Foto: Aarne Adler
Issanda aasta 2018 saab läbi. Kiriku- ja teoloogilises elus läheb see aasta kindlasti Eesti ajalukku, sest meid külastas paavst Franciscus. Paljude meeli erutasid poliitika areenile toodud kristlikud argumendid, aga ka kristlaste avalikud vastasseisud. Kõige selle taustal on inimesed mõtelnud palju tõsiseid ja elu muutvaid mõtteid, teinud äraarvamata palju head ning armastanud inimesi nagu ligimest. Ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liikmed võtsid lühimõtiskluse vormis mööduva aasta kokku.
Kombeks on saanud külastada igal aastal mõnd rauka. Eelmisel aastal näiteks Efesost, sel aastal Perget. Kui esimeses on püsivalt palju rahvast, siis viimases oli peale minu ja küünarvarre pikkuste sisalike veel ainult paar inimest. Kõndides vaikivas palavuses muistse linna varemeis, iidse kultuuri jäänukeil, veerisin raidkirju kivides. Millegi pärast meenusid Sallustiuse „Catilina vandenõu“ esimesed read: „Kõigil inimestel /…/ on kohane kõigest väest püüelda, et nad ei käiks oma eluteed läbi nõnda, et sellest vaikitakse, nagu kariloomad, kelle loodus on vorminud neljakäpukile ja kõhule kuulekaks.“ Küsimus muidugi on, et missugune mälestus see on: kas vaimu ja virtus’e poole püüdlemine või ego rahuldav (Ergo Naab).
Üldises pimeduses avas minu silmad natukenegi ühe hea tuttava meeldetuletus. Keset kõige hullemat ja tihedamat tööaega osutas ta Psalmile 127, kus öeldakse: „Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes!“ Selle lugemine justkui äratas üles maailmast, mis tahab, et sa viimase hingetõmbeni ainult tööd – ükskõik missugust tööd – teeksid. Samas psalmis on öeldud: „Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.“ Kui see endale südamesse kirjutada, on vast märksa lihtsam selles maailmas hakkama saada (Karin Kallas).
Foto: Kreet Aun
Olen tänavu mõelnud julgusest avalikult kristlane olla. Teistsuguse-võõristus ja hariduslünkadest tingitud teadmatus on meie ühiskonnas levinud. Rõõm oli kogeda, et leidus inimesi, kes julgesid kristlastena nähtavale tulla enne seda ja sel ajal, kui paavst Eestit külastas. Veel hämmastas mind tänavu eelarvamus, et kristlane olemine tähendab tahtetut alistumist kõigele, mis minu teele tuleb, ning kuskilt „ülalt“ antud valmis vastustega leppimist. Aga mu vaba tahe? Kristlane kasutab Jumala antud vaba tahet, et uskuda Jumalat ja mõelda oma peaga. Kristlane seab ärakasutamisele piirid, sest ta kannab hoolt hea loodu, sh iseenda eest. Ka annab kristlane teada, kui olukorra väärtused temaga kokku ei kõla (Kreet Aun).
Pühade aeg tõstis pinnale filmikunsti. ETV näitas neil päevil Jaan Tootseni filmi „Igapäevaelu müstika“ preester Vello Salost, sarjas „Eesti lood“ sai kohtuda Annika Laatsiga. Jõululaupäeval tulnud teade „Õlimäe õite“ filmist tuntud ema Ksenja igavikku lahkumisest andis põhjust ka seda filmi uuesti vaadata. Kolm erinevat portreed kolmest erineva saatuse ja tegemistega kristlasest. Olgugi et kõik kolm filmi puudutasid omajagu raskeid ja keerulisi teemasid, andsid kõik lõppkokkuvõttes pildi ristiinimestest, kes oma elu täisväärtuslikult, ühiskonda panustades ja seeläbi Jumalat teenides, rõõmu ja usaldusega elavad. Sellised filmid aitavad märgata ristiusu mitmekihilisust ja avarust (Kerstin Kask).
Tänavu on olnud palju juttu populismist. Õhus on tunda pinget. Ühed peavad teisi tagurlasteks ja populistideks, teised süüdistavad „rahvast“ kaugenenud eliiti ja väidavad end esindavat rahva tõelist häält, eriarvamusel olijaid „rahvavaenlasteks“ pidades. Isegi flegmaatilisevõitu Eestis on kired lõkkele löönud. Kirikul on aga sõnum nii ühele kui teisele poolele. Selleks on Jumala ja inimese lepitusel rajanev inimestevaheline rahu. Kristlikul antropoloogial ühenduses Jumala lepitussõnumiga on jõudu viia meid lähemale šalom’ile, mille maapealse vormi juurde kuuluvad pigem hallikad, mitte mustvalged toonid. Kristlased peavad olema rahutegijad või vähemalt rahutaotlejad (Mt 5:9) – ka ühiskonnas laiemalt. See on sõnum, mille tahaksin järgmisesse aastasse kaasa võtta (Anne Burghardt).
2018. aasta teoloogiline ja kiriklik elu tõi teravalt esile Piibli hermeneutika viletsa seisu. Näib, et libauudiste ajastu mentaliteet tungib üha tugevamalt ka teoloogilisse mõtlemisse ja inimesed näevad järjest vähem vaeva oma seisukohtade piibelliku põhjendamisega. Ja kui seda tehakse, siis väga tendentslikult ja igasugust seni normatiivseks peetud piibliteaduslikku argumenteerimist hüljates. Piibel tuleb taas tõsta autoriteediks. Ka jääb kirikust meelde teatud teemade ja küsimusepüstituste pelgus. Igasugune tõsine teoloogiline mõtlemine peaks lausa hõiskama, kui kerkivad esile seni esitamata küsimused ja asuma neid innukalt uurima. Näib, et kiriklik teoloogia on muutunud selliseks peenhäälestuse laadseks timmimiseks, kus süvitsi minevat uurimist peljatakse (Tauno Toompuu).
Lõppeava aasta kõige olulisemaks kiriklikuks sündmuseks oli minu jaoks paavst Franciscuse visiit Eestisse. Ma tean, et ka roomakatoliku kiriku sees on neid, kes suhtuvad praegusesse paavsti negatiivselt, kuid minule on ta sümpaatne. Mulle meeldib tema avatus ja oikumeenilisus, nagu ka tema pingutused selle nimel, et tuua kristlik sõnum lähedale inimestele, kellele see muidu jääks kaugeks. Roomakatoliku kirik on maailma suurim kirik ja ma pean väga oluliseks häid oikumeenilisi suhteid katoliiklastega. Teised olulised sündmused on isiklikku laadi. Sain valmis oma teise rahvusvahelise monograafia, mis peaks varsti ilmuma Saksamaal, samuti jõudsin lõpule mitu aastat kestnud tõlkimisprogrammiga. Uuel aastal ilmuvad kirjastuses Ilmamaa minu tõlgitud Rudolf Bultmanni esseed (Jaan Lahe).
Foto: Kristo Küünarpuu
Lõppevast aastast tõstaksin esile oma teise monograafia valmimise, millega oli väga palju vaeva, aga ka rõõmu. Raamat kannab pealkirja „Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis“ ja on päris mahukas. See on kohe-kohe ilmumas EELK Usuteaduse Instituudi toimetiste sarja 27. köitena ja käivitab ühtlasi alasarja „Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum“. Seoses jõulude ja aastavahetuse kätte jõudmisega ning väikeste tehniliste takistustega jõuab raamat huvilisteni uue aasta alguses. Jaanuaris viibin teadustöö tõttu Greifswaldi ülikooli juures ja seetõttu toimuvad raamatu esitlused veebruari alguses. Täpsem info antakse aegsasti teada. Kuna mu esimene monograafia oli kirjutatud saksa keeles, olen väga rõõmus ja tänulik, et saan uue raamatuga toetada ja arendada eestikeelset teoloogilist mõtet (Thomas-Andreas Põder).
Mööduvale aastale mõeldes tooksin esile bioeetika koolitused EELK Usuteaduse Instituudis. Mais ja novembris toimunud koolitused keskendusid elu lõpu ja elu algusega seotud keerulistele eetilistele probleemidele. Nende koolituste aluseks olid Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) vastavad orienteerumisabid. Koolitusel osalejad mõtlesid ja vaidlesid agaralt kaasa, õhkkond oli töine ja konstruktiivne. Kvaliteetne eetiline arutelukultuur ei teki iseenesest, see vajab igaühe head panust. Seetõttu olen rõõmus, et aasta 2018 kinkis nii EKOE orienteerumisabide tõlked, mis ilmuvad peatselt EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas e-raamatuna, kui ka võimalused koolitusteks. Ehk on nõnda sel väiksel moel „bioeetiline aasta 2018“ hea ärgitus bioeetilise arutelu tugevnemisele nii meie kirikus kui ühiskonnas (Johann-Christian Põder).
Foto: Kreet Aun
Rõõmu on põhjust möödunud aastal tunda sellest, et Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, ühes Eesti riiklikus haiglas, 2017. aastal loodud Palliatiivravi Keskuses on alates 2018. aastast ametis kolm riiklikult tasustatud hingehoidjat, ja suure tõenäosusega asub ametisse ka neljas hingehoidja. Kõik neli on kas luterlikud ja õigeusklikud teoloogid, kel hingehoiualane väljaõpe. Regionaalhaiglas on käivitunud ka hingehoiu täiendkoolitused meditsiinipersonalile: õdedele, arstidele, hooldajatele, füsioterapeutidele jt. See on teoloogilise mõtlemise ja kiriku töö viimine ilmalikku sfääri. Ja koostöö sujub väga hästi (Katri Aaslav-Tepandi).
On olnud vastandlike kogemuste ja tunnete aasta. Hämmastanud on üksikute kristlaste halvustav toon seoses paavsti visiidiga, aga laiemalt ka kristlike elementide segamine poliitikasse. See kõik on vaid kinnitanud, et Eestil on käia veel pikk harimise, mõtestamise ja arutamise tee. Seevastu saan rõõmuga tõdeda (vähemalt Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhatajana), et sellel teel käijate hulk aina suureneb, palju noori, andekaid ja avatuid kasvab peale, vanemad on jõudnud küpsesse mõtestamisikka ning üldises teoloogilises plaanis mõjub mööduv aasta pigem küpse kui toorena. Ei ole siis ime, et just sel aastal jõudis mulle kohale arusaamine, et Kirik & Teoloogia on teoloogilise mõtte küpsemisel Eestis oma vääramatut rolli mänginud (Urmas Nõmmik).
Head vana aasta lõppu ja hingeliselt rikkalikku uut aastat!
