„„Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega. Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi. Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!““ (Lk 21:25–36)

„Kui me küsime, mis meil ning maailmal on eespool oodata, siis on ainus usutav vastus, et kasvul on piirid, et tasakaal saab olla vaid ajutine, et kollaps on vältimatu ja kord saab kõik otsa.“ Nii kirjutas Toomas Paul aastal 1995 avaldatud jutluste kogu „Kusagilt kumab valgust“ kirikuaasta viimase pühapäeva jutluses.

Sellest ajast on palju vett merre voolanud ja meie maailm üpris põhjalikult muutunud. 1995 saab ilmselt aastaks, mida tulevaste aegade ajaloolased nimetavad digitaalse revolutsiooni alguseks, sest Windows 95 muutis radikaalselt progressiivse inimkonnaosa arvutikasutust ja pani aluse täna tagasi vaadates ikka väga suurehüppelisele võrgustumisele.

Läks mööda kümmekond aastat, ning kätte jõudis naftatipp, millest Kaupo Vipi (Globaalpohmelus. Naftatipuvaade Tööstusühiskonnale, 2012) sõnul tagasipöördumist jätkuvasse majanduskasvu enam ei ole. Kui tagasi ei saa, tuleb minna edasi. Üht võimalikku teed Vipp „Lokaalravitsuses“ (2017) ka kirjeldab, kuigi koledast ilmast, kliimapagulaste hordidest ning meie senise heaoluühiskonna lõppemisest meil pääsu ei ole.

ÜRO valitsuste vahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) 8. oktoobril 2018 a avalikustatud kliimaraport ei too kergendust, vaid kõlab pigem viimsepäevahoiatusena. Maailma keskmise õhutemperatuuri jätkuv tõus kasvõi poolegi kraadi võrra tõotab endaga kaasa tuua nii kitsikust kui merekohinat ja veevoogusid. Muidugi, eks neid raporteid on ju avaldatud varemgi. 2007. aasta samalaadses raportis hoiatati Himaalaja liustike kiire sulamise eest, hiljem osutus see siiski pigem spekulatsiooniks kui teaduspõhiseks oletuseks. Tulgu aga, mis tuleb, on vähemalt mõnda aega ju tore, kui ilm on hea (loe: soe ja päikest täis).

Aeg tundub liigestest nagisevat (nagu tavaliselt). Maailma kõige võimsama riigi eesotsas on stabiilne geenius. Euroopa kultuuri jõujooned on põhjalikus ümberkujundamises. Idanaaber peab järjekordset tüütut ja vähevõidukat sõda ‒ tundub, et mõni kohe ei saa rahus elada, vaid lausa peab kogu aeg püüdma teisi süüst vabastada (Ööülikool, Peeter Volkonski, „Vabanemisest“ 2007). Ajamärke on palju – nagu alati. Selle AD 2018 teise advendipühapäeva evangeeliumitekstiga on suures osas aga nii nagu kirikuaasta lõpu jutlusetekstiga (Ilm: 20:11–21:1) ‒ see ei ole meie jaoks.

Läbi aegade on inimesed otsinud ajamärke ja proovinud aru saada, millal Jeesus taas tuleb. On mindud araks, maad on värisenud, veed on kohisenud ning mägede seest on tulnud välja tuld ja tuhka. Kuna Jeesus aga siiski pole kohale jõudnud, on kärsitumad ja samas nupukamad leiutanud paar epitsüklit, mille kohaselt Jeesus on juba tulnud ning valitseb taevariigis vähemalt alates aastast 1914. Taevariik on päral, lihtsalt meie, lihtsurelikud veel ei näe seda. Pole aga midagi parata, kui elu sujub, kui keegi otseselt kõri kallale ei  kipu, siis viimsepäeva prohveteeringud tööle ei hakka. Puudub õige aktiveerimiskood. Muidugi on neid, kes tänastki aega peavad kurjaks ja igati Jeesuse ennustustele vastavaks. Siis võib sirvida Hans Roslingi „Faktitäiust“ (2018) ja tõdeda, et pigem on inimesi kallutatud uskuma, et ajad on kurjad. Sest see on, mis müüb, kuid statistiliselt on elu ikkagi pidevalt parenenud.

Jeesus aga ometi manitseb oma õpilasi ajamärke silmas pidama, et nood teaksid olla valmis, kui kuri kätte jõuab. Huvitav – kui ajamärke ei ole, kas me siis ei peaks olema valmis? Ilmselt peaksime, sest Inimese poeg pidavat tulema kui varas öösel. Seega ajamärkide vaatamine ikkagi ei päde ennustamisallikana. Milleks neid ajamärke siis vaja on silmas pidada, kui hea tahtmise juures neid kogu aeg leida võib? Ehk on seda silmas pidamist vaja teha selleks, et olla valmistunud kogu aeg?

Ilmselt ei saa see aga tähenda pidevas ajamärgihirmupinges elamist. Me ei saa istuda kogu aeg esikus, saapad jalas ja seljakott käeulatuses, valmis tormama öhe. Selline pidev pinge teeb tigedaks ja pahandab ära, sest kui vaadata neid, kes pinges ei ela, seda, kui tore nende elu on ja kui siis hirmsat lõppu ei tule ega tule ei enda pinges olekule ega nende teiste toredale olemisele, siis see teeb ju ikka vihaseks küll. Lõpuks väsitab pinge ära ka kõige vahvama valvaja ‒ aga äkki tuleb lõpp just sel hetkel, kui pidevpingutaja kurnatusest korra sõba on saanud silmale…?

Aga jah – lõpuaegade tekstid ei ole meie jaoks praegu… veel. Sest aeg ei ole veel küps. Kui tuleb aeg, mil asjad tõeliselt halvaks lähevad, kui meid kiusatakse taga meie usu või mõtete või südametunnistuse pärast, kui meid suisa vangi või surma hakatakse panema, kui kõht on kogu aeg väga tühi ja kehal on kogu aeg väga külm olla, sest katust pea kohal pole ja pole ka sooja mantlit mitte, kui igas päevas ja öös on vägivaldse ja jõhkra surma oht, kui pole üldse kindel, kas homset veel näha saame – siis on lõpuaja tekstidel oma kindel koht. Siis annavad need julgust ja lootust, et kuigi olla on väga-väga raske, siis maailm nõnda ometi ei jää ning surm ja kuri ja kaos saavad Jumala poolt ära kaotatama. Kui aga elu on rahulik ja hea – enam-vähem nii, nagu täna – siis viimsepäevaennustused ei toimi. Siis lõpeb nende lugemine valdavalt mingisuguse jamaga. Siis hakatakse arvutama lõpuaegu või arutama, et milline parasjagu võimul olev kuningas või president kannab metsalise märki.

Jeesuse sõnades on aga miski, mis mind siin ja praegu rahule ei jäta. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Vaat see silmade tõstmine ja üles vaatamine – see paneb mõtlema ka keset head elu ja rahuaega. Muidugi võib see lihtsalt olla mu enda must südametunnistus ja selektiivne mälu, millele ju ikka meeldib tagasi pöörduda mineviku pattude manu, kuid kui ma täna kohe siin ja praegu peaksin Jeesusele silma vaatama… ma ei tea. Ma vist väga ei hooli sellest, et oleksin vääriline põgenema kurja aja eest. Aga ma tahan olla väärt seisma Inimese Poja ees. Siis aga tuleb valvata, küll mitte niivõrd aja märke, vaid iseennast, et hea argielu mured mu südame üle võimust ei saaks. Sest maailm nõnda ju ei jää.

Päris kindel on, et taevas ja maa hävivad. Kui inimene oma maakera hävitamisega hakkama ei saa ‒ kuigi tundub, et vist ikka saab küll ‒ siis kunagi lõpeb maailm ometi tulemerre. Kui meid oleks jäetud üksinda seda hävingut ootama, oleks meie olukord tõesti hirmus. Aga me pole üksi. Kui meie ümber on lõplikult kaos, siis tuleb Jeesus, sest nii on Ta tõotanud. Ja kui ka maa ja taevas hävivad, ei hävi Tema sõnad mitte. Siis jääb üle ootuses ja lootuses paluda:

„Ja kui meie elupäevad siin maailmas saavad läbi,
Issand, palun anna, et me tundma ei peaks häbi,
Vaid kui seisame Su püha palge ees,
Rõõm ja rahu oleks Sinu ja ka meie silmades.“

Aamen

Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna pedagoogika assistent ja EELK Paistu koguduse hooldajaõpetaja.