Foto: Tõnu Tepandi

Taas on käes aasta uus! Oleme kokku leppinud, et mõõdame oma aega minutites, tundides, päevades, nädalates, kuudes, aastates, aastatuhandetes. Kuid, mis on aeg? Aurelius Augustinus kirjutab oma „Pihtimustes”: „Ühelt õpetatud mehelt kuulsin, et  aeg polevat midagi muud kui päikese, kuu ja tähtede liikumine. Kas tõesti on nõnda, et kui taeva valgustid liikumise lõpetavad ja pottsepakeder pöörlemist jätkab, siis pole enam aega, millega mõõta selle pöördeid … Mina ihkan teada aja olemust, tema loomust …” Pingsas arutelus  taevakehade liikumisest, kuidas päev ja öö aega tähistavad, tõdeb ta:  „Ärgu keegi mulle öelgu, et taevakehade liikumine on aeg … Näen seega, et aeg on mingi laiendus (lad. extentio). Kuid kas ma näen? Või mulle näib, et ma näen? Selgeks teed selle Sina, Valgus ja Tõde.”

Ajast ja ootamisest mõtiskleb uue aasta hakul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vikaarõpetaja Kristi Sääsk: „Ma seisan väraval ja ootan. Veel on kõik suletud, veel ei avane uksed. Veel läheb aega. Sekund, minut, tund, päev, nädal, kuu… Ootaja aeg on pikk, öeldakse. Aga sekund on ikka sekundi- ja kuu kuupikkune. Küll oleks hea seista 525600 minuti pärast uue aasta väraval ning oodates mõelda, kui palju head oled kogenud ja jaganud, kui mitmest viletsusest ja hädast läbi käinud või hoidunud, kui palju rahu soovinud ja palunud ning kui palju rahulikke minuteid leidnud.“

Uue aasta alguse puhul avaldame paavst Franciscuse 1. jaanuari 2019. aasta rahupalvepäeva läkituse „Hea poliitika on rahu teenistuses”. Ta kõneleb: „Rahu toomine on Kristuse jüngrite missioonis kesksel kohal. Seda rahu on pakutud kõigile nendele meestele ja naistele, kes igatsevad rahu tragöödiate ja vägivalla vahel, mis on aset leidnud inimajaloos. See „koda”, millest Jeesus siin räägib, on iga perekond, kogukond, riik ja kontinent kogu oma erilaadsuse ja ajalooga. See on ennekõike iga üksikisik, ilma vahet tegemata või diskrimineerimata. Aga see on ka meie „ühine kodu“ – maailm, kuhu Jumal on meid paigutanud ning mille eest oleme kutsutud hoolt kandma ja seda harima.”

Haridusest ja õppimisest, õpetamisest ja kasvatamisest kirjutab arvamusloos Priit Kelder: „Haridus on pigem seisund, mille kandjaks võib olla mitmekülgsete ja ühiskonnale ja indiviidile enesele tululik ja edasiviiv mitmete hädavajalike omadusi ja kvaliteete kandev paleuslik persoon. Jah, see mida nimetaksin hariduseks, ongi teatav seisund inimese olemuses: sündimisest saadud ning kasvav objektiviseeritud keskkonna mõju; vanemad ja sugulased, sõbrad-seltsimehed, kogu inimkooslus lapse ümber, mis nii või teisiti avaldab oma igapidist  mõju, muljet lapse psüühika ja füüsise kasvamiseks, edenemiseks.“

Aasta esimeses numbris avaldame  artiklite rubriigis EELK perikoopide abimaterjali Kristuse ristimise pühaks (Mt 3:13-17).

Tänases numbris:

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal Kristuse ristimise pühaks (Mt 3:13-17).

Priit Kelder, Haridus kui seisund.

Kristi Sääsk, Uusaasta mõtisklus. 525600 minutit.

Uue raamatu esitlus: Thomas-Andreas Põderi „Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis“.

Paavst Franciscus,  Rahupalvepäeva läkitus „Hea poliitika on rahu teenistuses”.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.

Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.