Foto: Urmas Nõmmik

„Armsad, armastage üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja taipab Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole taibanud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest“ (1Jh 4:7–10).

Armsad, kas pole need ometi kaunid sõnad – mis sellest, et juudalastele kirjutatud (lepitusohver) –  ühe torkega mittearmastajate pihta? Aga mis on meil, eestlastel, pistmist lepitusohvriga? Sest „kreeklasile oli keskseks küsimuseks: „Mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?“ Eestlasele pole see tähtis esijoones, vaid: „Mis ma pean tegema, et väline Jumal saaks minu Jumalaks? Missugune ma pean olema?““ nagu arutles ammustel aegadel prohvetlik Masing. Küsib ju tänaseski väga aktuaalses punktis teoloog Meelis Süld oma arvamusloos „Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis“ eestlastele rõõmusõnumi kuulutamise kohta. Kuidas seda teha? Eestlased ju usuvad prohvetitesse, nagu selgub küsitlustest? Peetakse küll silmas tulevikunägijaid, mis küll pole prohvetluse esmane tunnus, aga ikkagi – „Igatahes oleksime siis lahti ka neist targust hingekarjastest, kes ainult õpetada oskavad ja tahavad. Ja jumalateenistus annaks siis inimesele ekstaasi, ta oleks nagu muusika, mis paneb inimese judisema, nagu nõiatrumm, mille tagumise kaudu mitte ainult šamaan ei lange lovesse, vaid kõik“ (Uku Masing). Rahvakirikuks pürgiv EELK eesotsas oma peakarjasega siis pidagu meeles Sülla lauset: „EELK on kutsutud kuulutama jumalariigi tegelikkust kõigile läbi jumalateenistuste, sõna ja sakramentide jagamise ja kristliku halastustöö, suunates pilgu enda ümber olevatele inimestele ja nende vajadustele“, ja toimigu vastavalt. Prohvetlikult?

„Sest Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Sellest on kirjutanud, seda lahanud maailmakuulus dogmaatik-eetik Karl Barth, kelle surmast (10.12.1968) möödub sel esmaspäeval viiskümmend aastat. Lausa suure Valge Vaala on ta kirjutanud, nagu kutsutakse tema kirjutist. Võib ju küsida, kas ei ole dogmaatika viletsus ja ilu selles, et ta üritab sooritada lahkamist Jumalale, ja kõigele, mis Temast lähtub, esmajärjekorras inimesele? Auväärne Barth on selles üks andekamaid ja mõjukamaid eelmisel sajandil tänaseni – sellest annab väga ilusasti aimu süstemaatilise teoloogi Christine Svinth-Værge Põderi artikkel „Karl Barthi kiriklik dogmaatika“. Kui keegi tahab saada aimu vaimuhiiglaste mõttetihedusest ning sõnaosavusest, see kindlasti on kohustatud seda lugema – „Küsimus sellest, mis on õige toimimine, puudutab inimese eksistentsi kui sellist. Kuna dogmaatika teema – inimese kõnetus ja vastuvõtmine Jumala poolt – puudutab otseselt inimese eksistentsi, peab see käsitlema ehtsa dogmaatilise teemana ka küsimust õigest toimimisest. /…/ Barth võib seetõttu puänteeritult ütelda, et dogmaatika on eetika ja eetika on dogmaatika.“ Karl Barth on siin väga õigeusklik, veel enam selles – „„Kirikliku dogmaatika“ erinevaid osasid võib aga tõlgendada püüdena anda sellele dialektilisele refleksioonivormile elementaarsem ja algupärasem väljendus. See peab paika ka „Kristliku elu“ puhul: siin valib Barth teemaks palve kui eetika põhimõiste ja tema valikut põhjendavas argumentatsioonis võib kuulda dialoogiliselt küsiva refleksioonivormi kaja“ –, sest see, kes palvetab, on dogmaatik, nagu õpetatakse õigeusu kirikus.

„Ja tõepoolest on usu kaotus üsna vara alanud, juba siis, kui leigeks said eshatoloogilised ootused, need iga usu toed“ (Uku Masing). Kuidas on meil, tänapäeva kristlastel, Jeesuse ootamisega? Selle kohta küsib EELK Paistu koguduse hooldajaõpetaja Allan Kährik oma jutluses „Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest“. On advendi ehk ootamise aeg. Kogu aeg, igal hetkel on advent, mitte ainult kuu aega aastas – „Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:20). Ja kui Ta tuleb täna – mitte 25. detsembril –, siis jääb teostumata ähvardus aastaks 2020. Aga täna sureb Jeemenis kolm last nälga igal tunnil. Ja ehk on meil veel aega sünnitada kolmas jne laps. Aga „päris kindel on, et taevas ja maa hävivad,“ nagu tuletab meelde auväärne jutlustaja… Ja iga laps, nii nagu Jeemenis, nii igal pool.

Ilusat adventi Sulle, armas lugeja. Vaadake välja, vaadake, kui ilus päike on väljas! Ja olgem siis eetilised, dogmaatikud ehk külalislahked, nagu meid kutsuvad olema Euroopa kirikute juhid „Jõulupöördumises“. Jumal õnnistagu teid kõiki läbi ja läbi. Aamen. „Jah, ma tulen nobedasti!“ (Ilm 22:20).

Tänases numbris:

Christine Svinth-Værge Põder, „Karl Barthi kiriklik dogmaatika“.

Meelis Süld, „Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis“.

Allan Kährik, „Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest“ (Lk 21:25–36).

Euroopa kirikute juhtide jõulupöördumine.

Saabuvate jõulude ajal ühendavad Euroopa kirikute liidrid jõud pagulaste ja migrantide nimel.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.

Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.