seotud riskiga, et teatud hulk (või koguni enamik) seemneid hävib või söövad neid loomad. Samuti ei kasva iga võrse taimeks ning iga taim ei kanna vilja. Kuid see ei ole külvajale vabanduseks oma tööd mitte teha.

Jumal toimib looduses liiaga. Üks taim annab elu jooksul sadu, tuhandeid või lausa miljoneid seemneid, et liigi jätkumine oleks tagatud. Siia juurde tasub mõelda kalade marjaterade, seemnerakkude või õietolmuterade loendamatutele hulkadele, et maailma sünniks kasvõi üks järglane. Leian, et see on innustus ja julgustus vaimulikelegi – et tulemuseks oleks kasvõi üks tubli koguduseliige, tuleb Jumala sõna külvata piiramatus koguses. Julgustuseks on Pauluse juhis 2Tm 4:2: „Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu“. Tulemust ei tea ette mitte keegi.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Käesoleval aasta langeb 2. pühapäevale enne paastuaega iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi 101. aastapäev. See annab vaimulikele põhimõttelise võimaluse kujundada jumalateenistust kahel erineval viisil: 1) rõhutada enam pühapäeva kirikuaastakohast sisu (2. pühapäev enne paastuaega) ja kohasel viisil nimetada ära riiklik püha (langenute, lahkunute, kannatanute mälestamine; eestpalved rahva, riigi ja valitsejate eest), või 2) keskenduda täielikult iseseisvuspäevale.

Esiteks olgu siin toodud jumalateenistuse koraalid ja palved juhuks, kui keskendutakse enam kirikuaastale. Sellel juhul võib n-ö riikliku poole korraldada eraldi mälestushetke või palvusena näiteks kohaliku Vabadussõja monumendi juures.

Alguslaul: 195.

Päeva laul: 183.

Jutluselaul: 247.

Ettevalmistuslaul: 186.

Lõpulaul: 244.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 94, nr 2 / Agenda, lk 65, nr 4.

Kirikupalve: lk 570, nr 5 / Agenda, lk 68–70, nr 2.

Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 95 / Agenda, lk 70, nr 1.

Teisena olgu toodud iseseisvuspäevale keskenduva jumalateenistuse tekstide soovitused.

Alguslaul: 451.

Päeva laul: 456.

Jutluselaul: 465.

Ettevalmistuslaul: 457.

Lõpulaul: 450B.

Algussalmid: Agenda, lk 164, a).

Päeva palve: Käsiraamat, lk 328, nr 1 / Agenda, lk 165 a).

Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 39 (iseseisvuspäev ja riiklik tähtpäev) / Agenda, lk 167–169.

Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 95 / Agenda, lk 71, nr 2.

9. Muud soovitused

24. veebruar 2019. aastal kannab kirikukalendris nime Sexagesima – kuuekümnes. Kolmest n-ö paastueelsest pühapäevast keskmisena vaatab see nimetus edasi ülestõusmispühade poole. Pühadeni on jäänud umbes kuuskümmend päeva. Agendas kannab pühapäev veel nimetust „8. pühapäev enne Kristuse ülestõusmise püha“.

Paastueelne aeg algab 3. pühapäeval enne paastuaega (Septuagesima), 2019. aastal langeb see 17. veebruarile ning kestab vastlapäeva õhtuni (2019. aasta 5. märtsi õhtuni). Eestimaa luterlikus traditsioonis ei erine liturgia tavapärasest, kuid Rooma riituse erakorralises vormis (n-ö Tridenti missa) esinevad juba paastuajale iseloomulikud tunnused: liturgiline värv on violett, ära jääb Gloria, halleluujasalmi asemel lauldakse Tractus’t.

Idakiriku traditsioonis moodustavad paastueelse aja samuti kolm pühapäeva: tölneri ja variseri pühapäev (10. pühapäev enne ülestõusmispüha), kadunud poja pühapäev (9. pühapäev enne ülestõusmispüha) ja viimse kohtu pühapäev (nimetatakse ka lihasöömise lõpu pühapäevaks). Selle pühapäevaga algab nn võinädal (vene k Maslenitsa), mil ka tavalistel paastupäevadel ei paastuta ja süüakse erilisi toite, mis ei sisalda liha ega loomseid toiduaineid. Seitsmendal pühapäeval enne ülestõusmispüha, andeksandmise pühapäeval (vene k Proštšjonoe Voskresenje), süüakse viimast korda piimatooteid ning esmaspäev on paastuaja esimene päev (kui ülestõusmispühad langevad uue ja vana kalendri järgi samale päevale, algab idakiriku paast esmaspäeval enne tuhkapäeva).

Andeksandmise pühapäeva õhtusel jumalateenistusel paluvad koguduseliikmed ja vaimulikud üksteiselt andeks, alustades paastuaega puhta südametunnistusega.

Käesoleval, 2019. aastal iseloomustab meie konteksti saja aasta möödumine Vabadussõja lahingutest, mille ajal ei olnud ette teada, kuhu poole tulemus kaldub. Missugune oli neil aastail eesti rahva enamuse suhe Jumala sõnasse?

Luuka 8:10 viitas prohvetitele. Ühtlasi on tänavusel aastal põhjust teadvustada kaheksakümne aasta möödumist Karl Reitsi meeleparandusele kutsuvatest jutlustest Tallinnas otse enne Teise maailmasõja algust. Kas Eesti rahvas kuulas kõrvadega ja kuulis, või sulges oma südame?

Kui me täna laulame oma rahvushümni kolmandat salmi ja palume Jumala õnnistust, siis on vaja järele katsuda, kui palju me oma ettevõtmistes tegelikult Jumala sõna kuulame ja mida me võime oodata.

(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–8 Joel Siim, punkti 9 J. Siim ja R. Tasmuth, toimetanud Urmas Nõmmik.)