Vahel võib leida sügavat teoloogiat sealt, kus seda esmalt ei oskaks otsida. Hiljaaegu ilmus Edmund Burke’i Seltsi toimetistes Tõnu Õnnepalu tõlgitud prantsuse mõtleja Rémy Brague’i raamat „Euroopa, rooma tee“. Essees, nagu autor oma teost iseloomustab, on läbivalt juttu kristluse olulisest osast Euroopa kujunemisel ja olemuses, eraldi peatükk on Rooma kiriku rollist. Brague’i mõttekäigud on inspireerivad. Jõulusündmusele mõeldes püüan tutvustada seda, mida ta räägib inkarnatsiooni tähendusest. 

Kristlus teeb vahet seal, kus oleks ahvatlev segi ajada ja, vastusena kiusatusele, jagada jumalik ja inimlik eraldi sfääridesse, kuulutab ta õpetust inkarnatsioonist. See on ainulaadne, sest india kujutlusel jumalustest, kel on inimlikke avatare, ei ole kristliku inkarnatsiooniideega suurt midagi tegemist. Lihtsalt ja otse öeldes: üks inimene, kes elas kindlal ajal kindlas maailma paigas – Jeesus Naatsaretist – see inimene on Jumal. Harjumuspärane inimliku ja jumaliku vastandus seega enam ei kehti. Jumal on võimeline tulema taevast „alla“ maa peale, sisenema aega, elama ajalikku elu, kogema kannatust ja surma. Kristlased ütlevad koguni, et mitte kuskil mujal pole Jumal jumalikum kui selles alanduses. Jumal pole enam mitte „üleval“, vaid „all“. 

Jeesus on Iisraeli Jumala poeg, seega põhimõtteliselt midagi täiesti muud kui inimene. Brague rõhutab: kristluses on inkarnatsiooni ainus mõte see, et lihaks saab Jumal, kes on kõike muud kui inimene. Ta ei ole ka gnostikute Jumal, kes on maailmale võõras ning saabub sinna väljastpoolt. Vastupidi, Jumala poeg on tulnud maailma nagu koju, „omade keskele“ (Jh 1:11). Ta pole võõrkeha ka ajaloos: ta ei tule ettevalmistuseta, vaid tema saabumine viib lõplikult täide Jumala ja inimeste vahelise lepingu, nagu see on kirjas Seaduses ning üle kinnitatud prohvetite poolt. Ilma Iisraeli ajaloota oleks ta arusaamatu. See, kes lihaks saab, pole keegi muu kui Iisraeli messias ja Iisraeli Jumala poeg. 

Siin avaldub paradoks: kristluse sekundaarsus Iisraeli suhtes ei muuda inkarnatsiooni millekski alamaks, millekski „sekundaarseks“ selle sõna sageli tarvitatavas mõttes. Inkarnatsioon jääb ainukordseks ja ületamatuks. See, mis küll ajas on sekundaarne, ei pruugi seda sugugi olla asja enese suhtes: antud juhul see Sõna, mis kristliku õpetuse järgi lihaks sai, on seesama Sõna, milles maailm „alguses“ (Jh 1:1) loodi. 

Mis aga puutub ajaliku sfääri eristamisse vaimsest, siis tuleneb see allikate kahesusest, kahe allika, kreeka ja juudi, Ateena ja Jeruusalemma olemasolust. Kristlus ei tundnud vajadust teha ringi kõike seda, mis paganlikus maailmas juba hästi tehtud oli, nagu õigust või poliitilisi institutsioone. Ega ka seda, mida ta edaspidi oma sfääri haaras, nagu ristiusku pöördunud rahvaste keeli ja kultuure. Kristlus asetus selle peale, mis juba oli. Ta pookis end tsivilisatsioonile, mis end oma seaduste järgi juba üles oli ehitanud. Iseäranis ei pidanud ta looma mingit uut poliitilist ühendust, mis seni lahus olnud elemendid kokku oleks liitnud. Siit tuleneski mudel, kus vaimne ja ajalik sfäär on teineteisest lahutatud. 

Kirik inimeste ühendusena ei pidanud astuma millegi olemasoleva asemele. Ja ajaloo käigus pidi ta tsiviilülesandeid täitma vaid siis, kui ajalikud võimud nendega enam hakkama ei saanud. 

Brague näitab, kuidas eristatus ja ühendamine on ise omavahel sisemise loogikaga seotud. Ta väidab: „Ilmaliku sfääri esiletõus ning selle tagajärjed Euroopa ajaloos, sealhulgas „ilmalikud“ ühiskonnad ning koguni radikaalne ateism said võimalikuks tänu inkarnatsiooniideele.“ Ta ei näe sügavama põhjusena siin mitte kristliku moraali ja hoiakute mõju, nagu Nietzsche, vaid kristluse enda olemust, mis kõige kesksemal kujul avaldub inkarnatsiooniidees. 

Sest nimelt seal saavad jumalik ja inimlik kokku ühes ainukordses figuuris, Kristuses. Kõik, mis Jumalal öelda on, kogu Sõna seega, on selles antud. Kasutades kreeka kirikuisade väljendit, küll kergelt teises tähenduses, on Sõna seal „kondenseerunud“ (ho logos pachynetai), nagu ütleb Gregorios Nazianzosest teoses „Epifaaniast“ või meenutades püha Bernard’i ütlust „lühendatud Sõnast“ (Verbum abbreviatum). Sellega kaasnes uus suhtumine pühadusse: enam polnud see kõikjal lahustunud, nagu ta oli paganlikus, aga ka vanatestamentlikus maailmas. 

Kui Isa on Pojas  kõik andnud, pole tal meile enam midagi muud anda, või nagu püha Juan de la Cruz koguni öelda on söandanud, Jumal on sestpeale justkui tumm. Inkarnatsiooni üheks tagajärjeks on seega teatav „maailma nõiduslikkuse“ kadu. Uue Testamendi tekstid ütlevad selgesti, et „maailma elemendid“ on kaotanud oma võimu. 

Profaanse maailma sünd, mis ilmalikustumise üldse võimalikuks teeb, saab aset leida vaid alal, mille taanduv jumalikkus on vabaks jätnud. Ja kristluses toimub see taandumine samaaegselt jumalikkuse kontsentreerumisega ühte ainukordsesse figuuri. 

Siin on taas tegemist selge paradoksiga: pühadus ei taandu mitte kuhugi kättesaamatusse transtsendentsusesse, nagu seda võib näha filosoofia poolt välja pakutud negatiivse teoloogia visandites, näiteks uusplatonismis või mittekristlikes religioonides. Vastupidi, ta taandub, sest on täielikult antud. Mida kirikuisad väljendavad oma kuulsas vormelis: „End näidates on ta enda peitnud“ (phainomenos krypterai). 

Kristluse puhul võib eristada tolle paradoksaalse ühenduse kolme aspekti: ilmutatu olemus, Jumala ajalooline kohalolu kirikus, Jumala ihulik kohalolu sakramentides. 

Ilmutatu ei ole kristluses tekst. Eriti pole ta niisugune tekst, mis oma loomult oleks tõlkimatu, sest on jäljendamatu. See on hoiak, mis vastandub mitmetele mõttevooludele. Näiteks islamile, kus pärast mutaziliitlikku kriisi jäi peale arusaam Koraani mitteloodud loomusest. Brague väidab, vastandudes levinud arvamusele: „Kristlus ei ole „raamatureligioon““. 

Ta on mõistagi religioon, millel on oma raamat, koguni raamatute raamat, Piibel. Selles on lahutamatusse ühendusse liidetud Vana ja Uus Testament. Viimane kujutab endast esimese tekstide ümbertõlgendust Kristuse-sündmuse valgel. 

Kõigest hoolimata ei ole ilmutatu mitte mingil juhul Uus Testament. Ta ei ole isegi mitte „läkitus“, mis oleks Jeesuse sõnadesse kätketud. Ilmutatu on Jeesuse isik kogu oma terviklikkuses: üks täielik inimene koos teda hingestava vabaduse ning temast lähtuvate tegudega, mille kogusumma moodustab ühe elu. Selle elu keskne tähendus avaldub paasapühade‒aegseis sündmusis, mille kirik on põlistanud oma sakramentides. 

Piibel on küll Jumalasõna, kuid ei saa öelda, et Piibel ongi Jumala sõna. Vaid lihakssaanud Sõna – ja mitte miski muu – on Jumala sõna. Kristluses ei ole „Jumala raamatut“. Järelikult ei ole ka püha keelt. Ning veel vähem on olemas mingi püha kultuur. See, mille lihakssaamine pühaks tegi, polnud mitte miski muu kui inimolemine ise. 

Kristuse isik astub siin meie ette justkui üks eriline ja ainukordne inimelu elamise viis. Ainus „keel“, mille ta pühaks muudab, on iga inimese inimlikkus, millele inkarnatsioon ennekuulmatu väärikuse annab. 

Kõige selle tulemuseks on teatud eriline viis mõista kultuuri ning eriti keeli kui selle esmaseid kandjaid. Ükski nende seast ei ole see üks ja normatiivne, pole mudel teiste jaoks. Nad kõik koos on avatud Sõnale, mis pole ükski nende hulgast. Sõna lihakssaamine muutis ta tõlgitavaks lõputusse hulka kultuuridesse: uutele kultuuridele ja uutele tõlgetele jäävad võimalused avatuks maailma lõpuni. 

Ajaloolises mõttes on Euroopa sünd seotud nimelt selle võimalusega: kui suure rahvasterännuga saabunud uued hõimud soovisid ristitud saada, siis ei tulnud kõne allagi, et nad peaksid omaks võtma uue keele, välja arvatud liturgia jaoks. Ning mis sellessegi puutub, siis koostasid bütsantsi misjonärid slaavi rahvastele nende oma keelel põhineva liturgia. „Barbarite“ keeli respekteeriti ning  arvati need väärt olema evangeeliumi vastuvõtmiseks. 

Teistpidi pole kristlaste seas kunagi tõsiselt või pikaks ajaks võtnud maad idee, et antiikkirjandus tuleks kõrvale heita, kuigi see kannab paganlikke ideid. Selle tähtteoseid hoiti alles, mille tulemusena saidki võimalikuks lakkamatult üksteisele järgnevad „renessansid“, mis kokku annavad Euroopa kultuuriloo. 

Kristliku usu järgi on Jumal sisenenud ajalukku. Mis tähendab, et ta on seal kohal, kuid pole sealt pärit. On olemas lunastuslugu, on „lunastusökonoomia“ – mis kõik pole sugugi enesestmõistetav – näiteks islam ei tunne midagi taolist. Ajalugu on jumalikust tulvil, kuid pole ise jumalik. Ajalugu pole sakraliseeritud, pole rüütatud „tähendusega“, mille dešifreerimine võiks seadustada kellegi võimu. 

Kuid ajalugu pole ka lihtsalt neutraalne paik, kus kõik aset leiab. Veel vähem on ta gnostikute „halb unenägu, millest ma ärgata püüan“. Ajalugu saab teoks jumalikkuses, sellega ometi samastumata. 

Kristluse jaoks on mistahes tähenduse allikaks lõppude lõpuks Sõna, nii nagu see „alguses oli Jumala juures“ ning nii nagu see „sai lihaks“ (Jh 1:14). Ühelt poolt on see Sõna tähendusena olemas enne kõiki juhuste kapriise ning inimlikku meelevalda. Kuid sama otsustavalt on ta olemas ka ülima eesmärgina, mille poole lunastusajalugu püüdleb, esmalt Iisraeli rahva ning seejärel ühe tema poja äravalimise kaudu. 

Inkarnatsioon annab inimolemisele väärikuse, mis on Jumala enda väärikus. Ta täpsustab seega idee inimese loomisest Jumala näo järgi, nagu seda esitab Genesis (1Ms 1:26): see, mis inimeses on jumalanäolist, pole mitte üks tema omadustest. Kristluse jaoks avaldub inimese jumalanäolisus kogu tema olemises. Mis inimeses on jumalikku, hõlmab ka iga üksikindiviidi kehalisust: inkarnatsioon läheb lõpuni, ulatudes kõige alla, kehani välja. Jumal sai lihaks ning miski lihalik pole talle võõras. 

Kristluse ajalugu on pühade asjade ja pühade inimeste ajalugu, pühade asjade (sancta) kui ka sakramentide ja nende toime ajalugu ning pühade inimeste, pühakute (santi ja sanctae) ajalugu, kelles kulmineerub kiriku püüdlus samastuda Kristusega. 

Inimkehale saab niisiis osaks ennekuulmatu saatus, sest talle lubatakse ülestõusmist. See saatus teeb kehast millegi, mille vastu tuleb suurt austust tunda, sest Jumal ise on end kehaga pöördumatul moel sidunud. 

Kirik läheb lõpuni idees, et Jumal on sisenenud ajalukku: inkarnatsioon on pöördumatu. Ta ei ole vaid Sõna hetkeline avaldumine ajaloos, millest siis üksnes õpetlik mälestus saaks. Ajalukku jääb alles üks koht, kus inkarnatsioon alati nähtav on. Selleks on kirik, lunastuse paik ja Vaimu tempel, kus Kristust lakkamatult meelde tuletatakse. 

Pean siinkohal lõpetama. Brague’i raamatus jätkub arutlus sellest, mida kõike inkarnatsioon tähendab. „Minu jaoks ei ole kristlus Euroopa kultuurile mitte niivõrd tema sisu, kuivõrd tema vorm. Järelikult ei ole küsimus valiku tegemises mõnede Euroopa kultuuri koostisosade vahel, millest üks oleks kristlus, vaid hoopis selles, et vaid tänu kristluse kohalolule need teised koostisosad üldse säilinud ongi“ (lk 160j). Aga sellest võib igaüks ise lugeda tema teosest. 

 Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.