Arvamused

Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis

„Ei aita meie nõu ja töö,
see on küll peagi lõpnud.
Üks mees on võitlemisele
meil’ Isast appi tulnud!
Kas tunned seda meest?
Ta nimi: Jeesus Krist!
See Issand suurest väest,
see ainus Jumal tõest,
võit Temale peab jääma!“
(Martin Luther)

Kuidas kuulutada ristiteoloogiat tänapäeva Eestis, aga ka maailmas, kus inimesed ei vaevle oma teada raske patukoorma all, ei otsi lunastust oma süütegudest ega ela põrguhirmus, vaid nendivad elu lõplikkust? Kuidas teha selgeks inimesele, et ta peab pidama end patuseks ja vajab õigeksmõistmist, kui ta püüab oma igapäevaelus kõigiti järgida ühiskondlikke kokkuleppeid ja pidada kinni seadustest – ning võib juhtuda, et see tuleb tal isegi paremini välja kui naabritest kristlastel? Kuidas selgitada kellelegi, et tema eest on elu andnud Jumala poeg Jeesus Kristus, kui inimene soovib oma elus ise hakkama saada ja ei taha enda hinge peale koormat, et keegi peaks tema pärast kannatama või surema – ta läheks parema meelega vabasurma ise, et mitte oma lähedastele koormaks olla?

Kiriku kuulutusülesanne algab sellest, et leida üles need küsimused, millele tänapäeva inimene vastust otsib, sest oma asjasse puutumatu agenda pealesurumine tekitab pigem võõristust ega kasvata kogudust. Teisalt peab tõdema, et kirikul on Eestis väga hea lähtepunkt inimeste kõnetamiseks. 2015. aasta uuringu „Elust, usust ja usuelust“ järgi on 59% küsitletutest nõus või pigem nõus, et neile meeldivad kristlikud põhimõtted ning 51% inimestest tõdevad inimhinge eksistentsi pärast surma – muudes kristlikes tõekspidamistes elanikkonnal kirikuga nii suurt ühisosa pole, mis küündiks üle poole küsitletutest. Seevastu usub või pigem usub 90% inimestest karmat (kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi), 81% prohvetlust tänapäeval (mõnedel inimestel on võime tulevasi sündmusi ette näha), 72% nõustub või pigem nõustub, et mõnedel sensitiivsetel inimestel on võime haigeid tervendada, 66% usub või pigem usub kõrgemat väge, elujõudu või energiat, 54% inglitesse ning astroloogiasse (Maasoo).

Seda tervikpilti vaadates on n-ö pinnas kuulutusülesandeks hea, aga iseküsimus on, kuidas selgitada tegude- ja karmausku inimestele lunastust, milles „ei aita meie nõu ja töö“ ning kuulutada ühtainust „meest, Ta nimi: Jeesus Krist!“, kui pigem usaldatakse sensitiive või tundmatut väge. Rahvast ei saa süüdistada selles, millesse või kellesse ta usub. Kui keegi süüdlast otsida tahab, siis pigem võiksime peeglisse vaadata ja küsida, kui palju on igaühe meie elu kaudu saanud ilmsiks „see Issand suurest väest“.

Püüan veidi fantaseerida selle üle, kuidas viia kokku Eesti inimeste uskumusi ja kristlikku usku. Kui mõelda inimeste valdavale uskumusele, et kõik meie teod tulevad meile tagasi, siis ristikirikul on selle teadmise pinnalt võimalik ühiskonda manitseda headele tegudele, sest suur osa inimestest kristlikke põhimõtteid ju väärtustab. Selle kõrval võib-olla olulisem ja vajalikumgi on vabastuse kuulutamine: kõik meie teod – ja just halvad teod – ei pea tulema bumerangina tagasi, kui need võivad jääda Kristuse tühja haua koopasse. Eesti inimeste meeletu töörügamine, saavutamaks heaolu, juurdub sellesse samasse tegudeusku, mille kohal oleks vabastavaks tuuleks teadmine, et me ei pea kõike suutma, ise tegema, välja teenima – „üks mees on võitlemisele meil’ Isast appi tulnud!“ Kuna meie inimestel on usk prohvetlusse ja sensitiividesse, siis kirikuõpetaja võimalus on õppinud inimesena kanda ka seda rolli, tõlgitsedes õigesti Pühakirja, ennustades Piiblile ja Pühale Vaimule toetudes tulevikku, tervendades haigeid, ent ainult Sõna, ainult usu, ainult armu läbi.

Müstikat hindavasse ja üleloomulikesse jõududesse uskuvat rahvast ei maksa sellest religiooni juurde kuuluvast osast ka kirikus ilma jätta. Kui heita pilk raamatukaupluste TOP 10-le, siis Apollo poe nädalahittide seas on Minecraft’i mängujuhis „Loitsud ja võlujoogid“, „Serafima ja Bogdan“ Peipsiveere külaelust, tervenemisõpik „Meditsiinimeedium“ ning selle juurde kuuluv „Meditsiinimeediumi elumuutvad toidud“ (Apollo raamatupoe kodulehekülg 2.9.2018). „Serafima ja Bogdan“ võiks ehk olla isegi kristliku raamatupoe riiulil… Kirikutega seotud salapärased lood, värvikad kirikuõpetajad ja nende side küla- või linnarahvaga, arheoloogilised leiud pühakodade juurest, inimeste uskumused armulaualeiva ja -veini kohta, inimelusid muutnud palvetekstid – oleks ju huvitav lugemine? See poleks sugugi ketserlik, ehkki mitte ka väga luterlik.

Tänapäeva luterlus võiks tegelikult vaadata julgemalt silma kiriku traditsioonile ja võtta sealt üht-teist ka tagasi – ma ei pea silmas reliikviate fabritseerimist või patukustutuskirjadega kauplema hakkamist. Küll aga saaks õpetaja, kui ta tahaks arvestada ingliteusku rahvaga, lapse ristimispäeval vaadata oma kirikukalendrisse ja anda vanematele kaasa selle päeva pühaku pildi ja eluloo. Pühak võib olla lapse vaimuliku kasvamise üks eeskujusid, sest nagu ütleb Augsburgi usutunnistus: „Pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks,“ lisades siiski, et meil pole Piiblile tuginedes kinnitust, et nende poole saaks palves pöörduda (Augsburgi usutunnistus XXI. Pühakute kultusest). Päevahoroskoobi kõrval saab esile tõsta päevaloosungit, kristallide ja väekivide kohta saavad täita ristid, krutsifiksid, palvehelmed ja ikoonid, viirukit ei pea ostma üksnes esoteerikapoest, vaid võiks saada ka koguduse juurest ning MMS-i asemel võiks propageerida julgelt pühitsetud vett, mida on soovitatav juua täpselt samas koguses; sõltuvalt tervisest võib sobida ka mõõdukates kogustes kloostrivein ja -õlu. Kui kerge huumor kõrvale jätta, siis selge on see, et osa inimesi – ja inimene on religioosne olend igal juhul – vajab teatud usku tugevdavaid sümboleid ning ilmselt oleks parem teha need ise kättesaadavateks, selgitada nende tausta ja usku kinnitavat mõju, et mitte jätta kogu sümbolitemaailma neile, kes selle puhtalt äriks on pööranud.

Kui vaadata veel Eesti inimeste usklikkuse uuringut, siis selgub sealt väga hästi, milliseid tegevusi kirikult senisest suuremas mahus oodatakse: 66% leiab, et kirik peaks tegelema rohkem vaeste aitamisega, 62% arvab, et senisest enam probleemidega inimeste toetamisega (Maasoo). Selle kõrval näiteks 66% vastanutest leiab, et senine roll kultuuritegevuse valdkonnas on sobiv. Paraku näeme tõesti, et kontserte ja näitusi korraldatakse kirikutes pea kõikjal, aga probleemidega ja puudust kannatavate inimestega tegelemine on üsna tagasihoidlik. See on inimeste ootus kirikule ja seda peaks täitma. Konsistooriumi dokument „Kiriku sotsiaalne sõnum“ oktoobrist 2005 ütleb: „Kuigi kirik ei pea võimalikuks muuta maist ühiskonda paradiisiks, näeb ta oma põhiülesannet kaasaaitamises elu korraldamisele Jumala tahte kohaselt – seega ka konfliktide lahendamises ja kannatuste leevendamises. Kristlik sotsiaaltöö ja teenimine (diakoonia) tuleneb ligimese armastamise käsust. Iga abivajaja on ligimene, kelle eest tuleb hoolitseda. Kiriku otseseks väljundiks sotsiaaltöös on iga koguduse vastutus nii oma liikmete kui ümbruse abivajajate pärast“ (Kiriku sotsiaalne sõnum, 14).

Kuigi diakoonia valdkond on kulukas ja kogudused vaevlevad rahapuuduses, siis sellega ei ole võimalik lõpuni põhjendada halastustöö puudumist. Kui praegu on suur osa projektikirjutamisi seotud kirikuhoonete renoveerimisega, siis sama innukalt võiks taotleda vahendeid diakooniatööks – mõni projekt ikka läbi läheb. Luterliku Maailmaliidu dokument Diaconia in Context („Diakoonia kontekstis“) kirjeldab, kuidas diakoonia moodustab koos kuulutuse ja liturgiaga ühise kolmnurga – need kolm külge on kõik võrdsed ja loovad osaduse. „Kiriku kuulutus ja jumalateenistus peavad olema juurdunud diakoonias. Vastasel korral tajutakse kuulutust proselütismina ja jumalateenistust spiritualismina. Kõik kolm dimensiooni suunavad ja sütitavad üksteist vastastikku. Kui üks dimensioon on puudu, pole ka elu ja missioon osaduses täielik. See jääb halvatud kehaks, sest üks eluline liige on amputeeritud“ (Diakonia in Context, 29).

Eesti tingimustes on võimalik koostöös kohalike omavalitsuste ja ministeeriumidega võtta ette väga mitmeid kogukonda panustavaid projekte, mida on siin-seal ka tehtud, nt supiköök, riideabi, töö tänavalastega jne. Täna räägime vägivaldsetest noortekampadest linnades – kas kogudustel oleks võimalik siinkohal kuidagi panustada? Kas meil on võimekust tegutseda vene keelt kõnelevate inimestega – kui ei, siis ehk võiks olla? EELK osales aastaid tagasi HIV-i teadlikkuse ja ennetuse programmis, aga olukord Eestis on jätkuvalt üks kurvemaid Euroopas, jäädes uute nakkusjuhtude poolest Läti järel teisele kohale (HIV/AIDS surveillance in Europe 2018, 23) – mida saaksid teha Tallinna, Harjumaa ja Ida-Virumaa kogudused, aga ka teised? Kas julgustame HIV-positiivseid inimesi kirikusse tulema ja selgitame koguduseliikmetele, et nad võivad küll samast karikast juua? Kas avame vajadusel ja võimalusel koguduse pinnal kahjude vähendamise keskuse, mõistes, et käesoleva aasta 23. novembri seisuga on 173 uut HIV-i nakatunut ja kokku ligi 10000 nakatunut Eesti jaoks liiga palju (Terviseameti kodulehekülg). Kas oleme valmis majutama koguduse pinnal sõjapõgenikke ja korraldama neile keeleõpet? Kas kutsume kokku kohalikud vene keelt kõnelevad inimesed ja õpetame neile riigikeelt, põhiseadust ja kodakondsuse seadust, et nad saaksid vajalikud eksamid tehtud ning seeläbi võrdväärseteks kodanikeks? Kas otsime kontakti kohalike töötutega ja aitame koos leida lahendust, kuidas toime tulla? Kas toetame perekondi, pakkudes vajadusel suhtenõustamist, päevast tegevust lastega üksi koju jäänud emadele-isadele, kes vajavad vaheldust ja abi lapsehoidmisel? Elu maal sureb välja – kas kogudus püüab selles olukorras ainsa alles jäänud nurgakivina võtta enesele kogukonna eestvedaja rolli või lööb samuti käega ja pakib asjad kokku? Aitamine ei ole kohustus, see on eesõigus ja võimalus ka koguduseliikmetele tunda end vajalikena, osaleda väga praktilisel moel jumalariigi töös. Iga kogudus saab ümbritsevat elu vaadeldes leida valdkonna, kus abi oleks tarvis ja taotleda sama järjekindlalt selleks vahendeid, on see siis katuse remont, oreli restaureerimine või uue tornikella paigaldamine.

Niisiis ei ole ka meie teod ja väikesed eneseohverdused teiste eest päris tühised, kuigi igavikulises plaanis neist suurt kasu pole – ega me oma surmajärgse elu heaks nendega midagi ära teha saa, sest selleks on kõik juba tehtud. Kolmainu Jumala poja Jeesuse lunastusohver oli nii lõplik, et oleme unustanud isegi selle, miks vereohvrit süütegude tõttu tarvis läks. Meie kaasaja saksa evangeelne teoloog Eberhard Jüngel tõdeb, et inimesed ei saa ohverdamise algsest tähendusest enam aru ja tänapäeval seostub ohverdamise mõiste hoopis moraalse kohustusega, nt kui räägime rikkamate riikide majanduslike ohvrite toomisest vaesemate huvides. Samas just Kristuse ohvrisurma abil muutus ohverdamine moraalseks kategooriaks, sest ohverdamise kultuslik pool kadus. „Need (ohvririitused) kadusid koos kristluse leviku ja Jeesuse surma kuulutamisega ohvriks, mis on ühekordselt kehtiv kõigile. Samal ajal muutus ohverdamise kultuslik külg niisama hästi kui mõttetuks“ (Jüngel, 154). Nii ongi täna väga raske selgitada üht kahe aastatuhande tagust soterioloogilist sündmust, mil Jumal ohverdas inimeste eest iseenese – andis kõik, mistõttu midagi enamat ei saa keegi sellele lisada.

Samas kandub ilmutuslikul moel kiriku ja kristlaste tunnistuse kaudu see sõnum Kristuse sünnist, tegevusest, õpetusest, ohvrisurmast ja ülestõusmisest edasi, sisaldades endas tohutut vabastust, lohutust ja halastust. Kunagine Luterliku Maailmaliidu president Gottfried Brakemeier ütleb, et Jeesuses Kristuses näitab Jumal solidaarsust kannatavate olenditega, et murda nad nende viletsusest välja. „Jeesuse Kristuse Jumal on „inimlik“, ta tunneb kaastunnet ja näitab üles halastust. Viimane saavutab haripunkti ülestõusmises. Patt, kannatused ja surm ei jää peale. Ristilöödut kogetakse kui elavat, kelle käes on surma ja surmavalla võtmed. Jeesus Kristuse ülestõusmine vabastab meid mööduvuse vangistusest ja annab meile tuleviku ka surma palge ees. Kõigi asjade lõpp ei ole vaid tühjus, mõttetus ja täielik kadu, vaid uus algus. Jumalariik muutub kõike määravaks tegelikkuseks“ (Brakemeier, 25).

„See Issand suurest väest, see ainus Jumal tõest, võit Temale peab jääma!“ Seda sõnumit ei saa piirata eesti rahvusega, kombekate, kuulekate, ühiskondlikele normidele vastavate inimestega või mistahes muude kategooriatega. EELK on kutsutud kuulutama jumalariigi tegelikkust kõigile läbi jumalateenistuste, sõna ja sakramentide jagamise ja kristliku halastustöö, suunates pilgu enda ümber olevatele inimestele ja nende vajadustele.

 

Kasutatud allikad

Apollo raamatupoe kodulehekülg (2018) (lehekülge külastatud 2.9.2018).

Augsburgi usutunnistus (1530) (lehekülge külastatud 2.9.2018).

Brakemeier, G. (2016) „Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks?“ – Jumala armu poolt vabastatud. Toim Anne Burghardt. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 20–32.

Diakonia in Context (2009). The Lutheran World Federation (lehekülge külastatud 2.9.2018).

HIV/AIDS surveillance in Europe 2018. ECDC ja WHO Regional Office for Europe raport (vaadatud 30.11.2018).

Jüngel, E. (2014). Justification. The Heart of the Christian Faith, London: Bloomsbury.

Kiriku sotsiaalne sõnum (2005). EELK ühiskondlik-poliitilised taotlused. Tallinn: EELK.

Maasoo, K. (2015) Elust, usust ja usuelust 2015. Esitluse slaidid (lehekülge külastatud 2.9.2018).

Terviseameti kodulehekülg (2018) (vaadatud 30.11.2018).

 

Autori foto: Tanel Valdna, ERR.

 

Meelis Süld (1979) on Eesti Rahvusringhäälingu raadioprogrammi Vikerraadio vastutav toimetaja, EELK avalike suhete komisjoni liige ning usuteaduse magister.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English